Hurraa! Järgmisel aastal õnneks nii pikki pühi ei ole oodata ja ongi hea, sest mina olen vähemalt hetkel küll energiast täiesti tühjaks imetud. See on hind, mida tuleb maksta oma perele toredate jõulude korraldamise eest. Tegelikult polekski ju vaja pingutada, aga ma olen endale lubanud, et minu laste jõulud ja näärid ei saa kunagi olema nii masendavad, igavad ja igapäevased nagu nad minul omal ajal olid. Kusjuures oluline ei ole süüa sülti ja seapraadi (meil polnud kumbagi jõululaual, ja ega minu ema ka jõululaua katmisega tegelenud, tõenäoliselt oli ta jõuluõhtul naabrimuti juures kohvi joomas), vaid et oleks ilus, hubane, kingituste ja jõuluvanaga jõuluõhtu, pluss kaunistatud kuusk ja puhas soe tuba. Mis tähendab, et mul tuli end topelt tagant sundida koristama, süüa keetma ja rõõmus olema. Lisaks muidugi ootasid koolitööd, millega ma usinalt ka pühade ajal olen tegelenud.
Tulemus: täna olen ärkvel olnud umbes 8h, rohkem ei jaksa. Kas see on normaalne, ma ei tea. Kas on normaalne, et isegi söömine on nii raske pingutus, et tavaliselt kipun ma peale sööki tukkuma jääma? Kas on normaalne, et ma võtan juurde pidevalt, et ma olen pidevalt väsinud ja pidevalt masenduses? Kardan, et ma olen endale liiga teinud ja teen edasi ka, sest eksamite aeg pole veel õieti alanud ja mind ootab aasta alguses ees 7 päeva kestev sess.
Aga noh, kolm päeva on ju õnnis aeg, mil lapsed on hoidja juures ja mina saan segamatult õppida, ei pea kolm korda päevas süüa vaaritama, lastega mängima, poes käima jne. Tegelikult tahaksin ma sõita kuhugi soojale maale ja siinse elu saata kõige täiega kukele. Kehv kliima, ükskõiksed inimesed ja ülemäärane koduste toimetuste koorem hakkavad ajudele. Olgem ausad, pluss 25 juures vajavad inimesed tunduvalt vähem süüa, riideid, kütet üldsegi mitte ja eks neil ole depressiooni ka vähem. Jääb ainult üle imestada, et siin üldse keegi elada tahab. Aga ju siis eestlase jonn endale tõestada, et meie kestame igal juhul, igal ajal ja iga kliimaga, on nii vinge, et esivanemad siit paremaid maatükke otsima ei läinudki. Masohhism ei meil veres!
Igatahes soovin toredat pühadevahet, ja et ikka oleks ka vahe, kas olla või mitte olla. Minul kahjuks enam pole, aga mis sest ikka. See on tunne on sama traditsiooniline nagu kuuse kaunistamine ja ahjukartulid.
Kudzu
5 kommentaari:
Meie kliimas on nii, et võõraste vastu kirvest viibutada tuleb sul heal juhul korra iga paarikymne aasta tagant, aga vaata sumereid, vilisteid-juute, baske-hispaanlasi jne - nendel juba 15000 aastat iga-aastane ja igapäevane sõda... ennem siis veid kylma kannatada ja aretada kylmakindlaid põlluvilju, kytte- & viljapuid ning õppida kasukaid õmblema. Ellujäämise ning mõne imeilusa asja eest on meie kliima piisavalt odav hind:P
Ka minul pole iial olnud ilusaid nääre ega jõule. erinevalt sinust ma aga ei oska ega suuda neid korraldada - omas kodus tahan ma puhata, mitte suvaliselt pyhiceda... selle tarbex peab olema pyhadsenurk!
Ah, ära kuula pool-setut, loodekaare pool olla jah asjad teistmoodi.
Minu lapsepõlve lemmikraamat oli "Bullerby lapsed". Kui ma suudan oma lastele kasvõi tibakenegi sarnased jõulud organiseerida nagu selles raamatus kirjeldati, siis ma olen enda silmis suure teoga hakkama saanud.
Elu pole muidugi raamat, selge see, aga vahel ju võiks!
Loon oma traditsioonid oma perele nagu ikka oma suguvõsa Aadam tegema peab!
Sa oled ikka tubli, et üldse jaksad. Minu lapsepõlvekodus olid täiesti korralikud jõulud, tunne ja puha (algul rohkem näärid, aga tunne ja süsteem ju ikka samad). Aga oma lastele ma seda pakkuda ei oska. Noh, surnuaial käime alati küünlaid süütamas, sel aastal oli eriti muinasjutuline... Ja piparkooke on tehtud ja kaunistatud. Lapsed püüavad ikka maja ka kaunistada, aga mina ei jaksa. Ometi noores põlves tuli see mul iseenesest välja...
Sel aastal olid kõige õudsemad jõulud, nüüdseks on masendus üle läinud.
Mul on niiiiiiii suured süütunded oma laste ees, et ma püüan kasvõi midagigi teha nende heaks. Nt organiseerida rõõmsad jõulud. Praegu veel jaksan, aga hetkel on küll tunne, et energia hakkab otsa saama. Aga - tulemas on tore aastavahetuse üritus, viskame mured kõrvale, sööme, joome, teeme nalja ja eks näis, mis siis uuel aastal saama hakkab.
KÕIK ON OODATUD!
tuleb kliimasoojenemine ja see osa eestist, mis vee alla ei jää, hakkab maksma kulla hinda. ära kiirusta kuskile...
meil ple tsunamisid, maavärinaid ja muud sellist kah
Postita kommentaar