Aastalõpp...

on aega teha kokkuvõtteid, sm unetud. Kell on parasjagu natuke üle südaöö ja on saabunud selle aasta viimane ööpäev. Telekas näidatakse pidevalt shampusereklaame ja klaaside kõlistamist, mille peale jääb ainult kadedusega nentida, et kusagil (telekraanil nt) leidub ka õnnelikke inimesi.

Mida tarka öelda möödunud aasta kohta? Kõige paremini vist sobiks "öakk"! Hea, et mööda sai, sest iga aastakene, mis elu lõpu poole tiksub, on ainult õnn ja rõõm. Kindlasti on minu elus on olnud umbes sama rõvedaid aastaid. Rõvedamaid ilmselt mitte, sest kuidas ikka eristada üht õudust teisest. Siinkohal karjataks kindlasti mõni lahke inimene, et mida sa virised, sul on kõik lähedased elus, lapsed terved ja toredad, maja on ja auto sai ka päris enda omaks, lisaks veel käid ülikoolis - mis sul häda on! Selle peale ma vastan, et hädade monopol pole kindlasti mitte minu käes. Ja mis viga, ei oska öelda. Võib-olla olen ma häirunud psüühikaga inimene, võib-olla natuke kunstnik peast, ei tea, ei tea. Aga kuradi raske on olnud ja pole näha, et kergemaks läheks. Vaat nii!

Kool on pakkunud kõige paremaid ja kõige halvemaid elamusi. See on selge nagu seebivesi. Lugedes täna oma meilist, et meil kavatsetakse teisipäeva õhtul kell 18.30 teha eksam, kusjuures mina olen selleks õhtuks tellinud oma mehe Tallinna, et panna üles tööd Kujundiloo eksamiks (ja neid töid on piisaval hulgal, et selleks kuluks oma kolm tundi), tekkis täielik ahastus. Kummast eksamist ma loobun? Kujudiloost või psühhodraamast? Sest mõlema jaoks mul jaksu ei ole. Saatsin oma kiunatuse küll juba ära, aga kui noored on kõik nõus, siis pole muud kui saada üks MI (ehk mitteilmunud).

Sel aastal sain juurde ühe hea sõbra, ja ütleme siis nii, et ta tuli tekkinud tühiku asemele. Asjad liiguvad, suhted arenevad, algavad ja lõppevad, see on nagu asjad ikka siin maailmas, et miski tekib ja miski kaob.

Mul on tunne nagu keksumängijal, kes iga hüppe juures asfaldile põlvili kukub ja ometigi idioodi järjekindlusega end uuesti püsti ajab ja edasi hüppab. Loodame, et järgmine hüpe tuleb otse pea peale, siis vähemalt on lootust, et saab mõneks ajaks kenasse valgesse palatisse toredate lahkete arstide manu ja igapäevamuredest priiks. Ausalt öeldes ei ole jaksu pidevalt midagi tõestada, pidevalt kusagilt alustada ja üleüldse. Tahaks pensile ja soojale maale palmi alla nagu lubas juba sm Jörpa tänavu suvel. Praeguse seisuga tundub ta oma kodus küll edasi elavat, aga ega siis hea plaani teostamine võtabki alati kauem aega.

Ja mis siin muud kui head vana aasta lõppu! Uus tuleb kindlalt sama hull, aga pole ka välistatud, et hullem. Jäägem siiski optimisteks, sm unetud, eksole!

Kudzu

Probleem lahenes!

Ikkagi saan tööd uuest aastast! 8h tundi kuus on parem kui mitte midagi.
Kudzu

Kummalised lood...

mäletate ehk, et ma pidin uuest aastast jälle tugiisikuks hakkama. MTÜ, mis seda teenust pakub, oli suures hädas ja projektijuht sõna otseses mõttes lunis mind tagasi tulema. Meil oli kokkulepe, et aasta lõpus kohtume ja vaatame, millise kliendi ma endale võiksin uuest aastast saada. Eelmisel nädalal saatsin meili küsimusega, kas võiksime 23. dets kohtuda. Vastust ei tulnud ja ma eeldasin, et ju siis pühadesaginas pole projektijuhil olnud aega minu kirjale vastata. Aga et läheneb aastalõpp ja tahaks kõik otsad kokku tõmmata, otsustasin täna ise helistada. Tütarlaps vastas mulle mitte eriti rõõmsal häälel, et ta ei saa hetkel rääkida ja helistab mulle tagasi. Kõne sai tehtud kell veerand viis. Tagasi helistatud pole.

Küllap tuleb järeldada, et projekti järgmisel aastal ei rahastata (masu ikkagi), aga miks ei võiks nii öeldagi, mina ei tea. Nagunii pole mul eriti jaksu millegi muu kui kooliasjadega tegeleda, nii et igaüks, kes mind mõnest kasvõi potentsiaalsest ülesandest vabastab, on teretulnud! Kummaline aga on, et inimene, kes projekti juhib, ei ole võimeline oma ülesandeid täitma ja vähemalt teavitama, et nad minu teeneid uuel aastal ei vaja.

Lisaks selgus, et vanem poeg töötab minimaalse tööajaga alates järgmisest kuust, nii et raha hulk meie peres aina kahaneb ja kahaneb. Samas tuleb maksukoormust ikka jälle juurde. Ilus lause ajakirjandusest:"Eesti Vabariigil läheb hästi, elanikel halvasti!" peab igatahes paika. Aga kes siis on riik, kui mitte tema rahvas?

Kusagil ajusopis küpseb järjest enam majamüügi plaan. Tahaks elada natukene muretumat elu.

Kudzu

Jõuluaeg on läbi!!!!!!

Hurraa! Järgmisel aastal õnneks nii pikki pühi ei ole oodata ja ongi hea, sest mina olen vähemalt hetkel küll energiast täiesti tühjaks imetud. See on hind, mida tuleb maksta oma perele toredate jõulude korraldamise eest. Tegelikult polekski ju vaja pingutada, aga ma olen endale lubanud, et minu laste jõulud ja näärid ei saa kunagi olema nii masendavad, igavad ja igapäevased nagu nad minul omal ajal olid. Kusjuures oluline ei ole süüa sülti ja seapraadi (meil polnud kumbagi jõululaual, ja ega minu ema ka jõululaua katmisega tegelenud, tõenäoliselt oli ta jõuluõhtul naabrimuti juures kohvi joomas), vaid et oleks ilus, hubane, kingituste ja jõuluvanaga jõuluõhtu, pluss kaunistatud kuusk ja puhas soe tuba. Mis tähendab, et mul tuli end topelt tagant sundida koristama, süüa keetma ja rõõmus olema. Lisaks muidugi ootasid koolitööd, millega ma usinalt ka pühade ajal olen tegelenud.

Tulemus: täna olen ärkvel olnud umbes 8h, rohkem ei jaksa. Kas see on normaalne, ma ei tea. Kas on normaalne, et isegi söömine on nii raske pingutus, et tavaliselt kipun ma peale sööki tukkuma jääma? Kas on normaalne, et ma võtan juurde pidevalt, et ma olen pidevalt väsinud ja pidevalt masenduses? Kardan, et ma olen endale liiga teinud ja teen edasi ka, sest eksamite aeg pole veel õieti alanud ja mind ootab aasta alguses ees 7 päeva kestev sess.

Aga noh, kolm päeva on ju õnnis aeg, mil lapsed on hoidja juures ja mina saan segamatult õppida, ei pea kolm korda päevas süüa vaaritama, lastega mängima, poes käima jne. Tegelikult tahaksin ma sõita kuhugi soojale maale ja siinse elu saata kõige täiega kukele. Kehv kliima, ükskõiksed inimesed ja ülemäärane koduste toimetuste koorem hakkavad ajudele. Olgem ausad, pluss 25 juures vajavad inimesed tunduvalt vähem süüa, riideid, kütet üldsegi mitte ja eks neil ole depressiooni ka vähem. Jääb ainult üle imestada, et siin üldse keegi elada tahab. Aga ju siis eestlase jonn endale tõestada, et meie kestame igal juhul, igal ajal ja iga kliimaga, on nii vinge, et esivanemad siit paremaid maatükke otsima ei läinudki. Masohhism ei meil veres!

Igatahes soovin toredat pühadevahet, ja et ikka oleks ka vahe, kas olla või mitte olla. Minul kahjuks enam pole, aga mis sest ikka. See on tunne on sama traditsiooniline nagu kuuse kaunistamine ja ahjukartulid.

Kudzu

Ja nii ongi!

Energia jäävuse seadus...

energia hulk on konstantne , eksole. Seega minu kadunud jõud on kellegi teise käsutuses - mingi seletus pidevale norutundele ja jõuetusele asju ajada peab ju olema. Eile kustusin suisa füüsiliselt - peale kaht jõulupidu ja ühtlasi eneseületust viibida korralike inimeste seltskonnas, jäin söögitoa diivanile tukkuma ja ärkasin hommikul kell 10, kolm kampsunit seljas, teksad jalas ja vana villane tekk peal. Magasin 12h ja olen ikka väsinud!

Pidudel käimine on jube piin! Otse loomulikult on minu lastel kõige koledamad riided, kuna minu abikaasa suudab meie põhjatutest riidekappidest leida kõik need asjad, mida ma hoian koduõues mängimiseks ja paneb need süüdimatult lastele selga ka pidude perioodil. Nii kepsutas meie pisike Ingel MM-i trennipeol tumesinistes väljaveninud dressipükstes ja vanas, juba nädal otsa kodus kantud kampsunis. Ja kusjuures ega inimesed ju ei vaata, et näed, isal puudub hea maitse. Inimesed vaatavad, et näe, Rongaema! On koguaeg kodust ära ja lapsed nagu narakad riides. Ja neil on ju õigus tegelikult!

Kodu on meil nagu asotsiaalide elamine, puhta pesu hunnikud vedelevad nädalaid siin ja seal, mustapesukastid laksutavad lõugu, et püüda kinni veel mõni räpane riidejupp, mis hakkab hunnikust maha kukkuma. Põrandad on pesemata, riiulid on täis asju, mille koht on kusagil mujal. Kuusk vedeleb õues, kuna sigalasse ju kuuske ei pane. Ja juba homme on püha jõuluõhtu, kus inimesed üksteist lookas toidulaua taga armastaval pilgul vaatavad.

Mina tahaks end täis juua! Juua nii et mitte midagi ei mäleta ja et järgnev füüsiline piin varjutaks hingepiinad. Ma vihkan jõule umbes samapalju kui jaanipäeva. Miks, oh miks ometi peame me mingitest silmakirjalikest pühadest kinni pidama, selmet olla armastavad aastaringselt?

Kudzu

On minu bemmil uued kummid...

ojaa! Meie noorem poeg ostis endale auto, BMW, aastakäik 1993. Väidetavalt pidi isegi sõitma. Auto on mahukas, sest sees on ainult 1 iste, saab kõik vajaliku kaasa võtta. Ja rohkemgi veel!

Varem oli tal rollu, selle müüs maha ja ostis auto. Kust tema võtab raha, et see korda teha, mina ei tea. Arvestades, et ämm saatis sel kuul 800 eeku (poisi ülalpidamiskulud on 3000) ja et mina olen ju nüüdsest mittetöötav üliõpilane, on küsitav, kes finantseerub romuremonti. Ja ega siis ülalpidamiskulud pole ainuke kuluartikkel - poisil on pidevalt vaja riideid, siis kooliasju jne. Noh, see-eest oli tema isiklik isa saatnud lapsele jõuluks lõhnavee, laps oli väga õnnelik. Mis seal siis ikka, eks meie siin hoolitseme selle eest, et hästilõhnav noorsand nälga ei jääks.

Tore on muidugi, et lapsel on asi, millega toimetada. Et pole vaja pidusid mööda konnata (ei ole ta siiani seda armastanud õnneks!) ja siis ei teki soovi ka ilmastilma arvutis vedeleda. Nael kummi, kulla laps!

Vihun loovtantsu aruannet kirjutada. Ei tea, kas saan jõuluks valmis, täna jällegi ei jõua eriti midagi teha, sest ootamas on lastehoiu jõulupidu ja MM-i trenni näidistund vanematele. Kiire, kiire, kiire!
Suvel saab ehk aja maha võtta. Sinna on veel päris mitu kuud oodata...
Kudzu

Parimal moel...jõuludele vastu...

neetud riigipühad. Eestis on ilmselgelt liiga palju riigipühi, mil tööd ei tehta. Kui tehtaks, ega siis meie SKP ka nii niru poleks. Mul on hunnik kooliasjade tähtaegu saabumas, aga kui terve pere on järjest kõigepealt jõulude ajal neli päeva kodus ja siis samamoodi uuel aastal, ei tule töötegemisest midagi välja. Ma ei räägi sellest, et tuleb end kasvõi kringliks keerata laste igapäevase lõbustamise osas. Et nad ei vaataks liiga palju multikaid, kuigi jah, multikate vaatamine on parem lahendus kui minu hulluksminek nendega tunde ja tunde kestva mängimise tagajärjel. Ausalt, ma ei taha. Ma tahaksin istuda ja vigiseda kusagil omaette, sest on külm ja vastik, raha netu, et puid juurde osta ja üleüldse!

Külma osas muidugi peab tunnistama, et ilm on visuaalselt vaadeldes imeilus. Eile käisime metsas kuuse järel ja tuleb tõega tunnistada, et nii kaunist retke pole meil varem olnud. Sumpasime tükk aega metsas ja valisime ikka ühe ja teise kuuse vahel, kuni viimaks oma leidsime. Päike paistis läbi õrna lumesaju nagu hõbedane kera, mis enne loojumist hakkas vaikselt üha punasemaks muutuma. Maal oli imeliselt vaikne, iga väikseimgi heinakõrs kandis lumemütsi, siin ja seal olid jäneste jooksurajad lumme jäänud - imeilus, tõesti, ma ütlen. Ja kui siis abikaasa mind armastavalt lumest puhtaks klpooima hakkas (kuna mina raputasin kuusepoistelt lund maha ja olin üleni valge nagu lumememm), kasutades selleks kogu olemasolevat jõudu, sõitsime me juba meie perele tavapärases meeleolus (tige Kudzu esiistmel põrnitsemas ja mõtisklemas teemal - elu ei ole lill) surnuaeda küünlaid süütama. Küünlad esivanemate auks said tule külge ning kogu tseremoonia oli vürtsitatud Inglikese kilgete ja jooksukatsetustega haudade peal ja vahel, kuna ta ei suutnud mõista, et surnuaed ei ole koht, kus käiakse nalja tegemas.

Õhtul tekkis mule idee natuke jõulukaarte nikerdada, mistarvis tuli sõita Lõunakeskusesse. Loomulikult pidime me konnakesed endaga kaasa vedama, sest üksi neid veel jätta ei saa ja vanem poeg kodus olles enamasti magab, siis temast ei ole meie konnadele hoidjat. Aga jah, kaardimaterjali saime ilusti kätte ja mis siin salata, tekitasin ka ühe naljaka küünlalühtri traadi, pärlite ja klõpsuga küünlaaluste abil. Riputasime selle söögituppa, kus lühter kroonib keset segadust nagu printsess seakarjuse onnis. Koristamiseks veel aega ei ole, koolitööd on vaja enne korda saada, küll siis kõik muu ka tehtud saab. Ja olgem ausad, niisuguses jäises majapidamises nagu meie oma siin kesk külma talve on, ei olegi mõtet koristada. Ma ei tahaks küll surra nö tööpostil, külmudes surnuks mopiga koridorist teiste tekitatud laga rookides.

