Ega tali taevasse jää...

ütleb vanarahvas, ja seda minagi. Koon tasapisi abikaasa kirikindaid ja mõtlen, et praegu oleks neid kindaid juba tarvis. Eilne soe kevadilm on kuhugi minema jalutanud, on jäänud vihmasadu ja külm tuul. Samas hea, et eilegi ilma anti, sest me saime oma aia korda st lehed riisutud ja okkad kokku kraabitud ning ära põletatud. Korda on tegemata veel tänavaäärne mururiba, aga ju jõuab. Ning lõppude lõpuks vastavalt EV seadustele meil puudub igasugune kohustus tänavaäärset ala koristada, seda peab tegema omanik ehk kohalik omavalitsus. Mida ta muidugi ei tee, kuid samas ei saa nad ka õiendama ega trahvima tulla. Seega jääb tänavaäärne ala esialgu paremaid aegu ootama. 

Kohtusin ühe väga toreda inimesega, kes täiesti üllataval kombel sai aru, miks ma olen nii väsinud. Ja mina omakorda sain aru, kuidas mind koguaeg väsitab vastutus - oma pere on juba nii suur, et sellest jätkub terveks eluks pluss kõik muu maailm. Lihtsalt see tunne, et kogu koorem, kogu maailm isegi on minu õlgadel - see juba ise väsitab. Ja teadmine, et pole kuhugi ka midagi ära anda, sellised perekonnatud nagu me abikaasaga oleme. Kellele me ikka kurdame, kui asjad hakkavad üle jõu käima? Iseendile, jah, seda küll, ning eks tuleb tunnistada, et kõigil pole isegi mitte inimest kõrval murede jagamiseks, ses mõttes on ju isegi hästi. Kuid et oleks loota veel kellelegi peale meie kahe, seda teadmist minus ei ole. 

Ma olen aru saanud, et minu rasked aastaajad on sügis ja kevad. Sügisel on alati tulemas suuri muutusi, kasvõi laste kooli või lasteaia-aasta algus ja trennide ja huviringide algused, igasugused logistikaküsimused, pluss minu väsimus suvisest aktiivsest "puhkusest" kahe energilise väikese piigaga. ja kevadel on raske, sest talv on ära kasutanud kogu energia ja uut pole veel kuskilt juurde tulemas, samas kohustusi sajab mürinal kaelan igasuguste kevadpidude, talgute ja aiatööde näol. Ja siinkohal ma pean vabandama ka kõigi oma sõprade ees, et sel aastal jääb minu sünnipäev pidamata, sest ma lihtsalt ei jaksa midagi korraldada. Loodan mõistvale suhtumisele:)

Täna olen ma üritanud abikaasale puust ette ja punaseks teha, et ma puhtfüüsiliselt ei jaksa minna maale lehti riisuma ja aeda koristama, kuna olen väsinud, väga hullusti väsinud. Ja et ma ei jaksa mitte ühtki asja rohkem teha, kui praegu teha on, niigi on järg ees, ma pole siin kodus vist juba kaks kuud põrandid pesnud, muust rääkimata - hea, et aia korda sai, kuid see on ju ainult üks osake kõigist kohustustest, mis on eramaja omavatel inimestel. Ma pean juba juunist hakkama tagasi maksma õppelaenu, auto tõenäoliselt meil ka ülevaatust ei läbi, talveks on vaja kütet varuda, maksud tuleb maksta ja vajalikud sõidud sõita, kuigi bensiin läheb üha kallimaks. Huvitav, mis raha eest me kihutame 110 kilomeetrit Luhamaale muru niitma? See majake seal tuleb maha müüa ja punkt! Kuidas äi ometi ükskord aru ei saa, et meil pole lihtsalt jaksu maal mütata, me ei saa siingi oma asjadega toime! Ja vot see ongi see koht, et tegelikult ei huvita meie pisikene elu ei minu ema, ei abikaasa vanemaid. Neil on hea kerge elada nagu jaanalinnud, et mida me ei näe, seda pole olemas. Kas tõesti pole kellelgi tekkinud kordagi küsimust, miks ma haigestusin depressiooni? Ja et kas depressioonis inimene ei peaks vajama mõnevõrra rohkem puhkust, abi ja ka mõistmist, kui terve ja elujõust pakatav isend? Oi, ma ei tea...

Vahel mulle tundub, et ma olen klaasist...mille sisse tekib järjest rohkem mõrasid, kuna ühel hetkel puruneb kõik kildudeks. Kildudest kokku ei saa enam kunagi päris seda, mis alguses oli.

Kudzu 

Ei või olla!

Täna on mul täiesti lastevaba päev! Eile saatsime MM-i küll kooli, kuid ta laekus sealt tunni pärast, sest oli kütteavarii. Olin muidugi plaaninud puhata ja mängida, aga nagu elu näitab, ei maksa siin midagi planeerida. Tuleb vaikselt kaasa liuelda, mis iganes ka ette ei tuleks. Seda viimast on vaja alles õppida, sest kipun alati liigselt reageerima, kui asjad ei lähe minu tahtmist mööda. Eks siin ole igasugu põhjuseid, miks ma olen selline tegelane, et vajan väga palju stabiilsust ja rutiini, kontrolli oma keskkonna üle ning neid põhjuseid reeglina muuta ei saa, küll aga saab endale teadvustada, kuidas asjad on ja üritada ümber õppida. Hea üritus on väärt ka siis, kui tulemus on nigelavõitu, eksju!

Eile nokitsesin vöökotti tikkida, tikand on lõpusirgel. Siis veel väikene õmblustöö ja paelapunumine ning loodetavasti hiljemalt märtsis saan oma jõuluvõlgadega ühele poole. Noh, ütleme siis nii, et ma olen kalendrist lihtsalt mõned kuud maas ja mul on väga piinlik selle pärast. Samas tuleb väga mahlane kott, ägedam kui eelmine, sest leidsin seekord paremad lõngad värvi mõttes. Eriti meeldib mulle madarapunane, mis annab kogu kotile särtsu kõvasti juurde. Aga eks siis näete, kui valmis saab. Järgmiseks tahan ühed kirikindad valmis nikerdada, kasutades vöökirja. Sellest tuleb põnev väljakutse, mustri võttis pr Lendav küll maha, kuid see tuleb nüüd niimoodi paigutada, et kindad ilusad jääksid. Teine põnev väljakutse saab olema, kui ema annetus vanade kasukate näol minuni jõuab. Kandmiseks nad enam ei kõlba, aga neist saab teha asju. Ühesõnaga, kui olme mind vahepeal ää ei tapa, siis on ees igasuguseid huvitavaid nikerdamisi.

Ilm on väljas nii ilus! Päike särab, külm on küll, kuid keda see enam huvitab? Nüüd oleme harjunud juba tunduvalt krõbedamate külmakraadidega, ja see on hea. Ilmaennustajad lubavad külma veebruari. No see pole küll mingi uudis, sest meie esivanemad teadsid juba tuhat aastat tagasi, et veebruar on kõige külmem talvekuu. Õnneks ka kõige lühem. Ja tihased vidistavad väljas juba väga kevadiselt, nii et varsti, juba päris varsti on loota ilma paranemist. Mis see kuukene siis oodata pole!

Kudzu

Tiksub...

see va ajake, aga jube aeglaselt. Terve maailm näib külma tõttu hanguvat ja midagi ei muutu. Ega siis ilmaasjata meie esivanemad ei maganud talvel palju. Tuli energiat kokku hoida, rääkimata toidust, mida kevadeks nappima hakkas. Tänapäeval on kõik tagurpidi - talvel vihutakse ennastunustavalt tööd teha, kasutades selleks viimsetki energiaraasu, hilja voodi ja vara üles, eksole. Suveks on kõik viimase piirini väsinud ja siis ilusatel pikkadel päevadel katsutakse puhata. Sellest ei tule ka midagi välja, sest igasugu asju on vaja teha ja toimetada ning sisemine kell sunnib aiva takka, sest meie kliimas ongi ju suvi parim aeg tegutsemiseks. Inimesed ei ole harjunud oma keha rütme kuulama ja nende järgi tegutsema, kuigi suure külmaga peab siiski kehale järele andma.

Ma olen väga väsinud. Isegi mitte niivõrd seetõttu, et öösiti on minu asi kütmas käia, vaid et kogu energia kulub enda soojendamisele, söögikeetmisele ja lastega tegelemisele. Istun kodus, väljas käin ainult kütmise pärast, kaks täiskasvanut ei saa kahjuks laste kõrvalt kodust jalga lasta, keegi peab neid siin taltsutama. Ning kaasa võtta suure pakasega tõbiseid lapsi pole mõeldav. Lapsed on toasistumisest tüdinenud, mõlemad on nohused ja köhivad, terveks saada jällegi on raske, sest kui ikka keelust hoolimata lipata koridoris üles-alla ja seda teha ilma soojade riieteta, siis haigus süveneb. Igasugune teotahe on hangunud suure külmaga, ainus asi, mida igatsen, et omaette kusagil teki all konutada.

Mõtlesin välja, miks mul pole enam FB-s kontot. Mulle tundub, et näoraamat on liiga palju päris maailma moodi - pinnapealsed suhted, mida on rohkesti. Mul pole sellist asja enam ammu vaja, inimesi on minu ümber piisavalt ja ma ei vaja sadat sõpra, et neile aeg-ajalt midagi "tähtsat" teada anda. Mõistan, et info liigub küll valdavalt FB-s, aga no mis infot mul ikka üldse vaja on? Kõik, mida vajan, on siinsamas käe-jala juures, välja arvatud kohustustevaba aeg. Aga kui enam iga nelja tunni tagant ei pea keskküttekatelt nuumama, küll siis aega ka juurde tekib.

See külm võiks nüüd endale leida teise scene!

Kudzu

Öine vahetus...

maja on vaikne, mina olen öösiti kütmiskohuslasne ja seega üleval. Istun siin arvutis, samas kui kõik ülejäänud pereliikmed magavad ja adun endalegi üllatuseks, et ülakorrusel on kahe kampsuniga liiga soe. Allkorrusel pole just eriti mõnus, sest meie kõrget lagedega tube on nii külma ilmaga raske päris soojaks kütta. Aga üldiselt on soojem kui varem, sest ma kleepisin pakettakende servad lõpuks ära - kulus ainult kuus aastat ja kuhjaga väga keerulisi plaane, et selle lihtsa ja loogilise tulemuseni jõuda. Nimelt tuulas aknapõskede juurest sellist külma sisse, et vaata ja imesta. Ma ei tea, kas eelmine omanik pani need aknad süljega ette või kuidas tal see õnnestus. Meil oli nii umbes igal aastal mingi plaan, et vat suvel soojustame väljas aknaääred ära, kuid tegudeni me paraku ei jõudnud (tüüpiliselt - sest suvel pole väikeste laste kõrvalt aega, esteks, ja teiseks pole kunagi raha). Eile vihtusin kaks tundi kleepida ja tulemus on päris hea, kui välja arvata, et vannitoas külmus soojaveetoru juba ära - mis sai fööniga jälle käima puhutud.

Kuid ärgem olgem liiga optimistlikud! Meie auto otsustas lõpetada sõitmise, ka krokodillidega käivitamine teda ei erutanud, nii et hetkel oleme jalamehed. See tähendab, et elu muutub veelgi huvitavamaks, kui enne. Mul on vaja käia tööl, sealjuures ka teises linnas, MM-il alab loodetavasti varsti kool ja Inglil lasteaed. Muidugi ei ole võimatu kasutada ühistransporti. Samas alustada MM-i iseseisvat kooliteed kesk külma talve - kahe eri bussiga teise linnaotsa, see ei tundu mulle kuigi hea mõttena. Nüüd ma olen dilemma ees, sest mul pole mingit tahtmist selle neetud autoromu remondiks rohkem raha kulutada. Tagumised uksed ei avane, juhipoolne uks ei seisa päris kinni (st ta on kinni, kuid aeg-ajalt vilgub tuli, et ikkagi pole korralikult suletud), pagasiluuk on ammu katki, ja valve alla panna autot ka ei saa, sest ta pistab siis üürgama - no kas tundub, et see auto võiks remondiraha vajada? Ilmselt saaks vanarauaks müües taksoraha rohkem, kui remont maksma läheb. Neetud, ma ütlen!

Kuid mis siin ikka kurta. Kui ma üle ei küta (sest siis hangub küttesüsteem ära, paar ööd  oli maja poolteist tundi kütmata, sest vesi radikates ei liikunud), siis on toad soojad ja saame hakkama. Kui eluvaim sees ja tervis ka (kuigi hetkel tundub, et Inglike on köhima hakanud, MM pole ka veel päris terve), siis elame selle talve üle. Me ei saa kahjuks muuta ilma, ainult elukohta - aga nagu võib uudistest lugeda, pakutakse külma ka soojal maal. Mine siis võta kinni, kus oleks parim koht oma patuste elupäevade veetmiseks.

Kudzu

Pühi ise ka...

ütleksin ma kõigile külmapühade üle rõõmustavatele kodanikele. Mina isiklikult ei näe siin muud, kui pühi meie pereliikmetele, aga mulle jälle nagu ikka lisatööd. MM on esmaspäevast kodus haiguse tõttu ja nüüd veel siis külmapühad ka - seega pole enne kooliminekut, kui vast järgmisel nädalal. Meie kodus on külmapühad sellised, et abikaasa teeb päevad läbi tööd, mina teen kõike ülejäänut - vean puid, kütan, keedan süüa, koristan jooksvalt, pesen pesu ja suhtlen MMiga. Õhtuks oleme mõlemad mehega väsinud - tema ühe koha peal istumisest, mina värtnana ringijooksmisest. Samas ma ei taha olla oma mehe suhtes ebaõiglane - ma tean ju isegi, et mõttetöö on ka üksjagu väsitav.

Eile sai vanem poeg sõjaväekutse. Täna tuli kohtutäiturilt teade, et noorem poeg peab maksma üle 400 euri trahvi. Ma sain lõpuks palka küll, aga no olgem ausad - kas on ikka õige, et ma teen tööd selleks, et täisealise trahve maksta. Poisil jääb muuseas õigust ülegi veel, et ta ikka suur inimene juba ja ise teab ja et meie ei pea maksma. Ma ei tea hetkel ise ka, mida teha, sest juhe on täitsa koos. Õnneks, sest väsimus hoiab ära üleliigsed emotsioonid. Seega olen emotsioonivaba, ajuvaba ja mõttelage nagu uppund kana.

Aga mis on hea? See on hea, et meie toad on suhteliselt soojad. Pärast kuus talve kestnud õpipoisiaega tundub, et oleme kütmise osas nipi kätte saanud. Koridoris on küll külm, lausa miinuskraadid, aga no selle vastu ei aita miski muu, kui ümberehitus ja kogu maja soojustamine. Homme toon poest kleeplinti ja kleebutan aknad ka ära enne kevadet - siis on hea aknapesu määramatusse kaugusesse lükata. Kui ma jaksaks selle kokkamine ja kütmise vahelt ka MM-iga õppida, siis oleks eriti hea, kuid ütlen ausalt, hetkel mul jaksu pole. Energia kulub käest nagu sulalumi, ja küllap seega on Suure Külma tegu.

Uudistest veel nii palju, et mul on nüüd oma pisike bonsai. Kui mulle jälle aru pähe tuleb, siis panen pildi ka üles. Väikekodanlane nagu ma olen, ei hakka toas mammutsekvoiat kasvatama, piirdun tillukese-tillukese puuga.

Kudzu

Sinine on esmaspäev...

kuna äratus oli eriti varajane. MM on haige, köhib, rögiseb ja kurk valutab. Seega jäi ta koju, mistõttu Inglike otsustas, et tal ka kõik kohad valutavad ning hüppas kaheksa paiku meie magamistuppa, et nõuda kojujäämist. Keeldusin läbi une väga konkreetselt. Seejärel laekus MM, kes tahtsi arvuti salasõna. Sain aru,  et minu magamised on tänaseks magatud. Küll aga kavatsen teha lõunauinaku, sest eile pidasin kangelaslikult terve päeva vastu ja kukkusin pool kaksteist õhtul magama, kuigi olin abikaasale pidulikult lubanud, et käin öösel kütmas. Seega täna tuleb lõunauinak ja öine kütmisvahetus. Praeguste külmade juures ei ole muud varianti, sest üle nelja tunni akupaak sooja ei pea. Kui meil siin remondiks läheb, siis maja soojustamine on nr 1. Küttesüsteem on meil OK, aga kui vesi ringleb torudes kenasti jäiste seinte ääres, siis lihtsalt jahtub süsteem liiga kiiresti. Ma ei räägi siinkohal sellest, et vannitoas külmuvad miinus kahekümne juures torud ja neid tuleb hommikuti sulatada. Nii eksootiline, eksju! Mõtle kui igav oleks elada kuskil Hispaanias, kus ilmaekstreemsused puuduvad.

Seadsin sisse majaraamatu, sellise mõnusate veneaegsete nahkkaantega asjanduse, et meie külalised ja ka me ise saaksime oma jälje jätta auväärse paberkandja peale. Kirjutamiseks on pakkuda pesuehtne täitesulepea, mille sügisel Maximast leidsin. Ma tahaksin pereajaloo huvides tallele panna, kes, millal ja mis asjaoludel meie Segasumma Suvilat külastas. Rääkimata sellest, et kõik sõbrad saavad oma loomepuhagud paberile paisata, selmet et neid internetiavarustesse uputada. Kes nüüd meile satub, peab arvestama,e t jälg raamatusse jätta on kohustuslik - olgu see siis kirjasõna, luuletus või visuaalkunsti taies:)

Muidu me kulgeme ikka vanaviisi, ei midagi põnevat. Ja ongi hea, sest ilm hoolitseb põnevuse eest isegi juba liiga hästi.

Kudzu

Külmapoisid oksal reas...

ja katel muudkui köeb. Mis viga kütta, kui on olemas puud. Ehh, linna keskküttega majade elanikud on ikka või sees, sest nad saavad kütte eest maksta igal kuul, mitte ei pea korraga välja köhatama terve kütteperioodi kulusid. Rääkimata sellest, et tuba on soe ilma nõela pistmata. Kuid samas, ei mingit romantikat. Nii kelmikas on öösel katlaruumi suunduda, lumi kriuksumas saabaste all, siis süüdata keskküttekattel ja siis süüdata uuesti (sest ta ramp ei taha süttida), vaadata, kuidas tuli ahjus puid noolima hakkab ja lõpuks jälle läbi kriuksuva lume tuppa sooja teki alla kõmpida. Mulle meeldib tuld teha ja seepärast olen selle töö vaikselt enda õlule võtnud. Ma muidugi ei julge lubada, et kui külma veelgi rohkem on, kas ma siis tahan ka romantikat nautida, kuid praegu pole ju kõige hullem. Kui miinus 20 on korra ära olnud, tundub praegune miinus 10 nagu suvi. Lihtsalt kohanemine külmaga võtab aega. Ja ma olen ka jube külmavares, teate küll, madal vererõhk ja rasvapolstri puudumine:)

Jaa, kui mul oleks ometi palk käes, siis ma saaksin endale osta talvesaapad, sest mul on madala säärega botikud, mis ei ole külmaga just parim variant (a see-eest on nad väga ilusad). Palga osas on info, et rahastaja olevat lõpuks raha üle kandnud, aga millal minu osa arvele jõuab, ei oska keegi öelda. See projektivärk on  ikka äärmiselt tüütu! Samas pakutakse tööd ja veel tööd ja siis veel tööd, ning äkki keegi isegi maksab minu aja ja vaeva eest! No igatahes vähemalt ma olen ootel! 

Eile tikkisin vöökotti. Mul on ees Kihnu pulmapõlle muster ja sealt siis valin motiive ning miksin neid kokku. Tundub, et selle põlle autor ei öelnud teps mitte ära kärbseseene ampsust, sest need motiivid on nii meeldivalt ajuvabad, kaine peaga sellist asja välja ei mõtleks. Minu kindel käsi muidugi ei lase nii kelmikatel kujunditel esile tulla, aga ma püüan anda endast parima. Tahaksin kotiga varsti ühele poole jõuda, sest käed sügelevad kirikinnaste kudumise järele. Ma vist ei jõuaks eluski midagi müügiks teha, ma ei jõua kinkegi õigel ajal valmis. Muidu kirikindad on küll väga hea leiutis, sest nad on tõesti väga soojad.

Nojah, eks ma siis unistan edasi oma peagi laekuvast palgast ja katsun mitte ära külmuda!

Kudzu

Ei mingit talve...

lihtsalt veidi külmem kui tavaliselt ja kerge lumi siin ja seal. Eesti on nii suur riik, et kui põhjas aetakse teid lahti ja on kümne külmakraadi ringis, siis meil siin näitas termomeeter nii umbes miinus ühte ja lumekoristusega pole keegi tegelenud, sest puudub vajadus. Seepärast ongi Eestis tore elada, et piisab mõnetunnisest sõidust suisa teise kliimasse jõudmiseks.

Eino mulle meeldib muu Eesti asi ka. Nt meie rahvakunst, eriti käsitöö. Mul on mitmeid toredaid raamatuid, kust inspiratsiooni ammutada , et ka ise midagi luua. Ainus, mis puudub, on aeg. Noh, kui ma mustapesumäest läbi olen närinud ja muud vajalikud liigutused ka ära teinud, siis ma saan lõpuks ehk vardad pihku võtta või alustada mõne muu käsitööga. Ma vaatan kadedusega käsitööblogisid, kus inimesed muudkui koovad ja nikerdavad üha uusi asju, aga mina ainult unistan ja ning planeerin, seejärel lähen jälle kokkama või pesu masinasse toppima.

Minu nutt ja hala on ju alati ühesugune - liiga palju kohustusi ja liiga vähe võimalusi. Aga mis sest ikka soiguda, see mulle aega juurde ei tee. Samas otsustasin täna maja kraamides, et pärast kolme nädalat külalisi (noh, mu noorem poeg pole just otseselt külaline, kuid samas ta ju ei ela siin enamasti, ja tema tütarlaps ka) ma jaanuaris kedagi külla ei kutsu. Ma olen ülesuhelnud, ületoimetanud ja üleüldiselt nii otsas omadega, et taastumiseks vajan üksiolemise aega ja võimalust tegeleda asjadega, mida saabki ainult üksi teha. Ma ei jaksa enam kannatada stiilis "noh, kui see saab veel mööda, siis..."- miski ei saa mööda, kui ma ise endale aega välja ei võitle.

Seega võite minuga suhelda blogis või telefonis või kui te mu kodust suudate välja meelitada:) Vähemalt veebruarini - aga siis on ka lootust, et keegi minu sõpradest saab endale kirikindad või tikitud tasku vms.

Kudzu