Vaatleja

oma kodus, see ma olen. Minu pidevad käimised on tekitanud olukorra, kus kojusaabumise ärevus, ootus ja rõõm asenduvad õige kiiresti sooviga siit põgeneda, sest minu pere ei suuda mind vastu võtta, vaatab minu kui Võõra poole, kelle saabumine tekitab küll mõnevõra elevust, kuid see elevus lõpeb kiiresti ja keskendutakse jällegi OMA pere suhetele ja vajadustele. Tahan põgeneda nii kaugele, kui annab - kasvõi unerohu abil, kui muud üle ei jää. Hea ju, et on olemas pisikesed pillid, mille tarbimine viib sind hoopis teise maailma, kui see reaalsus, mis ümberringi vasta jõllitab. No ja kui võtta unerohtu hommikupoole ööd, sest algul ei tule und (teate ju küll, oled nädala üksinda maganud, siis jõuad koju, mehe manu, ee.... teatud liiki ootustega, ja avastad, et sa võid neid ootusi ise kuidagi täita, või siis mitte täita ja väherda oma asemel, kuni Imovane sind tekkinud olukorrast päästab), siis päeval võtad unerohtu, sest ei ole tahtmist olla ärkvel, kuulata kellegi kisa, kära, kaklemist ja mõelda söögist ning pesupesemisest, ja õhtul uus doos, et saaks öö ära magada (vt ka eespoolt). Nii peaks vähemalt mõneks ajaks tekkima võimalus olla kusagil mujal. Mitte siin, mitte selles maailmas, mitte selles reaalsuses. Ma olen täna olnud ärkvel umbes 4 h, ja siis varsti napsan jällegi ravumi. Tuleb hea uni!

Hea, kui inimesed hoolivad, armastavad, toetavad. Mina ei suuda muud, kui olla kaugel ja olla vaatleja. Vaadata, kuidas inimesed siblivad, toimetavad ja sekeldavad, tunda enda sees tühjusetunnet kasvamas ja kerkimas, sest ei oska end nende pisikeste ja suurte inimestega enam kuidagi seostada. Unerohud tuimestavad närvilõpmeid, tunded kaovad ja ei asendu millegagi, selline zen-olemine.

Jääb ainult mõistetamatuks, miks ma tormasin reede õhtul läbi terve päälinna, et jõuda rongile, miks ma lugesin rongis minuteid kojujõudmiseni, miks? Et saada aru - minu koht siit majast on kaotsi läinud, mind pole siia vaja, ega ka kuhugi mujale. Kummaline, kummaline maailm!

K