Kodus tagasi...

elus, terve ja paljude kogemuste võrra rikkam. Itaalia on imeline maa, sinna tahaks kindlasti veel kunagi minna.
Kohe, kui olen natuke kosunud (eile saabusin koju kell 22.00, täna hommikul oli juba tööle vaja kapata), siis annan reisist pikema ülevaate.

Kudzu

Inimesed...

on huvitavad. Ses mõttes, et kõik on erinevad ja näevad maailma omamoodi ning kokkuvõttes võin öelda, et ma pole kunagi näinud ühtki igavat inimest. Inimestega töötava spetsialistina tuleb aeg-ajalt ette, et mõni inimene pole väga meeldiv, kuid tavaliselt peegeldab see minu enda hirme ja probleeme, mida ma ei taha või ei oska tunnistada. Muidugi on teatud eetilised aspektid, mille rikkumine kaotab soovi inimesega suhelda, isegi kui ma saan aru, miks keegi kuidagi käitub. Nii et mulle üldiselt meeldivad inimesed ja samas nagu kõik ei meeldi ka. Ega ei peagi. Ja just seetõttu on mul eriti vedanud, et need inimesed, kellega ma praegu töötan, on kõik väga toredad. Nii hea on hommikul tööle minna rõõmsa meele ja kerge südamega, lausa oodata tööpäeva - mul pole sellist kogemust elus just eriti palju olnud. Hulk säravaid silmi vastu vaatamas - no teeb ju tuju heaks!

Huvitaval kombel on negatiivsetele sündmustele alati kuidagi lihtsam keskenduda. Pole kombeks kilgata, et mul on kõik hästi. Sünnis on öelda, et jah, on ka häid asju, kuid ..... enamik on ikkagi halvasti. Ma ise ka ei kirjuta enamasti sellest, et oli tore päev, kõik läks lepase reega jne. Ma olen harjunud (kahjuks) mõtlema negatiivselt, ootama koledaid sündmusi ja kartma inimesi. Mõnikord on sellest ka kasu, sest inimesed on inimesed, omad vead kõigil, samas laias laastus enamik inimesi ei soovi kellelgi halba ja ei tegutse eesmärgiga kedagi kahjustada. Teisalt, on palju asju, mis minu elus on suurepärased ja millest ma siinkohal ei kirjuta. On need siis väga intiimsed asjad, mis ei puuduta avalikkust, või teemad, mis tõenäoliselt kedagi ei huvita. Samas ei saa järeldada, et kui neist asjadest ei räägi ega kirjuta, siis neid pole olemas.

Viimasel ajal on üks teema, mille üle mõtteid mõlgutan, vananemine. Esiteks muidugi seepärast, et esimesed kortsud on näos ja esimesed hallid karvad peas (ma ei kavatsegi juukseid värvida, las olla halli). Meie ühiskonnas on vägev noorusekultus, millega ma ei plaani kaasa joosta. Olen just nii vana nagu olen, ja täitsa huvitav on veelgi vanemaks saada. Kõik on uued kogemused - kuidas asjad paistavad elukogemuse taustal, kuidas maailm ja sa ise muutud, kui mõistust juurde tuleb. Mulle kohe täitsa meeldib. See ei tähenda, et ma noori ei mõista, ma mäletan suurepäraselt, mida ise kahekümneselt mõeldud sai ja kuidas elatud. Peale tormilist noorust on vaikne kulgemine pere rüpes auga väljateenitud puhkus ja vanusega kaasnev konservatiivsus pole ka üldse paha. Las noored möllavad! Minu puhul oleksid teatud nooremale generatsioonile sobivad käitumisviisid ilmselgelt juba naeruväärsed ja ma olen niigi piisavalt hull, et rohkem hullust juurde pole küll vaja. Teisalt, kui noorena mingeid asju ei tee, siis tõenäoliselt teed seda kõike hiljem järgi, see võib tuua kurbi tagajärgi ning siinkohal on mul enda kogemus varnast võtta.

