arvan ma. Ja tasakaal ja tervis igas mõttes. Täna oli mul esimene loovtantsu tund (tegelt 2 akadeemilist tundi ehk siis kaks korda 45 min) sotsiaaltöötajatega ja ma jäin üliväga rahule. Kuigi nad olid lõpuks päris krogid, sest peale väsitavat tööpäeva veel poolteist tundi liikuda pole just naljaasi, oli ikkagi tajuda, et neile meeldis, oli huvitav, jõukohane ja ka lõbus. Mis ongi loovtantsu eesmärk. Ma ise muutun ka iga korraga järjest profimaks, ei pea enam kramplikult kella jälgima, lasen osalejatel vabalt liikuda, ilma et peaksin harjutused kibekiiresti läbima. Jah, harjutamine teeb meistriks, eksole. Kusjuures ma sain loovtantsu eelmise semestri hinde A, mille üle mul oli väga hea meel. Eriti seetõttu, et kuigi ma olen vana, paks ja väsinud, olen ikkagi suutnud endast kakskümmend aastat noorematega võrdselt kaasa toimetada, aktiivselt osaleda ja isegi väga häid hindeid saada. Ja eriti rõõmustavad head hinded mind neis ainetes, kus ei saa hindeid mälu , vaid tõesti oskuste eest.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar