minul isiklikult puudub. Mina unistan igavesest unest, sest praegune kogemus kinnitab elamise mõttetust iga kandi pealt, kuidas ma ka ei püüaks ja pingutaks. Jah, on paremaid päevi, kus tekib lootusekiireke ja on halvemaid päevi, kus reaalsus annab jalaga näkku ja igasugune lootus kaob. Ütleme siis nii, et eneseotsingute tuhinas olen end kenasti nurka mänginud. Ja mis valikuid mul üldse on?
Esiteks minna täiskohaga tööle. Midagi ikka leiaks, ma arvan. Samas kuidas ma saan täisajaga töötada, kui ma olen nii väsinud, et ei suuda korraga rohkem kui 5 tundi üleval olla. Töö,millega ma reedel alustan, on osalise tööajaga töö ja lisaks annab korraliku palga, kuid selle saab kätte ühekorraga ja alles uuel aastal. Seniks pean ma elama ilma ravikindlustuseta, sest ma ei saa võtta end töötuna arvele, kui ma töötan, ma ei saa s-kindlustusest taotleda ravikindlustust (ma ei hakka siin seletama, miks, see pole lugejate jaoks oluline teada), ma ei saa end kindlustada ei fiena ega erakindlustuse kaudu, sest meie perel ei ole maksta ümmarguselt 300 euri kvartalis. Olen oma säästud juba mängu pannud, et maksta ära õppelaenu intressid, tagasihoidlik summa 294 euri, pluss organiseerinud lastele riideid ja kooliasju. Samas pean ma käima arsti juures, võtma ravimeid (30 euri eest kuus) ja ravima kroonilist deprekat,mis antud olukorras otse loomulikult ei saagi mööduda. Kuigi ravimid hoiavad ära hullema, tundub, et seisund on mul jälle läinud halvemaks. Ja kui seisund on halvem, on raske vastu võtta otsuseid ja astuda mingeid samme, sest ma ei jaksa, ma ei taha ja mind ei huvita. Lihtsam, oh kui palju lihtsam oleks see mõnus vegeteerimine lihtsalt lõpetada.
Aga noh, teiste inimeste unistuste nime tasub ju ikka elada. Näiteks äi on unistanud alati majakese ehitamisest, mida ta siis nüüd meie maale teeb. Just sai 1000 euri ehitajale üle antud põranda ehitamise eest. Me küll ei käi maal, sest meil pole selleks raha, kuid mis sellest. Peaasi, et äi on õnnelik. Ma olen püüdnud päris mitu kuud mehele selgeks teha, et müüme selle maakoha maha, me ei saa muidu toime oma eluga, kuid et äia unistused on tähtsamad kui minu tagasihoidlikud soovid lõpuks ometi pühenduda asjadele, mida ma armastan, siis loomulikult me maamaja ei müü. Autol ei tööta tagumised uksed, varsti laguneb see üldse tükkideks, kuid äia unistuste elushoidmise nimel on ju tühiasi käia jala või seigelda ühistranspordis. Äia unistuste nimel on OK, et ma võtan välja raha oma pensionifondist, et mul pole ravikindlustust, et auto laguneb.
Ma ei saa enam tõesti aru,mida ma tegema pean. Mu mees ei huvita lahenduste otsimisest tekkinud olukorrale, sest temal on töö ja ravikindlustus, soe tuba ja söök ning seks tagatud. Loomulikult on raske mõista minusuguse luuseri muret sellest, mis edasi saab. ma olen taibanud, et minu probleemid on ainuüksi nimu omad, ma pean need ise lahendama, ma olen ise ja ainult ise vastutav, mis iganes ka ei toimuks ja mul pole mitte kuradi kedagi, kellega oma muret jagada peale selle blogi siin. Ja ega see mind ka ei aita, lihtsalt et saan välja kirjutada valu, mis minu sees on hakanud muutuma täiesti talumatuks.
Õnn on elada me maal!
Kudzu
15 kommentaari:
Kõlab väga, väga tuttavalt, sh see masenduse-osa. Ei saanud vaiki olla.
Olen nõus yhinema Sinuga Su mures ning pakkuma varjupaika, kosutamax Su hinge hoopis erinevate meeleliste & kehaliste kogemuste abil. Teatavasti on mul mitmeid põnevaid maarohte, enamus mu aia taimi ongi ju ravimtaimed nii keha kui hinge hädade vastu, ning mehed ei pea teadma, kus ning kuidas nende naised oma kustuvat tervist parandavad.
Tere tulemast Rohumaadele.
Sinu pakkumine.
Väike valge kärbseseen äkki?
Ma ei tea, kas sul selles teadmisest mingit abi on, aga see raamat, mida sa mulle soovitasid ja laenasid, on õkvalt nigu rusikas silmaauku. Ma ei ütle, et ma korras olen, kaugel sellest, aga tasapisi on tulnud kergendus taipamisest, kuidas ma ise endale kogu aeg auku kaevan ja et seda on võimalik vältida!
Kas mul oleks sulle midagi samaväärset vastu pakkuda? Ei julge ise arvata, mis see olla võiks, ma ju ei tea, mida sa tegelikult kõige rohkem vajad.
Ole lihtsalt olemas!
Ja tead ju küll, et kingsepal pole kingi ja rätsepal mantlit. Nii on minuga ka - teiste aitamine tuleb paremini välja kui enda aitamine.
Kuna suvel näitas ekg pidevalt bradükardiat, siis tegelikult oleks vaja endale siiski hankida ravikindlustus ja nõuda perearstilt uut südameuuringut. Eks ma tasapisi tegelen asjaga.
Raske on siin midagi soovitada. Küllap äi ka soovib kõige paremat tegelikult. Ja eluaeg asju maha müües sissetulekut saada pole ju võimalik. Nii et soovitan siiski tasapisi töökoha peale mõelda, nii ebapopulaarne, kui minu soovitus ka ei tunduks.
Elu on karm, kuid ebaõiglane.
Mul on töökoht. Erialane töö, kord nädalas kolm tundi ja töötasu on väga korralik,kuiselle peale lepingu lõppemist kätte saab. Täiskohaga töö misiganes erialal on mõeldav siis,kui ma olen jälle võimeline töötama.
Aga maamaja suhtes - meil on kaks väikest ja kaks suurt last ning maja ning 1300 ruutmeetrit aeda linnas. Milleks mulle veel maakodu 100 km kaugusel elukohast? Me puhtfüüsiliselt juba ei ole võimelised oma praeguste kohustuste juures seal tööd rabama. Me ostsime maakodu tegelikult siis, kui me elasime korteris. Praegu, kus meil on oma maja ja aed, pole maamaja järele ka mingit vajadust enam.
Tegelikult on üks väga hea mõte, mida ma meelsasti kõigiga jagan: tee head, kui sa tõesti tead, mis inimesele hea on. Selleks tuleb temalt endalt küsida. See puudutab ka maamaja ehitust äia poolt: tema tahtis oma raha kuhgi investeerida. Iialgi pole olnud juttu sellest, mis on meie pere vajadused. Aga kui tundub väga ebamoraalne kõik maha müüa, eks me siis anname tema raha talle tagasi.
Ei, minu aias kärbseseeni ei kasva ning oma põrunud (korralik ravita jäänud peatrauma) aju juures ei hakka ma neid iial ka proovima - väike tripp võibki lõppeda "sinna" jäämisega.
Ma pidasin silmas hoopis muid nõiaelu momente - kogu, KOGU taime elutsykkel on raviv. Nii algab haiguste ravi kevadel peenraid korrastades, jälgides, qidas taim maa, vee & päikese mõjul väge kogub, ning sellest ka ise osa saades (aga sellest olen oma aiaplogis korduvalt jahvatanud). Ning lõpux lisaväärtus - taime väe omastamine, leotiste tarvitamine.
Äia tegutsemist ei saa kuidagi kommenteerida teda tundmata. On võimalus, et ta 1) on omakasupyydmatu isa, kes soovib lapselapsi koolitavat pojaperet kogu hingest aidata vastuteeneid nõudmata, 2) remondib seda, parandab teist, ning lõpux ongi kõik tema oma! 3) Vahepealsed variandid, mida on enamus.