Ma luban endale täna olla rõõmus ja öelda, et mulle inimesed meeldivad. Ja et minu ümber on kõik eranditult toredad inimesed. Homme on võib-olla midagi juhtunud ning ma muudan meelt, ja vot selleks ma praegu siia kirjutangi, et oleks võimalus endale aeg-ajalt meenutada - tegelikult on inimesed lahedad.

Kudzu

Hea uni öökullilt...

käisin eile Abakhanis, et osta mõned nööbid. Ja otse loomulikult kiikasin ka teisele korrusele ning avastasin sealt põnevaid sitsiriide jääke öökullikestega ja mesimummidega ja muu toredaga. Kohe meenus mulle, et meil on padjapüüridega kitsas käes ning et mul vedeleb kapi otsas üks pisikene Jaguar ehk õmblusmasin, mida viimati kasutasin aastaid tagasi. Seega rabasin kangajupid kaasa ja veetsin eile sulni ööaja padjapüüre kokku täristades. Neli tükki said valmis, kahele on vaja nööbid külge ajada ja nööpaugud teha, kuna kangast nappist keeratava serva tegemiseks. Noh, ja kui ma siis õmblesin, avastasin, et üks padjapüür on natuke katki, st riie oli juba poest ostes ühest kohast kärisenud. Kuid ei heida meelt naine, kel nõuka-aegne lapsepõlv ja noorus! Lõikasin teisest kangast välja ühe mõnusa öökulli ja tekitasin toreda aplikatsiooni. See sai nii kena, et üldsuse heaolu huvides tekitasin samasuguse ka teisele püürile, muidu lähevad plikad kaklema.

Sokutasin ühe purgi omaleiutatud moosi vanemale pojale, kes sattus sellest suurde vaimustusse. Nüüd mul ei jää muud üle, kui osta porgandit ja kõrvitsat ning keeta veel moosi, sest sel paistab minekut olevat. Ja ma tahaksin õmmelda valmis ülejäänud neli padjapüüri. Siis kerida veel lõnga, sest ma pean Itaaliasse mingit käsitööd kaasa võtma, mis ma muidu passin seal. Loomulikult võtan kaasa ka mõne raamatu, kuid ega ma ei saa ju ka mingeid megakoguseid asju endaga tarida, raskeks läheb. Rääkimata sellest, et mul pole veel üldse kohvritki, mida kaasa võtta. Mu enda kohver on tilluke, sinna mahub peotäis vajalikku kraami, kuid peaaegu kahe nädala jagu riideid ja pesemisasjad ja söök ja raamatud - selleks otstarbeks on minu kallis kohver natuke liiga pisike. Kas äkki keegi lugejatest omab normaalset sumadani, mida ma võiksin laenata? Vastutasuks väikene moos!

Unistada on tore, kuid tegelikkus on selline, et ma pean hakkama tasapisi koristama. Eile ei jõudnud, kole kiire oli. Käisin arstil ka ja praegu jätkan kahe tablakaga, kuu lõpust pooleteise peale ja siis novembris vaatab uuesti. Arst oli väga sõbralik ja naeratav ning ütles, et ma näen palju parem välja kui varem. Tegelikult nägingi - punane pullover, pikk villane seelik, punased sukad ja mustad vanaema stiilis kingad - miks mitte. Ma ei hakanud talle ütlema, et kõik minu kaunis kraam on ostetud kaltsukast olematu raha eest ja et vajadusel oskan ma end üles lüüa küll, kui on vaja muljet avaldada (kes on näinud minu ülikooli lõpetamisest fotosid, see usub). Lõppeks on mulje avaldamine lihtsalt üks pisikene osa näitlejameisterlikkusest - oskus end eksponeerida ja kasutada vajadusel kostüüme ning kosmeetikat.

MM areneb kunstirindel niisuguse kiirusega, et ma ei oska muud kosta kui et mu tütar on üliandekas. Minu tema vanuses ei olnud sugugi nii hea käega. Ja ta tõesti armastab joonistada, nii et siit on ilmselt koitmas midagi suurt ja ilusat tuleviku tarbeks. Mitte et kunstnikutee oleks okasteta (ma ei pea kunstnikeks neid, kes tegelevad mingi jamaga, mis kedagi ei puuduta ja kes arvavad, et kunstnik on see, kes elab raju elu ja seda avalikult eksponeerib. Mõistan, et ma olen vanamoodne selles küsimuses, aga kunsti tegemine tähendab sellele pühendumist ja seega ei tohiks jääda aega mingiks totraks eneseeksponeerimiseks), kaugel sellest, kuid ma tean ise ju ka, mis tähendab oma unistustest loobumine ja oma lapsele ma niisugust saatust ei tahaks. Pigem okkaline tee, kui loobumine.

Nojah, olen end siia lobisema unustanud. Nüüd on aeg alustada koristus-puhastustöid.

Kudzu

Kurijutule vahepalaks...

kuna olen siin blogis viimasel ajal agaralt depresseerunud, siis mitmekülgsuse mõttes võiks rääkida ka toredatest asjadest. Muidu äkki arvate, et minu elus pole üldse midagi meeldivat. Kaugel sellest, sest paadunud optimistina kargan ma alati mudalombist püsti ja toimetan oma toimetusi edasi.

Eile tegelesin üle hulga aja vekkimisega. Mul oli siin üks kõrvits, mis ootas purkipanekut ja et loov lähenemine on mulle meelepärane, siis ma kombineerisin erinevaid retsepte, mille tulemusel valmis kõrvits sidruni-valge veini-ingveri marinaadis. Natuke kõrvitsat jäi üle ning mõtlesin, et keedaks õige ühe moosi. Mul oli siin ebaküdooniat ka, tean, et sellist moosi keedetakse. Kuid et oleks huvitavam, panin sisse ka porgandit ja õuna. Suhkur sai otsa, lisasin siis törtsu mett. Ja moos on imehea, rääkimata sellest, et ta on kauni värviga. Noh, siis mul oli veel kaks peeti juba iidamast-aadamast ootamas. Keetsin peedid, tükeldasin ning valmistasin marinaadi vastavalt retseptile, kuid ei suutnud hoiduda kiusatusest lisada natuke küüslauku. Kokku tuli 10 purki hoidiseid ja suur rõõm isetegemisest ning erinevate asjade kombineerimisest.

Panime kokku Morgielt laenatud kerilaua, mis töötab suurepäraselt. Ingel oli mulle abiks, istudes mõnusalt diivani käetoel ja kerides ning lobisedes. Mul polnud muud targemat teha, kui tema juttu kuulates muheleda ning ingveriteed limpsida. Ingel armastab muuseas ka kokata. Pühapäeva hommikul jäime abikaasaga üles tuppa omi asju arutama. Ingel oli sel ajal võtnud kapist munad, need kaussi kokku seganud, lisanud sinna pruuni suhkrut (!) ja valanud segu kapist võetud pannile. Pliidi oli ta ka sisse lülitanud. Laps oli ise nii õnnelik, et näed, ma tegin omletti. Ütleme ausalt, praetud muna suhkruga on väheke kummaline roog minu maitse jaoks, kuid muidugi ma proovisin seda ja Seti sõi koguniste suurima heameelega. Samas tuleb last tunnustada initsiatiivi eest ja seda me tegimegi.

MM valmistas paberist Itaalia lipu, mille ma pidin endale haaknõelaga hommikumantli külge riputama, kuna ma lähen varsti ju Itaaliasse. Lisaks valmistas ta veel kotitäie lippe, mille osas mul on karm käsk need kõik endaga kaasa võtta. Ma saan iga päev kingiks kilodega joonistusi, mille MM teinud on, ja me ostsime talle jälle uued värvipliiatsid kooli tarbeks, sest eelmised olid üpris pisikeseks kulunud. Meie maja sisaldab sellistes kogustes kunsti, et jääb üle ainult imestada, kuidas siia veel midagi mahub.

Ja mis on veel tore - mul on täna vaba päev:=) Ma võin teha, mis meeldib - lugeda, joonistada, koristada, lõnga kerida! Täitsa uskumatu lugu! Muidugi ma tean, et umbes kella nelja paiku väsin väga ära ja olen sunnitud paar-kolm tundi magama, kuid ega sest midagi. Selleks hetkeks jõuan kasvõi natukenegi siin midagi korraldada, et asjad väga üle pea ei kasvaks.

Nüüd siis tegudele!

Kudzu

Mina ja teised...

ehk kuidas lõpetada olukord, kus teised teavad, mis mulle hea on. Või siis isegi nii, et nad teavad, mis neile hea on ja igasugused minupoolsed katsed üritada ka enda eest seista lõppevad fiaskoga. Lühike ülevaade minu nädalast:

1) äi tuleb külla, et viia meid nädalavahetusel maale. Äia eesmärk: teha meile selgeks, et meil on nii tore maakoht, mida ei tohi maha müüa.

2) sõber tahab, et me läheksime laupäeval tema juurde tegema õunamahla, enne kui päris külmaks läheb. Eesmärk: et minu mees aitaks tassida ja muid rakeid füüsilisi töid teha (meil endal on õunad siiani korjamata, kahjuks).

3) mul on järgmisel nädalal kolm tööpäeva, neist kaks minu oma grupiga ja üks grupiga, kus ma olen kaasliider. Selleks tuleb teha ettevalmistusi kas siis selle nädala sees või nädalavahetusel.

4) meie majapidamine on niivõrd räpane, et see käib üle mõistuse. Kuna kahe korruse koristamine võtab mitu päeva, tahaksin ma teha seda koos abikaasaga, sest ma füüsiliselt ei jaksa üksi. Sobiv aeg - nädalavahetus.

5) mul on vaja välja otsida talvemütsid, kindad jne, mille ma olen osavalt kuhugi pannud. Teate, päris külm on väljas, lapsed vajaksid sooje mütse ja salle. Kapid on sassis, vaja koristada ja sättida, mis nõuab aega.

6) Järgmisel reedel sõidan ma Tallinna ja seejärel edasi Itaaliasse. Olen ära üheksa

päeva ja sorry, mul elamine peaks olema selleks hetkeks korras ja laste talveriided välja otsitud. Ma ei räägi siinkohal sellest, et mul puudub igasugune mõte asjadest,mida tuleks reisile kaasa võtta.

7) reedel peediti mind koolist, et ma saadaksin oma töö kuidagi ikka konkursile. Lahkusin täna kodust kell üheksa ja laekusin kell veerand viis. Selle aja sees polnud mul aega ei helistamiseks ega asja uurimiseks, rääkimata töö Tallinna organiseerimisest. Siinkohal tuleb meenutada, et koolist ei tundnud minu vastu siiani keegi huvi, ma meenusin neile siis, kui neil midagi vaja oli.

Ja nüüd ma küsin, armsad inimesed, kuidas saab üks Kudzu vastata kõigile neile nõudmistele olukorras, kus mul pole aega isegi lõunat süüa. Rääkimata sellest, et ma midagi koristaksin või teeksin. Kuidas teha kõigile minu meeldiva isiku ihalejatele selgeks, et ma pole esiteks meeldiv, ja teiseks, mul on perekond ja kodu, mis on mulle palju tähtsamad kui maad ja marjaaiad ja au ja kuulsus. Ja ma arvan, et eelnev jutt on hea indikaator mõistmaks,miks ma ei tegele ei kunsti ega käsitööga - ma lihtsalt on nii ära peeditud, et mul pole jaksu varrast pihku võtta. Sest mu lapsed, abikaasa ja meie loomad vajavad mind ju nagunii iga päev.

Kuid hoolimata kõigest loodan ma siiski, et minu sõbrad on valmis 14. okt kohtuma siin, meie majapidamises ja leppima sellega, et ma ei jõua tõenäoliselt koristada, kuid toad kütan soojaks ja süüa saab ka. Võetagu siis kaasa käsitööd ja hea tuju ning ma arvan, et alates kellu kuuest on uks valla.

Kudzu

Unistus paremast elust....

minul isiklikult puudub. Mina unistan igavesest unest, sest praegune kogemus kinnitab elamise mõttetust iga kandi pealt, kuidas ma ka ei püüaks ja pingutaks. Jah, on paremaid päevi, kus tekib lootusekiireke ja on halvemaid päevi, kus reaalsus annab jalaga näkku ja igasugune lootus kaob. Ütleme siis nii, et eneseotsingute tuhinas olen end kenasti nurka mänginud. Ja mis valikuid mul üldse on?

Esiteks minna täiskohaga tööle. Midagi ikka leiaks, ma arvan. Samas kuidas ma saan täisajaga töötada, kui ma olen nii väsinud, et ei suuda korraga rohkem kui 5 tundi üleval olla. Töö,millega ma reedel alustan, on osalise tööajaga töö ja lisaks annab korraliku palga, kuid selle saab kätte ühekorraga ja alles uuel aastal. Seniks pean ma elama ilma ravikindlustuseta, sest ma ei saa võtta end töötuna arvele, kui ma töötan, ma ei saa s-kindlustusest taotleda ravikindlustust (ma ei hakka siin seletama, miks, see pole lugejate jaoks oluline teada), ma ei saa end kindlustada ei fiena ega erakindlustuse kaudu, sest meie perel ei ole maksta ümmarguselt 300 euri kvartalis. Olen oma säästud juba mängu pannud, et maksta ära õppelaenu intressid, tagasihoidlik summa 294 euri, pluss organiseerinud lastele riideid ja kooliasju. Samas pean ma käima arsti juures, võtma ravimeid (30 euri eest kuus) ja ravima kroonilist deprekat,mis antud olukorras otse loomulikult ei saagi mööduda. Kuigi ravimid hoiavad ära hullema, tundub, et seisund on mul jälle läinud halvemaks. Ja kui seisund on halvem, on raske vastu võtta otsuseid ja astuda mingeid samme, sest ma ei jaksa, ma ei taha ja mind ei huvita. Lihtsam, oh kui palju lihtsam oleks see mõnus vegeteerimine lihtsalt lõpetada.

Aga noh, teiste inimeste unistuste nime tasub ju ikka elada. Näiteks äi on unistanud alati majakese ehitamisest, mida ta siis nüüd meie maale teeb. Just sai 1000 euri ehitajale üle antud põranda ehitamise eest. Me küll ei käi maal, sest meil pole selleks raha, kuid mis sellest. Peaasi, et äi on õnnelik. Ma olen püüdnud päris mitu kuud mehele selgeks teha, et müüme selle maakoha maha, me ei saa muidu toime oma eluga, kuid et äia unistused on tähtsamad kui minu tagasihoidlikud soovid lõpuks ometi pühenduda asjadele, mida ma armastan, siis loomulikult me maamaja ei müü. Autol ei tööta tagumised uksed, varsti laguneb see üldse tükkideks, kuid äia unistuste elushoidmise nimel on ju tühiasi käia jala või seigelda ühistranspordis. Äia unistuste nimel on OK, et ma võtan välja raha oma pensionifondist, et mul pole ravikindlustust, et auto laguneb.

