käisin arsti juures. Ei osanud kohe nagu midagi erilist peale ülisuure väsimuse välja tuua (nt teisipäeval peale grupitöö tegemist olin nii läbi, et saabudes jalad värisesid all ja silmad kippusid kinni vajuma, kukkusin voodisse kell 11, kuigi olin ärganud hommikul kell 10.00). Arst ka ei osanud midagi arvata, kuni selle hetkeni, kui ta mõõtis ära vererõhu. 84/60 - ja jäi mind väga tõsiselt vaatama! Ma es osand midagi arvata, teadagi on mul vererõhk madal. Küsis siis, kas ma olen täna kohvi joonud, vastasin jah, muidugi. Ja jäin teda imestusega vaatama, et mis siin siis nii erilist on! Seepeale kamandati mind südamepilti tegema pluss kuulati südant. Pulss oli suht kiire, 80, ja nagu pärast selgus, on ka südamepildis võrreldes kevadega mingeid muutusi. Siis jäi arst väga tõsiseks ja nüüd ma lähen edasi ultrahelisse, ta ei julgevat mind kohe saata ka koormustesti tegema, enne ikka välja selgitada, kuidas olukord on. Lisaks tuvastati lihastepõletik vasakus õlavöötmes, mis on õnneks ka silmaga näha ning käega katsudes tunda. Üheõnaga - kui selgub, et süda on OK, siis on mul "kunstnike haigus", aga kui südames on jama, siis mingi asja tüsistusena võib olla tekkinud südamelihase põletik. Praegu on küll lootust, et ma ei kannata hüpohondria all, vaid asi on natuke nagu tõsisem. Ja kokkuvõttes on mul hea meel, et ma otsustasin tänaval suremise asemel ikka edasi pongestada selle nimel, et saaksin oma laste üleskasvamist jälgida siinsamas, mitte Taevast või pigemini isegi Põrgust. Neist kohtadest on ju raske mingit nõu ja abi perele anda. Isegi, kui mul tuvastatakse depressioon, siis saan ka selle vastu ravimeid. Midagi peab aitama, ei saa enam edasi niimoodi jätkata!
Aga meeldiv on muidugi see, et mulle on keelatud füüsilised pingutused. Ei hakka ma enam kodus koristama nagu hull või puid vedama, eksole. Saan lamada malbel pilgul diivanil ja väriseva häälega tellida teed ning maiustusi. Midagi ilusat peab siin elus inimesel ju ka olema.
Aga koolitööde pärast ma enam ei muretse. Mul on nüüd ometigi adekvaatne põhjus õppejõududele vabandusi esitada!
Kudzu
Näed siis mis tähendab, kui on liiga suur süda või kui võetakse asju liialt südamesse! Nad võivad sinna jäädagi!
2 kommentaari:
Tean, mida sa tunda võid. Olen ise ühe kena südamelihase põletiku läbi põdenud. Ausalt öelda pole sellest väsimusest päriselt lõplikult siiani vabanenud (juba 20 aastat)...
Ja edasi otsida, kasvõi arsti tulise oraga ähvardades, kui muud üle ei jää, tuleb ikka. Sain just järgmised saatekirjad oma õlavalu lahendamiseks...
Ohohohoo, jajahh.
Postita kommentaar