ja asjad muudkui kuhjuvad. Reis Itaaliasse on jõudnud juba ohtlikult lähedale ja ma pean välja nuputama, kuidas nii sättida, et saaksin ühendada meeldiva kasulikuga ehk kas sõita öösel päälinna ning istuda kohe reisibussi või minna päev varem, et kohtuda toredate inimestega. Ja mida üldse kaasa võtta. Vähemalt paar päeva tagasi oli Roomas 25 kraadi sooja, samas täna käisin väljas villase mantliga ja polnud üldse palav, mis tähendab, et tulebki minna paksude riietega ja siis lõuna poole jõudes järjest vähemaks koorida. Tegelikult on nii, et paljas mõte kohvri vedamisest mööda Tallinna tänavaid täidab mind kerge õudusega. Või koguni raskega. Ehk siis vist oleks lihtsam sõita öise bussiga, kui see muidugi lauba öösiti üldse sõidab.
Juhendaja oli saatnud mulle kirja, et kandideeriksin oma lõputööga üliõpilastööde konkursil, mis eeldab, et ma peaksin kohale minema mingil päeval enne järgmist esmaspäeva, kusjuures mul on sel nädalal kaks päeva, mil ma ei tööta. Aga kuna ma siis kodus toimetan - koristan, pesu pesen, aias nokitsen? Rääkimata sellest, et ma tahan teha käsitööd ja lugeda lõpuni oma raamatut. Lapsed näevad mind ka üsna minimaalselt, mis pole nende suhtes aus. Ühesõnaga - tegin otsuse, et ma ei hakka oma tööd esitama, sest see pole minu jaoks oluline ja üleüldse - milleks elustada negatiivseid kogemusi praegu, kus ma justkui olen hakanud kooli lõpetamise stressist tasakesi väljuma. Ja ma ei taha üldse pealinna külastada, kui põhjuseks pole kohtumine sõbraga või kultuuritripp.
Tegin endale eile veel mõned testid, osalt kutsesobivuse ja osalt isiksuse kohta. Saan igalt poole ühe tulemuse - kunst on minu valdkond. Kuna olen juhtumisi introvert (ma juba kujutan ette, kuidas see väljast tundub, sest mind peetakse millegipärast heaks suhtlejaks, kuigi tegelikult olen ma lihtsalt osav näitleja) ja armastan endas surfata ning üksiolek ei ole mulle probleemiks, siis loovad erialad on täpselt see, mida vajan. Aga mis ma tegelikult teen? Toimetan agaralt oma kahe ülejäänud eelistuse peal (intellektuaalne ja sotsiaalne), milles ma sain tunduvalt nigelamad skoorid ehk siis see pole üldse see, mis ma peaksin tegema. Kuid et luua ja lehvitada, tuleb siiski ka raha teenida. Ja teenida saan ma paraku suhtlemise kaudu.
Tahaksin armsatele sõpradele meenutada, et meie Padjaklubi on vajunud varjusurma ning tuleks uuesti üles turgutada. Näputööd ootavad, pluss muidugi ennustused ja muud toredused. Kas oleks kuidagi võimalik, et saaksime jälle kord kokku nagu üks suur sõbralik pere, ja teeksime seda meie pisikeses räämas onnis? Pakkuge ideid, millal sobiks, mul on nüüdsest ainult nädalavahetused OK ja 22-30 okt olen reisil.
Tervitades
Kudzu
PS Palun ärge unustage broneerimast vana-aastaõhtut, mil toimub tavapärane pr Kudzu pitsball.
10 kommentaari:
Pean kurbusega teatama, et oleme kõik rämedalt haiged ning sanitaar-epidemioloogilistel kaalutlustel kodust välja ei lähe.
Tegu on mingi äkilise & vastiku kuluga kõhuviirusega.
Kuna istutushooaega e pehmet maapinda on veel teoreetiliselt 5-6 ndl, siis uue kokkusaamiseni on veel aega. Oma pisikutega hoian praegu yhiskonnast eemale.
See nädaslavahetus on mul vaba, järgmisel laupäeval (15.okt) olen tööl. Seega saaksin mina osaleda ainult sellisel padjaklubi kokkutulekul, mis on kas juba sel nädalavahetusel või järgmisel reedel või pühapäeval. Või kunagi edaspidi.
Vabandan kirjavikade pärast... tagast... eest? Puhul? Tõttu?
Reede 14. oktoober?
Reede, 14. okt paistab sobivat. Kas teeme ära?
nuh.... lõngakerimine? Kas ma tarin kerilaua Tartu?
Tari Tartu jah! Mul on siin veel kerimata hulk lõngu, paar tooni on lisaks ka puudu, nii et ...
ma tulen Tartu tuleva esmaspäeva õhtul. Ise olen kogu viibimise aja koledasti hõivatud (hvläshi koolitushhh). Kas on mõeldav, et te tulete sellele pöörlevale mööblitükile ise autoga jaama järele? See pole mingi kottimahtuv vuhvel vaid ikka tõsine tükk puud
On küll mõeldav:=)
Tuleme ise järgi,nii vajalikule asjapuule kasvõi kaks korda.
eksa vaata, panin kerilaua pildi oma blogisse üles ka. kuigivõrd on see ka lahtivõetav.
Postita kommentaar