Ja meil oli koolis väga naljakas jõulupidu. Kes külla tuleb, näeb pilte ka!

Kudzu

Dokumentidega võõras linnas...

Mul on kaasas dokumendid
selles võõras linnas.
Mul on ID-kaart ja on ideed,
kuhu, kellega ja kuidas minna,
kuidas leida võõras linnas teed.
Ega lugu polegi ju selles,
on mul dokumenti näidata või ei.
Linn on võõras, räägib väga võõras keeles,
öeldes mulle sada tuhat korda :"EI!".

Hakkan korralikuks!

See on minu uue aasta lubadus, mille sisu on alljärgnev:

ma ei püüa enam ühtki üldist olukorda parandada. Ei sekku ülikoolis õppekorralduse küsimustesse, ei kutsu kokku rühmatunde, ei kutsu koolikaaslasi endaga kohvikusse ega loomaaeda, ei räägi seminarides sõnagi, teen tundides komformseid ja haledaid töid, mille kohta mul midagi öelda ei ole. Ühesõnaga - muutun mittekellekski. Sest POLE MÕTET ROHKEM PEAGA VASTU SEINA JOOSTA nagu selgus eilses klassijuhatajatunnis. Meil ei ole tegelikult rühma, ja meie õppekorraldust ei kavatsetagi ümber vaadata, ja meie probleemid ei huvita mitte kedagi, ja noored lepivad kõigega, mis neile nina alla pannakse, aga mina ei śaa üksi vastu hakata, seega... Meie rühma põhimõte on: igaüks hoolitseb ainult enda eest. Mis seal siis ikka - mis karjaga kokku kuulud, selle moodi ka ulud.

Praegu tundub täitsa ahvatlev akadeemilisele jääda, sest esimene kursus on väga lahe ja nemad meeldivad mulle ning mina neile. Akadeemilise osas väitis mulle osakonna sekretär, et siis tehakse mulle individsuaalne õppekava ja siis ma elu lõpuni nii õppima. Andke andeks, kulla proua - akadeemilise lõppedes taastuvad mul kõik tavalise üliõpilase õigused ja ma kavatsen igal juhul võtta akadeemilise, sest maksta 15 000 nelja aine eest (kokku umbes 12 EAP-d, ühe EAP hind 550 eeku, kokku seega umbes 7000) on sulaselge lollus. Vahe on piisavalt suur, et seda kaaluda. Ja kuna ma kindlasti õppetoetust ei saa, sest inglise keele eksamit ma ei teinud kõrge hinde peale, kui ma sealt üldse läbi sain - seega on õige hoida kokku õppemaksu pealt.

Mina muidugi röögatasin eile välja, et ma ei saa nüüd töötada, sest kool on üle nädala ja miu tööd ei saa niimoodi teha, aga samas nõuate, et ma võtaksin loenguid, mis toimuvad iga päev. Siis mulle öeldi, et võta loenguid, kus pole vaja kohal käia ja tee lihtsalt eksam materjalide peale, mis ripuvad netis. Halloo! Mille eest õppejõud palka saab? Või et kas ma käin ülikoolis või ma siiski ÕPIN siin?

Siis selgus veel, et on unustatud meie rühmale korraldada kohustuslike oma suuna ainete loenguid. Ja neid ei saagi enne, kui kunagi I kursus II-ks kursuseks saab. Järgmisel aastal seega. Kohustuslikud joonistamise-maalimise jne aineid pidavat ma võtma kunstide osakonnast, kus on olemas ka kaugõpe, mis valdavalt toimub nädalavahetustel. Et käis siis üle nädala koolis, ja vahepealsetel nädalavahetustel ka - jaa, ma ju ütlesin, et mul pole rahaliselt võimalik iga kuradi nädal koolis käia!

Jah, ma olen õppinud väga toredaid asju, jah, ma olen kohtunud suurepärase inimesega, oma õppejõuga, jah, ma olen saanud sõpradel külas käia - aga ma lihtsalt enam ei jaksa. Ja ei tea, mida teha. Ja miks olla.

Pisike hüljatud, kõrvalevisatud hale laps minu sees nuttis eile öösel end koos minuga magama.

Kudzu

Puukborrelioosist...

seagripipaanika on osavalt varjutanud palju tõsisema probleemi.

Ka päris huvitav...

isiksused muutuvad ravimite tagajärjel.

Blondiin enne pensioniea saabumist...

tuleb kiirustada, sm vanurtudengid! Tuleb olla blond enne kui juuksed päris halliks lähevad ja enamik juuksevärve lihtsalt peale ei hakka. Mõeldud-tehtud, ja nüüd siis võin ka mina silmi punnitada ja iga asja peale "Tegelt ka vää?" küsida. Kergendus südames, jätkan omi toimetusi, aga ei pea enam olema tark (noh, iseasi kui tark nüüd) tumeda peaga vanamutt. Võin olla loll heledapäine mammi. Muutus missugune!

Aastalõpumeeleolu saabub suurte sammudega. Viimast korda kutsuti minu lapsed töökoha jõulupeole, loodetavasti viimast korda lähen ma täna s-abi osakonda, et anda pidulikult üle oma lahkumisavaldus. Koos kõige varasema õppelaenu ennetähtaegse tagasimaksmisega olen viimaks ometi lõpetanud suhte meesisendiga, kes oli tookord õppealenu käendajaks (tegu pole teps mitte minu abikaasaga, olgu selgituseks öeldud). Siiani püsis meie suhe panga abil vägagi kindlal alusel.

Muidu olen ma suht väsinud, sest eile sai sõidetud päevaks Tlna maalitöötuppa. Kusjuures pole vahet, kas ma seal osalesin või mitte, kuna rongis magada ei saanud - kindluse mõttes vaguneid ei köetud, mistõttu koolis olin ma täiesti krogi, suutsin vaevu spaatlit peos hoida, rääkimata ideedest, mis olid jäänud koos jäise rongiga Balti jaama. Eile läksin seetõttu rekordiliselt vara magama (juba 24.00 paiku) ja ärkasin ka varakult, kuna tuli ära saata üks kodutöö, millel oli saabunud tähtaeg. Kodutööks tuli leida võõraid sõnu ingliskeelsetest psühholoogiatekstidest, mis minu jaoks ei olnud eriti raske, kuna ma olen sarnaseid tekste lugenud ikka sadu, kui mitte tuhandeid lehekülgi. Kui nüüd õppejõud arvab, et sõnade vähesus näitab minu viitsimatust, siis pean taaskord minema vehkima oma varasemate diplomitega, kinnitamaks, et midagi ma TÜ-st ikka suutsin omandada ka.

Niisiis, toimetagem vaikselt edasi lootuses, et aasta saab kenasti läbi, elu saab ka ühel päeval kenasti läbi ja ega see maailmalõppki tulemata jää!

Kudzu

Probleem, probleem, probleem...

meil siin Eesti Vabariigis on kõik üks suur probleem, vähemalt valitsuse mätta otsast vaadates. Tudengid on probleem - tahavad, kuramused, mingeid sõidusoodustusi, tahavad üüratuid stipendiume (900.- eeku kuus), tahavad koguaeg midagi, muudkui tahavad, aga ise ju midagi ei anna, onju. Muidusööjad nühivad soojas auditooriumis pinke, aga makse ei makse kopka eestki! Kust, öelge mulle, head inimesed, siis tuleb riigikogujale sissetulek, valitsusele jõulupreemia ja omavalitsejale konverentsireis soojale maale, kui mitte maksudest?

Lapsed on probleem. Megasummad kuus kuluvad lastetoetuste maksmiseks. Need lastetoetused on ju ka röögatud - lastetoetus nt esimesele lapsele kuus 300.- eeku. Nhh, hr peaminister küll ei märka nii pisikese summa laekumist oma arvele, aga ega tema ei olegi probleem. Probleem on need teised, kes süüdimatult sigides riigi rahakotti aina õhemaks kulutavad, olgu nad neetud - paari erandiga, kes korralikult maksimumemapalka saavad. Eks nemad jaksa tulevikus ju ka oma ihuvilja Oxfordis koolitada ja sünnipäevaks lennukeid kinkida, nendega on kõik korras. Maks laekub, riigikogujal pension tõuseb!

Lapsevanematega on probleem. Need ju muudkui istuvad lastega kodus, sest need tatikad on pidevalt nohus-köhas neil. Ärge tehke lapsi, kui ei jaksa neid eralasteaeda panna, ma ütlen! Ja üleüldse on väikeste laste vanemad mannetud panustama töösse, pidev magamatus ja koduste kohustuste koormus ei lase keskenduda, nii et tööandja parem ei võta mingilgi juhul väikelastega naist ja kui võimalik, siis ka meest endale tööle. Mis nad kulutavad muidu tööandja kallist kasumit oma asjade ajamise peale! Ei ole vaja meil niisuguseid, meie vajame maksumaksjaid, kes töötavad nagu loomad, et aga maksud laekuksid ja valitsejate soojamaareisid oleksid tagatud (sest olgem ausad, Eestis on ikka niiiiiiiii stressirohke puhataä).

Haigete inimestega on probleem. Koguaeg on keegi haige ja istub haiguslehel. Ega need kärped ei olnud ka piisav karistus haigestumiste eest. Inimesed võtavad nagunii ju fiktiivselt neid haiguslehti, selleks et kodus suusatamise MM-i vaadata. Osad on endale kopeerinud mingi MM-i telepurgist ja siis igal võimalusel palutakse aga perearstilt haigusleht ning istutakse teleka ette seda vaatama. Need haiged, need pole ainult valitsejate probleem, need on probleemiks ka Haige Kassale, kelle higi, vere ja pisaratega kogutud raha nad kuramused raiskavad, ja perearstidel on ka probleem - nad peavad haigete pärast tööd ju tegema! Ebaõiglus, mis muud!