Ma ei saa enam tõesti aru,mida ma tegema pean. Mu mees ei huvita lahenduste otsimisest tekkinud olukorrale, sest temal on töö ja ravikindlustus, soe tuba ja söök ning seks tagatud. Loomulikult on raske mõista minusuguse luuseri muret sellest, mis edasi saab. ma olen taibanud, et minu probleemid on ainuüksi nimu omad, ma pean need ise lahendama, ma olen ise ja ainult ise vastutav, mis iganes ka ei toimuks ja mul pole mitte kuradi kedagi, kellega oma muret jagada peale selle blogi siin. Ja ega see mind ka ei aita, lihtsalt et saan välja kirjutada valu, mis minu sees on hakanud muutuma täiesti talumatuks.

Õnn on elada me maal!

Kudzu

Unekott...

eile tegin väikese kahetunnise lõunauinaku, magades maha 8 kõnet ja selle, et mu poeg käis mitmeid kordi magamistoast läbi, et midagi välja printida. Väsimus, mis minuga igapäevaselt kaasas käib, on vastikult suur. Ja takistab mind ka üsna palju asju tegemast, sest päevaaeg, mil lapsi pole kodus, kulub minul magamiseks. Teisalt, kui ikka ollakse väsinud, siis tulebki puhata. Ja just seda ma täna teha kavatsen. Tegelikult peaksin ma mitmesuguseid asju ajama, nt tegelema ravikindlustuse hankimisega, kuid mul pole hetkel mingit motivatsiooni. Homme on ka päev, ma ütlen!

Eile olevat helistanud eksämm ja uurinud minu mehelt, kummale minu poegadest võiks ta pärandada oma korteri. Oijah, ma ütlen. Ämmal natuke katus sõidab, ta on vana ka juba ja ma ei ole kindel, kas tema suurepärane poeg ehk minu poegade isa oma eaka ema hooldamisega hakkama saaks. Minul on raske kõike siit lõunast korraldada, samas ei saa ma ka nõuda, et koligu siia. Ämm on keeruline natuur ja me läheksime üsna peagi karvupidi kokku, kui peaksime ühisel territooriumil elama (mul on ju kogemus selles osas olemas!). Ja teisalt - ämma korteri peaks siiski pärima tema isiklik laps, et ei tekiks ülearust jama. Ühesõnaga - mul tuleks ämmaga vestelda ja teda rahustada, et kõik on OK ja ärgu mõelgugi surema hakata. Tegelikult ma olen lausa kohustatud ämma aitama, sest ta on olnud hea vanaema ja tundunud oma lastelaste vastu alati huvi pluss toetanud rahaliselt, ja mitte ainult seda, ta on huvi tundnud ka minu ja meie uue pere vastu. Ühesõnaga - lisaks tavapärasele hullumajale ja loomaaiale saab meil tulevikus olema ka vanadekodu, sest eks minugi ema vajab mingilhetkel abi, rääkimata mehe vanematest. Ma olen täiesti kindel, et mehe õde, kes on oma vanemate lemmiklaps, keeldub tulevikus oma eakaid vanemaid aitamast, sest tal on endal niiiiiiiiiiiiiiii raske elu nagu me kõik juba praegugi teame.

Igal inimesel on mingi koorem või pigem isegi roll, millest pääseda ei ole võimalik, võitle või põgene, kasu sest pole. Mina võitlen terve elu Ema rolli vastu, kuid lõpeks taandub kõik ikkagi lõpmatule Ema-Tereesatamisele ja mulle tundub järjest enam, et ei peakski võitlema. Et tulekski leppida ja äkki siis lisanduvad muud rollid ka. Nii tahaks ise olla laps ja rõõmustada tühiste asjade üle või jonnida ja kärada. No aga kus sa saad, kui tuleb ikka kellegi pead silitada ja lohutada, õlale patsutada ja julgustada ning olla mõistev täiskasvanu. Sestap käitun ma süüdimatult oma rahaga (see ei oota minult midagi), et vähemalt ühes valdkonnas saaksin olla lapsik ja mõtlematu. Siinkohal tuleb ainult rõõmustada, et mul pole erilisi sissetulekuid. Näed siis, milleks oma raha puudumine võib hea olla!

