100 aastat üksildust...

võib tekkida kusagil Lõuna-Ameerikas, aga meil siin on lisaks masule alati ka mäsu, ei mingit üksildust. Üksilduse kants ehitatakse meile varsti maale, kus mina hakkan käima maalimas ja voolimas ning naabri-Mukiga ühiselt kuu poole ulgumas, aga praegu on elu küll väga tormiline. Eile täitus meil kümme aastat kooselu, mis möödus nagu tavaliselt st kord oli Vestman all ja Piibeleht peal ning siis jällegi vastupidi. Eks nende kordade vahele jäi ka mõni leebem hetk, sest isegi meie siin ei suuda pidevalt kakelda. Tegelikult oli ikkagi väga tore päev, käisime maal Setode Kuningriiki külastamas, mis asuski sedakorda praktiliselt meie ukse all. Osalesime Ülemsootska valimisel ja meie eelistus oligi tiitli võitnud pr Õie Sarv. Naisi tuleb toetada, ütlen ma! Lisaks nibisin endale natuke Setu käsitööd ehk siis paar punupaela järjehoidjaks, mõntidest kõrvarõngad, kaks kaunistustega kotikest Venemaalt (kuhu panna mobla ja mp3 mängija) ja minu lemmikese: värvilise glasuuriga koorekannuke Piusa Savikojast. Sinna tahan mina kindlasti uudistama minna, sest nii ilusaid nõusid pole enne näinud ja hea meelega tekitaks endale lisaks kannukesele ka kaks kohvikruusi, et koos abikaasaga ka järgmised kümme aastat kohv hea maitseks.

Maal on ikka nii ilus, põlispuud vaatavad meie siblimist oma armastava pilguga, lapsed mängivad üksmeelselt liivakastis (vana traktorikumm, kuhu liiv sisse pandud), Muki istub truiste ja ootab, millal meie toidulaualt ka temale palake pudiseb. Ja minu tammepuu - vana võimas tark puu, teda ma käisin kallistamas ja seekord tundsin suisa füüsiliselt, kuidas hea energia minu sisse kandus. See tamm on minu puu, see koht siin maamunal, kust jõudu ja väge ammutada. Sest seda viimast läheb ju ikka vaja!

Ma vist hakkan vanaks jääma. mõtlen igasugu vanainimese mõtteid ja ootan, millal saaks abikaasaga Mokrale kolida. Kui me vanaks jääme, siis istume kahekesi Märdi talu trepil ja imetleme ümbritsevat loodust ning naudime vaikust ja rahu. Kindlasti jooksevad aeg-ajalt õue peal ringi lapselapsed, aga ega sest midagi. Küllap selles üksildases kummalises kandis on vaikseid päevi ja öid saja aasta jagu...

Kudzu