Töötud on probleem. Laisad inimesed, kes ei viitsi tööd teha. Eestis on ju tööd nagu muda, aga näe, nemad lihtsalt ei viitsi. Ja tahavad ikka jälle midagi saada - raha antagu neile, uusi töökohti loodagu, ümberõpetatagu, täiendkoolitatagu! Olgem ausad, kust see aeg võetakse? Valitsejatel on nii tegemist üle mõistuse - tuleb öörokriteeriume jälgida, tuleb teha ettevalmistusi olulisteks kohtumisteks välisriikide kõrgete ametnikega (olgem ausad, meie, Eesti, oleme see riik, kes maailmakaardil malendeid liigutab!). Ei ole aega mingite töökohtade loomiseks, ja kui mõni soe koht juurde tulebki, siis on küllalt sugulasi-sõpru-armukesi, kellele see koht sokutada, onju.

Vanad inimesed on ka tegelikult probleem, aga sellest valjusti rääkida ei tohi. Nemad käivad valimas, seepärast, vt ka .

Jaa, raske olukord, kuid mitte lootusetu. Kuidas ütles isake Stalin? "Pole inimest, pole probleemi". Kui nüüd kõik need ebavajalikud probleemsed elanikkonna grupid teise ilma saata, vaat siis tuleks paradiis maa peal. SKP tõuseks, ülearuseid kulusid enam ei oleks, me saaks ööro ja saaks kuulsaks ja Ruanda kahvatuks meie kõrval nagu pisike sitajunn, mis hiilgava kullahunniku kõrval silmagi ei paista. Muidugi oleks humaansem probleemid lõpetada kohe, st mitte näjasurma suremise teel. Ainus kulu - piisaval hulgal padruneid ja piisaval hulgal seina.

Lähenega loovalt, härrased valitsejad. Lahendus on otse teie nina all.

Kudzu

Kunst kuulub rahvale

ja seetõttu panen ma üles lingi, kust võib näha meie üliõpilaste sh ka minu töid. Vähemalt mõningaid. Ja kuna allkirju ei ole, siis võite ise vabalt mõistatada, millised on minu tööd.

Igal juhul tasub kunsti nautida, eriti kui seda pakutakse tasuta.

Kudzu

PS Eilsest õhtust ei kanna ma enam abikaasa kingitud sõrmust, kuna see jäi mulle väikeseks ja nii me siis olime sunnitud sõrmuse tangidega katki tegema. Teine variant oleks sõrme eemaldalmine, aga ütlen ausalt, mulle sobib katkine sõrmus paremini. Vana aasta sees tahaks vanad asjad jonksu ajada... no ja ega mul siis uue sõrmuse vastu ka midagi pole!

Pang astus pange...

vabandati ja lubati tänase päeva jooksul asi jonksu ajada. Täna õhtuks olen ma vaba vanadest kohustustest, johhaidii!
Pudel shampust?
Kudzu

Pank pange...

pidevalt tekib selline tunne, kui Swedpangaga asju ajada. Nimelt võtsin mina õppelaenu ja soovisin sellest osa pangale tagasi maksta, likvideerides sel moel varasemad õppelaenud, mida oleks tulnud tagasi maksta veel umbes pool aastakest. Käisin lauba pangas, tegin tellerile avalduse, et tänasel kuupäeval minu arvelt vastavad summad maha võtta. Praeguseks on tööpäev lõppenud ilmselt ka pangas, aga mul siiani ühe laenu summa maha võtmata. Milles asi, ei oska arvata. Küllap tuleb homme jälle jalad selga võtta ja minna panka, et asjalugudes selgust saada. Sest mis mul ikka oma ajaga muud teha on?

Võimalik, et teller ütles mulle vale lepingunumbri ja nad ei saa midagi kustutada uuest laenust, sest mul pole olemas vajaliku summat. Kuigi ma tegin puust ette ja punaseks, et kustutada tuleb kaks varasemat laenu. Mul on eelnev kogemus ka selline, et tellerile midagi selgeks teha, tuleb kõva häälega röökida ja lubada kaevata kasvõi Vanajumalale endale, siis enamasti saavad nad aru ka lihtsatest loogilistest asjadest. Karjuva tööpuuduse taustal jääb ainult üle imestada, miks üldse pikajuhtmelisi tööl pidada.

Või siis on mul tehingute limiit niisugune, et nad ei saa laenu maha võtta. Samas jällegi ei tohiks tagasimaksed pangale olla mingite limiitidega seotud ja ausalt öeldes ka sel juhul oleks pidanud teller mind olukorrast teavitama.

Kuidas ka ei vaataks, Swedpangiga on lihtsam asju mitte ajada. Kui oleks mõni vähe normaalsem pank, koliks üle, aga tundub, et pange panevad nad kõik.

Kudzu

Vildist kuuma-alus ja teised elukad...

ehk küll on hea, et sai juba eelmisel talvel lastega koos viltima asutud. Jõulukinkidega pole seetõttu suurt muret, kuna vildist saab nikerdada igasugu imeasju, millega ma olen vaikselt alustanud (viimane hetk, kas pole?). Osa kingitusi saavad olema lõhnavad, osa ilma lõhnata, oleneb, mida, miks ja kuidas. Praegu rohkem ei pajataks. Ja et minu idee sõpradele arhailise tikandiga lõhnakotikesi kinkida on realiseeritud st ma ei suutnud jõuludeni oodata, siis tuli midagi muud välja mõelda.

