Maja rahvast täis ja...

hea tunne tegelikult. Ma arvan, et majagi on oodanud seda hetke, kui toad ei ole enam tühjad, kus keegi midagi vaikselt sekeldab ja sebib ning abikaasa norskamisele lisaks kostab öösel ka sosinaid ja naeru. Mul ei tulnud kohe tük aega und suurest rõõmust, et poisid on mõlemad kodus minu kaitsva tiiva all, kanaema nagu ma olen! Lisaks on siin ka noorema poisi girlfriend ja vanema poisi sõber, nii et elu nagu lill. Suurema poisi seltskond korraldas eile aias väikese ja väga vaikse grillpeo, põletades minu rõõmuks ära hunniku oksi ja muud rädi, mis lõkkeplatsil vedeles. Meil pole ikka veel grillmasinat, kuna minu geniaalne leiutis (jaanipäevaks) ajab ka tgelikult asja ära. Seega olid nad sunnitud algul tegema lõket ja siis alles grillima.

Eile külastas meid äiapapa. Jõime terassil kohvi ja ajasime niisama jutt, siis ta isnpekteeris üle meie kuuri ("ma tahan näha, mis te vahepal teinud olete!") ja viskas pilgu aeda, mille ma õnneks just hiljuti korda olin teinud. Hetkel on ta kusagil Lõuna-Eesti tuuril ja kui me pakkusime välja, et võiks ju homme koos sõita maale (saage aru, mina ei taha oma äiaga koos olla, ma tahan, et mu lapselastel oleks vähemalt ükski toimiv vanavanem), ei näidanud äi üles erilist entusiasmi, Küllap on tund meie perega see piir, mis talle jõukohaseks osutub. Õnneks, jah, tõesti õnneks, sõitsime me õhtul veel metsa seenele ja tund aega metsas koos pisikeste imeilusate kaseriisikatega viis minu tavalise masenduse peale äia külaskäiku endaga kaasa. Ja siis tuli mu pere koju ja võttis mind oma kaitsva tiiva alla. Et ei tekiks tunnet nagu me abikaasaga oleksime mõlemad lastekodu lapsed, kelle selja taga ei ole esivanemate tugev rivi, vaid teadmine, et kusagil keegi vist oli, muidu meid poleks olemas, aga kes oli see keegi, ei tea - see tunne kadus mul tänu metsaskäigule ja tänu kodusele sumale ära. Sest mina kavatsen oma nelja lapse selja taga seista kindla kaljuna, et nad teaksid alati, kellele nad igal juhul oma elus võivad toetuda. Ma arvan, et see teadmine on üldse üks olulisemaid asju. Kui see on olemas, siis muuga saavad nad ise hakkama tegelikult. Kui ei ole niisugust kindlustunnet, siis kasvavad üles abitud, õnnetud ja ebakindlad inimesed nagu nt allakirjutanu, kes terve elu otsivad endale seljatagust ja halvemal juhul ei leia nad seda kunagi. Mina vist olen leidnud....

Midagi ilusat ka. Roos, mille me emadepäeval Selverist ostsime, on õitsenud terve suve ja õitseb ka praegu. Lisaks on mul siin aias veel päevakübarad, budleiad, tokkroos, päevalilled, saialilled, lilleherned, kressid ja floksid, mis silma rõõmustavad. Ploomid on valmimas, mirabelid on valmimas, õunapuud on õunte all lookas ja täiesti juhuslikult avastasin ma, et mul on ka pisike armas kreegipuu ja seega on vilju täis. Niisiis, kodanikud sõbrad, pange vaim valmis - peagi saabub õuntekorjamise hooaeg ning ma palun kõigil soovijatel tulla õunu korjama. Ma ise küll alustan esmaspäevast jälle kooliteed, aga see pole takistus, sest enamiku ajast olen ikkagi siin ja õunu pealegi võib korjata ka ilma minuta.

Niisiis, kena saabuvat sügist kõigile!

Kudzu

Roosad kingakesed ja punased püksid...

minu noorem poeg saabub täna siis lõpuks koju. Läbirääkimised sel teemal on kestnud juba üle kuu, sest minu ema ei saa puhata, kui ta peab hoolitsema lapse eest. Laps on 17-aastane täiselujõus noormees, kes oskab end ise pesta, kasida, pissitada, süüa keeta ja selle eelnevalt ka poest koju tuua. Ja küllap oskaks ka pesu pesta, kui keegi näitaks, kuidas pesumasin töötab. Aga minu emale käib ka mõte teiste inimeste eest hoolitsemisest üle jõu ja tema soov poiss minema saata on olnud erakordselt suur.

Täna siis ema helistas ja teatas, et viis poisi bussijaama ja "ehk ta ikka ei põgene sealt!". Me rääkisime kojusõidust mitmeid kordi poisiga msn-is ja telefonis ning meil oli kokku lepitud, et õhtul tuleb bussi vastu minna ja et neiu tuleb kaasa. Kuna mina ema ei saa aru sõnadest "usaldus" ja "aktsepteerimine", siis muidugi küsis ta kohe;"Kas sa ikka tead, et SEE tüdruk tuleb ka kaasa?". Kui ma vastasin, et jah, siis muidugi oli pettumus suur. Aga ma ei hakanud talle ütlema, et mina aktsepteerin oma lapse valikuid, ma armastan teda nagu ta st tingimusi seadmata ja et meie vahel on nii palju küll usaldust, et ta saab mulle öelda, kui ta plaanib koos tüdrukuga tulla. Mina roosasid kingakesi ei pelga, ma olen ainult rõõmus, kui mu laps areneb normaalselt ja käitub eakohaselt, kui ta suudab luua püsivaid suhteid ja kui ta saab selle kõige juures ka mind usaldada. Mina muretseksin palju rohkem, kui tema suhted käiksid peamiselt läbi neti või kui ta vahetaks tüdrukuid nagu sokke, kui ta jooks ja laaberdaks ning peaks ürgseid pidusid. Vaikne nahistamine koos armsa inimesega on minu jaoks igati aktseptaabel. Ja nagu ütleb rahvatarkus: alates kolmest lapsest pole vahet, kas neid on´kolm või kolmteist ehk üks suu juures pole mingi probleem. Päris sissekolimine ikka vist häiriks, aga kui pole muid valikuid, siis oma lapse heaks ma olen valmis enda hiiglaslikku, paksu ja hästinuumatud ego koomale tõmbama.

Järgmisel suvel ma üürin pojale K linnakeses elamispinna, sest teist hooaega elujõulise Ladina-Ameerika seebi paistel ma taluda ei kavatse. Las ema siis puhkab kenasti välja uhkes üksinduses. Küll meie siin omadega ikka kuidagi hakkama saame.

Kudzu

Oo tants, sa oled rahu...

arvan ma. Ja tasakaal ja tervis igas mõttes. Täna oli mul esimene loovtantsu tund (tegelt 2 akadeemilist tundi ehk siis kaks korda 45 min) sotsiaaltöötajatega ja ma jäin üliväga rahule. Kuigi nad olid lõpuks päris krogid, sest peale väsitavat tööpäeva veel poolteist tundi liikuda pole just naljaasi, oli ikkagi tajuda, et neile meeldis, oli huvitav, jõukohane ja ka lõbus. Mis ongi loovtantsu eesmärk. Ma ise muutun ka iga korraga järjest profimaks, ei pea enam kramplikult kella jälgima, lasen osalejatel vabalt liikuda, ilma et peaksin harjutused kibekiiresti läbima. Jah, harjutamine teeb meistriks, eksole. Kusjuures ma sain loovtantsu eelmise semestri hinde A, mille üle mul oli väga hea meel. Eriti seetõttu, et kuigi ma olen vana, paks ja väsinud, olen ikkagi suutnud endast kakskümmend aastat noorematega võrdselt kaasa toimetada, aktiivselt osaleda ja isegi väga häid hindeid saada. Ja eriti rõõmustavad head hinded mind neis ainetes, kus ei saa hindeid mälu , vaid tõesti oskuste eest.

Kudzu

Little Gem ja teised...

raha ei ole. On otsas ajutiselt. Kuigi ämm saatis mu meheraasule sünnipäevaks mõned tuhanded, liikusid need sujuvalt lapsehoidjale, et ma ikka saaksin sügisel koolis käima hakata ja et ikka oleks keegi, kes meie kullakestel silma peal hoiab. Aga ega ma ei taha siin oma rahakoti sisu avalikustada seepärast, et saada kaastunnet ja õlalepatsutust, vaid hoopiski kirjeldada sündroomi "raha pole nagunii, seega pole mõtet ka kokku hoida", mis tabab mind just eelkirjeldet olukorras. Praegusel hetkel muidugi soodustab sündroomi esilekerkimist teadmine, et homme viin ma läbi koolituse, mille eest makstakse pool s-abiosakonna kuupalgast, seega raha tuleb. Ja võibki oma aeda täiendada pisikese kuuse, elupuukese, hiibapuu- ja veel ühe ning teise ilusa taimekesega. Eks ma ootan rahalaeva ära ja siis toon Tartu Puukoolist koju ka "Luua Pärli" nimelise kuuse, mis mind pikisilmi juba paar viimast kuud ootab. Kavatsen maja ette rajada pisikese kollektsiooni kääbuspuudest, sest nad on nii armsad, enamik veel paksud ja mütakad ka, just täpselt nagu põõsaks muutunud päkapikk. Lastel on maja taga ja maja kõrval ka ruumi, kus mütata, ja maal terve õu, sest seal ma ei kavatse haljastusele energiat kulutada (vähemalt esialgu), nii ma siis võin eesaia sisustada okaspuude, rooside ja muu värgindusega. See kirg ei jahtu!

Muus osas oleme olnud jälle väga liikuvad. Eelmisel nädalal tegime abikaasaga kiirreisi Tallinna ja laupäeval seiklesime lastega maale, külastades ka teelejäävaid seenemetsi. Nüüd on minu sügavkülmas veel enam kukeseeni ja puravikke ja lambaseenikuid jne. Aga kitsemampleid veel ei olnud, nii et paari nädala pärast tuleb kindlasti uus maareis ette võtta. Maal olid vundamendipostid ja osa korstnajalga valatud, meie saunast on siis midagi juba käegakatsutavaks muutunud. Muki oli ka kohe kohal, kui me saabusime - temal on nüüd õnnepäevad, sest töömehed on seal igapäevaselt ja ta ei peagi üksi kurvalt kodus konutama. Kui see saun kunagi valmib (ma tõesti ei tea, millal, aga kunagi kindlasti), siis on Muki veel eriti õnnelik. Me ei pea oma koeri kaasa võtmagi, kuna koer on kohapeal juba olemas.

Eile õhtul hoidistasin hullunult paprikaid, tomateid ja keetsin õuna-pohlamoosi. Meie aed on õuntest paks ja kuna esimesed suveõunad on valminud, nii et saab moosi keeta ja niisama süüa ning teistelegi pakkuda. Et ei juhtuks nii nagu punaste sõstardega, mis lõpuks põõsa otsast alla varisesid.

Ämmast veel niipalju, et abikaasa sai sünnipäevaks ka vanaaegse hõbedast tordilabida, mille abikaasa õde koos fotode ja sünnipäevakaardiga meie postkasti toppis. Ma nägin küll, kui see aktsioon toimus, aga ei hakanud kedagi sisse kutsuma. Mu abikaasa õde marssis paar aastat tagasi ülbelt meist mööda, ei teretanud ega teinud teist nägugi. Mina leidsin, et see on kiiduväärt tegu ja otsustasin võtta eeskuju, mis tähendab, et abikaasa õega kohtudes kaob mu näolt naeratus ja ma ei räägi temaga põhimõtteliselt. See selleks - fotod olid "imetoredad", need tehti siis, kui abikaasa suvel oma emale meie lapsi näitas. Lapsed on fotodel ehmunud nägudega ja pinges, abikaasa näeb välja nagu troll peale päikesetõusu, aga ämm ja tema tütar koos tütretütrega õitsevad pildil nagu lilleõied. Olgu neil see rõõm siis edasi, aga fakt on see, et siia majja nad ei tule, see on minu kodu ja ma otsustan ise, kes siit lävest üle astub. Tegelt ei soovita kellelgi astuda, sest mu elamine on kohutavalt segamini, pole jälle olnud aega koristada ja ega väga ei taha ka. Ei viitsi, vat nii!

Olks, ma nüüd siis tgelen oma homse päeva ettevalmistamisega. Hea, kui on sõpru, kes tööd pakuvad!

Kudzu

Üks kõiksus kõik

ja polegi tähtust,
kas meie kaks selles kõiksuses
lõikume.
On meie teedes ka ühised read,
on meie eludes ühised vead
või me seisame eraldi radadel,
kõnnime ringi ja ratast neil vanadel
ammuunustet teedel
siin kõiksuses,
võideldes olelusvõitluses,
võites ja kaotades.
Ekseldes, eksides,
kinni ootustes, kinni eksides,
kinni tulevas, kinni minevas,
kinni kuni viimse veretilgani,
mis valatud kusagil kellegi heaks -
kuni sinnani,
et kõiksus meid neelab ja neab.
Kas tead,
et üks kõiksus kõik?
Ükskõiksus...
Kõik ühes...

Aasta siis oli ...

oli mis ta oli, igatahes on täna minu abikaasa sünnipäev. Ingel muutis issi sünnipäevaöö eriti meeleolukaks valjuhäälse pröökamisega, mis algul tähendas, et ta tahab minu kaissu, siis jällegi, et ei taha, siis tahtis ta juua ja siis ei tahtnud ta seda enam mitte. Lõpuks ärkas ka MM, kes millestki aru ei saanud ning mina lahkusin mõneks hetkeks allkorrusele sügavalt sisse hingama. Mille peale Ingel üürgas, et ta enam ei tee ja teatas, et ta tahab alla mängima minna. Öösel kell kaks! Lõpuks magaski põnn minu kaisus ning soristas meie voodisse kena tagasihoidliku loigukese pissi. Palju õnne siis, kulla abikaasa! Nagu näed, hoolitseme me selle eest, et Sa end värske ja nooruslikuna tunneksid, ja kohe terve perega!

Abikaasa sünnipäeva puhul algas meie saunaehitus (see on tegelt juhuslik kokkulangevus!), helistasid ämm ja äi, kes õnnitlesid kallist poega sünnipäeva puhul. Ämm olevat heldusega rääkinud minu kirjutatud kaunist tekstist nende külalisteraamatus, mis oli minu arusaamist mööda irooniline, kibestunud ja süüdistav, aga tundub, et selle proua maailmas ei ole alltekstidele kohta. Eks ma siis järgmine kord püüan end selgemini väljendada. Teisest küljest meeldib mulle nende suvemajakene üliväga ja ma tahaksin sinna järgmisel suvel pikemalt peatuma jääda, mistõttu tülli minna ei tahaks (teate küll seda inspektor Kukekese motot, et raha eest olen ma kõigeks valmis!). Muidugi ei ole ma nii odav, et saja tuhande eest ämmaga suhtlema hakkaksin. Umbes kolme miljoni juures ma kaaluksin temaga ühes seltskonnas istumist, aga jah, üldiselt leian ma, et meie kõik oleme hindamatu väärtusega, nii et ämma tekitatud hingehaavade raviks rahast küll ei piisa. Ja ta peab leppima tõsiasjaga, et mina jään tema suhtes vaenulikuks, pugegu või nahast välja ja kiregu kuke kombel kiriku tornis - suvalise kiriku muuseas!

Nüüd ma siis jätkan oma tööd, sest töö tahab tegemist.

Kudzu

Igav liiv ja tühi väli...

nagu ütles juba hr Liiv. Meil siin liiva jätkub, sest pole juba nädalaid jaksanud koristada, tühi ja vaikne on ka. Lapsed on esimest päeva hoidja juures, mina sukeldun kohe-kohe jälle töötuid puudutavate seaduste rägastikku, hetkel lonksan kohvi ja kuulan vaikust.

Lapsed on elu õied. Nad on energilised, rõõmsameelsed, lärmakad, õrnad, kelmikad jne. Eriti armsad on nad distantsilt, sest siis unustad 5 aastat magamata ööd, katkised tapeedid, ärasoditud pehme mööbli, unustad kisa, kära ja kakluse (minu superviisor käis meil külas ja arvas, et lapsed kisklevad omavahel armukadedusest, ja ta arvas ka, et vähemalt kord nädalas peaks mul olema oma aeg- mis see veel on, tahaks küsida). Unustad väsimuse, tülpimuse ja võimetuse trenni teha, raamatuid lugeda, maalida. Unustad umbrohtu kasvanud peenrad, koristamata majapidamise, Simba värskelt alanud põiehaiguse, vanema poisi hooaja esimese viirusnakkuse, unustad iseenda - mõtled ainult sellele, kuidas pisikesed rõõmsad piigad tädi Tiinat dresseerivad ja minul on käes terve pikk ning töökas päev.

Ja milline õnn on omada tädi Tiinat, kes täidab oma lubadusi, ei kao ootamatult Soome, kes on usaldusväärne, kindel nagu kalju. Iga inimese elus peab keegi selline kodanik olema, arvan ma, ja isegi kui tema abi eest tuleb maksta hunnik raha, siis vähemalt ma tean, et saan oma raha eest parima võimalikest teenustest. Et mu lastel ikka on vanaema, mis siis, et raha eest.

Järgmisest sügisest läheb MM päris lasteaeda. Enne kooli peaks aastakese ikka tavalasteaias kanda kinnitama, et laps teaks, mis teda koolis ees ootab. Tõenäoliselt ma üritan teda sokutada mõnda erakooli, siis on endal natuke rohkem süda rahul. Lapsi on erakoolides vähem ja õpetajatel on rohkem aega, sest meie energiline MM suudab nagunii seal pidevalt mingeid lollusi korda saata. Ja Inglikene jääb ikka täi Tiina juurde, kui tädi Tiina jaksab veel vastu pidada. Ma ei väsi teda imetlemast, et kuidas ta suudab. Aga eks siin maailmas ole muidki müstilisi inimesi, igaüks erinev teisest oma oskuste, vajaduste ja teadmiste poolest.

Nüüd siis alustan tööga!

Tervitades

Kudzu

Tahaks pehme padja sisse nutta..,

sest äsja kadus arvutijuppide rägastikku minu kahe tunni töö. Ma ei tea, kas ma isegi nutta tahan, tahaks kedagi peksta pigem. Mille kuradi pärast see punane äpardus siin minu laual ei salvesta automaatselt? Kuidas saab nii olla, et muidu intelligentne arvuti, kes alailma ise pakub, mida ta teha võiks, ei suuda nii lihtsat asja? Kuidas saab olla, et programm läheb lolliks ja kaotab pea pooled andmed ühe hoobiga? Ja kuidas ma peaksin olema võimeline niimoodi töötama?

Ma ütlen veelkord - sellest ajast, kui inimene leiutas arvuti, on maailma asjad allakäigu teel. Inimene on arvutiga võrreldes nagu täiuslikkuse etalon, kes väga harva lõplikult kaotab mälust vajaliku info, kes suudab tunda ja mõelda ka etteantud raamidest väljapoole, kes on pehme ja soe ning lõhnab mõnusalt (või siis rõvedalt, eksole, aga ikkagi lõhnab).

Mina ei saa aru neist persoonidest, kes naudivad nuppude näppimist. Ma näpiksin sada korda ennem omaenese nina kui et hoiaks sõrme hiireklahvil ja ootaksin virtuaalimet, mida teatavasti kunagi ei saabu. Sest kuigi inimeseloom suudab end neti vahendusel muuta eitea kui kauniks uinuvaks printsessiks või konnaks muutunud printsiks, siis reaalis on konn ikkagi vaid konn, õli on ikkagi vaid õli - pugegu mistahes intellektuaali maski taha, tropp on tropp ja imekaunis printsess osutub vaid fantaasiaks, kelle asemel istub ekraani taga ülekaaluline koduperenaine, vinnid ninal ja krunn kuklal.

Elagu reaalsus, maha virtuaalia!

Kudzu

Seitseteist...

või kuusteist või viisteist, vahet pole, eksju. Teismeliste lastega on ikka ju probleeme ja isegi kui nad pole sinu enda lapsed, suudavad nad ikka üllatada ning kahjuks mitte positiivses mõttes. Seda lugu ajendas mind kirjutama meie noor lapsehoidja, kes meid juba ka eelmisel suvel abistas. Tema ema sai üsna hästi aru, et ilma sotsiaalse tugivõrgustikuta lapsi üles kasvatada on päris raske. Ma ei räägi siinkohal rahalistest raskustest, vaid pigem sellest, et pisikeste laste kõrvalt ei jätku aeg vanematel üksteise jaoks, suuremate laste jaoks, koduste tööde jaoks, hobide jaoks ja vahel tundub ka, et töö jaoks. Meie lapsed on paraku üliaktiivsed ning kui nad siis lõpuks õhtul magama jäävad, siis oled ise ka nii läbi, et ei suuda ei lugeda, vestelda, väärtfilme vaadata või sedasamustki vanainimeste asja ajada. Mina ei oska öelda, mille najal püsib koos meie perekond. Mul on küll vahel tunne, et ma jätan lapsed, maad ja marjaaiad oma abikaasale ja emigreerun Uus-Meremaale. Seal vähemalt saab rahu kogu sellest ülekeevast energiast, millega mind siin hommikust õhtuni üle valatakse. Kannan elu lõpuni Rongaema tiitlit, aga see-eest jään ellu. Siin elades on küll aeg-ajalt tunne, et Anna Karenina traagiline etteaste rongijaamas võiks olla minulegi eeskujuks kuhjunud probleemide lahendamisel.

Meie hoidjaneiu käis eelmisel aastal siin väga hoolega. Ikka paar korda nädalas kolme tunni kaupa. Mina sain sel ajal teha aiatöid, koristada ja küpsetada ilma et keegi oleks mul pidevalt seljas elanud. Ja ehkki ma ikkagi vaimselt väsisin suve lõpuks ära, suutsin ma lugeda raamatuid ja öösiti maalida. Sel aastal olen suvega suutnud end läbi närida kahest (!) raamatust, vaadanud koos abikaasaga ühe filmi ja ei ole pintslit kättegi võtnud. Mitte kordagi....sest meie neiu hoidja on enamuse suvest etteteatamata küll Soome sõitnud, küll haige olnud, küll pole minu meili kätte saanud jne. Ta on kohal olnud vast korda viis, ja praegu on ta jälle Soomes. Minu plaan olla suve lõpuni lastega kodus ja hoida kokku raha talve jaoks, kukkus kolinal läbi. Mina enam ei jaksa ja esmaspäevast on lapsed jälle meie talvise hoidjatädi juures. Saan aru küll, et ma olen selline natuke nagu väärakas kõigi tuttavate emade taustal, kes tõesti ilmselt naudivad oma emadust ja ei saada lapsi kodust ära, kui nad ise kodused on, aga no mis teha. Mina ei saa ju ka oma olemust muuta. Lisaks olen ma oma tutvusringkonnas nagunii kõige eakam ema ja kõige pikaajalisema emastaazhiga (ikkagi 18 aastat juba seda rolli kantud) ema ja kõige enam laste kõrvalt õppinud ema, ehk siis mulle võiks natuke vabadust olla lubatud. Ja kuna oma vajaduste eiramine lõpeb kibestumise, viha ja agressiivsusega minu poolt, siis on parem, kui see vaba aeg mulle ka lõpuks tekib.

Aga ühtegi teismelist ma enam oma koju lapsehoidjaks ei taha. Teismeliste elu käib ümber nende naba ja tärkava seksusaalsuse. Meile pole lapsehoidjat ju vaja selleks, et lastel oleks fun. Meile on vaja hoidjat selleks, et mina püsiksin enam-vähem terve mõistuse juures ja et meie perekond püsiks koos. Ma ei saa muidugi oodata, et inimeseloom 16-aastaselt sellist asja jagaks, aga vähemalt niipalju võiks oidu peas olla, et kui sa oled lubaduse andnud, siis katsu sellest ka kinni pidada. Või vähemalt teata piisava varuga ette, et inimesed saaksid oma elu ümber korraldada ja nt teise hoidja otsida.

Praegu muuseas on allkorrusel laste juures minu vanem poeg, sest ma lihtsalt karjusin endale lastevaba hetke välja argumendiga, et abikaasa külastas hommikul hambaarsti ja et minulgi on seetõttu tekkinud õigus pooletunnisele vaimse hügieeni seansile. Mingi võrdsus peab siin ilmas ju ka olema!

Kudzu

Need päevad ei unune...

sest ma pole niimoodi päevi juba ammu oodanud. Noh, neid punaseid päevi ma mõtlen. Lugu on nimelt selline, et viimased kolm kuud on mind kimbutanud ainult mingid kahlased määrimised, samas kui rasedustestid on olnud kõik negatiivsed ja ega ikka pühast vaimust naljalt rasedaks ei jää ka. Õnneks tabasin ma ühel hetkel ära, et tarvitseb mul vaid endale nahaarsti poolt määratud hormoonsalvi peale panna, kui hakkab jälle määrima ning lõpetasin selle saliv kasutamise koheselt. Nüüd siis lõpuks hakkasid ka päevad pihta.

Miks ma siin nii diskreetsest asjast pajatan, on asjaolu, et arstid määravad süüdimatult ravimeid, mis tõstavad kehakaalu (loodetavasti hakkab ka see nüüd lõpuks jälle langema) ja keeravad untsu naise loomuliku hormonaalse tasakaalu. Ma olen kindel, et peakõõma saab tänapäeval ravida ka muul moel, kui endale pudelite viisi hormoone peale valades. Selle arsti manu mina enam ei lähe, ja nuputan nüüd ise, kuidas end aidata. Sest kui kõõma põhjustajaks on seen (mida kinnitab Nisorali infoleht), siis milleks ravida end väljaspoolt, tuleks ika teha üks korralik ravikuur. Nii nagu küüneseent ei saa ravida ainult välispidiselt.

Loodan, et masu peseb kliinikud niisugustest ükskõiksetest pensionieelikutest ilusti puhtaks ja saavad tööd noored arstid, kes viitsivad ka analüüse võtta ning välja selgitada, milline ravim oleks patsiendile kõige ohutum ja samas haiguse mõjutamiseks kõige efektiivsem.

Vaat niimoodi siis!

Kudzu

Kirivöö...

see ei tundu võimalik, aga ometigi on. Ostsin eile Tartu turult 30.- eeguga ehtsa rahvariidevöö, pikkust 2 m ja otstest ning paarist kohast servas natuke, aga õige natuke kahjustada saanud. Lisaks 14 eeguga pisike villane telgedel kootud vaip ja suisa tasuta kaks meetrit pesusametit ning käpamustriga sitsiriiet. Kui oleks rohkem sularaha kaasas olnud, oleksin saanud osta ka musta peenvillast riiet, aga ega ma peale vöö nägemist ei tahtnud enam midagi muud. Kui aega saan, panen pildi ka üles. Ma plaanisin järgmisel Setu Kungingriigi päeval osta vöö, aga näed, sain ta hoopis varem ja palju ehedama.

