Nii ja naa...

anatoomia kontrolltöö sain A+, st ei teinud ühtki viga. See on hea uudis. Abikaasa töökohas on tõsised majandusprobleemid, see on halb uudis. Käesoleva kuu halbade uudiste taluvuspiir hakkab nüüd küll kätte jõudma, aga õnneks saab veebruar kohe-kohe läbi.

Aju otsib täiskiirusel lahendusi. Pole sugugi välistatud, et tuleb kõik varad maha müüa ja alustada kusagil mujal. Kui ikka nälg majas on, siis mina küll ei ole kodumaa patrioot (ega ka muul ajal, kahjuks). Või siis hakkame niimoodi elama, et armas abikaasa on ühe nädala Rootsis ja mina teise nädala Tallinnas ja kohtume laupäeva õhtuti kodus. Ma ei tea, kas see on siis visiitabielu või mis, aga eks näljasurmast ole ju ikkagi parem variant.

Homme on see-eest saan terve päeva tantsida. Midagi ilusat pea ju ka elus olema.

Terv

Kudzu

Paanikaosakond...

mul on 25. hommikul kell 9.00 kontrolltöö anatoomias. 46 küsimust, mis igaüks koosenvad omakorda mitmest alaküsimusest. Olen nädal otsa püüdnud õppida iga päev, aga kui täna 4 päeva tagasi justkui omandatud materjali avasin, ei suutnud praktiliselt enamikku meenutada. Mis tähendab, et mul on õppimiseks kaks päeva, millest homsel tuleb teha praktikat (st muuhulgas linnaskäiku, millele kulub kokku 1h); toetada üht sõpra, kes on suures hädas, jääb niisiis 24. veebruar, mil kodus on terve pere, kes vajab söötmist, jootmist jne. Valikud - õppida öösiti, võtta akadeemiline (ma olen muuseas õppemaksu juba maksnud), tulla koolist ära ja sundida oma käendajaid poole aastaga tagasi maksma 30 000 laenu, sest mina ju ei tööta teatavasti; puua ennast üles jne jne jne.

Tegelikult on nüüdsest selline kurb lugu, et mul on talveperioodil valida, kas suhelda inimestega või käia koolis. Ma kaldun arvama, et ma valin kooli. Tallinnas olen õhtuti mõnikord vaba, aga eks ma sealgi õpin ja toimetan. Anatoomiale järgneb füsioloogia, füsioloogiale tervishoid ja esmaabi, nii et päheõppimise ained tuleb suure suveni välja. Et kes tahab Kudzuga kontakteeruda, siis meilitsi, telefonitsi ja msn-is. Või Tallinnas; või siis vahetult peale koolist tulemist, siis ma vaevalt et kohe õppima hakkan. Karm värk, aga praeguse seisuga muud võimalust lihtsalt ei ole. Semester alles algas ja ma olen täitsa läbi omadega, seega tuleb teha valikud. Ja suvel olen ma ju täitsa vaba!

Tervitades

Kudzu

Meie poisid tegid ära!

Jah, ma ei ole üldse spordiinimene, aga kui ikka Veerpalu tuleb maailmameistriks, siis on minul küll hea meel. Mitte seepärast, et ma ise ka siin kohalikus metsas oma puukobakatega suusklen, vaid ikka seetõttu, et hea meel on, kui kellegi hästi läheb. Ja Veerpalu on vähemalt meedias kajastatu põhjal selline armas, tagasihoidlik ja edaspüüdlik inime.

Ma muuseas fännan Barutot ka. No ei ole ju ajuvabamat asja, kui meie oma eestlasest sumomaadleja.

Tervitused

Kudzult

PS Kirjutan, et mitte tegeleda mehe suguelundite keeruka maailma tundmaõppimisega (mitte otseses mõttes, palun ärge arvake, et mul pole päise päeva aal muud teha, vaid ikka anatoomiaõpikus). No miks peab mingi elundkond sisaldama igasugu vidinaid, kas tõesti lihtsamalt ei saanud?

Süütunne süüvib...

ja selle eest hoolitsevad "head" inimesed ikka täiega. Lugu siis ise alljärgnev. Pakuti mulle võimalust teha oma praktikat Tallinnas, kuna minu siinne klient on nagu ta - tal on väga tõsiseid probleeme pluss motivatsioon mitte niivõrd katsetada kunstiteraapiad, kuivõrd pigem minuga koostööd jätkata. Aga see selleks, olen piirid paika ajanud ja loodan siiralt, et meie tööst saab asja. Esimene kohtumine läks aia taha, aga teine oli nagu "päris". Ma ise olen väga rahul. Novot, ma siis suhtlesin selle potentsiaalse Tlna kliendiga ja ütlesin ausalt, et iganädalast tööd ma teha ei saa, kuna elan teises linnas. Aga olen valmis kogemuste omandamise mõttes temaga töötama (mis minu puhul ei tähenda viletsamat töö kvaliteeti, perfektsionist nagu ma olen). Ootasin siis mitu päeva vastust kuniks täna sain sellise kirja: "

Vabandust, et olen vastusega venitanud...

Aga ma arvan asjast nii:
kui hakkaksime veel peale loenguid üht "üleplaanilist" teraapiat arendama, tooks see minu jaoks kaasa ka uue teema - süütunde, et keegi peab minu pärast sellist pingutust tegema, lapsed Tartus ootavad ema. See oleks täiesti ebaotstarbekas pingutus, parem lõpetame siinkohal. Küllap tuleb sobivamaid võimalusi kogemusi saada, nii Sul kui mul.".

Kusjuures oma lastest pole ma sõnagi kodanikule maininud, mitte sõnagi isiklikust elust, mis teraapiasuhte puhul tundub täiesti normaalne, eksju. Terapeudi või praktikandi isiklik elu on siiski tema isiklik asi, mitte teema, mida kliendiga arutada (kust ta info võttis, ma aiman - eks ikka selle kodaniku kaudu, kes teda mulle soovitas). Ja ma leian, et oma otsuste eest vastutan ma ikka ju ise. Ja kui ei taha koostööd teha, siis pole ju vaja muud, kui öelda lihtsalt "Ei, tänan", seda enam, et ma pakkusin võimalust abistada teise, sobivama tudengi leidmisel.

Ja mis te arvate, mida mina peale selle kirja saamist tundsin? Loomulikult SÜÜTUNNET. Et ma olen rongaema, et ma üldse julgen laste kõrvalt teises linnas koolis käia, näed siis, võõas inimene viskab mulle minu lapsi nina peale jne jne jne. Ma ei usu, et see kodanik oli võtnud eesmärgiks mulle neid tundeid tekitada, kuid sellegipoolest õnnestus see tal suurepäraselt.

Algul mõtlesin, et ei reageeri üldse. Aga siis sai minu süütunne must jagu ja ma vastasin niimoodi: "Olen Sinu mõtetega nõus, välja arvatud süütunne. Leian, et täiskasvanud inimesed lähtuvad otsuste tegemisel oma vajadustest ja võimalustest ning ka ise vastutavad oma otsuste eest. Igal terapeudil või muul spetsialistil võib isiklikus elus olla kriis, väikesed lapsed, haige vanaema jne, kui neid külastame, mis ei tähenda, et me peaksime end seepärast süüdi tundma. Minu pakkumine ei olnud küll seotud sellega, et ma oleksin oma laste vastu hoolimatu või sooviksin, et keegi end halvasti tunneks. Mina soovisin kogemust omandada ja pakkuda Sinule võimalust kliendi rollis olla." Soovisin edu uue abistaja otsimisel ja otsustasin, et kellegi soovitusel ma enam mingeid kliente võtma ei hakka. Et mina tahtsin olla lahke ja inimesele pakkuda võimalust kliendina toimetada, aga lõppkokkuvõttes pean nüüd tegelema eneseteraapiaga, sest süütunne tahab maa sisse trampida.