Laupäeval sai valmis mätsitud esimene kogus piparkoogitainast, millest vanem poiss traditsiooniliselt poole niisama ära sõi. Ülejäänud poolest saime vormida kolm pannitäis piparkooke, millest kaunistamiseks paraku eriti miskit järele ei jäänud. Tuleb järgmiseks nädalavahetuseks uus laar teha, siis ehk jõuame ka kaunistamiseni. Mingeid erilisi fantaasiaküllaseid kooke me ilmselt ei tee, sest lapsed rabavad nagunii kõik glasuuri enda pihku ja meie, vanad, vaatame pealt ja juhendame. MM tahab pidevalt aidata igas asjas, ja eks me siis lubame ka. Nt laupäeval aitas ta kooreklopsi jaoks liha vasardada ja all põrandad pesta. Viimast tehti Ingliga kordamööda ja niisuguse lustiga, et põrand suisa läikis hiljem. Siit moraal - las lapsed teevad kodutöid vabatahtlikult kaasa, siis hiljem pole vaja neid sundida. Mida on kergem öelda, kui realiseerida!

Ma olen alati lastekasvatust puudutava diskussioonide osas tagasihoidlik ja hoian oma arvamuse pigem endale. Lapsed on väga erinevad ja paraku ei anna neile laiendada mingeid ühiseid põhimõtteid. Nt meie vanem poeg vajab eluks suht vähe ja iialgi pole olnud võimalik teda rahaga ära osta stiilis, et kui sa hästi õpid, siis saad ..... Seevastu noorem poeg on alati reageerinud rahale ja asjadele, et kui sa hästi õpid, siis saad.... Ometigi on tegu ühe pere lastega, kes on ühtmoodi kasvatust saanud ja ühes peres elanud. Tüdrukute kasvatamise osas hoian üldse suu kinni. Nad on nii väikesed alles, et ma pole mingi ekspert. Kusjuures jah, sageli on kõige targemad ju need, kel endal pole üldse lapsi või kel puudub nt pubeka kasvatamise kogemus. Aga et mina ei pea end eksperdiks ühelgi alal, siis targutan ma siin oma blogi sabas iseenda rõõmuks oma targutused ära, aga ei saa kellelegi öelda, et tee nii nagu mina teen.

Üks teema mind jah natuke painab. Osa lapsi kutsub oma vanemaid nimepidi. Minu jaoks on see kummaline, sest vanemad asetatakse nimepidi kutsudes samale pulgale kõigi teiste inimestega, aga minu jaoks on ema-isa rollid erilised ja olulisemad. Samas ei pane kätt ette, kui nii on ega sunni kedagi oma lapsi ümber kasvatama. Lihtsalt mina arvan, et vanem ei ole ega peagi olema lapse sõber, vaid ikka suurem ja targem, kelle osaks on hoolitseda ja toetada. Las kõik ülejäänud olla Mikud-Mannid, kellega võib tulevikus koos õltsi libistada ja kahemõttelist nalja teha. Aga nagu öeldud, igaüks kasvatab oma lapsi nii nagu tema õigeks peab.

Kudzu

Advendiaeg...

on saabunud ja ma pole siiani üles leidnud advendikalendrit, kuhu päkapikud saaksid kommi tuua. Õnneks leidsid tüdrukud üles kunagi 14 aastat tagasi valmisatud päkapikusoki, mille ma tegin nooremale pojale lasteaeda. Nüüd siis on sokk kaminaäärel ja igal hommikul sisaldab pisikesi shokolaade piigade jaoks. Meie, vanad, kommi ei saa. Ju siis pole piisavalt hästi käitunud.

Eile käisin Tlnas, naastes sealt rohkemate asjadega kui saabudes. Minu hea sõber tegi oma kappides inventuuri ja ma sain endale osta paar väga vinget asja väga hea hinnaga. Sh kontsakingad, päris kõrge kontsaga, aga need teevad minu sääred väga apetiitseks, ma ütleksin. Kiusatus oli liiga suur, et sellele mitte järele anda!

Muidugi tabavad mind aeg-ajalt süümepiinad, et ma töölt lahkun ja perele lisaraha ei teeni. Tugina saan pisut taskuraha, mis kulub kooliskäimiseks. Teisalt - töötada üejõukäivas ametis on enesepiinamine, eriti kui palk on pisike ja töökeskkond ikka väga haige. Aega ka pole, sest uuel aastal tuleb lisaks kooliskäimisele sooritada 40h praktikat, mis on päris palju, ma ütleksin.

Pean end sundima inglise keele grammatikat tuupima. Ja loovtantsu aruannet kirjutama. Ja tantsuteraapia tekste lugema. Ja maalima. Järgmisel nädalal on maalitöötuba, kus saab jälle katsetada uusi tehnikaid. Pr Maalikunstnik nägi üht minu joonistust ja arvas, et natukese õpetusega saaks minust väga hea joonistaja. Nii et võib-olla ma hoopiski joonistan seekord.

Aga aeg muudkui lendab käest. Lendab kuhugi kadunud aja maale, kus on tegemata tööde virnad, unustatud kohtumiste kuhilad ja mahamagatud võimaluste labürindid. Head teed tal minna!

Kudzu

Võimatu olukord...

kuna järgmine kodutöö tähtaeg on 11.dets, siis ma ei suuda alustada - vara ju veel! Nii tüüpiline mulle!

Üksi, nii üksi...

jaa, üksildus on nakkav. Hoidke oma sõpru ja ärge laske neil uppuda üksilduse sohu, kuna üksildased inimesed ei ole suutelised ise sõprust otsima ja suhteid looma-säilitama.

Ma mäletan I kursusest TÜ-s, kuidas ma sundisin end loengutes osalema, sest ma tundsin end väga üksildasena sel perioodil ja koolis jäi mulje, et inimesed põgenevad minu eest. Ja peale iga loengut tundsin end veel üksildasemana. Et see on tõesti nagu surnud ring. Ja ega ma ei imesta ka - kui inimesel ei lähe just kõige paremini, siis on tema hoiak ja suhtumine maailma ja teistesse inimestesse negatiivne ning paraku hoiduvad inimesed niisugusest suhtest kaugemale. Nt kui kellelgi on hea uudis ja teine võtab selle vastu vingus näo ja ebameeldiva kommentaariga, vaevalt, et teist korda miskit toredat enam rääkida tahetakse. Ikka vingutakse kaasa ja tekitatakse maailma negatiivsust juurde. Ja üksildust.

Homme sõidan Tallinna loovuse päevale. See on tore konverents, kus lisaks ettekannetele antasse ka süüa ja juua, mistõttu tuleb kindlasti kohale minna. Tegelikult on mul veel paar asja ajada nagu nt ISIC-kaardi pikendamine ja sõbra külastamine, mistõttu ma hiilin poole konverentsi pealt minema, aga noh, mis teha, sõprus ja vastastikune toetus kaalub üles teadlaste targutused iga kell!

Kudzu

Päikeseratas, päikeseratas...

päikest novembris paistis vaid tundide jagu. Mis siis imestada, et deprekas inimestele ligi hiilib ja neisse endale mugava ning mõnusa pesa teeb. Pimeduse vastu aitab teatavasti valgus ja eks minulgi tule endale valgusallikaid juurde tekitada. Kahjuks selle maja ehitaja eriti ei mõelnud elektriprojekti koostades valguse olemasolu peale. Kui ta üldse millegi peale mõtles või mõttetööks võimeline oli! Mistõttu on keeruline majapidamisse lampe lisada, kui just ei taha pikki väänduvaid elektrijuhtmeid põrandale lesima.

Eile oli abikaasa nimepäev ja üksiti ka minu ema sünnipäev. Emaga rääkisin kaks minutit, ta oli kusagil kellegiga koos ning ei saanud rääkida (mida ta ei öelnud otse loomulikult, ma sain ise aru). Ütlesin vaid, et me saatsime paki omalt poolt. Ema teatas kiirustades, et ta peab kõne lõpetama, sest lapselapsega (ehk siis minu pojaga) on tal kohe ees kohtumine ja ta peab koju kiirustama. Poiss oli hetke pärast peale kõne lõppemist msn-is ja väitis, et nemad kohtusid juba pühapäeval. Miks mu ema valetab, mina ei tea. Tean vaid, et valed lipsavad tal suust täiesti vabalt ja täiesti mõttetutes olukordades. Eks patoloogiliste valetajate puhul ongi raske mingeid põhjuseid leida. Mäletan, et lapsena oli mul kombeks tema luiskelugudele vahele segada ja öelda, et see pole nii, aga nüüd on tiba imelik sekkuda. Ühesõnaga - emaga rääkides pean olema üliettevaatlik, kuna ta võib vabalt edastada moonutatud infot või suisa ise lugusid välja mõelda ja tekitada niimoodi suurt kahju minule ja inimestele, kellega ma seotud olen. Pärast vaatab suurte silmadega otsa ja ütleb, et tema pole rääkinud! Ja see, millest ma saaksin rääkida - koolist ja sellest, mida ma õpin, tema ei taha rääkida. Ilmselt ei tea ta siiani, mis on minu uus eriala. Aga noh, vahet pole! Mul on teisigi, kellega rääkida.

Helistasid ka ämm ja äi, et pojale nimepäevaks õnne soovida. Ämm oli kiitnud, et küll oli meil tore kohtumine kohvikus! Ja äi pakkus, et tuleb meile siia töid tegema, kuigi olgem ausad, seda juttu oleme viimased 10 aastat kuulnud ning kokkuvõttes aitavad meid lapsed ja laste sõbrad või siis inimesed, kes oma töö eest raha saavad. Äia eikusagil!

Vahel tundub, et meie vanemad on nagu tulnukad, kes on saabunud kosmosest. Nad ei saa päris täpselt aru, mis ümberringi toimub ja ega nad ei muretse ka. Sest võõras liik on huvitav ja põnev jälgida, milleks veel nende hingeellu pugeda. Nii nad siis elavad oma kosmikuelu ja meie elame siin oma pisikest elu, üritades kuidagimoodi ellu jääda ja kosmikutega suhtlemiseks kasvõi mingeidki viise leida. Nende poolt initsiatiivi loota ei ole.

Nii jah, elu kulgeb vaikselt. Katsun mitte alla anda ja edasi tegutseda, kohustusi tuleb aina juurde ja juurde...

Kudzu