Kui mul oleks miljon krooni...

siis ma laseksin selle maja uuesti ehitada. Soojapidavus kahaneb iga talvega, praegu on jälle nii külm, et ei saa normaalselt käsi liigutada. Muidugi on oma osa ka selles, et meie majas see kütmise asi nagu eriti hästi ei toimi. Minul on külm, mehel pole ja lapsed on ka nagu jääkarud. Seega on ainult minul probleem, ja niisiis köetakse vastavalt kõigi teiste vajadustele -mina olen ebaoluline - see pole võõras tunne, kaugel sellest! Ainult et iga kord on natuke valus ja natuke kurb, kui ma jälle seda tunnet tundma pean.

Muidugi saaks miljoni krooni eest endale isiklikuks tarbeks osta keskküttega korteri. Seal oleks soe, mugav ja mis peaasi - puhas. Kõik asjad seisaksid omal kohal, ma saaksin seal rahus töötada ja oma hobidega tegeleda. Võti oleks ainult minul, isegi aadressi ei annaks kellelegi. Unistada ju võib!

Tänane hullumeelne päev on poole peal. Olen valmis saanud oma viimase tugiisiku aruande - ei iial enam, ma luban! Olen valmis vorpinud ingliskeelse analüüsi kodutöö kohta. Nüüd kappan dushi alla ja seejärel ootab mind ees ultraheli uuring. Õhtul sõidan päälinna, kuna on koolinädal. Eelmisel nädalal oli muuseas selle aasta viimane koolipäev vahenädalal, hurraa! Ei iial enam, ma ütlen ka selle kohta!

Aga nüüd ma lõpetan - käed ei kuula sõna. Äkki kuuma vee all seismine muudab mind jälle elusaks?

Kudzu

Sõida, saanike!

Täna sai alguse kelguhooaeg - nüüd on mõlemal põnnil oma kelk ja et mina saaksin natukene koolitöödele pühenduda, siis saatsin mehe ja meie tütretirtsud kelgumäele. Nad veetsid seal üsna pika aja, naastes lumiselt ja väsinult, põsed rõõmsalt õhetamas ning asusid kohe kuuma hakklihasupi kallale. Supi populaarsus põhineb tegelikult tähemakaronidel, sest lapsed millegipärast jumaldavad makarone, spagette ja muid pastatooteid üle kõige. Kui supp sai söödud, suunasin abikaasa II korrusele lõunauinakule, piigad toimetavad omakeskis ja mina vaatan arvutimaailmas natuke ringi. Selline sulnis rahumeelne meeleolu, just jõuluaja algusele kohane. Elamine küll kahjuks näeb välja nagu oleks äsja olnud üks keskmist sorti maavärin, aga ei saa ju oodata, et kõik asjad oleksid täiuslikud. Ja ilmselt muutus täiuslik maailm üsna pea väga igavaks ka.

Näiteks on terve minu töötoa sohva täis madratseid, diivanipatju ja muud padjakraami, sest lapsed nuiasid juba mitu päeva tagasi, et nemad tahavad magada põrandal. Minu arust suurepärane idee, see on nagu talvine telkimine, eriti muidugi meie majas, aga nädala sees pole ikka õige hetk seda harrastada - on ju vaja jõuda hommikul eelkooli ja hoidja juurde jne, siis on ikka kasulik oma voodis magada. Eile lõpuks saabus õnnis hetk ja põrandale tehti muhedad asemed, kus meie tirtsud end toredasti magama sättisid. Julgestuse mõttes magas abikaasa ka nendega samas toas, mahutades end sohvale, kus olevat olnud üpriski ebamugav. Eks siis sellest ka minu idee meie papale lõunauinakuks võimalus anda. Kogu üritus oli laste jaoks nii tore , et täna tahavad nad seda korrata. Olgu siis pealegi, ainult et seekord magan sohval mina. Mulle meeldibki keras magada, ma olen sohvadel magamise maailmameister, kui nii võib öelda.

Homme on siis Padjaklubi ja sellega seoses teavitan sõpru, seltsimehi ja kõiki oma lugejaid, et minu tavapärane üritus "Aastavahetus Kudzu juures" toimub ka sel aastal. Palun planeerige oma kalendritesse juba varakult vaba ööpäev 31. detsembril! Programm on mitmekesine nagu alati - süüa end kandiliseks, naerda kringliks, ennustada tarokaardiks ja keskööl saab kogu vana aasta soga ilustulestikuna õhku lasta. Mitte keegi ei tunne end üksildasena, kurvana ja melanhoolsena - selle eest hoolitseb allakirjutanu ja kogu Padjaklubi töökas kollektiiv. Võtame vastu ka uusi liikmeid!

Tervitades

Kudzu

Kirju koer...

eile õhtul tuli kohutav koogiisu, selline isu, et kas võtab silmanägemise ära. Saatsin mehe poodi vajalikke aineid ostma ja segasin kokku ühe Kirju koera. Öösel olid päkapikud seda juba maitsmas käinud ja ilmselgelt söödavaks tunnistanud. Maitsesin nüüd ise ka ja on ikka hea küll. Rämedalt magus st eriti üle ühe tüki ei taha seda korraga süüa, aga samas polegi ju vaja endale hommikusöögiks tervet kooki kurku toppida.

Tuba on jahe (minu mees nimelt ei pea vajalikuks varahommikul kütma hakata, sest tema arvates on väljas ainult paar kraadi külma, olgem ausad, milleks termomeetrit vaadata, kui tunned end maailma parima ilmatargana) ja mulle see ei meeldi. Olen oma isikliku raha eest ostnud suure hunniku puid ja soovin, et ma saaksin olla soojas toas. Käed ja jalad külmetavad, sõrmed ei suuda õiget klahvi tabada ja mõte sellest, et peaksin minema jäisesse vannituppa duši alla, ajab külmavärinad peale. Ma saan aru küll, et kõik inimesed ei ole head kohanejad st ei suuda kiiresti ümber orienteeruda, aga no ilmateade üle vaadata või netist temperatuuri kontrollida võiks olla ju loomulik tegevus, eriti kui ise ei saa aru, kas külma on kaks või ligi üheksa kraadi.

Täna on loodetavasti minu viimane tööpäev tugiisikuna. Edaspidi püüan vältida igasuguseid kodanikke, kes mind ärgitavad uuesti samale tööpõllule astuma. Minu suund on ikka kunstiteraapiatele, just hetk tagasi saatsin oma CV ühe projekti tarvis, mis küll saab toimuma Põhja-Eestis, aga kuna mul siin ei ole terendamas mingit kindlat tööotsa, siis andsin oma jah-sõna. Mõte sellest, et peaksin uuesti minema sotsiaaltöötajaks, tekitab külmavärinaid ja kuna mul on niigi juba külm, siis parem mitte mõelda. Mis puutub tugiisikutöösse, siis olen mina otsustanud lõpetada, aga kas see niimoodi ka välja kukub, kahtlen sügavalt. Mul peab olema meelekindlust ära öelda, et mulle ei tohi alates tänasest enam helistada, ma lihtsalt ei vasta kõnedele ja sõnumitele. Samas kui inimene on hädas, kuhu ta siis saab pöörduda? Aga no küll ma siis mõtlen välja, kuhu ta saab pöörduda. Minalihtsalt ei jaksa enam rohkemate asjade eest vastutada, kui praegu ja kuna eksamid lähenevad ülehelikiirusel, siis tuleb keskenduda ainult koolitöödele ja punkt.

Nonii, sukeldun külma vannituppa - brrrr... miks küll inimesed peavad vahetpidamata end pesema? Kas ei võiks meiegi end natuke käpaga siluda?

Kudzu

Noor poeet

http://www.youtube.com/watch?v=mYYKQlaMI5w ja suisa minu oma perekonnas. Olen sõnatu!

Lumelemb...

inimesed on viimased paarkümmend aastat pidevalt vigisenud selle üle, et pole õiget talve, ei saa suuski alla ega uisurauda teravaks, kelgu jaoks pole lund ja üldse on vastik ning tüütu rohelise muru ja õitsvate lilledega talvel oodata Jõuluvana ja päkapikke. Aga nüüd on meil lund küllaga ja talverõõmu jagus eelmisel talvel kõigile soovijatele, kui välja arvata minusugused külmavaresed, kellele ei paku üldse rõõmu 24/ iga pooleteist tunni tagant katlasse puid loopida. Keskküttega majas elades ilmselt hõiskaksin ka mina, et küll on ilus talv ja tore jää. Praegugi olen natuke kõhevil, et kas tuleb jälle ülikülm talv j kas ikka puid jätkub ja et tegelikult mulle meeldisid rohelised jõulud, see oli armas ja omapärane.

No ei meeldi mulle esktreemsused, ei liigne külm ega liigne palavus, kuigi olgem ausad, loodusjõudude vastu nagunii ei saa. Seetõttu otsin kasuka kapist välja ja vaatan talvesaapad kriitilise pilguga üle, sest on viimane aeg - lubatakse juba järgmiseks nädalaks korralikku külma (külmas rongis istuda ... oo jaa, see aeg võiks ikkagi millalgi otsa saada).

Pealinnas oli vinge tuul ja tuisk, siin, meie osariigis on selles osas natuke parem elu. Eile õhtul hilja läbi tuisu trolli peale rühkides päästis mind külmumisest emme peenvillane rätt, mille endale mütsi peale tõmbasin ja vaikselt omaette irvitades vapralt edasi trampisin, sest ma nägin ilmselt välja nagu prantsuse sõdur Venemaal 1812. a talvel. Ma olin umbes sama kohatult riides (poolsaapakesed, lühike villane mantel ja puuvillane kootud nokats), aga minu eelis oli muidugi see, et sain sooja trolli peale ja sealt kohe edasi sooja tuppa.

Ja kui nüüd päris külmaks läheb, siis tuleb veel üks kelk osta ning saame jälle õhtuti pisikesel mäekesel kelgutamas käia. See on päris lähedal, just paras lastele kelgutamiseks ning kuna õhtul üheksa paiku ei ole seal ka ühtki inimest, välja arvatud suusatajad (need on seal ilmselt ööpäevaringselt, võib-olla nad polegi päris inimesed, vaid on elektri jõul liikuvad robotid, kelle ülesandeks on propageerida tervislikke eluviise), siis on meil oma perega seal väga lustakas liugu lasta. Kellel tuleb pikem liug, see saab pikema maa mäkke ronida. Ja sport teatavasti on ju ainult kasuks.

Nüüd ma hakkan tegema seenekotlette ja kartuliputru ning kui laua taha istun, siis soovin ka teile kõigile mõttes kena talve ja head isu! Mida iganes te siis parasjagu sööte!

Kudzu

PS Hilisõhtused söömaajad on Saatanast! Nagu ka kõik ülejäänud, aga eks tuleb ka Saatanaga hästi läbi saada, kuidas temagi muidu elatud saab.

Kaks rada, mis kunagi ei kohtu...

mina ja minu ema elame täiesti eraldi maailmades, millel pole omavahel mingitki kokkupuudet. Mul on väga kahju ja kurb, kui ma mõtlen selle peale, et peaksin kogema ainult vihkamist, purunenud illusioone, kadedust, kibestumist - seda kõike 365 päeva aastas. Kui minu maailm ei mahutaks minu perekonda, sõpru, loomi, aeda ja kauneid kunste, siis olekski ju elu kõle ja kurb. Samas ei saa mina võtta vastutust selle eest, et minu ema elu pole olnud väga kerge ja et tema oskab igas asjas ainult negatiivset poolt näha. Ma siiski eeldan, et inimesed on võimelised arenema ja õppima, et täiskasvanud lapsed ja nende vanemad võivad ning peavadki omavahel täiskasvanute kombel suhtlema, et inimesed suudavad end teiste olukorda panna ja et manipuleerimine võiks jääda kuhugi teismeikka, kus ei olda võimelised oma vajaduste eest adekvaatselt seisma.

Mida ma oma elus ka ei teeks, ei ole ma ema jaoks iialgi küllalt hea. Ikka leidub keegi, kellel on rikkam mees või kes elab välismaal, kellel on 7 maja ja kümme autot ning tonne kaaluv pangaarve jne. See, mida mina teen, ei ole minu ema silmis kunagi olnud väärtuslik - ei ole ta toetanud minu kunstitegemist, muusikahuvi (ma sain pähe, kui raadiot kuulasin ja ema ei lubanud mul minna muusikakooli, saate aru!), ta ei tea siiamaani, mida ma õieti õpin ja kelleks ma saada tahan. Vahet ju pole, kuna rikast meest ei ole mul ette näidata, selle asemel on tuul taskus ja 4 last, kes ka ei ole suutnud veel ühtegi miljonit kusagilt hankida. Need väärtused, mida mina hindan: ausus ja armastus suhetes abikaasaga, lastele pühendatud aeg, kunst, väärtkirjandus, filmid ja luule - see kõik on ema jaoks ebaoluline. Ja olgem ausad, väärtuste konfliktil ei ole head lahendust, mina ei taha muutuda kibestunud negativistiks ja minu ema ei taha muutuda pilvedel hõljuvaks kunstnikuhingeks ning meil mõlemal on väga raske teise väärtusi aktsepteerida. Seega tiirleme me eraldi planeetide maailmaruumis ja meil ei teki kunagi mingit kokkupuutepuntki.

Jah, ma püüan mõista, lõpmatuseni mõista ja aru saada. Lohutada end mõttega, et ema lapsepõlv oli nii kole ja tal on olnud üldse suhete mõttes ebaõnnestunud elu, ma otsin talle vabandusi ja ei kaota lootust, et äkki ta ühel päeval saab ka minust aru. Teisest küljest suhelda inimesega, kelle eesmärk on haiget teha, kes valetab 24/7 ööpäevas, kes susib ja sukerdab, keerab mu last minu vastu üles - kas ma pean sellist suhet üldse toitma? Kas mina jaksan lõpmatuseni olla täiskasvanu, kellel tegelikult ei ole seljatagust oma vanemate näol? Iga hetkega kahtlen üha rohkem ja rohkem.
Paitab, et meie suhe emaga liigub vaikselt, kuid järjekindlalt selles suunas, et on aeg teha pikk-pikk paus.