Kudzu

Tempo tõuseb...

ja asjad muudkui kuhjuvad. Reis Itaaliasse on jõudnud juba ohtlikult lähedale ja ma pean välja nuputama, kuidas nii sättida, et saaksin ühendada meeldiva kasulikuga ehk kas sõita öösel päälinna ning istuda kohe reisibussi või minna päev varem, et kohtuda toredate inimestega. Ja mida üldse kaasa võtta. Vähemalt paar päeva tagasi oli Roomas 25 kraadi sooja, samas täna käisin väljas villase mantliga ja polnud üldse palav, mis tähendab, et tulebki minna paksude riietega ja siis lõuna poole jõudes järjest vähemaks koorida. Tegelikult on nii, et paljas mõte kohvri vedamisest mööda Tallinna tänavaid täidab mind kerge õudusega. Või koguni raskega. Ehk siis vist oleks lihtsam sõita öise bussiga, kui see muidugi lauba öösiti üldse sõidab.

Juhendaja oli saatnud mulle kirja, et kandideeriksin oma lõputööga üliõpilastööde konkursil, mis eeldab, et ma peaksin kohale minema mingil päeval enne järgmist esmaspäeva, kusjuures mul on sel nädalal kaks päeva, mil ma ei tööta. Aga kuna ma siis kodus toimetan - koristan, pesu pesen, aias nokitsen? Rääkimata sellest, et ma tahan teha käsitööd ja lugeda lõpuni oma raamatut. Lapsed näevad mind ka üsna minimaalselt, mis pole nende suhtes aus. Ühesõnaga - tegin otsuse, et ma ei hakka oma tööd esitama, sest see pole minu jaoks oluline ja üleüldse - milleks elustada negatiivseid kogemusi praegu, kus ma justkui olen hakanud kooli lõpetamise stressist tasakesi väljuma. Ja ma ei taha üldse pealinna külastada, kui põhjuseks pole kohtumine sõbraga või kultuuritripp.

Tegin endale eile veel mõned testid, osalt kutsesobivuse ja osalt isiksuse kohta. Saan igalt poole ühe tulemuse - kunst on minu valdkond. Kuna olen juhtumisi introvert (ma juba kujutan ette, kuidas see väljast tundub, sest mind peetakse millegipärast heaks suhtlejaks, kuigi tegelikult olen ma lihtsalt osav näitleja) ja armastan endas surfata ning üksiolek ei ole mulle probleemiks, siis loovad erialad on täpselt see, mida vajan. Aga mis ma tegelikult teen? Toimetan agaralt oma kahe ülejäänud eelistuse peal (intellektuaalne ja sotsiaalne), milles ma sain tunduvalt nigelamad skoorid ehk siis see pole üldse see, mis ma peaksin tegema. Kuid et luua ja lehvitada, tuleb siiski ka raha teenida. Ja teenida saan ma paraku suhtlemise kaudu.

Tahaksin armsatele sõpradele meenutada, et meie Padjaklubi on vajunud varjusurma ning tuleks uuesti üles turgutada. Näputööd ootavad, pluss muidugi ennustused ja muud toredused. Kas oleks kuidagi võimalik, et saaksime jälle kord kokku nagu üks suur sõbralik pere, ja teeksime seda meie pisikeses räämas onnis? Pakkuge ideid, millal sobiks, mul on nüüdsest ainult nädalavahetused OK ja 22-30 okt olen reisil.

Tervitades

Kudzu

PS Palun ärge unustage broneerimast vana-aastaõhtut, mil toimub tavapärane pr Kudzu pitsball.