reede, 25. november 2011

Uus roll...

minu elus on olla ise ämm. Kuna mul on eelnevalt kogemusi mõningate enda ämmadega, siis olen püüdnud igast võtta parima ja luua mingisugusegi kuvandi "normaalsest" ämmast. Minu jaoks on tegu inimesega, kes suhtub oma poja naisesse väga hästi, kes liigselt ei sekku, kuid on valmis alati aitama ja abi pakkuma, kes aktsepteerib oma poja valikut ja ei kritiseeri ega halvusta lapse elukaaslast. Tegelikult ei erine ämma roll ju tavalisesest inimeseks-olemisest. Lihtsalt tuleb olla mõistev, toetav ja hinnanguvaba. Oma minia kritiseerimine tähendaks ka seda, et ma kaudselt kritiseerin oma poega ja läbi selle siis ka iseennast, ainult et milleks? Sellised mõtted on minu peas idanemas, ja miks ma sellest siinkohal kirjutan, on eilne külaskäik poja juurde. Ta elab juba tükk aega koos oma tüdrukuga ning on meid ammu külla kutsunud. Praegu on ema siin ja me siis eile läksime kõik koos külla. Ütleme ausalt, see polnud nii nagu ma asja endale ette kujutasin, sest pr Ema haaras ohjad enda kätte ja kõik katsed miniaga s-tööst ja ülikooliõpingutest rääkida, lõppesid ema "ekspertarvamusega", mis on kujunenud välja telesaadete ja kauge nõuka-aegse kogemuse põhjal. Ühesõnaga, ma loobusin. Lõpuks toodi ema nõudmisel välja sõnamäng, mida ma pole kunagi varem mänginud ja et mulle ka keegi reegleid ei selgitanud, siis ma ei saanud aru, mida täpselt tegema peab ning esimese vea juures mõistsin, et oma emaga ma ühe mängulaua taga ei istu. See õudne lapsepõlvest tuttav kamandamine, vigadele osutamine ja MM-i mängulauast eemaldamise katsed jooksutasid mul juhtme lõplikult kokku. Ja mida ma siis tavaliselt teen, kui juhe koos? Nagu ikka, põgenesin, ehk siis läksime koos mehega poodi süüa ostma ja olime tunnikese kahekesi poes ning nautisime üksteise seltsi. Külla oma pojale ja tema elukaaslasele lähen kunagi edaspidi. Siis, kui ma saan seal tõesti külas olla ja mitte kukkuda tavalisse lapsepõlvemaailma, mida ei tahaks enam niiväga kogeda.
Ma mõistsin väga selgelt, et mu ema ei suuda aktsepteerida, et ma oskan mingeid asju temast paremini, et mul on olemas hulk teadmisi ja oskusi, mida temal ei ole. Et ta ei suuda aru saada, et ma olen suur inimene, kes ei vaja kamandamist, vaid teeb oma otsused ise. Et mu ema ei lase mul ikka veel Suureks kasvada. Mina oma poegadel seevastu luban lahkesti omandada kõik kogemused, mida vaja, ma usun, et on asju, mida nad minust kordades paremini teavad ja oskavad, et ma usaldan nende võimet vastutada ja otsustada. Ma usun oma poegadesse, ma armastan neid tingimusteta. Ja kahju on, et minu ema minusse ei taha uskuda ja suhtuda nagu vastutusvõimelisse inimesse ilma ülikõrgete ootusteta ja tingimusteta, millele tuleb armastuse saamiseks vastata. Ja see teeb haiget. Ikka veel...
Sellised mõtlused siis.
Kudzu

kolmapäev, 23. november 2011

Sügisene sigri-migri...

haigused, öökülmad, õitsev forsüütia, perekond, pidev kokkamine, loomad ja raamatud. Selle kõigega ma pistan siin kas rinda või siis üritan leida võimalusi, et kasvõi mõni minut päevas teha ka midagi iseenda heaks. Ütleme ausalt, see viimane ei taha väga õnnestuda, sest Ingel oli pikalt kodus haige ja praegu on mul ema külas ja noorem poeg kodus käimas, nii et üldiselt ma suhtlen, keedan süüa, suhtlen ja siis keedan uuesti süüa. Ja kui söögid on vaaritatud ja kõigil kõhud täis, kõigiga on suheldud ja kõiki lõbustatud, ning inimestel meel hea, siis ma olen nii väsinud, et eriti peale magamise muud ei jaksa.
Täna oli mul tööpäev ja nagu varemgi mainitud, esimest korda elus ma naudin töötegemist. Mis ei tähenda, et öösel poleks ma unetuna voodis vähernud ja kell kolm lõpuks leppinud asjaoluga, et und ei ole ega tule ja võib siiski natuke raamatut lugeda. Igal teisel ööl ma magan nagu kott, muuseas, aga vat just siis, kui on vaja ärgata varakult ja olla valmis tööks ja kaitseks, und lihtsalt netu. Ju see on siis see positiivne stress, tore viimaks niisugune kogemus saada.
Loodan uue gupiga jätkata veebruaris, või nii mulle vähemalt lubati, pluss pakuti veel üht otsakest, mille kohta saan täpsema info reedel. Kahjatsusega tuleb mainida, et uus eriala ja kogu kunstitegamine on ajutiselt sahtlisse peidetud, kuid ma väga loodan, et saan aega ja võimalusi ka kunstiga tegeleda. Ja liikumisega.
Raamatutest: olen eestikeelsete raamatute ostmisest praktiliselt loobunud. Käsitööraamatuid muidugi hangin, kuid ilukirjandse osas olen üle läinud inglise keelele. Loetud on paksud köited Martinit, kaks ingliskeelset Robert Jordani raamatut ja käsil on üks Mankell, millest ka pool on läbi. Lisaks naudin seriaale ingliskeelsete subtiitritega ja ka ilma nendeta, nii et hetkel arendan ma põhiliselt keeleoskust. Otseselt mul seda vaja ju pole, kuid samas ei või iial teada, eksju. Ja kui ingliskeelne raamat maksab 10 euri ja sama raamat eesti keeles 22 euri, siis mul pole lihtsalt huvi tõlketöö eest maksta, parem pusin ise.
Jah, niimoodi tempokalt ja suures osas teistele pühendudes see elu mul siin kulgeb. Tuletan meelde, et ootan Padjaklubi rahvast 26. nov ja eks ma katsun vahepeal kirjutada ka.
Kudzu

reede, 18. november 2011

Aeg luua ja aeg hävitada...

mingil põhjusel toimub minu ümber totaalne häving. Asjad purunevad, inimesed haigestuvad ja koer suri ka ära. Põen siiani tatitõbe, paar päeva tagasi haigestus Inglike okseviirusesse, mees tatistab ka nagu nohus elevant. Kui ma rohtu ei võtaks, siis ilmselt istuksin taaskord ühes pimedas ja sügavas augus, hetkel aga blokeerub kõik negatiivne, nii et ma eriti ei tunne midagi. Tullu oleks justkui ikka veel elus, lihtsalt ajab kuskil maja peal omi asju või käratseb õues. Ma ei suuda uskuda, et teda pole. Jah, miski mind eriti ei kurvasta, aga ega miski väga ei rõõmusta ka. Selline tuim olelemine. Ja asjade edasilükkamine.
Mõtlesin, et koon endale vöökirjadega kindad. Vaja on muster maha kirjutada, aga no kus sa saad - Inglike peab kindlasti samal ajal minuga suhtlema ja kõik läheb jälle sassi. Üritan kuskilt otsast siiski alustada - tööd ootavad ja jõuluaeg läheneb kohutava kiirusega, vaja on suurtes kogustes käsitööd valmis nikerdada, kaarte maalida jne jne jne. Võiks ka koristada nii vahelduse mõttes. Rääkimata sellest, et aed on vaja talveks valmis sättida. Aga kuna on ükstakama kõigest, siis on raske end kätte võtta.
Hoolimata eelnevast vingumisest tuletan meelde, et 26. novembril ootan kõiki Padjaklubisse meie majakesse. Pidu algab siis, kui kohale tullakse - pakun, et millalgi pärastlõunal nii umbes kellu viie paiku. Kaasa: no näputööd, ennustamisvahendeid, hea tuju ja rõõmus meel. Trummid, kitarred. Soovijad võivad saada paeltepunumise tunde. Kõik teiepoolsed ideed on samuti teretulnud!
Ühesõnaga - ootan!
Tervitades
Kudzu

teisipäev, 15. november 2011

Armuaeg...

alati antakse natuke kosumist enne kui hakkavad juhtuma Asjad. Alustuseks sain teada, et mu väga hea sõber on väga raskelt haige. Prognoosi veel hetkel ei tea, see peaks selguma nädala lõpuks. Mu aju ei võta hetkel kogu infot veel vastu, sest ma ei taha ja ma ei suuda ja ma ei jaksa karta kõige hullemat. Püüan mõelda, et ehk läheb kõik hästi, ehk saab veel kõik korda. Kui on inimene, kes täidab minu elus nii olulist kohta, tundub võimatu, et seda inimest seal ühtäkki enam ei oleks.
Tullulullu on raskelt haige. Väga-väga haige. Arst ka ei tea, mis tal täpselt viga on ja võib juhtuda, et .... Ma ei suuda ja ma ei taha ja ma ei jaksa ka seda mõtet vastu võtta. Minu väike kallis loomake, minu koerake - palun, palun. palun ärge võtke teda ära! Las ta saab terveks, las ta siblib veel ringi, las ta olla lihtsalt olemas!
Tahaks, et elu poleks nii keeruline, nii valus, nii lõplik.
-------------------------------------------------------------------------------------------------
Mul pole enam Tupsut. Ta läks nüüd päriselt ära meie juurest. Väike koerake, kallis-kallis väike koerake. Kõige parem pisikene loomake, meie armastatud pereliige. Puhka rahus! Loodan, et koerte Paradiisis on Sul hea olla. Küll me ükskord kunagi kohtume...
Kudzu

esmaspäev, 14. november 2011

Reisimuljed....

saavad jagatud kõigile sobival ajal ja kohas, milleks on meie pisikene onn. Pr Morgie pakkus välja 26. novembri, siis on tema ka olemas, et osa saada muljetest ja maitsetest, mis pärit otse Itaaliast.
Kuidas sobiks 26. november ülejäänutele?
Antagu lahkesti teada!
Menüü: lõhe, lammas või pitsa - see on teie otsustada:=)
Kudzu
PS Olen end varustanud värskete käsitööraamatutega, mis ootavad teiepoolset läbitöötamist. Ärgem unustagem, et meie siivas Padjaklubi on pühendet ka käsitööle ja kultuurile. Pluss ennustamine - aastalõpp läheneb, viimane võimalus veel selleks aastaks ennustusi krahmitseda.

Tagasi Sajusaartelt...

tervenen juba, kuigi mõningased jääknähud nohu ja köha näol on siiski veel olemas. On see vast nohu, ma ütlen - elan siiani pabertaskurätikute kuhjade vahel, nina on kenasti punane nagu porgand ja nuusates ma suisa tunnen, kuidas nina palub end rahule jätta. Väga kaua ma muidugi voodis teed lürpida ei mallanud, sest elu ei saa ometigi elamata jätta ja eks tuli ju ka isadepäeva tähistada.
Isadepäevaks valmistasime piigadega ühe maitsva tordi nimega "Kräsupea", lapsed aitasid tainast segada ja glasuuri valmistada, meie austet isa eest hoidsime kõike salajas või vähemalt üritasime teha nägu, et kõik on väga-väga salajane. Pühapäeva hommikul nii umbes kell kaheksa tuli Inglike mind äratama, et saaksime isale kohvi ja torti voodisse tuua. Ma ei jaksanud tükil ajal muud teha, kui mõmiseda, et äkki tukuks veel natuke, samal ajal kui energiline jõnglane meie voodis siblutas, küll teki alla ja teki peale ronis ning üritas mind voodist välja kangutada. Lõpuks andsin alla, toppisime lapsed riidesse ja läksime alla kööki ning valmistasime issile kaneelikohvi, panime tordi kandikule ja läksime Ingli valjuhäälsel juhtimisel isadepäeva hommikut tähistama. Tort oli imehea, ja kuigi retsept väitis, et tegu on 10-le mõledud kogusega, siis meie pere sai eile õhtuks sellest igatahes jagu. Seejärel ronisin mina uuesti voodisse, abikaasa seevastu voodist välja ja sain natuke veel tukkuda, enne kui toimus järgmine üritus ehk ERM-i külastamine. See on üks tore koht, kus 1,5 euri eest saab terve pere imetleda meie esivanemate kaunist käsitööd ja saada aimu, kuidas vanal ajal elati. Inglikese jaoks oli ERM aga koht, kus sai ringi tuisata, nägu nalja täis ja me ülejäänud pidime teda taga ajama, mistõttu eriti pikalt muuseumis olla ei õnnestunud ja MM oli päris tige, et tema enam Ingliga muuseumisse ei lähe. Ingel muutus seepeale jälle väga kurvaks ning et tuju ikka paremaks muutuks, siis peale eriti ebatervislikku, kuid samas toitvat lõunasööki (kodused friikad pluss ahjuvorstid pluss neli erinevat kastet pluss toorsalat pluss kodujuust) kaunistasime t-särke. Õhtuks olid neiud nii väsinud, et ilma erilise nurinata mindi magama ja ma pidin neile ainult ühe peatüki raamatut ette lugema.
Oli ilus isadepäev!
Kudzu
PS Eriti armas oli see, et mõlemad poisid helistasid abikaasale ja soovisid ilusat isadepäeva. Need soovid tulid tõesti südamest ning ma võin uhke olla, et abikaasa on meie poiste jaoks tõesti Isa suure tähega.

kolmapäev, 9. november 2011

Sajusaartel...

ehk nüüd olen ma haige ja kavatsen seda täiel rinnal nautida. Juba esmaspäeval oli mul kurk kergelt valus, eile lisandus nohu ja väsimus ning täna hommikul ärkasin jubedate külmavärinatega. Aga et oli tööpäev ja midagi ära jätta või nihutada väga ei saa, siis ma otsustasin oma haigust ignoreerida ja tööle suunduda. Panin parasjagu kohvi tõmbama, kui korraga hakkas pilt eest ära kaduma. Ei jäänudki muud üle, kui kiirelt põrandale heita ning jalad üles tõsta. Ja peale kohvijoomist hakkas juba parem ning palaviku asemel oli mul hoopsi alatemperatuur. No ei saa ju töölt koju jääda, kui pole palavikku. Tegin töö ära, läks ilusti, jõudsin koju ja palavik juba ligi 38. Mis tähendab, et tänasest alates kuni tervenemiseni olen ma ära Sajusaartel, ei vasta tillefonile ega võta vastu külalisi. Kui eluvaim jälle sees, siis annan teada.
Tervitades
Kudzu

esmaspäev, 7. november 2011

Itaalia vol 2

ehk minu Rooma. Aga enne kui ma reisimuljete juurde jõuan, pean vabandama, et pole viimasel ajal eriti usin kirjutaja. Jällenägemisrõõm on võtnud kogu vaba aja, mida eriti pole olnudki ja nii kodu kui aed on pikalt oodanud minu hoolitsevat kätt. Eks ma siis olengi hoolitsenud kõigi ja kõige eest parimal moel, mida hetkel pakkuda on olnud. Lisaks tundub mulle, et reis toimus juba nii ammu, et ega enam väga palju sellest ei mäletagi. Olen siin varemgi maininud, et mul on ajatajuga mingid probleemid, kõik kaob väga kiirelt kuhugi aju hämaratesse soppidesse ja pidevalt tundub, et see, mis juhtus, juhtus nii umbes sada aastat tagasi. Väga kummaline igatahes.
Roomast rääkides ei saa üle ega ümber pisikesest egotripist. Tegin ükspäev testi selle kohta, milline on minu domineeriv ajupoolkera ja sain mõneti üllatava, kuid samas ootuspärase tulemuse. Mul nimelt pole domineerivat poolkera, vaid mõlemad on võrdselt aktiivsed. See selgitab päris paljusid asju minu elus. Aju juurest Rooma juurde on ainult üks samm - nimelt on Roomas olemas nii suursuguses kui võimsus ja samas vanalinn koos pisikeste kitsaste tänavatega, sebimise ja sekeldamisega. No täpselt just nagu mina, eksju! Ilmselt just seetõttu Rooma mind nõnda lummaski. Muidugi oli pluss ka asjaolu, et saime seal veeta terve pika päeva ja nautida küll vanade roomlaste ehitiste võimsust kui ka kaasaegset atmosfääri. Ja külastada Vatikani, kust ma postitasin oma perele ühe postkaardi, mis kahjuks pole veel kohale jõudnud. Ilmselt tegeleb Paavsti postiteenistus Eesti maakaardilt otsimisega:)
Roomas oli palav ja päikseline, siin-seal kasvasid palmid, muidugi piiniad ja küpressid. Kohalikud inimesed käisid ringi pikkade pükste ja jopedega, jalas saapad, aga no minu jaoks oli sitsikleit täpselt see, mida vaja. Rahvas sebis palavusest hoolimata väga erksalt ringi ja kuigi turimishooaeg olevat lõppenud, oli turiste liikvel hordide kaupa, kes kõik rääkisid paljudes erinevates keeltes. Selline mõnus mäsu - samas muidugi oli kurb ka, sest Colosseumi pääsemiseks tuli seista poolteist tundi sabas ja me emaga loobusime, jalutasime hoopis ringi ning uudistasime ilma ja inimesi. Meie ema tundus millegipärast väga ahvatlev kohalike kostümeeritud isandate jaoks, kellega koos sai pilti teha. Piltidest siiski loobusime, sest täitsa kogemata jäid mõned isandad minu fotodele tasuta. Lisakas sooritasin ma Roomas oma elu esimese tingimise hinna osas, mis lõppes nii minu kui müüja jaoks suure üllatusega - ta müüs mulle mingid vidinad sama hästi kui tasuta, sest igal pool mujal maksid samad asjad oluliselt rohkem.
Colosseumi juurest kappasime läbi Rooma kesklinna, vahepeatustega oluliste hoonete ja skulptuuride juures. Pildistasin hoolega ja palju, pilte näeb kunagi kindlasti ka, hetkel on need abikaasa arvutis, kuhu mul praegu pole ligipääsu. Noh, ja siis jõudsime nii umbes vanalinna, kus asub kuulus purskaev, kuhu tuleb visata parema käega üle vasaku õla münte, et saaks tagasi tulla ja et kedagi oma reisil kohtaks. Noh, ma siis viskasin, sest nii tahaks selles linnas palju rohkem aega veeta ja kedagi kohata - milles küsimus, linn ju rahvast täis,eks sa katsu seal kedagi mitte kohata! Seejärel anti meile vaba aega, mis möödus pitsat kugistades, Rooma jäätist süües ja kohvitades imearmsas raamatupoes, kus müüdi lisaks raamatutele ja kohvile ka veini. Seejärel suundusime edasi Vatikani suunas Püha Peetruse basiilikat uudistama. Kahjuks ei pääsenud me Sixtuse kabelisse ega ülestorni linna imetlema, sest kell oli juba üsna palju. Küll aga tegin ma foto basiilika eest, et saada aimu, mis tunne võiks olla paavstil, kes sealt kõnet peab (hea tunne, ma ütlen - suurusehullustus on selle nimi!). Basiilika oli ootuspäraselt võimas ja ilus, kuigi pean tunnistama, et ma ise eelistan keskaegset kunsti. Ja mis siin salata, kunsti nautimiseks on vaja kaugelt rohkem aega ja ruumi, kui tunnike rahvast pungil kirikus.
Ja kuigi ma sain suure vesivilli ning kuigi me jäime lõunapausilt hiljaks, sest kohalik elanik askeldas purskaevus ja vigastas end, nii et politsei piiras platsi lintidega ja me ei saanud sealt üle ega ümber, oli see ikka üks erakordselt ilus päev. Õhtul hotelli naastes kukkusin magama nagu ront, ei mingeid unenägusid, ei mingit stressi ega vähkremist. Järgmisel päeval ootasid meid ees järgmised kaunid linnad: Pisa ja Firenze.
Jätkub...
Kudzu
PS Pr Lendavaga tekkis mõte, et peaks millalgi korraldama reisimuljetamise õhtu. Kas huvilisi oleks?

neljapäev, 3. november 2011

Itaalia vol 1

lugejad on kindlasti juba kannatamatud, oodates lubatud reisimuljeid. Oleksin varemgi kirjutanud, kui oleks jaksanud, aga kuna nii esmaspäev kui teisipäev peale reisilt saabumist olid tööpäevad, siis eile ma lihtsalt molutasin ja magasin ja sõin ning täna võin lõpuks peale järjekordsete tööülesannete täitmist endale ka blogimist lubada. Kuid alakem algusest.
Enne reisi oli mul kolm tööpäeva ja juhtus nii, et reedel pidin veel grupile materjale laiali saatma. Pilet kella ühesele Tallinna bussile oli eelnevalt ostetud ja kui ma siis kell pool kaksteist tööasjad jonksu sain, tuli kolmanda kosmilise kiirusega asuda asju pakkima. Viimasel minutil asjade pakkimine on mulle kahjuks üsna tüüpiline ja ka seekord juhtus kaasa nt riideid,mida ma selga ei pannudki. Kohver oleks võinud vabalt olla mu enda pisike, aga no kust sa tead ette, eksole. Ma pole ju viimased kümme aastat kaugemale jõudnud, kui pealinna. Selline kodukeskne väikekodanlane nagu ma olen!
Pealinn oli kole nagu alati - palju kurje morne inimesi, hall ja räpane ning ebasõbralik (sain reedel näiteks taksojuhilt sõimata, et seisin vales kohas ja mida ma üldse endast mõtlen, normaalne, eksju!, rääkimata sellest, et laupäeva hommikul oli peaaegu võimatu taksot tellida, sest kõik numbrid olid kinni). Muljet muidugi parandasid nagu alati minu head sõbrad, kellest ühega sai veini limpsitud ja kino vaadatud ning teise juures öömajal oldud. P laenas mulle ka Itaaliat puudutava raamatu (no mul polnud lihtsalt aega endal kuskilt sellist raamatut välja kaevata) ja padja, sest enda oma ma muidugi unustasin suure ähmiga koju. Laenatud padi teenis mind truiste ning pakkus mõnusat kaelatuge kõigil nendel lõpututel bussisõitudel ikka ühest riigist teise ja teisest kolmandasse /aitäh, kallis P). Õnneks, tõesti õnneks ma jumaldan bussisõitu. Nii tore on aknast välja vaadata, maailma avastada ja ka endas tuhnida ning vahepeal tukkuda. Kui jalad paiste ei läheks, siis ma oleksin nõus veel kaugemalegi sõitma. Aga see selleks - Pärnus oli esimene peatus, kus meiega ühinesid saarlased ja sõit algas Poola suunas, kus pidi olema meie esimene ööbimiskoht. Poola hotell oli puhas, korralik ja mugav, õhtul panin pea padjale ja ei mingit vähkremist või kügelemist, magasin nagu kott ja ei näinud isegi unenägusid. Ema oli muidugi varakult ülal, aga et minu armas mees on muutnud mindki flegmaatikuks, siis hommikusöögile saabusime viimasena, mis ei tähendanud, et oleksime millestki ilma jäänud. Üldse terve reisi jooksul olin mina pea alati viimane, kes hotelli jõudis või sööma läks, sest elu näitas, et tänavale mind ei jäetud ja söök ka eest ära ei jooksnud. Ma ei oska trügida ja rabeleda, ei suutnud seda ka reisil olles juurde õppida ja üldse on raske aru saada, miks peab kuhugi kiirustama, aga noh, selline ma lihtsalt olen.
Pühapäeval sõitsime läbi Poola, sh ka Varssavi. Poola tundus ilus, puhas maa, inimesed olid sõbralikud ning Poolasse tahaks veel kunagi tagasi minna ning põhjalikumalt seda maad tundma õppida. Eriti muidugi meeldib mulle nende põhimõte, et söök peab olema külluslik, samuti on nad väga külalislahked, mis paneb mõtlema, kas pole minuski tilgakest poole verd, eriti arvestades, et meie perekonnas on slaavi veri täiesti esindatud vanavanaisa näol. Külalislahkust ja külluslikke söömaaegu illustreeris edukalt lõunapausi ajal külastatud restoran, kus ühest praest sai söönuks kaks inimest ja jäi ülegi veel. Sõitmise ajal tegelesin usinalt paelapunumisega, sest olin endale vahetult enne sõitu tikkinud kihnu-mulgi tikandis vöökoti (tulevad pildid, luban!), millele oli vaja vööpaelad nikerdada. Ja kui pimedaks läks ning enam punuda ei saanud, siis vaatasin niisama aknast välja ja ootasin, kunas öömajale jõuame. Öömaja asus juba Austrias, Tshehhi piiri lähedal (olime ka Tshehhimaalt läbi sõitnud õhtuks) ning kuigi pisike Austri linnake tundus sulnis ja igati nukulik, siis öömaja osutus tõsiseks pettumuseks. Ruum oli pisike, külm ja pime, dushiruum räpane ning ema kamandamine hakkas ka ajudele, rääkimata sellest, et katki läks Metsamoorilt laenatud kohvri käepide. Olin tige nagu pull ja õnnetu nagu lastud vares, mis ei takistanud mul jälle nagu kott magamast. Ja kompensatsiooniks oli hommikusöök mitut sorti vorsti, juustu ja korraliku kohviga, mis pani andestama kõik eelnevad ebamugavused.
Seejärel sõitsime läbi Austria, külastasime Viinis põnevat vetsumaja, mille projekteeris ja kujundas keegi tuntud arhitekt, kelle nime ma jällegi ei suuda meenutada. Igal juhul oli tema sirgjoonte vastane, mida selles põnevas hoones sai igal pool näha ja kogeda (tulevad pildid, tulevad!). Edasi kulges sõit läbi Alpide. Ma pole ju eluski kõrgemat küngast kui Munamägi näinud ja muidugi vaatasin suu ammuli aknast välja, kuigi ilm oli veits sudune. Sõitsime muudkui edasi, mina punusin paela nr 2 ja imetlesin loodusvaateid ning korraga suisa ootamatult olime juba jõudnud Itaaliasse. Oo, milline maa, ma ütlen! Piiniad ja küpressid ja mõnusad maamajad, viinamarjaistandused ja mandariinipuud, viljade all lookas. Vaatasin ja imetlesin, imetlesin ja vaatasin! Õhtul näidati mingit filmi, mida ma ei näinud eriti hästi, selle asemel kuulasin Kinod ja mõtlesin omi mõtteid kui hetkeni, mil jõudsime hotelli, kus ööbisime kolm järgnevat ööd. Kui Austria hotell tekitas mõtteid selle kohta, et kõik pole kuld, mis hiilgab, siis Itaalia perehotell pisikeses linnakeses, mille nime ma jällegi ei suuda meenutada, oli nagu unelm. Mõnus rõduga tuba, plaaditud vannituba koos vanni, bidee ja muu vajalikuga, valged seinad, kõrged laed, avarus ja lihtsus. Kolistasin loomulikult kohvitassiga rõdule, sigureerisin ja kujutasin ette, kuidas oleks selles linnakeses elada. Õhtul kukkusin magama ja isegi ei liigutanud unes, nii et ärgates oli padja jälg näol. Puhkasin korralikult välja, kuna ees oli ootamas Rooma, igavene linn!
Siinkohal ma teen pisikese pausi ja jätkan juba homme või millalgi, sest Rooma võitis mu südame ja selle linna kohta tahan ma eraldi postituse kribada.
Kudzu