või kuusteist või viisteist, vahet pole, eksju. Teismeliste lastega on ikka ju probleeme ja isegi kui nad pole sinu enda lapsed, suudavad nad ikka üllatada ning kahjuks mitte positiivses mõttes. Seda lugu ajendas mind kirjutama meie noor lapsehoidja, kes meid juba ka eelmisel suvel abistas. Tema ema sai üsna hästi aru, et ilma sotsiaalse tugivõrgustikuta lapsi üles kasvatada on päris raske. Ma ei räägi siinkohal rahalistest raskustest, vaid pigem sellest, et pisikeste laste kõrvalt ei jätku aeg vanematel üksteise jaoks, suuremate laste jaoks, koduste tööde jaoks, hobide jaoks ja vahel tundub ka, et töö jaoks. Meie lapsed on paraku üliaktiivsed ning kui nad siis lõpuks õhtul magama jäävad, siis oled ise ka nii läbi, et ei suuda ei lugeda, vestelda, väärtfilme vaadata või sedasamustki vanainimeste asja ajada. Mina ei oska öelda, mille najal püsib koos meie perekond. Mul on küll vahel tunne, et ma jätan lapsed, maad ja marjaaiad oma abikaasale ja emigreerun Uus-Meremaale. Seal vähemalt saab rahu kogu sellest ülekeevast energiast, millega mind siin hommikust õhtuni üle valatakse. Kannan elu lõpuni Rongaema tiitlit, aga see-eest jään ellu. Siin elades on küll aeg-ajalt tunne, et Anna Karenina traagiline etteaste rongijaamas võiks olla minulegi eeskujuks kuhjunud probleemide lahendamisel.
Meie hoidjaneiu käis eelmisel aastal siin väga hoolega. Ikka paar korda nädalas kolme tunni kaupa. Mina sain sel ajal teha aiatöid, koristada ja küpsetada ilma et keegi oleks mul pidevalt seljas elanud. Ja ehkki ma ikkagi vaimselt väsisin suve lõpuks ära, suutsin ma lugeda raamatuid ja öösiti maalida. Sel aastal olen suvega suutnud end läbi närida kahest (!) raamatust, vaadanud koos abikaasaga ühe filmi ja ei ole pintslit kättegi võtnud. Mitte kordagi....sest meie neiu hoidja on enamuse suvest etteteatamata küll Soome sõitnud, küll haige olnud, küll pole minu meili kätte saanud jne. Ta on kohal olnud vast korda viis, ja praegu on ta jälle Soomes. Minu plaan olla suve lõpuni lastega kodus ja hoida kokku raha talve jaoks, kukkus kolinal läbi. Mina enam ei jaksa ja esmaspäevast on lapsed jälle meie talvise hoidjatädi juures. Saan aru küll, et ma olen selline natuke nagu väärakas kõigi tuttavate emade taustal, kes tõesti ilmselt naudivad oma emadust ja ei saada lapsi kodust ära, kui nad ise kodused on, aga no mis teha. Mina ei saa ju ka oma olemust muuta. Lisaks olen ma oma tutvusringkonnas nagunii kõige eakam ema ja kõige pikaajalisema emastaazhiga (ikkagi 18 aastat juba seda rolli kantud) ema ja kõige enam laste kõrvalt õppinud ema, ehk siis mulle võiks natuke vabadust olla lubatud. Ja kuna oma vajaduste eiramine lõpeb kibestumise, viha ja agressiivsusega minu poolt, siis on parem, kui see vaba aeg mulle ka lõpuks tekib.
Aga ühtegi teismelist ma enam oma koju lapsehoidjaks ei taha. Teismeliste elu käib ümber nende naba ja tärkava seksusaalsuse. Meile pole lapsehoidjat ju vaja selleks, et lastel oleks fun. Meile on vaja hoidjat selleks, et mina püsiksin enam-vähem terve mõistuse juures ja et meie perekond püsiks koos. Ma ei saa muidugi oodata, et inimeseloom 16-aastaselt sellist asja jagaks, aga vähemalt niipalju võiks oidu peas olla, et kui sa oled lubaduse andnud, siis katsu sellest ka kinni pidada. Või vähemalt teata piisava varuga ette, et inimesed saaksid oma elu ümber korraldada ja nt teise hoidja otsida.
Praegu muuseas on allkorrusel laste juures minu vanem poeg, sest ma lihtsalt karjusin endale lastevaba hetke välja argumendiga, et abikaasa külastas hommikul hambaarsti ja et minulgi on seetõttu tekkinud õigus pooletunnisele vaimse hügieeni seansile. Mingi võrdsus peab siin ilmas ju ka olema!
Kudzu
5 kommentaari:
jah, isegi parima teismelisega võib juhtuda, et lamuuur lööb pähe ja ta ei tea enam isegi, mida ta teeb või tahab.
oh seda lamuuri.
Ei no lamuur on iseenesest tore asi, aga teismeliste puhul ei ole tegu ainult pähe löömisega. Neil lööb ka igasse muusse kohta, nii et polegi muud kui ainult üks lamuur. Kohustused ja muud ebameeldivad asjad - need jäägu teistele, vanadele ja lollidele. Sest teismelise maailmapilti iseloomustab ju ka see, et ainult nende armastus on ainulaadne, päris ja sügav, mis õigustab kõike. Ülejäänud tropid ei tea armastusest midagi, eriti vanad kännud nagu mina nt.
Teismeline võib teha päris mitut sorti töid isukalt, aga peaaegu kõik, keda mina tean, olid qni enda laste saamiseni suht lastevihkajad. (Ise olin pärit äärmusliq lastevihkamistradiciooniga kodust) Lohutada võin aint sellega, et õnnex on yhiskonnas alati ka piisavalt vanu lolle lastelembesi isiqid, kes vajadusel abistavad jne.
Sina q kaval qnstiinimene peaxid kasutama rohkem oma sõbrannasid-muid huvitet isiqid. Nagunii on paljudel rohkem vaba aega q Sul. Või võtad siis omad kaasa & tuled meie juurde maalipõgeniqx. Hetkel olen töötu ning lasteaiatu, koduste kohustuste entroopia võimaldab teha paljusid lyhimälu nõudvaid asju. Pealeselle - q teli, lugupeetavad, on kodus paha, siis tulge meile - maaturism, ehitus- ning aiandusqltuuride tohutud erinevused vigutavad vaimu & parandavad keha!
PS. Tööle ei pane.
Veel paar aastakest ja sul on elu nagu lill, pea vastu!
Ülejärgmisel aastal saab MM juba 7 ja I on peaaegu 5. Ning poisid on selle aja peale teismeeast väljas.
Nii et paremad ajad on tulekul sinu juurde, sa ei pea kuhugi sõitma.
Kahjuks muuga kui sõnadega ma sind praegu aidata ei saa. Aga ma võin sinu lapsi koos enda omadega teie kodus hoida, kui sul vaja on.
Minu lapsed arrmastavad sind ja sinu kodu millegipärast lausa metsikult.
Mis sa siis oled nii kena inimene, va wannabe-misantroop : P
Kodu olen teinud sellise, kus inimestel hea oleks st piisavalt segasumma suvila moodi. Ja lapsed armastavad minu räpasevõitu elamist muidugi parema meelega, kui kena klantspildi kodu. Aga mis minu enda kenadusse puutub, siis olen ma üks vana tige vanamoor - küllap lapsed naudivad võimalust elusa luust ja lihast nõiaga ühes majas olla (sobib ka koduloomade kohta öelda).
Postita kommentaar