Prof Koti seiklused...

teel pealinna. Nimelt oli minul täna üks kohtumine pealinnas ja asusingi hommikul reipalt bussiga teele. Alustuseks tõstsin oma eelmüügist ostetud pileti alusel püsti ühe neiukese, sest buss oli umbselt täis ja ma ei kavatsenud hakata endale tagaistel kohta tekitama. Istusin maha ja jäin magama ning ärkasin selle peale, et on imelik olla. Kõrvus kohises, peas kumises - ühesõnaga, hakkas tekkima minestus. Algul püüdsin lihtsalt pead allapoole hoida, kuid see ei aidanud ning lõpuks lihtsalt istusin, pea põlvede vahel. Tundsin, kuidas kattun külma higiga, kuidas kõhus hakkab keerama ning tekkis tunne, et kohe ma oksendan. Seepeale suutsin vaikselt "appi!" ägiseda ning paluda kaasreisijatelt, ega kellelegi pole kilekotti. Mulle otsiti kott ja visati suht põlgliku pilguga kätte ning kui olin kotikesse natuke süljanud ja veel mingi aja pea põlvede vahel istunud, sain pildi selgeks. Ükski kodanik reisija ei küsinud, mis mul viga on, kas mul hakkas parem ja kas oleks vaja midagi teha. Ei, nad mõtlesid vist, et ma olen kas purjus või narkojoobes. Tallinna jõudes roomasin bussist välja ja läksin kohtumisele.

Selle kummalise hoo ajal tekkis hetkeks tunne, et nüüd kohe ma suren siia bussi ära. Ja et ma ei näegi kunagi enam oma lapsi! Mõne aja pärast tegi mõte bussis surra mulle juba nalja, sest see oleks ju nii kõnekas. Kahjuks ei olnud mul kaasas legendaarset kohvrit, eks vist seetõttu olen elu ja tervisega koju jõudnud ka:)

Mis see oli, ma ei tea. Vist olen nii väsinud, et keha tõrgub minu seiklusi kaasa tegemast. Minu kõrge iga saabus seega üpriski kelmikalt (kuigi eile polnud mul häda midagi) ja eks siis tuleb tõdeda, et mingist piirist alates tuleb siiski Puhata ja Mängida rohkem, kui teha Tööd ja näha Vaeva.

Tervitades

Kudzu

Uuel aastal uue hooga....

ja kas ka vanaviisi? Aasta algus igatahes oli hoolimata õnnestunud pidustustest ja headest ennustustest suhteliselt jube. Haigus niitis mu sõna otseses mõttes jalust, suutsin umbes 20 minuti kaupa lugeda ja seejärel kustusin unne, niimoodi paar päeva jutti, seejärel tasakesi ülevaloleku ajad pikenesid ning tänaseks olen suutnud eelneva vormi taastada. Mis polnud ka varem just eriti hiilgav, aga see selleks. Eks oma osa ole olnud ka lõputul sekeldamisel seoses jõuludega ning Jumal tänatud, sai need üle elatud. Järgmiste jõulude ajal põgenen Sajusaartele, kui rahakott kannatab!

Muidu elan väga vaikselt ja sugugi mitte halvasti. Kui MM -i koolivaheaeg lõppeb, siis saan ehk keskenduda ka muule, kui söögivaaritamisele ning alustada võlgade likvideerimist kõigi nende ees, kellele olen lahkelt lubanud käsitööd teha. Valgustus tabas mind muuseas enne jõule - kui ma tahan inimestele kinkida enda valmistatud asju, siis peangi alustama jaanuaris. Suvel on suvevaheaeg koos lastega, sügisel olen vaheajast surmani väsinud ja seega ainus aeg ongi jaanuarist kuni juunini. Ideid mul jätkub ning kaardid lubasid, et sel aastal lõpuks saan ideid ka realiseerida. Ja et mul hetkel pole tööd ka eriti, siis pühendungi asjadele, mida ma tõesti armastan. Just pesin oma kihnu kirikindad puhtaks ja mõtlesin suisa imestusega, et kust küll see energia tuli eelmisel aastal veel kindaid ka kududa? Vastus: eks oligi sügisel sellevõrra vähem jõudu.

Igatahes tuhat tervist kõigile ja hoiduga rotaviirusest, see on jube!

