Meeletu möll!

Terve päev olen mässanud kooliasjadega. Suutsin lõpuks ära vormistada praktikapäeviku (tiitelleht ja veel paar pisividinat ootasid ligi 3 kuud, saate aru, jube mahukas töö ju!), sest varsti saab uus semester läbi, aga esitada oleks tulnud päevik juba augustis. Siis tegelesin veel ühe ja teise asjaga sh käisin mööda linna kunstitarbeid hankimas. Ausalt öeldes on siin linnas olukord ikka täitsa nutune. Skisofreenilise nimega kunstitarvete poest tulin lihtsalt tulema, sest kesk päeva (pool kolm) oli pood paksult rahvast täis (meie inimesed, jumal tänatud, ei pea tööl käima, vähemalt selline mulje jääb, kui vaadata shoppajate hulka tööpäeval) ja mul ei olnud aega oodata, millal flegmaatikust müüja flegmaatilise arvutiprogrammi abil minu ees järjekorras seisvaid inimesed jõuab ära teenindada. Ma ei räägigi sellest, et seal poes midagi ei müüda ja eelnevast kogemustest teadaolevalt kestab kauba toomine kah nii umbes kaks nädalat. Ilmselt kasutavad nad kaubaveoks jalgrattaid või suisa hääletavad! Päälinnas on rohkem valikut ja väga häid ladusid, aga kuidas sealt oma paberihunnikud siia transportida, on iseküsimus. Mul on selgroog teatavasti deformeerunud, mistõttu ei saa ma raskeid kotte ja pampe vedada, iga reis tlna koormab mu õlgu nii, et pean õhtuti end haisvate salvidega kokku mätsima ja lõhnan nagu reumahaige vanainimene, mitte nagu kepsakas keskealine tudeng! Eks ma siis valasin autos paar pisarat, sest raske on, kuradi raske on olla ise nii projektijuht, materjalide hankija kui grupitöö läbiviija, aga mis sa hädaga teed ära, olen ju naine nagu orkester. Sümfooniaorkester muidugi!

Homme tegelen grupitöö ettevalmistamisega. Püüan aru saada, mis ma õieti tegema hakkan, siis muidugi panen kõik kenasti kirja ja pärast unustan paberid koju. Ja lõuna ajal kimame jälle linna, et asjad varakult kohale viia, sest õhtul bussidega seiklemine on tore küll, aga ainult siis, kui ei pea endaga kümmet kilo kunstitarbeid kaasa vedama. Aga no ma olen positiivne! Muidu läheksin kohe hulluks, sest nagu ma olen märganud, kurbade mõtete mõtlemine tekitab uusi kurbi mõtteid ja mitte ainult - ka vigu kudumistöösse (no ei saa seda viimast ju lubada, olgu ikka käistöö perfektne või ärgu olgu seda üldse)! Seega keskendun ainult järjekordsele ülesandele ja selle sooritamisele, iseasi muidugi, mis siis tuleb, kui tekib pingelangus. Aga noh, see aeg on veel kaugel.

Mõnikord mulle tundub, et ma teen häid asju. Aga siis jälle kukub kõik kokku ja ma ei saa üldse enam aru, miks ma midagi teen. Või kellele seda vaja on. Imetlen nimesi, kes nagu nuga läbi või siuglevad, kes suudavad endasse uskuda ka siis, kui minule kõrvaltvaatajana tundub, et killuke enesekriitikat oleks täiesti tervitatav ja suisa vältimatult vajalik. Samas on nii, et ühele antakse seda va kriitilist meelt enda suhtes ülearu palju ja teisele ei anta üldse ning otse loomulikult on edukamad need viimased. Siinkohal võib muidugi jäädagi diskuteerima, mis on edukus ja mis on adekvaatne eneskriitika, aga ma täna enam tarka juttu ajada ei jaksa. Pea kumiseb otsas ning nüüd ei aita muu, kui aeg maha!

Kudzu

Läheb rahulolevalt nurru lüües (mitte haukudes!) ETV arhiivilehele riigimehi vaatama!