esimest korda sel õppeaastal saabusin koolist ilma et oleksin end tundnud katkise ja räsituna. Esimest korda mõtlesin, et tegelikult on ju kahju, et kool hakkab lõppema, sest seal toimetab suur hulk väga lahedaid inimesi, kes on minu jaoks väga olulised ja kellega ma kohtungi peamiselt ainult koolis ja kooliga seoses. Kuidagi imelik on mõelda, et aasta pärast pole mul vaja enam päälinna sõita (jaa, kõik need mahlased bussi- ja rongilood jäävad kogemata!), mul pole vaja kohvriga ringi kolistada, pole vaja suuri paberirulle endaga kaasa vedada, pole vaja hullunult arvutis istuda ning mõelda, et täna tuleb teha seda, homme toda ja ülehomme veel midagi. Ühesõnaga - olen astunud sammu selles suunas, et tulevik on jälle olemas. Vahepeal ei suutnud ma tulevikust mitte midagi mõelda. Seda lihtsalt ei eksisteerinud.
Kindlasti oli oma osa asjade meeldival kulgemisel ka minu esimesel omateraapia seansil, mis oli väga südamlik, väga toetav ja hästi vaba ning mõnus. Üldse on väga hea olla, kui keegi minuga midagi teeb, muidu tavaliselt olen ma ise nö terapeudi rollis ja kuulan või annan ülesandeid. Üldiselt peakski teraapiaõpingutega kaasnema omateraapia, et tegeleda enda varjupoolega ja tunda ära nö enda päästikteemad, aga ka selleks, et saada kogemus, kuidas on teraapias olla, kuidas klient võiks end tunda, mida kogeda.
Ma saan järjest rohkem kinnitust sellele, et olen õigel teel vähemalt kunstitegemise mõttes. Et minu tööd kõnelevad vaatajatega. Et pr Maalikunstnik on suutnud minus äratada võime anda pildile elu ja tähendus ka abstraktsete maalide puhul. Ja et nälg kunsti järele on nii suur, et A4 formaadis paberiga pole enam midagi peale hakata. Kui parafraseerida Pipit, siis sinna mahub ära ainult hobuse silm, ülejäänu tuleb joonistada seinale või põrandale.
Nüüd muidugi tuleb taguda rauda kuniks on, mida taguda. Alustan ettevalmistusi tänaõhtuseks gruppamiseks ja siis ongi varsti vaja sinna kohale minna.
Tervitades
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar