mina ja minu ema elame täiesti eraldi maailmades, millel pole omavahel mingitki kokkupuudet. Mul on väga kahju ja kurb, kui ma mõtlen selle peale, et peaksin kogema ainult vihkamist, purunenud illusioone, kadedust, kibestumist - seda kõike 365 päeva aastas. Kui minu maailm ei mahutaks minu perekonda, sõpru, loomi, aeda ja kauneid kunste, siis olekski ju elu kõle ja kurb. Samas ei saa mina võtta vastutust selle eest, et minu ema elu pole olnud väga kerge ja et tema oskab igas asjas ainult negatiivset poolt näha. Ma siiski eeldan, et inimesed on võimelised arenema ja õppima, et täiskasvanud lapsed ja nende vanemad võivad ning peavadki omavahel täiskasvanute kombel suhtlema, et inimesed suudavad end teiste olukorda panna ja et manipuleerimine võiks jääda kuhugi teismeikka, kus ei olda võimelised oma vajaduste eest adekvaatselt seisma.
Mida ma oma elus ka ei teeks, ei ole ma ema jaoks iialgi küllalt hea. Ikka leidub keegi, kellel on rikkam mees või kes elab välismaal, kellel on 7 maja ja kümme autot ning tonne kaaluv pangaarve jne. See, mida mina teen, ei ole minu ema silmis kunagi olnud väärtuslik - ei ole ta toetanud minu kunstitegemist, muusikahuvi (ma sain pähe, kui raadiot kuulasin ja ema ei lubanud mul minna muusikakooli, saate aru!), ta ei tea siiamaani, mida ma õieti õpin ja kelleks ma saada tahan. Vahet ju pole, kuna rikast meest ei ole mul ette näidata, selle asemel on tuul taskus ja 4 last, kes ka ei ole suutnud veel ühtegi miljonit kusagilt hankida. Need väärtused, mida mina hindan: ausus ja armastus suhetes abikaasaga, lastele pühendatud aeg, kunst, väärtkirjandus, filmid ja luule - see kõik on ema jaoks ebaoluline. Ja olgem ausad, väärtuste konfliktil ei ole head lahendust, mina ei taha muutuda kibestunud negativistiks ja minu ema ei taha muutuda pilvedel hõljuvaks kunstnikuhingeks ning meil mõlemal on väga raske teise väärtusi aktsepteerida. Seega tiirleme me eraldi planeetide maailmaruumis ja meil ei teki kunagi mingit kokkupuutepuntki.
Jah, ma püüan mõista, lõpmatuseni mõista ja aru saada. Lohutada end mõttega, et ema lapsepõlv oli nii kole ja tal on olnud üldse suhete mõttes ebaõnnestunud elu, ma otsin talle vabandusi ja ei kaota lootust, et äkki ta ühel päeval saab ka minust aru. Teisest küljest suhelda inimesega, kelle eesmärk on haiget teha, kes valetab 24/7 ööpäevas, kes susib ja sukerdab, keerab mu last minu vastu üles - kas ma pean sellist suhet üldse toitma? Kas mina jaksan lõpmatuseni olla täiskasvanu, kellel tegelikult ei ole seljatagust oma vanemate näol? Iga hetkega kahtlen üha rohkem ja rohkem.
Paitab, et meie suhe emaga liigub vaikselt, kuid järjekindlalt selles suunas, et on aeg teha pikk-pikk paus.
Paitab, et meie suhe emaga liigub vaikselt, kuid järjekindlalt selles suunas, et on aeg teha pikk-pikk paus.
Kudzu
2 kommentaari:
kibestunud negativist ja pilvedel hõljuv kunstnikuhing ei ole tegelikult vastandid...
aga see on muide juba ürgeestlaslik mõttemall -
mure, muudkui mure olgu sinul kõikide asjadega, muidu sina asine inimene ei ole, mure, mure, ja igikestev süü. Eriti just naistel.
Mis, tahad teha seda, mis sulle meeldib? Ui hullu, mis teised nii mõtlevad? Muretse! Muretse endale rikas mees, palju maju, suur auto ja kallis koer. Jne. Ja muretse oma lastele ka. Ükspuha, kas saavutad eesmärgi või mitte, mure on kohustuslik kompnent!
Tegelikult on nii, et kui keegi on mõnevõrra muretum, siis tuleb selle eest hoolitseda, et tal tekiksid mured.
Nii kahju, et inimesed ei oska üksteist armastada selle pärast, kes nad on ja sellistena nagu nad on. Aga ei saa mina siinkohal ju kurta - mul oli emme ja nüüd on mul A! Elu jälle nagu lill! Ema kahjusk ei muutu enam, liiga vana selle jaoks, püüan lihtsalt seda suhet minimeerida, sest endale haiget teha lasta pole kohustuslik.
Postita kommentaar