ehk minu seiklused rongis. On maamunal selline huvitav koht nagu Kill! (see on nüüd siis ingliskeelne tõlge) ja selles huvitavas kohas elab kamp kahtlaste elukommetega meesisendeid, kellele meeldib rongiga sõita. Ühte neist olen ma varemgi näinud ning tema spetsiifika on jänest sõita. Selleks ajaks, kui kontrolör tuleb pileteid müüma, põgeneb seltsimees Poolnina (tal on osa ninast kuhugi jeekima pannud) WC-sse ja kui veab, saabki piletita sõita. Ükskord see kahjuks tal ei õnnestunud tänu tähelepanelikule piletimüüjale, kuid eile, näed, läks õnneks. Sedakorda oli temaga ühinenud ka teine Poolnina (vol2 ja ma ei saa aru, kuhu need ninad neil niimoodi kaovad), kellega nad siis valjuhäälselt rongis maid jagasid. Poolnina2 ostis pileti! Kahjuks sattusid nad istuma minu suhtes täpselt üle vahekäigu, nii et ma olin sunnitud kuulama vestlusi põnevatel teemadel, kes mida varastas ja kes kellelt varastas. Kurb lugu iseenesest, sest Poolnina2 oli jäänud ilma oma rahast, väidetavalt koguni 9000, ning Poolnina1 oli nõus kahe tuhhi eest teda valgustama. Lisaks häälele oli mul au näha ka kogu pilti reaalis, sest rongi akendelt peegeldus nende tegevus kogu hiilguses. Kui Poolnina1 oli varjunud WC-sse, siis tegi Poolnina2 magusa uinaku, millest teda äratas telefonikõne. Ja et seltsis oleks segasem, küsis ta minu käest, mis kell rong päälinnast väljus, et siis see teave telefoni teel kellegi edastada. Tegin rumala näo pähe ja mökitasin midagi, hoolega silmas pidades, et ma ei vaataks talle silma ja ei naerataks. Teate ju küll seda minu fenomeni, et inimesed kohe nagu klammerduvad minu pilgu külge. Novot, aga igal juhul sai Poolnina teadlikuks, et rongis istub naisterahvas, mis pani temas testosterooni möllama! Tema suhtlus naasnud Poolnina1-ga võttis tuure üles, sm seisis valdavalt püsti, keksis ringi, otsis oma tulemasinat, milleks tuli võtta seljast osa riideid, et näidata oma muskleid (mida kahjuks olnud), ta purssis teise Poolina üllatuseks eesti keelt ja oli ka muidu nagu uhke kukeke. Mingil hetkel asuti sööma ja siis lähenes Poolina2 mulle kotikese viinamarjadega ning küsis, kas ta tohib mind kostitada. Keeldusin viisakalt, jäädes väga reserveerituks. Eks siis tuli Poolina2-l oma viinamarju ise süüa. Õnneks saabus Killi peatus ja Poolninad väljusid sõbralikus üksmeeles "Ära siin maha tule, sind tapetakse kohe ära!".
Sain lõpuks ometi vabamalt hingata ja ka ennast tukkuma asutada, sest Poolninade juuresolekul ma küll magada ei julgenud. Ärgates oleks tõenäoliselt olnud puudu minu käekott, mis sisaldas igasuguseid väärtuslikke asju sh õppejõu raamatut, nii et ma parem säilitasin valvsuse. Aga jah, vaevalt sain sõba silmale, kui vagunisse sisenes kamp ülemeelikuid hilisteismelisi, kes karjusid, et viimane vagun jääb järgmisesse peatusse koos pensionäridega ja nii oligi minu magamine selleks korraks magatud!
Kui tahad teada, kuidas Eestis elatakse, sõida rongiga!
Kudzu
3 kommentaari:
Seiklusrikas!
Võibolla saaksid kuidagi maskeeruda, mõne kummimaski ette tõmmata vms, kui mittenaeratamine enam ei aita.
Aga siiski tavaline!
Minuga on bussipeatuses kõnetanud meesterahvas, kellel oli taskus päris revolver, mida ta mulle ka näitas. Lisaks rääkis ta ära oma eluloo, suhtedraamad ja muud probleemid, kuid revolvrit õnneks minu peal katsetada ei tahtnud.
Numpsik. Rahvaluulekogujad, kus te olete? Kogumik "Mööda rööpaid" ootab väljaandmist.
Postita kommentaar