Kudzu

PS Aga kes tahab saleneda, see muidugi haigestugu - ma ei taha siiani eriti süüa, nosin peamiselt puuvilju, sest juba ainuüksi toidulõhn paneb pahalaste armee minu kõhus möllama:(

100 asja

kui on valida, kas asjad või inimesed, siis enda häbiks tunnistan, et valiksin asjad. Ja et üksiolemise friiklus on minus ikka väga tugev ning kuna asjad ei taha minult midagi ega mõjuta mind kuidagi, siis ongi nendega koosolemine üks kena asi. Mitte et ma ei saaks hakkama inimestega töötamisega, kuid samas on igasugused inimkontaktid natuke nagu hirmutavad ja natuke nagu õudsed ka. Ja ma ei taha rohkem õudust oma ellu, ausalt!

Olen nüüd reipalt juba pool aastat AD-sid näksinud. Enamasti tunnen end päris hästi, ebatavaliselt hästi muuseas, sest üldiselt on suurem osa minu täiskasvanuelust möödunud depreka tähe all. Et aga inimene kohaneb kõigega, siis muidugi kohanesin ka mina sellega, et õudus ongi elu normaalne osa, et pidevad enesesüüdistused ja teadmine, et ma pole piisavalt hea ei emana, ei spetsialistina, ei kellegina, et see kõik on minu normaalne igapäevaelu. Nüüd ma olen enda üllatuseks avastanud, et saab ka teisiti. Samas mõistan, et rahulolutunne on tegelikult petlik. Piisab vähesest, et jälle kukkuda ja ära vajuda ning mõelda, kui tore oleks surnud olla. Ütleme siis nii, et stabiilse elukorralduse ja minimaalsete inimkontaktide juures saan ma suurepäraselt hakkama. Muutused, probleemid ja suurtes kogustes inimesi murravad mind kenasti katki ja ma ei saa oma asjadega jälle hakkama. Õnneks ma tean, et õudus läheb varsti üle, ma suudan kõik peast visata, olles enne tablaka põske pistnud.

Mul on vahel tunne, et kuulun nende õnnetute inimeste hulka, kes elu lõpuni peavad rohtu võtma, sest minu sõber deprekas ei sõltu otseselt ka välistest asjaoludest. Tegelikult on mul ju kõik kena: väga hea abikaasa, toredad lapsed, head sõbrad, aga ega deprekas sellest küsi. Ta lihtsalt ongi osa minust.

Kuid mis seal siis ikka, lähen parem ära magama. Mida rohkem hetki oma elust ma maha magan, seda kenam elu näib!

Talveunine Kudzu

Tagasi Sajusaartelt...

tervenen juba, kuigi mõningased jääknähud nohu ja köha näol on siiski veel olemas. On see vast nohu, ma ütlen - elan siiani pabertaskurätikute kuhjade vahel, nina on kenasti punane nagu porgand ja nuusates ma suisa tunnen, kuidas nina palub end rahule jätta. Väga kaua ma muidugi voodis teed lürpida ei mallanud, sest elu ei saa ometigi elamata jätta ja eks tuli ju ka isadepäeva tähistada.

Isadepäevaks valmistasime piigadega ühe maitsva tordi nimega "Kräsupea", lapsed aitasid tainast segada ja glasuuri valmistada, meie austet isa eest hoidsime kõike salajas või vähemalt üritasime teha nägu, et kõik on väga-väga salajane. Pühapäeva hommikul nii umbes kell kaheksa tuli Inglike mind äratama, et saaksime isale kohvi ja torti voodisse tuua. Ma ei jaksanud tükil ajal muud teha, kui mõmiseda, et äkki tukuks veel natuke, samal ajal kui energiline jõnglane meie voodis siblutas, küll teki alla ja teki peale ronis ning üritas mind voodist välja kangutada. Lõpuks andsin alla, toppisime lapsed riidesse ja läksime alla kööki ning valmistasime issile kaneelikohvi, panime tordi kandikule ja läksime Ingli valjuhäälsel juhtimisel isadepäeva hommikut tähistama. Tort oli imehea, ja kuigi retsept väitis, et tegu on 10-le mõledud kogusega, siis meie pere sai eile õhtuks sellest igatahes jagu. Seejärel ronisin mina uuesti voodisse, abikaasa seevastu voodist välja ja sain natuke veel tukkuda, enne kui toimus järgmine üritus ehk ERM-i külastamine. See on üks tore koht, kus 1,5 euri eest saab terve pere imetleda meie esivanemate kaunist käsitööd ja saada aimu, kuidas vanal ajal elati. Inglikese jaoks oli ERM aga koht, kus sai ringi tuisata, nägu nalja täis ja me ülejäänud pidime teda taga ajama, mistõttu eriti pikalt muuseumis olla ei õnnestunud ja MM oli päris tige, et tema enam Ingliga muuseumisse ei lähe. Ingel muutus seepeale jälle väga kurvaks ning et tuju ikka paremaks muutuks, siis peale eriti ebatervislikku, kuid samas toitvat lõunasööki (kodused friikad pluss ahjuvorstid pluss neli erinevat kastet pluss toorsalat pluss kodujuust) kaunistasime t-särke. Õhtuks olid neiud nii väsinud, et ilma erilise nurinata mindi magama ja ma pidin neile ainult ühe peatüki raamatut ette lugema.

Oli ilus isadepäev!

Kudzu

PS Eriti armas oli see, et mõlemad poisid helistasid abikaasale ja soovisid ilusat isadepäeva. Need soovid tulid tõesti südamest ning ma võin uhke olla, et abikaasa on meie poiste jaoks tõesti Isa suure tähega.

Sajusaartel...

ehk nüüd olen ma haige ja kavatsen seda täiel rinnal nautida. Juba esmaspäeval oli mul kurk kergelt valus, eile lisandus nohu ja väsimus ning täna hommikul ärkasin jubedate külmavärinatega. Aga et oli tööpäev ja midagi ära jätta või nihutada väga ei saa, siis ma otsustasin oma haigust ignoreerida ja tööle suunduda. Panin parasjagu kohvi tõmbama, kui korraga hakkas pilt eest ära kaduma. Ei jäänudki muud üle, kui kiirelt põrandale heita ning jalad üles tõsta. Ja peale kohvijoomist hakkas juba parem ning palaviku asemel oli mul hoopsi alatemperatuur. No ei saa ju töölt koju jääda, kui pole palavikku. Tegin töö ära, läks ilusti, jõudsin koju ja palavik juba ligi 38. Mis tähendab, et tänasest alates kuni tervenemiseni olen ma ära Sajusaartel, ei vasta tillefonile ega võta vastu külalisi. Kui eluvaim jälle sees, siis annan teada.

Tervitades

Kudzu

Lasteaias...

meie laps küll käidud ei saa. Praktiliselt üle nädala korjab meie Inglike endale mingi viiruse koos nohu ja köhaga, täna jälle istub kodus. Kui laps oli hoidja juures, ta praktiliselt haige polnudki. Ja isegi kui oli nohune, võisime teda hoidja juurde ikka viia, aga lasteaeda ei saa ju nohust last toppida, tal on endal paha suure massi sees, rääkimata sellest, et ta võib teisi nakatada. Selle taustal tundub kohaliku linnavalitsuse idee teha suuremad rühmad totaalse lollusena (noh, see poleks ka esimene lollus). Lapsi käivat ka praegu vähe kohal - jaa, käivadki, sest mida suurem on rühm, seda rohkem nakkusi levib, loogiline ju. Ei, ma olen lastehoiu osas seda meelt, et lapsehoidja on parim variant, eriti kui mõlemad vanemad käivad täiskohaga tööl. Haige lapsega kodusolemine maksab rahaliselt rohkem, kui maksta hoidjale. Hetkel tundub, et mul ei ole veel aastaid võimalik endale täistööajaga tööd lubada, sest keegi peab ju haige lapsega kodus olema.