Jõudu Sulle ebamäärasuste talumisel, ning võimet keskenduda meeldivamatele asjadele oma elus. Ma tean ju väga hästi, et see on mõnikord raske v võimatu. Siis ma tavaliselt käin ära (väike reisike, mitte narko). See on järeleproovitud hea.
Aga kui sa äiale ütled, et sul pole ravikindlustust aga tööd on vaja teha ja et see aeg, kuniks sa raha lõpuks kätte saad, tuleb mingi valemiga üle elada? Äkki tal tekib mõni loov idee.
Samas, kas ikka abikaasa kaudu pole üldse võimalik kindlustust tekitada, eriti, kui on koolieelikuist lapsi? Tema pealt ju niikuinii makstakse suht rämedaid sotsmakse.
Ma ei süüdista oma äia kurjades kavatsustes. Ma tean ja olen veendunud, et ta teeb kõike heast südamest. Küsimus pole tema motivatsioonis, küsimus on meie motivatsioonis niisuguseid heategusid vastu võtta, mis ei ole kooskõlas meie pere vajadustega.
Ma saan aru, et ma ei ole korralik eestlane, kelle eesmärgiks võita võistlus "Kellel on surres kõige rohkem asju". Milleks ahnitseda endale kokku mammonat? Milleks orjata eluaeg ja jätta tegelikult elu siin ja praegu elamata? Ma ei ole suutnud nendele küsimustele vastust leida.
Morgiele - äi on viimane inimene, kellele ma kurtma lähen. Kunagi, kui MM oli beebi, siis ma lollist peast kurtsin. Äi käratas mulle, et mis sa vingud, sa tööl ei käi, sul pole viga midagi. Teist korda samasse ämbrisse ei tahaks nagu astuda. Isegi on piinlik, et pidime äia abi kasutama minu rohtude ostmiseks, mistõttu ta teab nüüd diagnoosi. Arvate, et ta tunneb mulle kaasa? Vaevalt küll. Minu halb renomee (vana bitch, kes koos kahe lapsega ära okupeeris kalli perepoja) muutub veelgi halvemaks, sest nüüd on selgunud, et see vana bitch on veel lisaks ajust keere.
Talupojamõistuse seisukohast olen ma mõttetu inimene, kahjuks.
Jah, eksole, ma pole siiani oma emalegi öelnud, et ka mul ravikuur on. Seda kisa ei jõuaks ära kuulata - kui kahjulikud need rohud olla võivad jne jne. Vanainimesed on oma mõtlemises jäigad ja seisukohad ammu välja kujunenud, neid on muuta üsna võimatu. Küsimus ongi selles, kuidas saada nende (äia) seisukohtade ja oma vajadustega hakkama, nii et me kõik ikka ellu jääme ja elust ka rõõmu tunda jaksame?
kui juba keere, siis äkki puue taodelda ja toetust saada (ma ei tea, kuidas nende sotsiaalkindlustustega oleks sellisel puhul)
Konsulteerisin ühe tohtriga, kellel on minu häda suhtes oma arvamus: krooniline kurnatus ehk siis minu keha on otsustanud magama jääda. Ta tuleks nüüd üles äratada, eksole. Sain soovitusi loodusravi valdkonnast, katsetan, kas aitab.
Mul on olemas plaan, kuidas ravikindlustuse saab, selleks kulub küll veel üks täiendav kuu, aga olen ma siiani ellu jäänud, elan ühe kuu veel üle:)
vot... söö küüslauku ja karasta ennast hommikuti külma veega, eksole. a ma võin sulle fooliumist mütsikese ka meisterdada.
kudzu, ma ei saa sind telefonitsi kätte juba teist päeva, kas sa oled telefoni kaevu visanud ja... kas ma pean hakkama ümbrike ja postmarke ostma või endale öökulli soetama?
Kommentaari kinnituskood on nii kelmikalt: misses. Öelge veel, et need koodid on juhuslikud...
Telefon oli ära koolnu ja ma panin ta laadima, aga unustasin sisse lülitada. Nüüd olen täiesti olemas, homme kella üheni tööl,siis ma ei vasta telefonile, aga pärast iga kell:)
Postita kommentaar