on saabunud ja ma pole siiani üles leidnud advendikalendrit, kuhu päkapikud saaksid kommi tuua. Õnneks leidsid tüdrukud üles kunagi 14 aastat tagasi valmisatud päkapikusoki, mille ma tegin nooremale pojale lasteaeda. Nüüd siis on sokk kaminaäärel ja igal hommikul sisaldab pisikesi shokolaade piigade jaoks. Meie, vanad, kommi ei saa. Ju siis pole piisavalt hästi käitunud.
Eile käisin Tlnas, naastes sealt rohkemate asjadega kui saabudes. Minu hea sõber tegi oma kappides inventuuri ja ma sain endale osta paar väga vinget asja väga hea hinnaga. Sh kontsakingad, päris kõrge kontsaga, aga need teevad minu sääred väga apetiitseks, ma ütleksin. Kiusatus oli liiga suur, et sellele mitte järele anda!
Muidugi tabavad mind aeg-ajalt süümepiinad, et ma töölt lahkun ja perele lisaraha ei teeni. Tugina saan pisut taskuraha, mis kulub kooliskäimiseks. Teisalt - töötada üejõukäivas ametis on enesepiinamine, eriti kui palk on pisike ja töökeskkond ikka väga haige. Aega ka pole, sest uuel aastal tuleb lisaks kooliskäimisele sooritada 40h praktikat, mis on päris palju, ma ütleksin.
Pean end sundima inglise keele grammatikat tuupima. Ja loovtantsu aruannet kirjutama. Ja tantsuteraapia tekste lugema. Ja maalima. Järgmisel nädalal on maalitöötuba, kus saab jälle katsetada uusi tehnikaid. Pr Maalikunstnik nägi üht minu joonistust ja arvas, et natukese õpetusega saaks minust väga hea joonistaja. Nii et võib-olla ma hoopiski joonistan seekord.
Aga aeg muudkui lendab käest. Lendab kuhugi kadunud aja maale, kus on tegemata tööde virnad, unustatud kohtumiste kuhilad ja mahamagatud võimaluste labürindid. Head teed tal minna!
Kudzu
1 kommentaar:
Sa oled naine nagu orkester! Ja ühe õige muusikapala sisse käib ka paus. Las tegemata tööd olla siis nendel pausikohtadel.
Ja aeg, va risu, on üldse üks omatette olevus. Katsu temaga sammu pidada, see on nagu tuuleveskitega võidelda...
Postita kommentaar