Aga no mis üldiselt töösse puutub, siis pidin täna minema linna tööasju ajama. Inimene, kellega ma koostööd teed, on suhteliselt kaootiline tegelane ja ta ei suuda kunagi mulle piisavalt varakult teada anda, millal me kohtume. Hommikul ärkasin vara, sest minu lugupeetud abikaasa oli enda telefoni pannud helisema kell 7.40, MM peab kodust välja minema 7.50. Mistõttu ajas paanikas mees ka mind üles, et ma aitaksin MM-l riided selga ajada ja end kooliks valmis sättida. Et mind on tabanud unetus, siis olin ma selleks hetkeks maganud 3 tundi. Loomulikult kustusin päeval mingil hetkel ära ja just sel ajal oli töökaaslane helistanud, mina seda muidugi ei kuulnud. Ja jäigi minemata. Nii et lisaks sellele, et mu perekond võtab endale minu jõu, aja ja energia, ei lase nad mul ka töötada. Alleaa! Vahel ma mõtlen vihaga, et ma oleksin pidanud üleüldse üksi jääma, sest pereelu vähemalt meie peres seisab minu õlgadel. Ja selle koorma kaal on osutunud nii suureks, et minu enda kaalulangus jätkub mis mühin, kannan juba riideid nr 36.

Samas ma mõistan, et kuna minu haigus ei ole silmaga näha (va kaalulangus), siis meie peres ei kohtle mind keegi kuidagi teisiti. Huvitav, kas minu mees vahel mõlgutab mõtteid selle üle, mis siis saab, kui ma tõesti enam ei jaksa. Aga noh, vahet pole, kui minuga midagi juhtub, leidub hulk abivalmeid sugulasi, kes tulevad ja aitavad vaest üksikisa. Hetkel pole meil ju abi tarvis, sest minul on ju jõudu kümne mehe eest väljas olla. Rääkimata kümnest naisest.

Kudzu

Energia jäävuse seadus...

kui me magasime koos lastega allkorrusel, siis ei tahtnud meie radikas alati soojaks minna. Kui üles kolisime, siis lastetoa radikas ei võtnud üldse sooja sisse, kütsime elektriga. Hetkel istun mina selles toas arvuti taga ja tunnen, et radikas huugab suisa liigselt. Ja uue lastetoa radikas ei võta vedu, tuleb vist jälle elektriga kütta. Paistab, et meie laste energiatase halvab keskkütte nagu naksti. Mingit muud varianti ma ei oska välja mõelda.

Infoks veel, et sain oma pisikese ingliskeelse tellisega (nibin-nabin 800 lk) ühele poole ja loen järgmist osa. Aga vat siis ma ei tea, mis edasi saab, sest uue raamatu kirjutamine võtab vast ikka aastat-paar. Eriti kui kirjutada nii pakse raamatuid. Minu kui maniakist lugeja jaoks muidugi alla 500 lk raamat polegi nagu muud kui mingi pisike broshüür, nii et hr Martini teosed on vähemalt ikka raamatu mõõtu. Kirjutage edasi, hr Martin, lugejad ootavad:=)

Kudzu

PS Kuna palavikku oli vähem, niitsin muru. Liikumine on teatavasti naise tervise ja ilu pant.

Tahtsite puhata...sm väsinud?

Ja saingi. Teist päeva on palavik, 37,8 kanti, mis tähendab, et täna ma kodust väljas ei käinud. Põhiliselt lesisin voodis ja lugesin ning tarvitses mul ainult arvata, et juba tundub parem ja vaja on hakata süüa keetma, kui palavik jälle tõusis. Taaskord tõestus sellele, et kui inimene on piisavalt loll ja ignoreerib järjekindlalt oma vajadusi, korraldab organism ise asjad nii, et tuleb puhkus. Nojah, tegelikult ma ikkagi plaanin täna natuke vekkida ja valmis keeta ühe müdi, mille osised on juba tükk aega ootel, mingu tervis või hullemaks.

Eilse päeva aga kustutaksin oma mälust ja keskenduksin headele asjadele. Oma perele ja kodule ja aiale. Emale sai soodusmüügist ostetud metasekvoia ja istutasin selle praegu oma aeda. Kusjuures puu on imeilus ja istub täpselt õige koha peal. Tean küll, et tegu on külmaõrna tegelasega, aga juba olen temasse nii kiindunud, et kaalun emale järgmise ostmist. Mõne taime puhul tajud sidet ja näed ära, et ta oleks nõus ka vales kliimas kasvama nagu hulk teisigi, kes siin kodu leidnud nt hõlmikpuu jne. Lihtsalt armastusest aedniku vastu (või siis on meie aed siin puude vahel meeldivalt tuuletu ja seega külmaõrnade taimede jaoks parem pelgupaik, kui kusagil lagedal). Saarel kasvavad tegelikult kõik Eesti kliimasse sobimatud taimed, alates sirmokkast kuni jaapani krüptomeeriani välja (olen neid aastaid ühe ema sõbranna aias imetlemas käinud). Aga no näis.
Igatahes puhkan täiega, ausalt. Järgmisel nädalal ootavad tööasjad.
Kudzu

Argipäev...

nagu ikka. Elu kulgeb oma tavapärast rada koos kõikvõimalike loogete, tõusude ja mõõnadega. Viimase puhul on abiks ravumid, mis hoiavad ära hullema. Lisaks muidugi kodused toimetused, mis võtavad uhkesti aega ja nagunii on pooled asjad tegemata. Pole suutnud siiani ühegi käsitööga pihta hakata, mille üle ma üldse ei imesta, sest loen agaralt ingliskeelset Troonide mängu osa, mida pole veel eesti keelde tõlgitud. Mäletan, et kirusin kord siinsamas blogis, kuidas ma ei saa mitte midagi aru ühest teisest fantaasiakirjanduse teosest, see oli vahetult enne viimast ülikooli astumist. Nüüd siis kolme aastaga olen jõudnud tasemele, et ilukirjanduse lugemine ei ole enam teps mitte võimatu. Muidugi on sõnu, mida ma ei tea ja kui need korduvad, siis vaatan järele. Ülejäänu on kas täiesti selge või kontekstis selge. Lugemine õnneks pole tõlkimine, mille puhul mul on kalduvus hulluda. No igatahes olen suutnud juba 400 lk läbi lugeda ja mõtlen murega, et kui üks ingliskeelne raamat on veel jäänud, mida ma siis pihta hakkan. Sõltlase mured, eksole!

Mõnikord, kui ma öösel unetuna voodis lesin, tulevad pähe muremõtted. Et kes ma üldse selline olen ja miks minuga kipuvad teatud asjad juhtuma. Ja et andekus ei ole karjääri mõttes üldsegi määrav, vaid on vaja muid omadusi, mida Jumal unustas mulle sündides kaasa anda. Esiteks muidugi välimus, siis veel igasugune ambitsioonide puudumine, siis veel võimetus enda eest seista (teiste eest, palun väga, aga enda eest - annan kohe esimesel võimalusel alla). Ja mis minust niimoodi saama? Kõrgelt haritud, väidetavalt väga andekas meeleheitel koduperenaine. Ehk nagu ma kevadel oma superviisorile ütlesin, võib-olla oleks olnud parem, kui kõik need anded jäänuksid peitu nagu nad aastakümneid olid. Ehk oleks mul siis kergem elada. Aga noh, vahet pole. Püüan end kuidagi vee peal hoida ja et mind õnneks ümbritsevad toredad inimesed, siis ma saan hakkama.

Natuke nalja ka. MM arutles endamisi peale sõbra Otiga kohtumist, et miks ikkagi Ott temast tugevam on. Mina ütlesin seepeale, et poiste värk, eksole. MM teatas vastuseks tähtsalt, et tema pole mingi tavaline tüdruk, sest temale meeldivad draakonid ja nukkude ning muude titekate asjadega ta ei mängi. Püüdsin öeldut leevendada, et tore ju, kui kellelegi meeldivad nukud ja kellelegi midagi muud. Jah, vastas MM, maailm oleks väga igav, kui inimesed oleksid kõik ühesugused. 7-aastane kodukootud filosoof, palun väga!

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Tüüpiline müürilõhkuja tunne. Jälle jõuan veendumusele, et minu vaimse tervise huvides on parem lõpetada välise maailmaga suhtlemine (maailm on OK, viga on puhtalt ainult minus). Elada siin vaikselt oma metsaonnis, teha vaikselt mingeid asju, mis mulle meeldivad ja lubada enda ellu ainult neid inimesi, kes ei tee haiget. Läbi oma laste olen nagunii sunnitud mingil määral ka muu maailmaga suhtlema, see on täiesti piisav.