Kas arvate, et mul on kerge kodust minna? Kerge olla teises linnas? Õppida ja õppida ja õppida? Et ma teen seda kõike seepärast, et olla Rongaema või teiste süütunde käivitaja? Ma lihtsalt olen otsustanud oma elus teha muutuse, see eeldab õppetööd ja terve meie perekonna ühist panust, aga selle otsuse ma tegin siiski koos oma abikaasaga, eksju. Ja kõiki asjaolusid arvestades. Ja ka sõpradega nõu pidades. Ma ei ole siin hakanud südant puistama, kuidas ma bussis nutan või mis tunne mul on, kui ma ööbin kodudes, kus on lapsi. Ma olen püüdnud pea püsti oma teed käia ja toime tulla, tegeleda oma süütundega jne.

Novot, nii palju siis anatoomia õppimisest.

tervitades

Kudzu

Kepid ka...

ja suusad, vaat mis ma endale täna 100 eegu eest kaltsukast ostsin. Et maandada pingeid ja nautida talveilma, kuniks on, mida nautida. Ma ei räägi siinkohal ka pekkide eemalepeletamise vajadusest. Lõuna ajal sõitsin 2,3 km ja olin läbi nagu Läti raha. Olen laisk, vana ja väsinud, seda enam, et pole ammu mingit trenni teinud, olen olnud ju ainult haige, haige, haige.

Pärast tekkis mul idee, et läheme koos abikaasaga Inglit hoidja juurest ära tooma, et võtame kelgu kaasa ja oleme sportlikud ja noortepärased. Aga möödudes suuskadest ei suutnud ma jätta neid maha, vaid panin aga jälle alla ja muudkui hoidja poole punuma. Pole vist vaja öelda, et selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli abikaasa koos Ingliga juba tagasiteel. Nii me siis kolmekesi koju läksimegi, mina susserdasin suuskadel, Ingel laulis kelgul:"Kepi käes, koti seljas...!"(vihje minu alalõunale, ma ütlen!) ja abikaasa müttas kelku tirida. Ja ma olen täitsa elujõuline praegu, kavatsen hakata anatoomiat õppima (iga päev 16 küsimust; siis kolm päeva kordamist ja enne eksamit üks tõsisem õppetöö), vaat nii.

Tervitades

Kudzu

PS Mõjub kusjuures positiivselt küll. Ei ole aega kurbi mõtteid mõelda, kui pead elu eest mööda metsa sügama!

Geenide olulisusest...

et kallid naised, vaadake kindlasti hoolega järele, kellega te lapsi teete. Mina astusin kunagi aastaid tagasi väga sügavasse ämbrisse oma eksmehega, kellega meid ühendas vaid alkohol. Jah, alkohol ses mõttes, et tema jõi ja mina püüdsin teda kas ümber kasvatada või kannatasin kaassõltlasena kõike seda, mida võite lugeda miljoneist murefoorumitest. Et juuakse maha laste toiduraha, et sõpradega joomiseks ollakse valmis aknast välja hüppama, et palgapäeva järel on taskud tühjad, et kukutakse täispeaga kuhu juhtub, ja kord kuses hr Knuut mulle peale, sest ma ei olnud nõus talle maalt naabrimehelt suitsu laenama. Temaga ei olnud millestki rääkida, sest ta ei armastanud lugeda; seksida - noh, palju joodikul ikka seisab, vast kord kuus; ta oli lamenenud isiksus nagu paberileht, mida saab voltida ja kleepida, kuid mis iseenenest ei ole miski muu kui tühi lame paberileht. Ma olen kohanud palju alkohoolikuid (ma millegipärast meeldin neile!), aga ülejäänud on olnud vähemalt isiksustena põnevad. Aga vaat see minu eksmees, tema oli (ja on) kõige tühisem inimene, keda ma tean. Miks ma temaga koos elasin, lugege mõnest kaassõltuvuse raamatust (naised, kes armastavad liiga palju nt) ja see polegi tähtis. Sest lugu alles algab.

Nooremat poissi ähvardab väljaviskamise oht Gümnaasiumist, oleme nüüd siis üritanud õpetajatega kontakteeruda ja minu ema tuleb nädalavahetusel talle keemiat õpetama. Täna helistati vanema poisi koolist, kellel on veel hullem seis ja kes ilmselt ka lendab. Sest need lapsed on ju oma isa lapsed, keda miski ei huvita, kellel pole ka säravat mõistust antud, kes vaatavad, kus on lihtsam, mõnusam ja mugavam, ning mina olen emana täiega läbikukkunud. Suurepärane kunstiterapeudihakatis, kas pole? Ma võiksin ennast põlema panna või lihtsalt Plasku katuselt alla hüpata, kuigi negatiivsete uudiste tulv tapab omal vaiksel moel ju niigi.

Ma ei ole osanud oma lastest kasvatada inimesi, ma pole ise ka mingi erilist normaalne eksemplar.

Palun, ärge tehtke suvaliste idikatega lapsi, palun ärge katsuge suhte kaudu lahendada oma isiksuslikke probleeme, valides jobudest mehi - ja kui võimalik, ärge tehke üldse lapsi. Oma jamade eest on ikka palju kindlam ja palju mõnusam vastutada. Teistest inimestest siin maailmas pole muud kui häda ja õnnetust.

kudzu

Elu on ilus!

MM-il on kahepoolne kõrvapõletik. Abikaasal murdus purihammas, öö otsa lõualuu valutas, hommikul tuli kihutada hambaarsti manu. Mis see maksma läheb, ei tea. Eile õhtul laekus koju meie noorem poiss, kes sõimas kõik rämedalt läbi, viskas puruks oma telefoni (noh, tegelt ikka minu vana), ütles, et kodus ei ole süüa, mina ei osta talle asju ja riideid, ma ei hooli temast ja olen üldse nõme.

Nii et meil on kõik toredasti! Kusjuures mul pole mõtet õppetööd planeerida, vähemalt meie peres kindlasti. Küllap on siis minu saatus õppida bussides, rongides ja kes teab, tulevikus ehk ka lennujaamades. Muul ajal olen ma ema, abikaasa, kokk, koduabiline ja koristaja.

Kudzu

Üks haigus algab, teine lõpeb,

ja lõppu pole näha. Mul on nohu, mis ei taandu ega taandu. Purskan rohelist kollivedelikku nagu rikkis purskkaev. MM jäi neljapäeval palavikku koos köha ja nohuga, eile tundus, et hullem on möödas, kuni õhtul hakkas laps kurtma kõrvavalu. Öösel tõusis uuesti kõrge palavik ja nii ongi jäänud. Ei tea, kas see on värske viirus või eelmise tüsistus, eks see homme arsti juures selgub, kuna paistab, et koduste ravimeetoditega tõvest jagu ei saa.

Minu lootus olla üksinda kodus ja tegeleda ka millegi muu kui söögivaaritamise ja koristamisega on selleks korraks siis kadunud. Püüan alustada õppetööga, kuna aeg tiksub kiiresti-kiiresti, küllap on varsti jälle käes mõne referaadi või pagan teab mille tähtaeg; kuigi palju muidugi haige lapse kõrvalt ei õpi, sest öösel tuleb mitmeid kordi ärgata ja päeval on ka ju vaja last lohutada ning temaga tegeleda. Väsimus kasvab nagu koorem, surub maadligi ja paneb sööma ning nurgas konutama. Plaanisin minna täna kepikõnnile, kuid siis selgus, et MM-i haigus on järjest tõsisemaid tuure võtnud ja lisaks on poisid omastanud minu vateeritud spordipüksid. Järgmised spordirõivad ostan beebiroosad, siis on väikenegi lootus, et keegi neid oma pepu ümber sikutama ei hakka.

Jaa, tahaks vinguda, ausalt! Aina vinguda ja vinguda ja vinguda, et kärss on kärnas ja maa on külmunud (ongi, kusjuures!). Et end natukenegi lohutada, siis maalisin toaseina kaunimaks. Kahjuks on minu suutmatus midagi korraldada jõudnud juba niisugusesse faasi, et ma ei viitsi isegi fotosid üles panna, seega peate kuldset ornamenti sinisel tasutal ise ette kujutama.

Allkorrusel ootab mind tuba, kus on palju valgust. Kunagi, mõnes teises elus, kus ma sünnin mehena, kes elab üksi aegade lõpuni, saan ma seda tuba kasutada õilsatel eesmärkidel nagu näiteks kaunid kunstid. Praeguses elus jään ma ootama kevadet, unistama vaikusest ja rahust ning viiruste kadumisest meie maamunalt. Kui see üldse muidugi võimalik on.

Ikka Kudzu

PS Oi, kui tigedaks ma sain Perest ja Kodust arvutisõltuvuse artiklit lugedes. Mingi nõme isane kurtis, et tema naine vahib koguaeg arvutis ja ei taha lastega tegeleda. Ja nüüd läks veel ülikooli ja on leidnud uue põhjuse arvutis istuda! Vaat sellele mehepojale ma ütleksin esiteks, et tegele ise oma lastega! Sinu naine pole masin ega loom, kuigi tahaks, eksju; võib-olla ta ei naudi lastega kodusolemist ja pidevat ninnunännutamist, selliseid naisi on ka. Ja laskem neil siis omi asju ajada, sest nii on nad ka kodus õnnelikumad; kusjuures keegi ei peida ennast netisuhtlusesse, kui tal on normaalne inimene kõrval. Et see nurisev isasinimene võiks kõigepealt peeglisse vaadata ja siis alles ajakirja vahendusel kurtma kukkuda.

See päev on käes...

kus meie peres kasvab ainult kolm alaealist last. Tänasest päevast alates on meie pere vanim täisealine. Vaat nii, ära ootasin!

Ja palju õnne, kallis laps! Ega see täiskasvanute vastutusekoorem polegi nii kerge ja meeldiv, kui 18-aastasele tunduda võib. Tegelikult on ju ikka päris mõnus, kui on keegi, kelle abile võib kindel olla, kes sinu eest ajab korda hulga ebameeldivaid sebisklemisi, tagab söögi ja peavarju ning annab taskuraha, paitab pead ja hoolib ning hoolitseb. Muidugi jään mina oma lastele emaks ka siis, kui nemad on sama vanad kui mina praegu ja minust on saanud väike tige penskariproua, kes oma miniatel ja väimeestel elu põrguks muudab. Aga seda ma luban küll, et minust saab äge puu-otsa-ronija-pea-peal-seisja-vanaema, kellel on oma lapselastele kaugelt rohkem anda kui üksildane padjapüür. Sest oma ebaõnnestumisi emana ma ju enam kuidagimoodi ümber teha ei saa, ainult kurvastada nooruses tehtud lolluste ja lastele andmata jäänu üle.

Ikka parimat soovides

Kudzu

Säästuaja soodukas...

no ikka tegelikult tasus pingeline õppetöö väheke ära ka. Sain 10% õppemaksu soodustust. Mul on väga hea meel, sest ma tean, et rahasid kärbitakse igalt poolt ja meie erialal pole ju üldse riiklikku tellimust. Ja isegi suhteliselt sümboolne summa läheb asja ette, nii et küll ma talle rakenduse leian!
Kudzu

Koristus-puhastuspüha

jah, ega siin muud üle ei jää. Kutsusin endale kolleegid külla, ja nüüd siis lihtsalt tuleb leida motivatsioon koristamiseks. Ma kahtlustan, et viimati õnnestus mul säänse tegevusega oma aega sisustada umbes kuu tagasi, võib-olla ka rohkem. Jooksvalt muidugi olen tolmuimejaga ringi tuustinud küll, ja vannituba koristanud, aga üldist suurpuhastust pole olnud jaksu ette võtta. Eksamiteaeg möödus õppimise tähe all, ja eks ma pean ka nüüd vaikselt tuupima hakkama, sest anatoomiat ju muud moodi selgeks ei saa, kui pähe õppides. Meil on fantastiline anatoomia õppejõud, selline mõnus, humoorikas ja väga süsteemse õpetamismeetodiga proua, kelle loengud on olnud tõeline nauding. Mulle on inimese keha seestpoolt täitsa meeldima hakanud. Kõik need kaablid ja voolikud ja serooskestad, aordid, juhad ja rasvapõlled on nii njummid. Ses mõttes vist ei ole väga hull õppida, et õppejõud on omal isikupärasel moel asjad lahti seletanud. Aga kuna esimene kontrolltöö on juba 25. veebruaril (46 küsimust kudedest kuni kuse-suguelunditeni), siis tuleb mingil hetkel õpik pihku haarata.

Esimene tund pr Skulptoriga oli päris kole. Ma oleksin peaaegu nutma hakanud, saate aru! Me pidime joonistama muusikat st looma justkui partituuri. Algul tädi ütles, et rida realt ja kui on sama muusikaline kujund, siis korrata. Noh, mingi hetke pärast selgus, et minu töö on väga tuim, ega see pole mingi õmblemine, joone tugevust tuleb varieerida, siis selgus, et ikka pole vaja partituuri, pigem joonistust, siis ma seisin valesti, hoidsin pliiatsit valesti, siis ei lubanud ta kujundit korrata jne jne jne. Kordasin endale mõttes pidevalt:"Rahu, ainult rahu!" ja katsusin leebelt naeratades tulla toime kõigi nende skisofreeniliste nõudmistega. Seejärel pidid kõik oma tööd põrandale panema ja neid hakati kordamööda analüüsima. Vat selleks hetkeks oli minul nutt kurgus, kuna olin kindel, et eelnev trampimine jätkub samal moel. Aga ennäe imet, sain hoopis kiita, ja eriti veel selle töö eest, mis talle alguses kõige enam närvidele käis. Mingite kujundite kasutamise osas ta küll ibises, aga üldiselt kutsus ka teisi vaatama. Kui ma nüüd seda kõike meenutan, siis ei imesta küll, et laupäeval kodus täiega kokku varisesin. Niisugune ajuvaba olukord ja ülisuur pinge mõjuks igaühele halvasti, Kui see aine poleks mul kohustuslik, siis ma kaoksin sealt kus see ja teine, aga kahjuks tuleb mul osaleda, tahan ma siis või ei taha.

Rollimängus sain täita terapeudi austusväärset rolli, sest mitte keegi teine ei tahtnud proovida. Täitsa imelik kohe, me peame ju tegema praktikat ja enamikul pole mingeid eelnevaid oskusi. Selmet kasutada võimalust koolis pingevabalt teiste peal katsetada, istus kogu meie grupp nagu kamp vaikivaid trolle, ja lõpuks ei jäänudki minul muud üle, kui õppejõu mahitusel ise ohjad pihku haarata. Tegelikult sain ma kasutada ka kaasterapeudi abi, mis tegi kogu töö väga loovaks ja mõnusaks, sain endale kaaslase ise valida, ja valisin inimese, kes mulle väga sümpaatne on, ja kellega on olemas ka eelnev ühistöö kogemus. Ja läkski toredasti, nii et midagi positiivset ikka ka! Tegelikult läks meie visuaalkunsiteraapiate õppejõud titepuhkusele, nüüd on meil uus õppejõud ja mitmed meist ei suuda olukorraga kohaneda. Minul pole ses mõttes vahet, et olen eelnevalt uue prouaga kokku puutunud ja tean, et ta on väga soe, mõnus ja tore inimene, aga jah, eks ümberharjumine on ikka raske, eriti kui on tekkinud sellised mõnusad suhted nagu meil eelneva õppejõuga olid.

Pjotrov, kes selle maja siin püsti pani, on soojustamise osas teinud sagu vigu (annaks jumal, et mitte mõnes muus nt konstruktsioonide osas!), mistõttu tüdrukute toa põrandal voogab välisõhk. Lasime seinaääre täis vahtu, katame kogu kupatuse kinni linavildiga ja suvepuhkuse veedame kipsplaati eemaldades ning seina ja katuse vahet soojustades. Noh, ongi hea kerge elada, kui suvepuhkus on eelnevalt planeeritud. Nii et kui keegi tunneb juulis tohutut tungi teha remonti, või mis veel parem, hoida meie piigasid, siis palun varakult teada anda.

Tervitades

Kudzu

Kohutav kaks...

nii nagu Ingel sai kaheseks, on tõesti ilmunud välja Kohutav Kaks, kes praegugi teises toas röögib, kuna me ei saa täpselt aru, mis sokke preili soovib jalga panna. Minul on jonniga niisugune paha suhe, et ma ei talu seda silmaotsaski. Ja kohe tekib tahtmine kuhugi plehku panna või röögatada, mida ma siis vahelduva eduga teengi. Ma ise pole lapsena märkimisväärselt jonninud, ja siis seda ka ei lubatud, eksju, erinevalt tänapäevast, kus lapsel võimaldatakse tunde kisendada, nii et ta lõpuks ise enam ka ei taipa, miks ta nutab. Noh, ma olen selles osas vana kooli inimene, aga et mitte üleerutuda, siis lähen lihtsalt teise tuppa ja jätan lapse rahustamise oma tunduvalt lahkema ja leebema meelelaadiga mehe hooleks.

Ma tõesti armastan oma meest. Ma annaks ei tea mida, et temaga koos kahekesi olla, no kasvõi paar tundi kohvikus üksteisele silma vaadata. Kunagi olime nädalavahetuse Jurmalas, kus suurema osa ajast mõnulesime hotellis, siis jalutasime linna peal, sõime restoranis ja siis jälle jalutasime hotelli tagasi - ilusamaid aegu minu elus! Noh, muidugi on selliseid asju olnud veel ja veel, ja need hoidsid meie kooselu püsti. Sest minu ema õnneks oli nõus poiste järele vaatama, aga tüdrukute järele mitte. Viimase 4,5 aasta jooksul me pole saanud mehega kordagi rohkem kui paar tundi korraga koos olla (üks kord saime tänu Sol'ile kinno, üks kord on äi 60 minutit MM-i hoidnud ja sel suvel saime tänu minu emale käia Kiisi lõpetamisel). Sedagi enamasti kellegi või millegi arvelt ja kiirustades ning kella vaadates. Ja abielu laguneb sellise kiirusega, et hirm hakkab. Kui tahad olla toimiv lapsevanem, siis tuleb olla ka toimivas paarisuhtes, nii vähemalt räägitakse ja nii ma ka ise tunnen. Nüüd siis õnneks on meie hea lapsehoidja aru saanud, et meil tõesti pole mitte kedagi (saage aru, poisid TASUTA lapsi ei hoia, ja viimasel ajal ei hoia nad neid ka tasu eest - ma ei saa ju kohustada ka, nemad ei käskinud meil endale ülejõukäivat koormat selga upitada). Ta pakkus, et on nõus nädalavahetusel ja õhtuti lapsi hoidma.

Aga meie kolimispidu jääb ära, sest MM kiusab Inglit, Ingel röögib ja minu käsi sirutub kuhugi kapi otsa, kus asub leht Unustusepille. Ma tõesti enam ei suuda...

Kudzu

II korruse hõivamine...

no kaua võib magada ühes pisikeses toas koos kahe mitte enam nii pisikese lapsega? Kui kaua võib kesta lähedusvajaduse allasurumine, kui kaua magamatus ja oma aja puudumine, abikaasaga ühise aja puudumine? Meie igatahes otsustasime nüüd siit altkorruselt jagunema hakata, anda piigadele oma toa, endale võtta PÄRIS OMA TOA (tundub uskumatu, kas pole - peale 4,5 aastat tittedega toa jagamist). Nüüd siis algab mööblivedu, kui valmis saame, panen pildid kaüles!
Tervitades
M
PS Allkorrusel saab olema külalistetuba, nii et palun tulge meile, saate endale privaatse olemise.

Vaatleja

oma kodus, see ma olen. Minu pidevad käimised on tekitanud olukorra, kus kojusaabumise ärevus, ootus ja rõõm asenduvad õige kiiresti sooviga siit põgeneda, sest minu pere ei suuda mind vastu võtta, vaatab minu kui Võõra poole, kelle saabumine tekitab küll mõnevõra elevust, kuid see elevus lõpeb kiiresti ja keskendutakse jällegi OMA pere suhetele ja vajadustele. Tahan põgeneda nii kaugele, kui annab - kasvõi unerohu abil, kui muud üle ei jää. Hea ju, et on olemas pisikesed pillid, mille tarbimine viib sind hoopis teise maailma, kui see reaalsus, mis ümberringi vasta jõllitab. No ja kui võtta unerohtu hommikupoole ööd, sest algul ei tule und (teate ju küll, oled nädala üksinda maganud, siis jõuad koju, mehe manu, ee.... teatud liiki ootustega, ja avastad, et sa võid neid ootusi ise kuidagi täita, või siis mitte täita ja väherda oma asemel, kuni Imovane sind tekkinud olukorrast päästab), siis päeval võtad unerohtu, sest ei ole tahtmist olla ärkvel, kuulata kellegi kisa, kära, kaklemist ja mõelda söögist ning pesupesemisest, ja õhtul uus doos, et saaks öö ära magada (vt ka eespoolt). Nii peaks vähemalt mõneks ajaks tekkima võimalus olla kusagil mujal. Mitte siin, mitte selles maailmas, mitte selles reaalsuses. Ma olen täna olnud ärkvel umbes 4 h, ja siis varsti napsan jällegi ravumi. Tuleb hea uni!

Hea, kui inimesed hoolivad, armastavad, toetavad. Mina ei suuda muud, kui olla kaugel ja olla vaatleja. Vaadata, kuidas inimesed siblivad, toimetavad ja sekeldavad, tunda enda sees tühjusetunnet kasvamas ja kerkimas, sest ei oska end nende pisikeste ja suurte inimestega enam kuidagi seostada. Unerohud tuimestavad närvilõpmeid, tunded kaovad ja ei asendu millegagi, selline zen-olemine.

Jääb ainult mõistetamatuks, miks ma tormasin reede õhtul läbi terve päälinna, et jõuda rongile, miks ma lugesin rongis minuteid kojujõudmiseni, miks? Et saada aru - minu koht siit majast on kaotsi läinud, mind pole siia vaja, ega ka kuhugi mujale. Kummaline, kummaline maailm!

K

Kuidas defineerida perekonda?

See küsimus on vaevanud sadu sotsiaal- ja muid teadlasi, kes nuputavad ja nuputavad, samas kui lahendused on väga lihtsad. Meie peres on nii: kui on vaja osta küttepuid, siis olen mina ka pereliige (st annan oma rahanatukese puude ostuks, kusjuures 10 päeva kuus minu poolest kütta pole vaja, elan mujal); kui ma sõidan Tallinna, siis olen eraldi leibkond, kes ise oma vahenditest peab ostma bussi- või rongipiletid, trolli- ja trammipiletid ja kõik töövahendid, mis on kooliskäimiseks vajalikud; kui pere elab 10 päeva ilma minuta, on loomulik, et toiduraha saab kokku hoida, sest ma ei kuulu sel hetkel perekonda - ostan oma toidu päälinnas oma isiklike finantside eest, aga ärge arvakegi, et keegi mulle üldisest kaukast mingeid tasaarveldavaid ülekandeid teeks, otse loomulikult mitte, sest ma ei kuulu ju perekonda Tallinnas viibides!; kui on vaja kodus koristada, siis olen ma pereliiged, mis siis sellest, et 10 päeva kuus ma siin ei ela. Ja kui ma tahan midagi tõesti endale osta (nt lõhna vms või vanaaegset Singeri jalaga õmblusmasinat), siis on ikkagi pigem vaja osta puid, briketti, süüa, riideid ja jalatseid st perekond vajab mind ja on avastanud ootamatult, et ka minu kuulun nende hulka.

Et kui eelnev kokku võtta, siis pere vajaduste puhul kuulun ma perekonda, oma vajaduste puhul ei kuulu ma mujale kui iseenda juurde. Selline lihtne loogika siis, mille alusel saabki enda kuuluvust perekonda parimal viisil testida.

Ütlen ausalt, ma ei jäänud koju selleks, et siin koristada, kasida ja teiste ori olla. Ma ei kavatse siin sentigi rohkem liigutada, kui peab. Minu töö on olla tudeng, ma olen võtnud riigi ees endale õppelaenu näol ka kohustusi tõepoolest õppetööga tegeleda. Minu arusaamist mööda elan ma osa aega mujal, mis tähendab, et ma ei pea siin üksinda koristama, süüa keetma ja pesu pesema. Ja kui minu abikaasa ei suuda poistele asju edasi delegeerida, saab ta ise maitsta seda head koristaja-koduabilise-pesunaise põlve, mida mina varasema elu jooksul olen pidevalt pidanud tegema. Jõudu igatahes ja edasist emantsipatsiooni!

tervitades

Kudzu