Inimesed...

on huvitavad. Ses mõttes, et kõik on erinevad ja näevad maailma omamoodi ning kokkuvõttes võin öelda, et ma pole kunagi näinud ühtki igavat inimest. Inimestega töötava spetsialistina tuleb aeg-ajalt ette, et mõni inimene pole väga meeldiv, kuid tavaliselt peegeldab see minu enda hirme ja probleeme, mida ma ei taha või ei oska tunnistada. Muidugi on teatud eetilised aspektid, mille rikkumine kaotab soovi inimesega suhelda, isegi kui ma saan aru, miks keegi kuidagi käitub. Nii et mulle üldiselt meeldivad inimesed ja samas nagu kõik ei meeldi ka. Ega ei peagi. Ja just seetõttu on mul eriti vedanud, et need inimesed, kellega ma praegu töötan, on kõik väga toredad. Nii hea on hommikul tööle minna rõõmsa meele ja kerge südamega, lausa oodata tööpäeva - mul pole sellist kogemust elus just eriti palju olnud. Hulk säravaid silmi vastu vaatamas - no teeb ju tuju heaks!

Huvitaval kombel on negatiivsetele sündmustele alati kuidagi lihtsam keskenduda. Pole kombeks kilgata, et mul on kõik hästi. Sünnis on öelda, et jah, on ka häid asju, kuid ..... enamik on ikkagi halvasti. Ma ise ka ei kirjuta enamasti sellest, et oli tore päev, kõik läks lepase reega jne. Ma olen harjunud (kahjuks) mõtlema negatiivselt, ootama koledaid sündmusi ja kartma inimesi. Mõnikord on sellest ka kasu, sest inimesed on inimesed, omad vead kõigil, samas laias laastus enamik inimesi ei soovi kellelgi halba ja ei tegutse eesmärgiga kedagi kahjustada. Teisalt, on palju asju, mis minu elus on suurepärased ja millest ma siinkohal ei kirjuta. On need siis väga intiimsed asjad, mis ei puuduta avalikkust, või teemad, mis tõenäoliselt kedagi ei huvita. Samas ei saa järeldada, et kui neist asjadest ei räägi ega kirjuta, siis neid pole olemas.

Viimasel ajal on üks teema, mille üle mõtteid mõlgutan, vananemine. Esiteks muidugi seepärast, et esimesed kortsud on näos ja esimesed hallid karvad peas (ma ei kavatsegi juukseid värvida, las olla halli). Meie ühiskonnas on vägev noorusekultus, millega ma ei plaani kaasa joosta. Olen just nii vana nagu olen, ja täitsa huvitav on veelgi vanemaks saada. Kõik on uued kogemused - kuidas asjad paistavad elukogemuse taustal, kuidas maailm ja sa ise muutud, kui mõistust juurde tuleb. Mulle kohe täitsa meeldib. See ei tähenda, et ma noori ei mõista, ma mäletan suurepäraselt, mida ise kahekümneselt mõeldud sai ja kuidas elatud. Peale tormilist noorust on vaikne kulgemine pere rüpes auga väljateenitud puhkus ja vanusega kaasnev konservatiivsus pole ka üldse paha. Las noored möllavad! Minu puhul oleksid teatud nooremale generatsioonile sobivad käitumisviisid ilmselgelt juba naeruväärsed ja ma olen niigi piisavalt hull, et rohkem hullust juurde pole küll vaja. Teisalt, kui noorena mingeid asju ei tee, siis tõenäoliselt teed seda kõike hiljem järgi, see võib tuua kurbi tagajärgi ning siinkohal on mul enda kogemus varnast võtta.

Ma luban endale täna olla rõõmus ja öelda, et mulle inimesed meeldivad. Ja et minu ümber on kõik eranditult toredad inimesed. Homme on võib-olla midagi juhtunud ning ma muudan meelt, ja vot selleks ma praegu siia kirjutangi, et oleks võimalus endale aeg-ajalt meenutada - tegelikult on inimesed lahedad.

Kudzu