Kudzu

Teistmoodi maailm...

kuigi aeg-ajalt tabab mind vastik masendus, on midagi kõvasti muutunud. Sain aru, et mu aju ei tooda enam sundmõtteid kõigi tuhandete valede asjade kohta, mida elus teinud olen. Sügava depreka ajal käis peas katkine grammofoniplaat tekstiga:"Süüdi! Süüdi! Süüdi!" ja sellest oli peaaegu võimatu vabaneda. Sain vaevu ühe mõtte ära ajada, kui lupsti! hüppas välja järgmine ja nii 24/7. Siinkohal tuleb imestada, et ma olen siiani elus, ja et ma siiski suutsin mingil määral oma kohustusi täita, kuigi see oli kohati väga-väga vaevarikas. Ja et depressioon on haigus, mis erinevalt paljudest teistest ei paista välja, polnud loota ka erilist toetust või arusaamist, kui hull asi on.

Vat sellest kõigest olen tänu ravimitele vabanenud. Seega, kes vähegi tunneb, et enam oma süükoormaga ise hakkama ei saa ja must masendus on ülejõukäiv, siis soovitan võtta ravumeid. Vähemalt saad teada, mis tunne on teistmoodi olla.

Alustasin ühe grupiga (kaasliidrina esialgu), täitsa mõnus oli töötada, kui ei ole muremõtteid ja enda vigades urgitsemist. Ootan huviga, kuidas see töö edasi kulgeb. Ja siis ma ootan veel Itaalia-reisi. Ja jõule! Ja uut aastat, kuhu loodetavasti koguneb rahvas lähedalt ja kaugelt. Kui on olemas tulevikuvisioon, siis on elu kohati isegi elamist väärt.

Kudzu

Väsimus...

selline, et võtab eluisu ära. Mitte et mul seda üldse niiväga oleks, aga praegu on kuidagi eriti räme olukord. Ausalt öeldes pole ma siiani saanud ühtki päeva puhata, on vaja olnud igasuguseid kooliasju ja tööasju ajada, lastele poest mingeid vidinaid ja riideid kokku osta, pluss igapäevane kokkamine, pesupesemine ja loomadega jauramine. Aed seisab jumala rahus ning kasvatab umbrohtu, õunad mädanevad maas ja muru on varsti põlvini. Ükski vägi ei aja mind täiskohaga tööle. Ma ausalt öeldes ei suuda aru saada, kuidas töötav ema peaks tulema toime lisaks veel laste ja majapidamisega. Millal siis inimene endaga tegeleb või oma hobidega? Öösiti tuleb ikka kasvõi paar tundi ka magada, näed, mina olen aastaid unenäljas olnud ja nüüd hakkan vaikselt otsa saama.

Ja mis ma ütlesin, kui mäletate? Peale laste kooli- ja lasteaeda minekut võtan aja maha ning puhkan end ometi ükskord välja. Mul hakkab tekkima tunne, et tegelikult ma söön oma sõnu ja mingit puhkeaega mul ei tule. Hea uudis on see, et meie endine lapsehoidja on nõus aeg-ajalt tüdrukuid vaatama, asi seegi. Ehk siis mõnikord õnnestub ka abikaasal puhata. Me mõlemad kaotame kaalu ja muutume järjest väsinumaks ja väsinumaks. Ainsad, kes ei väsi, on meie lapsed. Nad ärkavad ka nädalavahetusel varakult, Ingel tormab kindlasti kohe meie tuppa ja hakkab mul jõuga silmi lahti katkuma, et ma ometi ükskord üles tõuseks. Samas ei saa ma oodata, et 4-ne ja 7-ne saaksid aru, et nende ema lõpetas nominaalajaga ülikooli (tegelikult suisa cum laude), tehes seda pere ja töö kõrvalt teises linnas, ise samal ajal deprekat põdedes, ja tema tass on tilgatumaks tühi. See oli ju minu valik õppima minna, nemad ei vastuta minu jamade eest.

Nojah, ma rooman nüüd magama. Vaja hommikul vara tõusta ja lapsed kooli saata, siis hakata tööd vihtuma, siis käia linnas ühe teise töö pärast, siis tagasi tööd vihtuma, siis söögivalmistamine, lapsed ja kõik muu. Nii et ärge imestage, kui ma siia jälle mõned päevad ei kirjuta, pole lihtsalt energiat ja lõppude lõpuks, ega oma väsimusest raporteerimine kedagi ju õnnelikumaks ei tee.