Kudzu

Fahmiil...

telefonikõne pr Emalt:"Mul on mure. Poiss tahab sõita koju autoga ja las sinu mees sõidab laupäeval siia ja koos tulevad autoga tagasi. Muidu võetakse poisil tee peal äkki auto käest ära (sõidu pealt, eksole, kistakse autost sõidu pealt välja, sest 90-ndate Audi nimel ollakse valmis ju ka hullemateks asjadeks - Kudzu) ". Ei ühtki küsimust, kas abikaasal on võimalik sõita, kas raha on selleks olemas jne. Kui ma püüdsin selgeks teha, et keegi ei võta autot ära, siis teatas minu ema süüdistava häälega, et sinu laps, ise tead! Ja pani toru ära.

Jõudsin koju ja helistasin poisile. Et mis toimub, mis te seal korraldate. See laps tuleb muuseas koju juba mitu kuud, ainult et kunagi ei saa tuldud. Istub seal, tööd ei otsi, poleerib ja parandab oma autot ning tal pole piinlik meie käest elamiseks raha küsida. Poiss räägib sellist juttu, mille talle minu ema on suhu pannud, uskuge mind, ma oma ema jutu tunnen saja kilomeetri kauguselt ära. Minu ema ei aja poissi tööle, ei selgita, et tuleb ise raha teenida. Ei, minu ema minu keelust hoolimata viskab poisile tuhandeid kroone autoparanduseks ja mõtleb välja uusi viise, kuidas mulle vastu töötada.

Lõpuks mõnitas poiss mind veel toru otsas selle eest, et me talle liiga vähe raha saadame. Teatasin talle, et uuest kuust me saadame veelgi vähem, sest kui tema ei suvatse kolme kuu jooksul tuua koolist ära dokumente, minna töötukassasse ja hakata aktiivselt tööd otsima, siis meie ei ole kohustatud sellist mugavust omalt poolt rahaliselt toetama. Süda, jah, tilgub verd, aga kui inimene on otsustanud teiste kulul elamise kasuks, siis kahjuks ei ole mina see, kelle kulul ta võib oma tükka harrastada.

Kudzu

PS Loomulikult ei uuri minu ema kunagi, kuidas meie siin hakkama saame. Sest see, et mul on väikesed tütred, on ju minu SÜÜ, see, et ma õpin, on ju minu SÜÜ, see, et mu laps koolist välja kukkus, on ka minu SÜÜ - küll on ikka minu emal hea elu, tal on ometigi keegi, kes on kõiges SÜÜDI. Kahjuks ei aita süüdlaste piinamine leida adekvaatset lahendust, aga sellist intelligentset juttu minu ema sopakate lugemisest auklikule ajule ei ole mõtet rääkima hakata.

Valge lumi ...

sajab mustale maale ja kokku moodustub pori. Pori on märk sellest, et talv läheneb tavapärasel moel ja et on pime aeg, mil tuleb põletada rohkelt küünlaid ja panna toas tuled põlema juba kesk päeva, ehk siis kardinaid polegi erilist mõtet avada. Teisalt on hämarus ja pimedus turvaline, kerid end kuhugi kerra ja magad, magad, magad. Unevõlg on nii suur, et selle likvideerimiseks kulub aastaid, aga võib-olla ka aastakümneid. Seepärast ongi praegu hea end ümbritseda ilusate värviliste asjadega, mis annavad oma soojusest osa ära ja porine maailm muutub natukene rõõmsamaks ja mõnusamaks.

Kiire on, kuid hea uudisena on lootust oma koormat natukene kergendada ja lõpetada vabatahtlik töö, mille tegemiseks mul ausalt öeldes ei ole mingit ressurssi. Siis jääb mul aega kirjutada valmis lõputöö teoreetiline osa ja viia läbi uurimus nii, et ma iga jumala kord ei peaks mõtlema, et näed, selle või tolle asja ma jälle olen unustanud. Inimese aju ei suuda korraga tegeleda miljoni probleemiga, kuigi kusagil aju sügavikes on vastused ja lahendused olemas. Samas on aegade jooksul pähe ladestunud märkimisväärne kogus informatsiooni ning selle kultuurikihi alt vajalik teave üles leida on kohati päris keeruline. Praegusel perioodil ei tahakski mõelda - tahaks pigem midagi teha, midagi, mis oleks ilus ja turvaline ühtaegu. Nt kududa. Jätkan kinnastega, plaanis on piigadele ka käpikud nikerdada, lõngki vastavalt MM-i soovile ostetud ja nüüd polegi muud kui tööle pihta anda. Kui vähegi jaksu on ja unepoisid lubavad.

Ülehomme saab kaks ainet jälle kaelast ära. Siis lõpeb ka iganädalane pealinnasõitude maraton ning edaspidi keeldun ma viisakalt igasugustest loengutest, mida peetakse vahenädalatel. Bussis ja rongis magada on jah tõesti tore, aga mul kuluks see aeg ka kusagil mujal ära. Rahast ärgem siinkohal mitte rääkigemgi - neli korda kuus sõita 300.- kord, siis saame summa, mis on samas suurusjärgus minu stipiga. Aga kui mõelda, et süüa oleks ka vahel natuke vaja ja linnatransport samuti maksab, siis minu sissetulekud kuluvadki kõik kooliskäimisele. Üsna huvitav on mõelda, et uuest aastast on minu sissetulekud veelgi väiksemad ja kuidas ma siis jätkan? Aga noh, mis siin ikka ette muretseda. Andis Jumal kooli, annab ka raha kooliskäimiseks. Kui ei anna, siis tuleb pea tööle panna ja üritada endale lisaraha teenida. Esimene võimalus selleks avaneb detsembris - kahjuks küll jällegi pealinnas, aga olgem ausad - võrgustiku laiendamise huvides tuleb igast asjast kinni haarata.

Kudzu

Milline raamat!

Vaata ja imesta! Panime mehega oma rahanatukese kokku ja ostsime mulle jõulukingi ära. Ma pole küll muhulane, mul on Saaremaa ja Läänemaa juured teadaolevalt (isapoolsest suguvõsast kahjuks ei tea midagi), aga vat see raamat on ikka nii väärtuslik, et ma pidin endale ta hangitsema. Imeilus, väga praktiline ka sealjuures, sest mustrid on lisatud ja neid saab ju kasutada pluss inspiratsiooni nii mis mühiseb. Ilukirjandust võib ka raamatukogust endale koju tassida, samas kui käsitööraamatud võiksid kodus riiulis käepärast olla.

Ühinen nende inimestega, kes väidavad, et Jumal lõi inimese oma näo järgi ehk Loojaks. Inimene on seetõttu jumalik olend, et lisaks sünd-seks-söömine-suremine tsüklile suudab inimene genereerida ilu, mis ei sünni patta panna, aga milleta elu oleks palju kurvem ja mõttetum. Inimene suudab ilu ka nautida, märgata loodusvaateid, imetleda kunstiteoseid, raamatuid lugeda ja filme vaadata. Muide, mis puutub filmidesse, siis "Harry Potteri" uus osa pakkus tõelise kinoelamuse, mulle väga meeldis ja julgen seda soovitada küll. 30.- eeguse kinopileti juures näeb filmi veel ka praktiliselt tasuta.

