Süütunne süüvib...

ja selle eest hoolitsevad "head" inimesed ikka täiega. Lugu siis ise alljärgnev. Pakuti mulle võimalust teha oma praktikat Tallinnas, kuna minu siinne klient on nagu ta - tal on väga tõsiseid probleeme pluss motivatsioon mitte niivõrd katsetada kunstiteraapiad, kuivõrd pigem minuga koostööd jätkata. Aga see selleks, olen piirid paika ajanud ja loodan siiralt, et meie tööst saab asja. Esimene kohtumine läks aia taha, aga teine oli nagu "päris". Ma ise olen väga rahul. Novot, ma siis suhtlesin selle potentsiaalse Tlna kliendiga ja ütlesin ausalt, et iganädalast tööd ma teha ei saa, kuna elan teises linnas. Aga olen valmis kogemuste omandamise mõttes temaga töötama (mis minu puhul ei tähenda viletsamat töö kvaliteeti, perfektsionist nagu ma olen). Ootasin siis mitu päeva vastust kuniks täna sain sellise kirja: "

Vabandust, et olen vastusega venitanud...

Aga ma arvan asjast nii:
kui hakkaksime veel peale loenguid üht "üleplaanilist" teraapiat arendama, tooks see minu jaoks kaasa ka uue teema - süütunde, et keegi peab minu pärast sellist pingutust tegema, lapsed Tartus ootavad ema. See oleks täiesti ebaotstarbekas pingutus, parem lõpetame siinkohal. Küllap tuleb sobivamaid võimalusi kogemusi saada, nii Sul kui mul.".

Kusjuures oma lastest pole ma sõnagi kodanikule maininud, mitte sõnagi isiklikust elust, mis teraapiasuhte puhul tundub täiesti normaalne, eksju. Terapeudi või praktikandi isiklik elu on siiski tema isiklik asi, mitte teema, mida kliendiga arutada (kust ta info võttis, ma aiman - eks ikka selle kodaniku kaudu, kes teda mulle soovitas). Ja ma leian, et oma otsuste eest vastutan ma ikka ju ise. Ja kui ei taha koostööd teha, siis pole ju vaja muud, kui öelda lihtsalt "Ei, tänan", seda enam, et ma pakkusin võimalust abistada teise, sobivama tudengi leidmisel.

Ja mis te arvate, mida mina peale selle kirja saamist tundsin? Loomulikult SÜÜTUNNET. Et ma olen rongaema, et ma üldse julgen laste kõrvalt teises linnas koolis käia, näed siis, võõas inimene viskab mulle minu lapsi nina peale jne jne jne. Ma ei usu, et see kodanik oli võtnud eesmärgiks mulle neid tundeid tekitada, kuid sellegipoolest õnnestus see tal suurepäraselt.

Algul mõtlesin, et ei reageeri üldse. Aga siis sai minu süütunne must jagu ja ma vastasin niimoodi: "Olen Sinu mõtetega nõus, välja arvatud süütunne. Leian, et täiskasvanud inimesed lähtuvad otsuste tegemisel oma vajadustest ja võimalustest ning ka ise vastutavad oma otsuste eest. Igal terapeudil või muul spetsialistil võib isiklikus elus olla kriis, väikesed lapsed, haige vanaema jne, kui neid külastame, mis ei tähenda, et me peaksime end seepärast süüdi tundma. Minu pakkumine ei olnud küll seotud sellega, et ma oleksin oma laste vastu hoolimatu või sooviksin, et keegi end halvasti tunneks. Mina soovisin kogemust omandada ja pakkuda Sinule võimalust kliendi rollis olla." Soovisin edu uue abistaja otsimisel ja otsustasin, et kellegi soovitusel ma enam mingeid kliente võtma ei hakka. Et mina tahtsin olla lahke ja inimesele pakkuda võimalust kliendina toimetada, aga lõppkokkuvõttes pean nüüd tegelema eneseteraapiaga, sest süütunne tahab maa sisse trampida.

Kas arvate, et mul on kerge kodust minna? Kerge olla teises linnas? Õppida ja õppida ja õppida? Et ma teen seda kõike seepärast, et olla Rongaema või teiste süütunde käivitaja? Ma lihtsalt olen otsustanud oma elus teha muutuse, see eeldab õppetööd ja terve meie perekonna ühist panust, aga selle otsuse ma tegin siiski koos oma abikaasaga, eksju. Ja kõiki asjaolusid arvestades. Ja ka sõpradega nõu pidades. Ma ei ole siin hakanud südant puistama, kuidas ma bussis nutan või mis tunne mul on, kui ma ööbin kodudes, kus on lapsi. Ma olen püüdnud pea püsti oma teed käia ja toime tulla, tegeleda oma süütundega jne.

Novot, nii palju siis anatoomia õppimisest.

tervitades

Kudzu