Muidu müttame hullunult maal, st õhtul sinna ja tagasi. Saunaehituseks on plats puhas, isegi vana saunani sai tee rajatud. Võtsime võsa maha, nüüd on meil rohkem päikest õues ja majatagune õueala ka kuidagi avaram. Naabripapi lubas oma kuurist tööstusvoolu ja aidata kruusaga ja siis tulevikus ka lauamaterjaliga, kuna nende perel on miskine saeveski kasutamise võimalus. Ma jumaldan oma naabripapist, sest ta on üks ütlemata sõbralik ja armas vana. Ehkki ta rääkis abikaasaga vajaliku jutu ära, leidis ta siiski võimaluse ka korraks tulla meie õue peale (teatades häbelikult naeratades, et läheb lehma koju ajama) ja siis me rääkisime Setu Kungingriigi päevast pikalt (st tema rääkis, ja mina ütlesin ahsoo! ja vaata, aga vaata!). Ma olen täitsa kade tema lapselaste peale, niisugust vanaisa ei kohta just iga päev. Ehtne maavanaisa!

Ja siis ma veel kokkan hullunult, soolan kurke, keeran imelikke möginaid kokku, kuivatasin kirsstomateid, plaanis on veel letshot teha ja minu oma retsepti järgi valmistada tomati-sibulamöginat. Jaa, august on juba kord selline imeline aeg...kaal muidugi ei lange, aga las ta siis olla, olen paks, aga vähemalt söön hästi.

Homme kimame Ida-Virumaale, Aasse puhkama. Pille ja tema ema valmistavad alati kõik nii hästi ette, et koos lastega neile külla sõita on lust ja lillepidu, tunnen end nende juures nagu kuninga kass. Ilma lubatakse ka, mis tähendab, et saame rannas mõnuleda ja see on ikka tõeliselt hea. Talveks kulub ju energiat palju, eriti kui arvestada, mis masu endaga veel kaasa tuua võib.

Kudzu

Võrkturundaja haardes...

tänapäeval on usufanatism võtnud sellise kummalise vormi nagu võrkturundaja amet. Need on inimesed, kes kilavate silmadega räägivad uue imetableti erakordsest mõjust allergikutele, pervertidele ja ükskõik kellele. Inimesed, kes iga teema juures, mida sa ka käsitleda ei tahaks, jõuavad lõpuks kuldse lauseni "no aga siin aitab see tablett vms vahend, ja sa saad selle tasuta ... kui sa leiad veel 6 inimest (loe: kuus lolli)". Muud ei peagi tegema, et tasuta imerohtu saada, kui vaid leida kuus inimest ja siis veel umbes kuussada, ning igas kuus tellima 1700 eegu eest endale kõikvõimalikke imevidinaid pealemäärimiseks ja sissesöömiseks. Minu sissetulekutest muuseas 1700 eeku on umbes pool. Süüa enam ei osta, riideid ka mitte, aga see-eest ohtralt möksi ja pille, mille turustamine ehk polegi Eestis lubatud.

Miks ma sellest kirjutan? Üks minu kursaõde, kes elab Tartus, alustas äsja selle suurepärase "äriga" tegelemist. Ma täitsa pahaaimamtult sain tema ja ühe veetleva noorsandiga kokku, teadmata, et asi võtab niisuguse pöörde nagu ta võtnud on. Saime siis kunagi suve hakul kohvikus kokku ja tutvustati mulle ideed, tooteid jne, ikka just ainult "Sinule" ja nii head asjad ja no nii hästi teenib! Leiad kuus inimest, ostad 1700 eest kraami ja siis sisuliselt saad selle kraami kätte 200 eeguga. Need noored inimesed muidugi ei mõelnud, et mina, vana küüniline sotsiaaltöötaja, ei lange sellisesse lõksu nagu "täitsa tasuta" ja "imehead asjad" iialgi. Mul on kodus ema, kes igakuiselt tuhandeid kroone kulutab mingi jura ostmiseks ja ma kavatsen siinkohal küll õppida tema vigadest. Igatahes tol hetkel juunis ma ütlesin, et mul pole raha. Nüüd siis asuti uuesti rünnakule, eile koguni nii jõuliselt, et see noormees pressis end siia koos minu kursaõega päris hilisel õhtutunnil. Pakkusin viisakalt teed, kuulasin, mis neil öelda oli ja kui mulle pakuti võimalust osta suurepärane ja imehea näokreem pikast nimekirjast, mida kõike saab endale veel peale määrida (mina ei tarvita kosmeetikat üldiselt üldse, mul nahk ei talu paraku peale ravikreemide mitte midagi) ja see kreem maksis "ainult" 890.- krooni, teatasin ma viisakalt, kuid kindlalt, et mina ei saa endale niisuguse raha eest ostetud tooteid lubada (minu kreem maksab 50 eeku). Mul läheb poiss kooli, ma ise lähen kooli, õppemaks tuleb maksta, sõit ja elamine Tlnas tuleb kinni maksta, kust mul selline raha. "No aga siis leiad oma sõprade hulgast inimesi, kutsud nad siia kokku, H räägib neile sellest ideest," teatas noorhärra vastuvaidlemist mittesallival toonil. Õnneks on mul kokkulepe, et mu kursaõde tuleb siia neljapäeval marju korjama. Siis ma räägin temaga väga tõsiselt sellest, et minu sõprade hulgas ei leidu inimesi, kes saaksid endale niisuguseid väljaminekuid lubada, punkt üks, ja mina ei hakka selle asjaga tegelema, mul on muid asju, mida ajada, piisavalt, punkt kolm - mina toitun nii tervislikult, et ei vaja mingeid lisaaineid, mida kinnitavad minu hiilgavad vereproovid. Noormehele aga naeratasin selle jutu peale sõbralikult ning loodan siiralt teda siin majas enam mitte kohata.

Kahjuks on kibe tõde, et võrkturundajatetest tuleb eemale hoida, sest nad idioodi järjekindlusega tulevad ja raiskavad inimeste väga väärtuslikku aega, lootes, et äkki ikkagi ükskord naeratab õnn ja keegi ostab endale purgikese kreemi 900.- eegu eest. Aga antud situatsioonis ei kavatse ma olla hea inimene ja neile niisugust rõõmu valmistada. Kui ma tõesti peaksin oma pisikese raha peale vihane olema, siis leidub küllaga muid kohti, kuhu see paigutada, ilma et hiljem oleks piinavalt valus ja kõik need teised ilusad sõnad, mis selle kirjatüki lõpetuseks sobivad.

Tervitades

Kudzu

100 aastat üksildust...

võib tekkida kusagil Lõuna-Ameerikas, aga meil siin on lisaks masule alati ka mäsu, ei mingit üksildust. Üksilduse kants ehitatakse meile varsti maale, kus mina hakkan käima maalimas ja voolimas ning naabri-Mukiga ühiselt kuu poole ulgumas, aga praegu on elu küll väga tormiline. Eile täitus meil kümme aastat kooselu, mis möödus nagu tavaliselt st kord oli Vestman all ja Piibeleht peal ning siis jällegi vastupidi. Eks nende kordade vahele jäi ka mõni leebem hetk, sest isegi meie siin ei suuda pidevalt kakelda. Tegelikult oli ikkagi väga tore päev, käisime maal Setode Kuningriiki külastamas, mis asuski sedakorda praktiliselt meie ukse all. Osalesime Ülemsootska valimisel ja meie eelistus oligi tiitli võitnud pr Õie Sarv. Naisi tuleb toetada, ütlen ma! Lisaks nibisin endale natuke Setu käsitööd ehk siis paar punupaela järjehoidjaks, mõntidest kõrvarõngad, kaks kaunistustega kotikest Venemaalt (kuhu panna mobla ja mp3 mängija) ja minu lemmikese: värvilise glasuuriga koorekannuke Piusa Savikojast. Sinna tahan mina kindlasti uudistama minna, sest nii ilusaid nõusid pole enne näinud ja hea meelega tekitaks endale lisaks kannukesele ka kaks kohvikruusi, et koos abikaasaga ka järgmised kümme aastat kohv hea maitseks.

Maal on ikka nii ilus, põlispuud vaatavad meie siblimist oma armastava pilguga, lapsed mängivad üksmeelselt liivakastis (vana traktorikumm, kuhu liiv sisse pandud), Muki istub truiste ja ootab, millal meie toidulaualt ka temale palake pudiseb. Ja minu tammepuu - vana võimas tark puu, teda ma käisin kallistamas ja seekord tundsin suisa füüsiliselt, kuidas hea energia minu sisse kandus. See tamm on minu puu, see koht siin maamunal, kust jõudu ja väge ammutada. Sest seda viimast läheb ju ikka vaja!

Ma vist hakkan vanaks jääma. mõtlen igasugu vanainimese mõtteid ja ootan, millal saaks abikaasaga Mokrale kolida. Kui me vanaks jääme, siis istume kahekesi Märdi talu trepil ja imetleme ümbritsevat loodust ning naudime vaikust ja rahu. Kindlasti jooksevad aeg-ajalt õue peal ringi lapselapsed, aga ega sest midagi. Küllap selles üksildases kummalises kandis on vaikseid päevi ja öid saja aasta jagu...

Kudzu