Nautisime abikaasaga meie ühist vaba päeva täiel rinnal. Käisime kohvikus ja raamatupoes, kiiret ei olnud kuskile. Lapsed nautisid ilmselt ka vanematevaba päeva ning tüütasid poja sõbrannasid nagu oskasid. Meie naastes muututi muidugi eriti ülemeelikuks, Ingel oleks toreda tädi kasvõi ära söönud. Seepärast ma ei imesta, et peale meie kojujõudmist põgenesid noored kuhugi, kus pole energilisi väikelapsi. Muuseas on sõprade pisikeste õdede kantseldamine ka kindel antipropaganda lastesaamisele varajases nooruses. Muidu arvatakse, et beebid on väga nunnud ja vanemaroll kukub kaela enne kui ollakse küps täiskasvanu (mis kahetsusväärsel kombel juhtus kunagi ka minuga, aga see selleks).

Niisiis - nautigem olemasolevate ilmastiku- ja muude tingimuste juures kauneid kunste. Hakkab parem küll!

Kudzu

Keskaja inimene...

mulle meeldib keskaeg. Mulle meeldib eriti keskaja kunst ja arhitektuur, selle jõulisus, värvilisus, elusus. Keskaja elu oli väga karm, pidev maailmalõpp koos haiguste, surma ja vägivallaga, kuid ometigi suutsid just selle perioodi inimesed luua imelisi asju, mille võlust ma ei väsi ega väsi. Sel ajal ei olnud vaja otsida elu mõtet, kuna elu võis iga kell kustuda. Selle asemel elati, vähemalt nii tundub mulle, elati nii nagu olekski iga hetk viimane. Keskaegsel kunstnikul polnud vahet, kas tema tööle sai allkiri alla, eksole, tähtis oli hoopis millegi loomine, mitte enda isiku eksponeerimine (eks kindlasti oli ka erandeid). Ja minu arvates antakse sel moel asjadele palju sügavam sisu ja hing, puhutakse asjadesse elu nagu oleks tegu Maailma loomisega. Muidugi tuleb tunnistada, et ise ma sel ajal poleks tahtnud elada, mugav ja laisk nagu ma olen. Aga ka mina väärtustan loomist enam kui midagi muud - pole vahet, kas keegi loeb minu kirjutisi või näeb minu töid, ma ei tee neid selleks. Ma teen neid, sest ei saa teisiti, kuna loomine on minu jaoks väga tähtis. Palju tähtsam kui oma nime nägemine kusagil näitusekataloogis või ajalehe kultuurilisas. Rääkimata sellest, et kui anonüümselt midagi teha, siis pole vaja kanda avalikult tööde esitamisega kaasnevat vastutusekoormat. See, mida ma teen ainult endale, see ei saa mulle ka haiget teha, eksole. Pealegi pole ma kindel, kas nende asjade väärtus üldse on nii suur, et neid peaks kellelegi näitama või laiema üldsusega jagama.

Vastutuse teema on praegu väga asjakohane, eriti kui avada PM ja leida sealt pr Pikk-Kõrva vastused lugejatele, kuidas minister ei vastuta millegi eest, kuidas minister ei peagi allaasutuste juhtidega suhtlema, kuidas minister on lepingu sõlmimisel maailmakuulsa dirigendiga lihtsalt kõrvaltvaataja jne jne jne. Mina tahaksin küsida, et mis siis on pr Ministri ülesanded? Transparentse kommunikatsiooni initsiatiiv? Mulle tundub, et Riigimeeste seriaal on mõjunud poliitikutele nagu sõõm värsket õhku, sest iga jumala päev kallatakse meedia üle mõne poliitiku "värske" ideega, mille on ilmselt ette söötnud mõni särasilmne "juhe" või siis aitab keegi salapärane kantsler vastata küsimustele nii, et vastutus on alati kõikjal mujal, ainult mitte ministri käes. Ses mõttes tuleb pr Kivile anda au, et tema astus tagasi, kui natuke viiolit tehti, aga pr Kikk-Kõrv särab ja õilmitseb avalikkuse tähelepanu käes, sest tähelepanu on ju nii hea! Isegi negatiivne tähelepanu - kõik puha tasuta valmiseelne reklaam. Öäkk, ma ütlen, sel aastal mina valima ei lähe. Pole kedagi valida ja pole vahet, keda valitakse. Kui üldse, siis ainult Sotsiaalse Sidususe ministrit!

Eile õhtul tuli mul idee, et kindamustrist saab luua trummiloo. Kindamustrites on nimelt olemas samamoodi rütm ja kui see kuidagi trummile kohandada, saaks arhailise shamaanimuusika, ma arvan. Rütm on hea, see hoiab inimest koos. Ma eile olin jälle nii läbi peale gruppi (ei olnud midagi hullu, vaid füüsiliselt kurnab ära), siis ma võtsin vardad ja hakkasin kuduma, lõpuks suutsin isegi nalja visata.

Homme aga tuleb kinopäev. Nimelt on vanema poja sõbrannal teha üks koolitöö, milleks tuleb jälgida lapsi. Ja meie lapsed saavad siis olla katsejänesed, samal ajal kui meil on palutud kodust minema minna, eksole. Noh, ma ei lase endale seda kaht korda öelda ja otse loomulikult on meil piletid juba ostetud. Ma saan aru, et kinsokäik koos abikaasaga vääriks midagi muud kui "Harry Potteri" järjekordset osa, aga pole hullu, lõppude lõpuks on see kõik tühiasi selle kõrval, et meil on 5 tundi vaba aega ainult üksteise jaoks. Jooksku siis ekraanil kasvõi viis filmi üheaegselt.

Kuna on pime, niiske ja lögane ilm, siis on õige aeg ronida magama...

Kudzu

PS Huvitav, selmet täiskasvanuna välja kolida, kolib meie majja inimesi vaikselt üha juurde...roosad botased on üsna konstantselt meie kingariiulis.

Tagasi tulevikku...

esimest korda sel õppeaastal saabusin koolist ilma et oleksin end tundnud katkise ja räsituna. Esimest korda mõtlesin, et tegelikult on ju kahju, et kool hakkab lõppema, sest seal toimetab suur hulk väga lahedaid inimesi, kes on minu jaoks väga olulised ja kellega ma kohtungi peamiselt ainult koolis ja kooliga seoses. Kuidagi imelik on mõelda, et aasta pärast pole mul vaja enam päälinna sõita (jaa, kõik need mahlased bussi- ja rongilood jäävad kogemata!), mul pole vaja kohvriga ringi kolistada, pole vaja suuri paberirulle endaga kaasa vedada, pole vaja hullunult arvutis istuda ning mõelda, et täna tuleb teha seda, homme toda ja ülehomme veel midagi. Ühesõnaga - olen astunud sammu selles suunas, et tulevik on jälle olemas. Vahepeal ei suutnud ma tulevikust mitte midagi mõelda. Seda lihtsalt ei eksisteerinud.

Kindlasti oli oma osa asjade meeldival kulgemisel ka minu esimesel omateraapia seansil, mis oli väga südamlik, väga toetav ja hästi vaba ning mõnus. Üldse on väga hea olla, kui keegi minuga midagi teeb, muidu tavaliselt olen ma ise nö terapeudi rollis ja kuulan või annan ülesandeid. Üldiselt peakski teraapiaõpingutega kaasnema omateraapia, et tegeleda enda varjupoolega ja tunda ära nö enda päästikteemad, aga ka selleks, et saada kogemus, kuidas on teraapias olla, kuidas klient võiks end tunda, mida kogeda.