Kudzu

Täielik error...

maailm vangub õige tugevalt. Alustades sellest, et noorem poeg teeb trikke, et Ingel jäi lasteaias kohe haigeks, et abikaasa saadab kõik laste trenne ja kooli puudutavad kirjad mulle edasi, neile isegi pilku peale viskamata, et ma ei saa teha tööd ega käsitööd ega lugeda, sest lapsed kaklevad vahetpidamata ja mina mina pean nende konflikte lõpmatuseni lahendama, kuna abikaasa ju töötab. Ja kui täna läksime poodi, helistas meie ehitaja ja jahvatas pikalt-laialt saunapõranda ehitamisest ning abikaasa ei olnud võimeline talle ütlema, et praegu pole sobiv hetk rääkimiseks. Ja mina jällegi ei suuda oma mehele teha selgeks, et meil pole mõtet pidada maakodu, kus me käime nii umbes neli korda aastas, seega tuleb kõik lihtsalt maja müüa ja lõpetada minu närvide saagimine ehitusjuttudega. Kodus on värav on katki üle aasta, aga korda seda ei saa teha, sest pole raha - abikaasa lisatöö eest pidi laekuma tasu juulis, seejärel oli jutt augustist, nüüd on september ja kogu raha pole ikka veel käes. Mis saunaehitusest me siin räägime? Öelge, kas maailmal on plaan mind auku ajada ja muld ka peale kühveldada?

Ja mida siis mina ootasin? See ongi mu elu - närvitsemine, konfliktide lahendamine, utsitamine ja korraldamine. Mina olen ju meie kõigi ema, võimas ja tugev saare naine. Huvitav ikka küll, miks see depressioon mul üle ei taha minna?

Kudzu

Minu sõber depressioon...

ei ole ta kuhugi kadunud. Istub teine minu pisikeses peakolus ja ajab vaikselt kombitsaid laiali. Arst leidis, et ma peaksin vähemalt kaks kuud veel võtma topeltannuse rohtu ja siis vaatame oktoobris, kuidas edasi. Et kas saab ühe tablaka peale minna või jätkame kahega. Nojah, muidu tore küll, kuid õige pea lõpeb minu ravikindlustus ja kui lapsed on kodus, siis minust ei ole asjaajajat. Ma ei kuule oma mõtteidki, rääkimata millegi tegemisest. Varsti olen töötu ja ravikindlustamata ja depressioonis ka veel takkapihta. Eriti lõbus!

Loobusime raske südamega vanema tütre iluvõimlemisest. Selgus,et nende trennid kolitakse siit meie lähedalt ära teise linnaosasse. Et kui meie elame äärelinnas ja meie laps hakkab käima koolis teises linnaotsas, siis peaksime veel viima kolm korda nädalas teda trenni veel ühte linnaosasse. MM-i trenn algab kolmveerand viis, mil minu abikaasal on tööaeg. Ja kui mina hakkaksin teda bussidega tooma ja viima, siis peaksin kodust umbes pool neli lahkuma, sest ühtki bussi sinnakanti meie juurest ei lähe, tuleks vahepeal ümber istuda. Ausalt öeldes on mul ka muid asju teha ja ühistranspordis istunud olen ma enda arvates viimase kolme aasta jooksul piisavalt, nii et tänan, aga me ei hakka isegi üritama.

Ma olen väsinud. Olen väsinud sellest, et koguaeg käib mingi tramburai. Olen väsinud kolm korda päevas sööki vaaritamast. Olen väsinud sellest, et pean oma elu elama öötundidel, mis keerab tuksi järgmise päeva, sest ma ei jaksa hommikul tõusta. Olen väsinud olemast meie kõigi ema.

Ma ei taha uuesti kukkuda auku, kust ma olen kuidagi end välja vinnanud. Samas ei ole pääsu, see on nagu aamen kirikus. Ilmselt on minu aju harjunud sügisel depresseeruma ja ma ei saa selle vastu, isegi tabletid ei aita. Aga noh, alati on võimalik passiivselt suitsiidne olla. Mis siin muud, kui kohv kurku ja sigaret hambu. Ükskord see lõppeb niikuinii!

