Kirju koer...

eile õhtul tuli kohutav koogiisu, selline isu, et kas võtab silmanägemise ära. Saatsin mehe poodi vajalikke aineid ostma ja segasin kokku ühe Kirju koera. Öösel olid päkapikud seda juba maitsmas käinud ja ilmselgelt söödavaks tunnistanud. Maitsesin nüüd ise ka ja on ikka hea küll. Rämedalt magus st eriti üle ühe tüki ei taha seda korraga süüa, aga samas polegi ju vaja endale hommikusöögiks tervet kooki kurku toppida.

Tuba on jahe (minu mees nimelt ei pea vajalikuks varahommikul kütma hakata, sest tema arvates on väljas ainult paar kraadi külma, olgem ausad, milleks termomeetrit vaadata, kui tunned end maailma parima ilmatargana) ja mulle see ei meeldi. Olen oma isikliku raha eest ostnud suure hunniku puid ja soovin, et ma saaksin olla soojas toas. Käed ja jalad külmetavad, sõrmed ei suuda õiget klahvi tabada ja mõte sellest, et peaksin minema jäisesse vannituppa duši alla, ajab külmavärinad peale. Ma saan aru küll, et kõik inimesed ei ole head kohanejad st ei suuda kiiresti ümber orienteeruda, aga no ilmateade üle vaadata või netist temperatuuri kontrollida võiks olla ju loomulik tegevus, eriti kui ise ei saa aru, kas külma on kaks või ligi üheksa kraadi.

Täna on loodetavasti minu viimane tööpäev tugiisikuna. Edaspidi püüan vältida igasuguseid kodanikke, kes mind ärgitavad uuesti samale tööpõllule astuma. Minu suund on ikka kunstiteraapiatele, just hetk tagasi saatsin oma CV ühe projekti tarvis, mis küll saab toimuma Põhja-Eestis, aga kuna mul siin ei ole terendamas mingit kindlat tööotsa, siis andsin oma jah-sõna. Mõte sellest, et peaksin uuesti minema sotsiaaltöötajaks, tekitab külmavärinaid ja kuna mul on niigi juba külm, siis parem mitte mõelda. Mis puutub tugiisikutöösse, siis olen mina otsustanud lõpetada, aga kas see niimoodi ka välja kukub, kahtlen sügavalt. Mul peab olema meelekindlust ära öelda, et mulle ei tohi alates tänasest enam helistada, ma lihtsalt ei vasta kõnedele ja sõnumitele. Samas kui inimene on hädas, kuhu ta siis saab pöörduda? Aga no küll ma siis mõtlen välja, kuhu ta saab pöörduda. Minalihtsalt ei jaksa enam rohkemate asjade eest vastutada, kui praegu ja kuna eksamid lähenevad ülehelikiirusel, siis tuleb keskenduda ainult koolitöödele ja punkt.

Nonii, sukeldun külma vannituppa - brrrr... miks küll inimesed peavad vahetpidamata end pesema? Kas ei võiks meiegi end natuke käpaga siluda?

Kudzu