Ma saan järjest rohkem kinnitust sellele, et olen õigel teel vähemalt kunstitegemise mõttes. Et minu tööd kõnelevad vaatajatega. Et pr Maalikunstnik on suutnud minus äratada võime anda pildile elu ja tähendus ka abstraktsete maalide puhul. Ja et nälg kunsti järele on nii suur, et A4 formaadis paberiga pole enam midagi peale hakata. Kui parafraseerida Pipit, siis sinna mahub ära ainult hobuse silm, ülejäänu tuleb joonistada seinale või põrandale.

Nüüd muidugi tuleb taguda rauda kuniks on, mida taguda. Alustan ettevalmistusi tänaõhtuseks gruppamiseks ja siis ongi varsti vaja sinna kohale minna.

Tervitades

Kudzu

Tempo maha...

on hea soovitus, eksole. Aga kuidas ma saaksin seda korraldada, ei tea. Ilmselt on ainuke võimalus sattuda HaigeMajja või SurnuKuuri. Siis kindlasti saab tempo maha ja paremal juhul suisa alatiseks.

Näiteks täna hommikul väljusin majast kell 9.00, et jõuda kella 10.00-ks linna, bussiga - mees oli MM-iga juba poole üheksaks kimanud eelkooli. Tööst ei tulnud välja midagi, minust sõltumatutel põhjustel muidugi. Aga ma siis ajasin natuke omi asju, sh ostsin grupi jaoks veel kunstitarbeid ja vedasin end raske kotiga bussi ootama, sest abikaasa pidi istuma kodus ja olema valvel, et ülemus helistab. Mida ei juhtunudki. Aga noh, selleks ajaks olin mina juba kodinatega kodus. Siis oli mul aega natuke süüa ja asusin aga kohe arvuti taha, et teha kasvõi natukene ära oma kodutööst, mis tuleb täna kellu kuueks esitada. Aga et mina istun sel ajal juba bussis ja sõidan loodetavasti pealinna suunas, siis pidin natuke kiiremini oma asjadega mäele saama. Nüüd siis pakin kohvrit ja olen jälle teel! MM-i trenn algab kell viis, seega pean kodust lahkuma 4.40. siis jõuan veel kiirelt poodi ja niimoodi siis minu elu välja näebki.

Tore, et arst soovitas elu rahulikult võtta. Ma võiksin ka inimestele ühtekomateist soovitada. Aga kuidas neid soovitusi ellu viia, vaat seda ma küll ei tea.
Kudzu

Ma loobuda võin paljustki...

aga vat selle raamatu mina pean saama! Väheamalt kaanepilt on küll paljutõotav ja kootud elukad etnomustrites on midagi sellist, mida võib vabalt kingitusteks jagada. Kindlasti on tegu inspireeriva raamatuga!
Kui on pankrot, siis pole nagunii mõtet muretseda selle pärast, et raha ei ole....niisiis, ostkem parem raamatuid!
Kudzu

Kui asi on nagu on...

siis ongi nii. Kutsusin inimesi üles osalema kontrollgrupis, vastas 4. Seega ei saa ma kontrollgrupi ja uurimisgrupi vahelist võrdlemist ette võtta, sest pole võimalik võrrelda. Aga no siis tuleb keskenduda intervjuudele, eksole. Elagu kvalitatiivsed meetodid! Teatud suhtlemisoskuse ja empaatiavõime juures on võimalik saada sisukat materjali, mida on võimalik edasi analüüsida. Ning töö tuleb ka põnevam. Ütlen ausalt, igavat numbritest kubisevat tööd nagunii keegi ei viitsi lugeda ja nagunii keegi ei saa enam neist taevasse pürgivatest kontseptsioonidest aru peale tibatillukese pühendunute seltskonna, kes võib-olla ka teevad näo, et standardhälve ja hii-ruut test on neile selge kui seebivesi.

Ma muudkui magan ja magan ja magan. Magan välja segadust, muret, surmahirmu, üksindust, lootusetust, kurbust. Kui ma selle kõik välja olen maganud, siis ma ei maga enam sisse, vaid saan asuda tegudele. Aga praegu peavad teod ootama paremaid aegu, kui keegi neid enne ära ei marineeri ja nahka ei pista.

Kudzu

PS Tänu heale sõbrale olen ma paberitega mõneks ajaks varustatud. Nüüd võiks keegi mind ka ajaga varustada, et neid pabereid ometigi kasutama hakata.

Perekondlik vinjett vol2

Ma loomulikult olen sinu pärast mures.
Mis saab küll siis, kui äkki ära sured?
Kes teeb siis süüa, koristab ja kepib -
ei, sellega ma kindlasti ei lepi.
Sa ela veel ja ela hästi kaua,
mis kasu sest, kui lamad kuskil hauas?
Ma tahan, et sa ikka toime tuleks
ja palun - peida ära oma mured.
Vii minema kõik kurbus ja kõik viha.
Kui vaja, sööme selleks hulga vähem liha.
Üks tubli naine on ju nagu mees,
ta suudab seista terve pere eest.
Ta suudab olla kokk ja lits ja pühak,
ta korraldab me perele kõik pühad,
ta parandab ka autot, kui on vaja,
ta suudab püsti panna terve uue maja
teeb seda kõike rõõmsal meelel ja -
ei ole vaja nõnda palju halada!!!!!!!

NB! Tegemist on fiktsiooniga. Kõik kokkulangevused reaalsete isikutega on lugeja väljamõeldis!

Väike perekondlik vinjett

Mul pole aega sulle öelda,
et ma hoolin.
Sest hommik möödus hambaarstitoolil
ja tegemata jäi mul hunnik tööd,
mistõttu istun arvutis ja isegi ei söö.
Mul pole aega kuulda sinu hala,
see haiseb nagu mädanenud kala.
Sa võid ju vahelduseks omaette nutta,
sel ajal, kui ma lukustan end tuppa,
kus on mu arvuti ja kus on minu töö,
kus veedaksin ma päevad ja ka ööd,
kui ainult sina jällegi ei tuleks,
et minu kaela oma järjekordsed mured
suure võimsa solgihoona valada -
oh jumal, kuis sa jaksad nõnda halada!

NB! Tegemist on fiktsiooniga. Kõik kokkulangevused reaalsete isikutega on lugeja väljamõeldis!

Südameasjad...

käisin arsti juures. Ei osanud kohe nagu midagi erilist peale ülisuure väsimuse välja tuua (nt teisipäeval peale grupitöö tegemist olin nii läbi, et saabudes jalad värisesid all ja silmad kippusid kinni vajuma, kukkusin voodisse kell 11, kuigi olin ärganud hommikul kell 10.00). Arst ka ei osanud midagi arvata, kuni selle hetkeni, kui ta mõõtis ära vererõhu. 84/60 - ja jäi mind väga tõsiselt vaatama! Ma es osand midagi arvata, teadagi on mul vererõhk madal. Küsis siis, kas ma olen täna kohvi joonud, vastasin jah, muidugi. Ja jäin teda imestusega vaatama, et mis siin siis nii erilist on! Seepeale kamandati mind südamepilti tegema pluss kuulati südant. Pulss oli suht kiire, 80, ja nagu pärast selgus, on ka südamepildis võrreldes kevadega mingeid muutusi. Siis jäi arst väga tõsiseks ja nüüd ma lähen edasi ultrahelisse, ta ei julgevat mind kohe saata ka koormustesti tegema, enne ikka välja selgitada, kuidas olukord on. Lisaks tuvastati lihastepõletik vasakus õlavöötmes, mis on õnneks ka silmaga näha ning käega katsudes tunda. Üheõnaga - kui selgub, et süda on OK, siis on mul "kunstnike haigus", aga kui südames on jama, siis mingi asja tüsistusena võib olla tekkinud südamelihase põletik. Praegu on küll lootust, et ma ei kannata hüpohondria all, vaid asi on natuke nagu tõsisem. Ja kokkuvõttes on mul hea meel, et ma otsustasin tänaval suremise asemel ikka edasi pongestada selle nimel, et saaksin oma laste üleskasvamist jälgida siinsamas, mitte Taevast või pigemini isegi Põrgust. Neist kohtadest on ju raske mingit nõu ja abi perele anda. Isegi, kui mul tuvastatakse depressioon, siis saan ka selle vastu ravimeid. Midagi peab aitama, ei saa enam edasi niimoodi jätkata!