Kudzu

Ajaaugus....

mingil hetkel olid meie majas kõik kellad seisma jäänud, mis tundus väga kõnekas, sest ajaga on miskit lahti. Ühest küljest lendab aeg kohutava kiirusega, ärkamisest magamaminekuni ei jõua eriti midagi teha, ainult süüa keeta ja pesu pesta, kui aus olla. Teisalt venib august nagu üks eriti äranaätsutatud närikas ning ei taha kohe kuidagi otsa saada. Peale augustit tuleb september teatavasti, algab MM-i koolitee ja Inglike läheb lasteaeda ning pr Kudzu kavatseb logeleda, kuniks võhma jätkub (loe: üks päev näiteks, siis tahaks juba sekeldama hakata).

Olen vahepeal tuuninud oma elamist ja pesnud vaipu, üles riputanud kardinaid ja teinud korda töökabineti. Siis olen ma natuke ka tuuninud iseennast või õigemini enda garderoobi, lisades sinna heegeldatud pika valge kampsuni ja rohelise jaki (leiud kaltsukast). No ma ei tea küll, kuhu nende ilusate riietega küll minna, kodukana nagu ma olen, aga küll ikka mingeid kohti leidub, kus enda garderoobiga laineid lüüa (nt kodus abikaasa silma rõõmustada või Selveri kassapidajate ees kekutada).

Samas pean ma siiski mainima, et olen ikka veel väga-väga väsinud. Magasin täna jälle kolm tundi ja oleksin vist edasigi maganud, aga õnneks oli abikaasal nii palju oidu peas, et ta mu poole kaheksa paiku üles ajas. Eks need õhurõhud siin käivad üles-alla, kord palavus ja päikesepaiste, siis jahe ja pilvine, mis ilmselt loksutavad ka minu vererõhku ja sellest ka üüratu väsimus. Või siis on asi lihtsalt selles, et majapidamine ja lapsed võtavad mult tublisti energiat, nii et see suvepuhkus võiks tõesti ära lõppeda, enne kui mina ära lõppen. Positiivne asja juures muidugi on sale figuur ja võimalus S suuruses riideid kanda. Iga asja juures ka midagi head, aga seda head ka nagu lõpmatuseni ei taha, sest kaugel see XS enam on. No ei taha ju välja näha nagu oleksin eile kuskilt sunnitöölt lahti lastud!

Kudzu

Siis, kui sajab...

on just paras aeg koristamiseks. Siinkohal ei pea ma silmas mitte põrandate pesu ja tolmulapiga uhjutamist, vaid korra loomist kaoses. Praeguseks hetkeks olen ma näiteks laste mänguasjad ära sorteerinud, suurema osa neist majas välja nihverdanud ja loodan nüüd vaikselt, et kui asju on vähem, on mul ka väheke lihtsam. Järgmiseks plaanin ma tekitada endale suurema tööruumi, sest praegune pisike kaldus laega tuba on suuremalt jaolt täis asju, mis ei pea seal teps mitte olema. Kui ära toimetada üks kapp ja seejärel ka üks riiul, siis ma saan täiesti arvestatava hulga põrandapinda ning ruumi, kus saab rahus teha käsitööd ja kunsti. Lisaboonusena on selle toa sissepääs raskendatud pisikeste nobenäppude jaoks, mis on eriti sulnis, arvestades, kui huvitavad on nende jaoks minu asjad. Talvel on see ruum küll väga külm, aga selleks ajaks kolin mina oma koladega vast alla ja panen üles talvituma oma värske kaktustekollektsiooni.

Varsti tuleb abikaasa sünnipäev. MM arutas eile autos, mida isale kinkida ning tema mõtteavaldused päädisid lausega:"Ma tahaksin kinkida ikkagi midagi liigutavat!". Kust küll meie lapsed endale nii peent sõnavara hangivad, mina tõesti ei tea. Meenub nt Inglikese ütelus, et meie isa ei jäta kunagi oma abikaasat (loe: mind) kuhugi üksinda. Ja et kui me saime kunagi ammu tuttavaks, siis lõpuks sai abikaasa hakata minuga ühes voodis magama - see on ka Inglikese tarkus.

Aga muidu olen ma väsinud nagu vana ront, sest õhurõhku netu ja mul käib pea ringi.

Kudzu