ehk lugu sellest, kuidas meie maja ülemine WC puhtaks sai. Aga alustagem siiski algusest. Alguses oli segadus, sodi, mustus, koerakarvad ja muld, MM-i pabernukud (ta joonistab kümnete kaupa tegelasi, kes tuleb ilmtingimata paberist välja lõigata ja nendega siis minu toalillede vahel ja peal ja ümber mängida), leivatükid, saiapuru, mänguasjad jne. Köögipõrand oli suisa hall, eriti need kohad, millelt värv on ära kulunud ja kuhu eriti hästi mustus sisse sööbib. Paksud karvased tolmurullid, näod nalja täis, kapi alt piilumas jne. Ühesõnaga - kaos. Ja et mulle piisab täiesti enda sees olevast kaosest, otsustasin asuda tegudele ja korralageduse likvideerida. Olen sellega tegelenud tagasihoidlikud kolm päeva ja võiksin teist kolm veel jätkata, sest ega ju sodi on siin küllaga ja soditekitajaid jätkuvalt palju. Esialgu sai korda meie magamistuba. Seejärel lastetuba ja telekatuba. Viimaseid koristades jäin tulemusega nii rahule, et tundus olevat patt lasta ülemise korruse WC-l niisama seista, kui ometigi oleks võimalik seegi puhtaks küürida ja kasutusse võtta. Nagunii on meie kõigi magamistoad üleval ja juba tüütu on öösiti trepist üles-alla käia, kui tekib tahtmine natuke pissida näiteks. Aga ega ma siis ise ei koristanud seda vetsu, kaugel sellest! Ma pole seda iialgi kasutanud, põhiliselt käisid seal poisid, kui nad veel kodus elasid ja vahel ka armas abikaasa. Et poisid on pesast lennanud, tegin ettepaneku koristamiseks abikaasale, kasutades suhteliselt leebet tooni ja olles eelnevalt pikalt kaevelnud, kui ülekohtune on, et ma koristan üksi. Abikaasa süümepiinad osutusid nii suureks, et ta kappaski poodi, ostis kokku kodukeemiat ja nühkis kaks tundi, nii et vähe polnud. Tõe huvides pean mainima, et viimase lihvi andsin mina akende pesu ja põrandapesuga (peale seda, kui suurem kõnts oli edukalt eemaldatud). Ja ei kulunudki vetsukoristuseks rohkem, kui kaks tagasihoidlikku aastat, kui lugeda alguseks hetk, mil ma seda rääkima hakkasin. Arvan, et meie väravgi saab ükskord korda, see on ju ainult aasta otsa katki olnud!
Täna alustasin alumise korruse koristamisega kell pool üksteist hommikul. Lõpetasin pool viis. Ja ma ei koristanud üksi, sest piigad ootasid õhtul sõber Otti külla ja pidasid end seetõttu väga mõistlikult ülal, seega sai abikaasa puhastusaktsioonil jätkuvalt kaasa lüüa. Köögi- ja elutoa põrandat pesin grillipuhastamiseks mõeldud traatharjaga, roomates umbes tunnikese ringi ja nühkides, nühkides, nühkides. Tuleb välja mõelda, kas neid lakita ja värvita kohti annaks äkki õlitada või kuidagi muudmoodi töödelda, sest iga kuu siin ringi roomata pole just see, millega ma sooviksin oma vaba aega sisustada. Tulemus on küll igati ilus, mis seal salata, kuid ilu pole teatavasti oluline - mina eelistaksin vähem ilu ja rohkem mugavust.
Eile öösel palistasin kardinatüki köögi valamukapi ääre tarvis, sest kapiuksed kukkusid paar kuud tagasi eest ära ja mõnda aega avanes kõigile soovijatele sulnis vaatepilt kraanialusest prügikastipesast. See rõõm on niisiis ka lõppenud. See on lihtsalt näide, et minu tegemata tööd on tunduvalt vähem aega tegemata kui abikaasa omad, samas muidugi on minu jõudlus ka oluliselt suurem. Temperamendi erinevused, mis teha!
Nüüd oleks veel vaja: pesta ära kardinad, MM-i voodikatted, keedukann katlakivist puhastada, sulatada ja pesta puhtaks külmkapp. Kui need asjad ka tehtud saavad, ei kavatse ma enam niipeagi tolmulappi pihku võtta. Vähemalt mitte enne, kui algavad ettevalmistused MM-i kooliminekuks.
Nüüd vist peaks magama minema. Kõht on kooki täis (ise küpsetasin), juturaamat ootab ka lugemist. Ja milline vaikus majas! Rääkimata puhastest põrandatest ja akendest, mis paistavad läbi.
Kudzu
PS Abikaasa arvas, et peaksime kiiresti tegema fotosid tõestamaks, et me tegelikult ikkagi koristame, vähemalt aeg-ajalt. Ja sellega on tõesti tiidus, sest usun, et MM ja Ingel suudavad juba hiljemalt homme õhtuks ühteist maha valada. Viimane hitt Ingli poolt olid pastakaga täisjoonistatud diivanipatjade katted. Ehkki väga loov, pole see siiski kuigi adekvaatne tegevus. Oeh!