Aga meeldiv on muidugi see, et mulle on keelatud füüsilised pingutused. Ei hakka ma enam kodus koristama nagu hull või puid vedama, eksole. Saan lamada malbel pilgul diivanil ja väriseva häälega tellida teed ning maiustusi. Midagi ilusat peab siin elus inimesel ju ka olema.

Aga koolitööde pärast ma enam ei muretse. Mul on nüüd ometigi adekvaatne põhjus õppejõududele vabandusi esitada!

Kudzu

Näed siis mis tähendab, kui on liiga suur süda või kui võetakse asju liialt südamesse! Nad võivad sinna jäädagi!

Seal, kus algab raudtee...

ehk minu seiklused rongis. On maamunal selline huvitav koht nagu Kill! (see on nüüd siis ingliskeelne tõlge) ja selles huvitavas kohas elab kamp kahtlaste elukommetega meesisendeid, kellele meeldib rongiga sõita. Ühte neist olen ma varemgi näinud ning tema spetsiifika on jänest sõita. Selleks ajaks, kui kontrolör tuleb pileteid müüma, põgeneb seltsimees Poolnina (tal on osa ninast kuhugi jeekima pannud) WC-sse ja kui veab, saabki piletita sõita. Ükskord see kahjuks tal ei õnnestunud tänu tähelepanelikule piletimüüjale, kuid eile, näed, läks õnneks. Sedakorda oli temaga ühinenud ka teine Poolnina (vol2 ja ma ei saa aru, kuhu need ninad neil niimoodi kaovad), kellega nad siis valjuhäälselt rongis maid jagasid. Poolnina2 ostis pileti! Kahjuks sattusid nad istuma minu suhtes täpselt üle vahekäigu, nii et ma olin sunnitud kuulama vestlusi põnevatel teemadel, kes mida varastas ja kes kellelt varastas. Kurb lugu iseenesest, sest Poolnina2 oli jäänud ilma oma rahast, väidetavalt koguni 9000, ning Poolnina1 oli nõus kahe tuhhi eest teda valgustama. Lisaks häälele oli mul au näha ka kogu pilti reaalis, sest rongi akendelt peegeldus nende tegevus kogu hiilguses. Kui Poolnina1 oli varjunud WC-sse, siis tegi Poolnina2 magusa uinaku, millest teda äratas telefonikõne. Ja et seltsis oleks segasem, küsis ta minu käest, mis kell rong päälinnast väljus, et siis see teave telefoni teel kellegi edastada. Tegin rumala näo pähe ja mökitasin midagi, hoolega silmas pidades, et ma ei vaataks talle silma ja ei naerataks. Teate ju küll seda minu fenomeni, et inimesed kohe nagu klammerduvad minu pilgu külge. Novot, aga igal juhul sai Poolnina teadlikuks, et rongis istub naisterahvas, mis pani temas testosterooni möllama! Tema suhtlus naasnud Poolnina1-ga võttis tuure üles, sm seisis valdavalt püsti, keksis ringi, otsis oma tulemasinat, milleks tuli võtta seljast osa riideid, et näidata oma muskleid (mida kahjuks olnud), ta purssis teise Poolina üllatuseks eesti keelt ja oli ka muidu nagu uhke kukeke. Mingil hetkel asuti sööma ja siis lähenes Poolina2 mulle kotikese viinamarjadega ning küsis, kas ta tohib mind kostitada. Keeldusin viisakalt, jäädes väga reserveerituks. Eks siis tuli Poolina2-l oma viinamarju ise süüa. Õnneks saabus Killi peatus ja Poolninad väljusid sõbralikus üksmeeles "Ära siin maha tule, sind tapetakse kohe ära!".

Sain lõpuks ometi vabamalt hingata ja ka ennast tukkuma asutada, sest Poolninade juuresolekul ma küll magada ei julgenud. Ärgates oleks tõenäoliselt olnud puudu minu käekott, mis sisaldas igasuguseid väärtuslikke asju sh õppejõu raamatut, nii et ma parem säilitasin valvsuse. Aga jah, vaevalt sain sõba silmale, kui vagunisse sisenes kamp ülemeelikuid hilisteismelisi, kes karjusid, et viimane vagun jääb järgmisesse peatusse koos pensionäridega ja nii oligi minu magamine selleks korraks magatud!

Kui tahad teada, kuidas Eestis elatakse, sõida rongiga!

Kudzu

Igasugust

mõnikord juhtub asju, mis ei tundu olevat võimalikud. Asjad, mis kuuluvad rubriiki "naistekad" ja "moodne muinasjutt". Elu ju tavaliselt meile mingeid positiivseid üllatusi tooma ei tõtta, aga ju siis vahelduse mõttes võivad asjaolud ka muutuda. See teeb ainult rõõmu, sest igasugust jama on niigi kõik kohad täis ja et eluisu ikka säiluks, on vaja saada kuskilt mõni pisikene pai.

Ma sain eile tegelikult täitsa suure pai. Üks armas sõnumitooja andis mulle tagasisidet, millest ma ei osanud und ka näha. Et minu töö on kellelgi jaoks osutunud oluliseks, ja see on suur kompliment ning kinnitus, et ma olen ikka õigel teel. Kui lisada teine, täiesti ulmeline teade, siis saan kokku viimaste kuude parima päeva, mis siis, et selles päevas oli ka omajagu stressamist ja murelikke noote. Ega´s asjad polegi täiuslikud, mis muudab elu omamoodi võluvaks ja seiklusrikkaks. Ei saa muidugi mainimata jätta, et vahel oleks kena kogeda ka seiklustevaba elu. Sest täna olen ma oma päeva alustanud mitte nii heade uudistega, asjad peavad olema tasakaalus, kas pole?

Valminud on üks kinnas.

Kui elu kasvab üle pea, siis ilus mustriline kinnas, mille oled oma pisikeste käpakestega siia maailma loonud, teeb tuju heaks ja mis peaasi, sellest on kohe kindlasti ka kellegi kasu. Küllap meie esiemad juba teadsid, mis neid elus hoiab ja pimedatesse talvepäevadesse värve ja mustreid loob. Ju nad seepärast ellu jäidki, et oli käsitöö, millest sõna otseses mõttes kinni hoida. Kinnas on pressimata ja lõngaotsad peitmata, aga mingi mulje ikka saab.

Nüüd alustan ettevalmistusi tänaseks tööõhtuks!

Kudzu

Meeletu möll!

