nagu igal suvel võtab abikaasa teha lisatöid, sest suvi on kohutavalt kulukas aeg. Toit on mingil hetkel väga kallis, siis tahaks vahel järve äärde sõita ja muidu lastega lõbutseda, bensiini hind aga muudkui kerkib. Reisimisest ma ei unistagi, hea, kui kord kuus maale saab. Nii et siis puhkus möödus abikaasal töö tähe all. Algul oli meil kokkulepe, et ta töötab pigem peale laste magamaminekut, millest on sujuvalt saanud päevased töötamised. Ja minu hooleks on seega kaklevate piigade lahutamine, neile huvitavate tegevuste genereerimine, pidev söögivaaritamine ja muud kodused toimetused. Aeg-ajalt tundub, et 41aastaselt tahaks inimene päevas ka paari tundi iseendale pühendada, eriti kui arvestada, et ma olen haige ja haiguse tõttu ka pidevalt väga väsinud. Nimetage seda akude laadimiseks või milleks iganes. Selle asemel ma muudkui pean midagi tegema ja eriti suurt vastumeelsust tunnen ma muidugi koristamise suhtes, sest mulle tundub, et ma ei ela siin justkui üksi. Niisiis ma lihtsalt ülbelt ei korista. Ühesõnaga - tekib tavapärane olukord, kus mina olen rahulolematu, sest ma ei jaksa 24/7 lastega mässata, süüa teha, kodu ja aeda korras hoida. Abikaasa on ka rahulolematu, sest tema töötab pere vajaduste nimel ja ei suuda minu vingumist ilmselgelt mõista. Ehk nagu ta ise tabavalt väljendus: kui ta teeb lisatöid, on jama, ja kui ei tee, siis on ka jama. Palun väga - lahendamatu olukord.
Ma olen hakanud jälle depressiivseid mõtteid heietama, et meie pere elu oleks palju lihtsam ja odavam, kui mind ei oleks. Noh, raha kuluks vähem ja küllap siis vanavanemad ka tormaksid üksikisa aitama. Ma olen täiesti mõttetu tüüp - mul pole hetkel tööd, varsti pole haigekassat, raha ma sisse ei too, ainult kulutan. Milleks sellisele inimesele elu? Õnneks, tõesti õnneks, olen ma ette hoiatatud, et nii raske seisundi puhul nagu minul suve algul oli, on tagasilangused hoolimata ravimite võtmisest normaalsed. Muidu ma hakkaksin suisa muretsema. Praegu püüan meeleheitlikult olukorraga leppida, sest mis mul muud üle jääb. Kuigi ausalt öeldes olen ma väsinud pidevalt eneseohverdusest mingite müstiliste eesmärkide nimel. Ma ei taha ju kalleid riideid, väljamaareise, kosmeetikume ja ehteid, isegi juuksuris pole mitu aastat käinud. Ma tahaksin lihtsalt päeval tund aega olla nii, et keegi tõesti minust mitte midagi ei taha. Vaikus, rahu ja üksindus. Mind ei lohuta mõte, et suvi saab septembriga läbi, siis algab kool ja lasteaed, ma saan päeval üksinda kodus olla. Enne tuleb üle elada august, just nimelt üle elada.
Jah, ma ei sobi emaks. Ma olen selleks liiga isekas ja liiga palju privaatsust vajav inimene. Samas on lapsed sündinud ja eks ma püüan anda parimat, milleks ma võimeline olen. Hinnaks on loobumine loomingust (ma tõesti ei saa ei joonistada ega maalid laste kõrvalt), raamatutest ja lõppude lõpuks iseendast.
Kudzu - Ema Reseeda
2 kommentaari:
tund-paar päevas ei tundu ju nii palju olevat... mõistlik soov iseenesest
Ongi mõistlik. Aga nagu abikaasa märkis, ei osanud ta tööd vastu võttes mahtu täpselt hinnata ja et tähtaeg on kohe kukkumas, siis pole minule hetkel isiklikku aega enne öötunde ette nähtud. Ma võin olla öösiti ülal küll, aga kindlasti mitte lõpmatuseni.
Postita kommentaar