on just paras aeg koristamiseks. Siinkohal ei pea ma silmas mitte põrandate pesu ja tolmulapiga uhjutamist, vaid korra loomist kaoses. Praeguseks hetkeks olen ma näiteks laste mänguasjad ära sorteerinud, suurema osa neist majas välja nihverdanud ja loodan nüüd vaikselt, et kui asju on vähem, on mul ka väheke lihtsam. Järgmiseks plaanin ma tekitada endale suurema tööruumi, sest praegune pisike kaldus laega tuba on suuremalt jaolt täis asju, mis ei pea seal teps mitte olema. Kui ära toimetada üks kapp ja seejärel ka üks riiul, siis ma saan täiesti arvestatava hulga põrandapinda ning ruumi, kus saab rahus teha käsitööd ja kunsti. Lisaboonusena on selle toa sissepääs raskendatud pisikeste nobenäppude jaoks, mis on eriti sulnis, arvestades, kui huvitavad on nende jaoks minu asjad. Talvel on see ruum küll väga külm, aga selleks ajaks kolin mina oma koladega vast alla ja panen üles talvituma oma värske kaktustekollektsiooni.
Varsti tuleb abikaasa sünnipäev. MM arutas eile autos, mida isale kinkida ning tema mõtteavaldused päädisid lausega:"Ma tahaksin kinkida ikkagi midagi liigutavat!". Kust küll meie lapsed endale nii peent sõnavara hangivad, mina tõesti ei tea. Meenub nt Inglikese ütelus, et meie isa ei jäta kunagi oma abikaasat (loe: mind) kuhugi üksinda. Ja et kui me saime kunagi ammu tuttavaks, siis lõpuks sai abikaasa hakata minuga ühes voodis magama - see on ka Inglikese tarkus.
Aga muidu olen ma väsinud nagu vana ront, sest õhurõhku netu ja mul käib pea ringi.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar