Itaalia vol 2

ehk minu Rooma. Aga enne kui ma reisimuljete juurde jõuan, pean vabandama, et pole viimasel ajal eriti usin kirjutaja. Jällenägemisrõõm on võtnud kogu vaba aja, mida eriti pole olnudki ja nii kodu kui aed on pikalt oodanud minu hoolitsevat kätt. Eks ma siis olengi hoolitsenud kõigi ja kõige eest parimal moel, mida hetkel pakkuda on olnud. Lisaks tundub mulle, et reis toimus juba nii ammu, et ega enam väga palju sellest ei mäletagi. Olen siin varemgi maininud, et mul on ajatajuga mingid probleemid, kõik kaob väga kiirelt kuhugi aju hämaratesse soppidesse ja pidevalt tundub, et see, mis juhtus, juhtus nii umbes sada aastat tagasi. Väga kummaline igatahes.

Roomast rääkides ei saa üle ega ümber pisikesest egotripist. Tegin ükspäev testi selle kohta, milline on minu domineeriv ajupoolkera ja sain mõneti üllatava, kuid samas ootuspärase tulemuse. Mul nimelt pole domineerivat poolkera, vaid mõlemad on võrdselt aktiivsed. See selgitab päris paljusid asju minu elus. Aju juurest Rooma juurde on ainult üks samm - nimelt on Roomas olemas nii suursuguses kui võimsus ja samas vanalinn koos pisikeste kitsaste tänavatega, sebimise ja sekeldamisega. No täpselt just nagu mina, eksju! Ilmselt just seetõttu Rooma mind nõnda lummaski. Muidugi oli pluss ka asjaolu, et saime seal veeta terve pika päeva ja nautida küll vanade roomlaste ehitiste võimsust kui ka kaasaegset atmosfääri. Ja külastada Vatikani, kust ma postitasin oma perele ühe postkaardi, mis kahjuks pole veel kohale jõudnud. Ilmselt tegeleb Paavsti postiteenistus Eesti maakaardilt otsimisega:)

Roomas oli palav ja päikseline, siin-seal kasvasid palmid, muidugi piiniad ja küpressid. Kohalikud inimesed käisid ringi pikkade pükste ja jopedega, jalas saapad, aga no minu jaoks oli sitsikleit täpselt see, mida vaja. Rahvas sebis palavusest hoolimata väga erksalt ringi ja kuigi turimishooaeg olevat lõppenud, oli turiste liikvel hordide kaupa, kes kõik rääkisid paljudes erinevates keeltes. Selline mõnus mäsu - samas muidugi oli kurb ka, sest Colosseumi pääsemiseks tuli seista poolteist tundi sabas ja me emaga loobusime, jalutasime hoopis ringi ning uudistasime ilma ja inimesi. Meie ema tundus millegipärast väga ahvatlev kohalike kostümeeritud isandate jaoks, kellega koos sai pilti teha. Piltidest siiski loobusime, sest täitsa kogemata jäid mõned isandad minu fotodele tasuta. Lisakas sooritasin ma Roomas oma elu esimese tingimise hinna osas, mis lõppes nii minu kui müüja jaoks suure üllatusega - ta müüs mulle mingid vidinad sama hästi kui tasuta, sest igal pool mujal maksid samad asjad oluliselt rohkem.

Colosseumi juurest kappasime läbi Rooma kesklinna, vahepeatustega oluliste hoonete ja skulptuuride juures. Pildistasin hoolega ja palju, pilte näeb kunagi kindlasti ka, hetkel on need abikaasa arvutis, kuhu mul praegu pole ligipääsu. Noh, ja siis jõudsime nii umbes vanalinna, kus asub kuulus purskaev, kuhu tuleb visata parema käega üle vasaku õla münte, et saaks tagasi tulla ja et kedagi oma reisil kohtaks. Noh, ma siis viskasin, sest nii tahaks selles linnas palju rohkem aega veeta ja kedagi kohata - milles küsimus, linn ju rahvast täis,eks sa katsu seal kedagi mitte kohata! Seejärel anti meile vaba aega, mis möödus pitsat kugistades, Rooma jäätist süües ja kohvitades imearmsas raamatupoes, kus müüdi lisaks raamatutele ja kohvile ka veini. Seejärel suundusime edasi Vatikani suunas Püha Peetruse basiilikat uudistama. Kahjuks ei pääsenud me Sixtuse kabelisse ega ülestorni linna imetlema, sest kell oli juba üsna palju. Küll aga tegin ma foto basiilika eest, et saada aimu, mis tunne võiks olla paavstil, kes sealt kõnet peab (hea tunne, ma ütlen - suurusehullustus on selle nimi!). Basiilika oli ootuspäraselt võimas ja ilus, kuigi pean tunnistama, et ma ise eelistan keskaegset kunsti. Ja mis siin salata, kunsti nautimiseks on vaja kaugelt rohkem aega ja ruumi, kui tunnike rahvast pungil kirikus.

Ja kuigi ma sain suure vesivilli ning kuigi me jäime lõunapausilt hiljaks, sest kohalik elanik askeldas purskaevus ja vigastas end, nii et politsei piiras platsi lintidega ja me ei saanud sealt üle ega ümber, oli see ikka üks erakordselt ilus päev. Õhtul hotelli naastes kukkusin magama nagu ront, ei mingeid unenägusid, ei mingit stressi ega vähkremist. Järgmisel päeval ootasid meid ees järgmised kaunid linnad: Pisa ja Firenze.

Jätkub...

Kudzu

PS Pr Lendavaga tekkis mõte, et peaks millalgi korraldama reisimuljetamise õhtu. Kas huvilisi oleks?