Terve päev olen mässanud kooliasjadega. Suutsin lõpuks ära vormistada praktikapäeviku (tiitelleht ja veel paar pisividinat ootasid ligi 3 kuud, saate aru, jube mahukas töö ju!), sest varsti saab uus semester läbi, aga esitada oleks tulnud päevik juba augustis. Siis tegelesin veel ühe ja teise asjaga sh käisin mööda linna kunstitarbeid hankimas. Ausalt öeldes on siin linnas olukord ikka täitsa nutune. Skisofreenilise nimega kunstitarvete poest tulin lihtsalt tulema, sest kesk päeva (pool kolm) oli pood paksult rahvast täis (meie inimesed, jumal tänatud, ei pea tööl käima, vähemalt selline mulje jääb, kui vaadata shoppajate hulka tööpäeval) ja mul ei olnud aega oodata, millal flegmaatikust müüja flegmaatilise arvutiprogrammi abil minu ees järjekorras seisvaid inimesed jõuab ära teenindada. Ma ei räägigi sellest, et seal poes midagi ei müüda ja eelnevast kogemustest teadaolevalt kestab kauba toomine kah nii umbes kaks nädalat. Ilmselt kasutavad nad kaubaveoks jalgrattaid või suisa hääletavad! Päälinnas on rohkem valikut ja väga häid ladusid, aga kuidas sealt oma paberihunnikud siia transportida, on iseküsimus. Mul on selgroog teatavasti deformeerunud, mistõttu ei saa ma raskeid kotte ja pampe vedada, iga reis tlna koormab mu õlgu nii, et pean õhtuti end haisvate salvidega kokku mätsima ja lõhnan nagu reumahaige vanainimene, mitte nagu kepsakas keskealine tudeng! Eks ma siis valasin autos paar pisarat, sest raske on, kuradi raske on olla ise nii projektijuht, materjalide hankija kui grupitöö läbiviija, aga mis sa hädaga teed ära, olen ju naine nagu orkester. Sümfooniaorkester muidugi!

Homme tegelen grupitöö ettevalmistamisega. Püüan aru saada, mis ma õieti tegema hakkan, siis muidugi panen kõik kenasti kirja ja pärast unustan paberid koju. Ja lõuna ajal kimame jälle linna, et asjad varakult kohale viia, sest õhtul bussidega seiklemine on tore küll, aga ainult siis, kui ei pea endaga kümmet kilo kunstitarbeid kaasa vedama. Aga no ma olen positiivne! Muidu läheksin kohe hulluks, sest nagu ma olen märganud, kurbade mõtete mõtlemine tekitab uusi kurbi mõtteid ja mitte ainult - ka vigu kudumistöösse (no ei saa seda viimast ju lubada, olgu ikka käistöö perfektne või ärgu olgu seda üldse)! Seega keskendun ainult järjekordsele ülesandele ja selle sooritamisele, iseasi muidugi, mis siis tuleb, kui tekib pingelangus. Aga noh, see aeg on veel kaugel.

Mõnikord mulle tundub, et ma teen häid asju. Aga siis jälle kukub kõik kokku ja ma ei saa üldse enam aru, miks ma midagi teen. Või kellele seda vaja on. Imetlen nimesi, kes nagu nuga läbi või siuglevad, kes suudavad endasse uskuda ka siis, kui minule kõrvaltvaatajana tundub, et killuke enesekriitikat oleks täiesti tervitatav ja suisa vältimatult vajalik. Samas on nii, et ühele antakse seda va kriitilist meelt enda suhtes ülearu palju ja teisele ei anta üldse ning otse loomulikult on edukamad need viimased. Siinkohal võib muidugi jäädagi diskuteerima, mis on edukus ja mis on adekvaatne eneskriitika, aga ma täna enam tarka juttu ajada ei jaksa. Pea kumiseb otsas ning nüüd ei aita muu, kui aeg maha!

Kudzu

Läheb rahulolevalt nurru lüües (mitte haukudes!) ETV arhiivilehele riigimehi vaatama!

Pähh!

Magasin maha Sotsiaalse Sidususe Ministeeriumi saate, ma vana tolvan! Teadsin, et see on täna õhtul, kontrollisin kümme korda telekava ja lõpuks ikka ajasin kellaajad sassi. Nüüd ma pean ootama vähemalt homseni, siis näeb kordust või ilmub vajalik osa ETV arhiivi. Arhiivis on ka muud põnevad, nt täna näitasin oma lastele kultussaadet "Kuidas kuningas kuu peale kippus". Ütleme siis nii, et nemad on selle saate jaoks veel liiga noored, aga mina lustisin küll täiega. Meenusid vanad head ajad lapsepõlvest, kui sai ise igasuguste lastesaadete järgi mänge mängitud alates Väikesest Nõiast kuni kolme musketärini välja. Igal juhul vastab tõele, et mida kaugemale jääb lapsepõlv, seda ilusamaks see muutub, vanad asjad ei tee enam nii palju haiget ja meenuvad ikkagi parimad hetked. Loodetavasti on 90-aastaselt sama tore vaadata ka keskea keerukujudele ja pensioniea algusele - kui mitte mingil muul põhjusel, siis dementsuse tõttu on ju meeles nagunii ainult varajane lapsepõlv kogu oma värvikirevuses ja ilus.

Eile ja täna olen olnud väga produktiivne. Lugesin läbi ingliskeelse teadusraamatu - meeldis ja oli väga huvitav. Siis muidugi kokkasin, pesin pesu, mängisin lastega, tegin süüa ja kudusin kinnast. Viimasega oli niukene lugu, et seal oli üks Viga ja siis ma avastasin veel, et olen kasutanud vale värvi, mistõttu harutasin osa kinnast üles ja kudusin uuesti. Nüüd enam Viga ei ole ja need kindad tulevad tõesti ilusad.

Aga nüüd ma lähen vaatan vana head mrs Marple´it. Klassika on in!

Kudzu

PS Küll seal inglise külakestes ikka toimub kuritöid. Nende rahvaarv peaks katastroofilise kiirusega vähenema, sest iga jumala nädal on mingis kolkakülas uus laip. Hea, et meil siin selline igav elu on!

Dalai-laama

elab tegelikult meie juures. Ausalt! Usun, et taaskehastuse otsimisega pandi omal ajal puusse, kuna keegi ei tulnud selle peale, et järgmine kord sünnib austet pühak hoopis ... kassina. Meie Simba on täpselt idamaadelt pärit inimese nägu, väga rahulik, majesteetlik ja pidevalt nirvaanas viibiv. Me oleme kindlad, et ta rohkem enam uuesti ei sünni, kuna ta on valgustatuse juba saavutanud ja kolib edasi järgmisesse dimensiooni.

Aga eks neid pühasid isikuid ole meie hulgas ju veelgi. Mina olen ka sammu oma tavapärasest emarollist astunud edasi pühakute ridadesse. Ühes harjutuses valiti mind nimelt pühaku arhetüüpi esindama. On tekkinud küsimus, kas minu vaikne sulandumine igavikku hakkab juba silmnähtavaid mõõtmeid võtma või mis toimub. Vanasti sain ma alati emarolli.

Eile õhtul suvalises poes tuli minu juurde üks vene proua ning küsis nõu, kas osta suletekk või lambavillast tekk, mis on nende vahe ja kuidas nad inimesele mõjuvad. Natuke rääkisime siis (ma pole neid küsimustes mingi asjatundja, et te teaksite) ja kui ma hakkasin juba ära minema, tuli ta mulle järgi ja rääkis, kuidas lambatekk lõhnab maaelu järgi ja küsis, kas see lõhn ka säilib peale kasutamist? Tema Pühadus prof Kudzu kinnitas, et küllap ta säilib ning lahkus malbelt naeratades poest, enne kui tullakse ka õnnistust paluma. Ma olen nimelt see inimene, kellelt küsitakse tänaval kellaaega, teed, tullakse bussipeatuses juurde ja hakatakse oma muresid kurtma ja kes naaseb turult koos tasuta või poole hinnaga müüdud kraamiga. Eino põnev ju, ma ütlen! Viimasle ajal püüan inimestega silmkontakte vältida, aga nagu eilsest juhtumist näha, see ei aita.

Minu abikaasa on küll üks õnnelik inimene. Kaks püha tegelast perekonnas, seda ei juhtu just iga päev!

Kudzu

Roosa...

jaa, meie vanemal pojal on ka nüüd sõbranna! Juba tükk aega on ta suhelnud kahe tütarlapsega, kellest üks õpib minu ema ametiti ja teine minu oma st seda, mille kohta mul kaks diplomit on. Ma muidugi pidin pikali kukkuma, kui ta sellest kunagi rääkis ... nojah, ühesõnaga, käbid ja kännud, käbid ja kännud, ja kuidas see ikka siis niimoodi läinud on! Eile õhtul oli mul au ühega neist neiudest tutvuda. Olin saabunud koolist ja lamasin telekatoas teki all, mängukaru Albert kaisus, kui tütarlaps tuli mind teretama. Ma kujutan ette, kui kena vaatepilt avanes potsentsiaalsest "ämmast", kes nagu lastud vares kusagil teki all konutab ja karukest al la mr Beani mõmmik kaisus hoiab! Muidu see neiu on väga armas, kohe erakordselt armas ja mul on oma poja pärast väga hea meel. Sest minu armas poig on üks ütlemata kena inimene ja ma südamest loodan, et tal läheb elus hästi ja et ta leiab oma koha siin koduvanavallatus maailmas ning kaaslase, kes on samasugune kena inimene. Mulle tundub, et vanem poiss on pärinud kõik minu ja oma isa head omadused, samas kui noorem poeg vaevleb minult päritud halbade omaduste tõttu nagu koleeriline temperament ja mõningane depressiivsus. Ja et noorema poja tütarlaps on ka selline tõsine, isegi morn ja ei suhtle minuga üldse, kui vähegi võimalik (ega ma ise ka pole ema, kes tormaks kohe kallistama, lobisema ja oma nina laste asjadesse toppima).

Koolis läksid sedakorda asjad suhteliselt rahulikult. Sain kõik kodutööd tehtud, millega oldi ka rahul, lisaks pakuti mulle kahte tööd - üks on kindel otsake juba detsembris ja teine oleks potsentsiaalne töökoht alates sügisest. Osaajaga töö ja loomulikult pealinnas, kus siis veel. Mis eeldaks, et ma iga nädal kaks päeva veedaksin kodust eemal! Lubasin selle pakkumise üle järele mõelda ja perega arutada, kuna see puudutab meid kõiki. Ja päälinna kolida - noh, hetkel tekitab igasugune mõte kolimisest minus õudust ja vappekülma, sest see nõuaks niisugust energiat, mida mul pole küll kusagilt võtta. Õnneks on mul paar nädalat aega otsustamiseks. Ja kui mõelda, et siin minu teeneid ei vaja keegi (noh, ega ma pole tegelikult ennast eriti ka pakkumas käinud, pole aega selleks), siis muidugi tuleks öelda jah-sõna.

Olen rahul sellega, et grupp on koos, nüüd siis tuleb veel kontrollgrupp moodustada ja loota, et nad on nõus testi täitma. Täna ma sellega ei tegele, täna on mul kirjanduse lugemise päev. Naasesin päälinnast kohvritäie materjalidega, mis kõik peaksid aitama uurimust kirjutada ja läbi viia. Kohtumine juhendajaga oli väga produktiivne, ta andis mulle palju ideid ja häid nõuandeid ja on üldse üks väga kena ja väga tubli inimene. Lisaks on ta nõus mind jooksvalt superviseerima, mille üle on mul ka hea meel, sest päris üksi jääda grupijuhina on üsna karm. Ikka on ju vaja, et keegi vahel natuke õlale patsutaks ja üksiti ka neutraalse pilguga vaadates aitaks rasketest kohtadest edasi.

Nii et nüüd pole muud kui tööle asuda!

Kudzu

PS Pärastlõunal saan analüüside vastused teada. Ma vist lasen abikaasal helistada, sest kui mulle jälle öeldakse, et ma olen täiesti terve mees, siis andke andeks, seda on rohkem, kui ma jaksan välja kannatada. Selle kuuga on kukkunud jälle kaks kilo, vean vaevu jalgu järel ja lihtsalt kohusetundest püüan elus püsida. Võimalik küll, et terve mina ongi selline hunnik õnnetust, aga et ma mäletan end ka natuke teistsugusena, siis justkui võiks oletada, et midagi on mäda.

Veri on paksem kui vesi!

No ega ikka ei ole küll. Käisin täna hommikul verd andmas, kõik kulges tavapäraselt, sain plaastri torkekohale ja hakkasin kabinetist väljuma, kui avastasin, et uksel voolab veri. Siis vaatasin oma kätt ja ennäe imet, sealt see veri uksel sattuski. Suured tumepunased mahlased nired voolasid käe peal, põrand oli kaetud kaunite punaste lärakatega ja verd muudkui tuli ja tuli ja tuli. Õde hakkas ringi jooksma, otsis paberit, saime kuidagi voolu pidama ja suure plaastri haava peale. Õde pidi lisaks ära pesema ka ukse ja põranda. Minuga pole varem niisugust asja juhtunud, aga eks kunagi peab ikka olema esimene kord. Väidetavalt on verd ju kasulik natuke ära anda, doonorid ka kõik elus ja terved, eksole, mul ei hakanud isegi paha ja ega seda verd nii palju ka ei olnud. Aga huvitav oli ikka, sest kui sageli me siis näeme veeniverd oma elu elamas.

Kaheksast alates olen jalgel olnud, ringi tormanud, asju ajanud, saanud hulgaliselt negatiivset infot ja siis natuke positiivset ka. Hommikul enne vereproovi ei tohtinud süüa, pärast ei olnud aega süüa ja nüüd ma ootan pikisilmi pelmeenide valmimist. Ja kui ma kõhu täis söön, siis saadan kooliasjad tunnikeseks kukele ning lähen puhkan end seiklusrikkast hommikust välja. Pole mõtet pongestada teadusteksti kallal, kui aju üldse ei tööta. Pea valutab, kael on kange - kui see ei ole mõni tõbi, siis on minu kangekaelsus saavutanud kõrgvormi, mille vastu aitab ainult kaela eemaldamine kirurgiliselt - ahaa, aga kui veri ei hüübi, siis ei saa saagi välja võttagi, järelikult tuleb ikkagi magada.

Kudzu

PS Ostsin kaltsukast seeliku nr 40. Osutus, et ka see on mulle liiga suur! Kuhu me niimoodi jõuame, kui iga kuu aja tagant tuleb uus garderoob hankida, sest vanad riided meenutavad telki!