Kuldnokad...

elavad meie aias vanas pesakastis, mille on omal ajal kokku klopsinud selle majakese eelmine omanik. Igal kevadel on kuldnokkade paar kohal ja elavad ning hõiskavad. Täna nägin neid mõlemaid aias ringi hüplemas ja süüa otsimas. Seti ei sega linde, sest tema lamab parasjagu aia ääres lillepeenras. Või õigemini kohas, mille ma planeerisin peenraks teha. Aga noh, loomakesel peab ka ju mingi plats olema, sest piirdesse ei lase minu süda teda hetkel veel toppida. Kui ta aia lõplikult segi trampinud, siis küll, jah, hetkel aga on tal kindlad teed ja rajad, mis ma tast ikka piinan. Väikene koerake nagu ta on:)

Kummaline on mõelda, et järgmisel nädalal ei pea sõitma päälinna. See tundub nagu suurim õnn ja rõõm, sest sõitmise protsess ise juba on piisavalt valulik - mulle ei meeldi küünarnukitunne võõraste inimestega. Bussid on iga päev iga kell tuubil täis, mis paneb mind sügavalt kahtlema väidetes, et inimestel raha pole. Samad mõtted tekivad ka poes, kui näen täiskuhjatud korve ja toiduainete hindu sealjuures. Ilmselgelt oleme meie ainukesed, kes peavad oma sente lugema ja hästi järele mõtlema, mida osta, et eelarves püsida. Lohutuseks vestlesin eile kunagise projektijuhiga, kes tahab mind sügisest hõivata ühte projekti. See oleks osaajaga töö, nii et mul jääks piisavalt aega ka omi asju ajada ning vat selline asi sobiks väga hästi. Ma ei kujuta ettegi enam, et peaksin kusagil kaheksast viieni istuma ja midagi tegema. Näen väga selgelt, et kodus kasvavad asjad kohe üle pea, kui olen liigselt hõivatud või kogunisti haige, seega tuleb panustada siia rohkem kui seni. Ja et MM läheb sügisest kooli, siis lisanduvad uued tegemised ja uued kohustused, see on ka selge nagu seebivesi.

Saaks see kõik juba ometigi läbi ükskord! Tahaksin, et oleks soe suvi ja et saaks sõita saarele oma südamekoju ning rannas lebotada ja lõket teha, saunas käia ja tiigis sulistada. Õhtul tunda mõnusat väsimust ja nikerdada näputööd või kunsti teha. Minu rõõmuks ilmub peagi raamat, mis leiab kindlasti tee ka minu riiulisse ja saan alustada tikkimistööga. Mul on terve hulk häid sõpru, kellele tahaksin teha kingitusi lahke meele ja kannatlikkuse eest, mida on üles näidatud minu lõputul majutamisel pealinnas. Mis hakkab peagi lõppema, uskuge või mitte...

Kudzu

PS Istun, nutan sisemas ja mõtlen, et kõik on pees. Vat mul ei ole raha lõuendit osta. Ostsin kangast, et teen ise. Pesin need läbi ka igaks juhuks enne ja alleaa! kortsud sees, triikides välja ei tule. Pekstes ka ei tule. Paludes ei tule. Peaksin nad uuesti märjaks tegema ja leiutama kuhugi koha, kus kangad rippudes kuivada saaksid. Kurat küll! Mul pole aega nendega jahmerdada, 15. mai peab kõik valmis olema juhendajale esitamiseks. Selle aja sisse jääb veel üks raske eksam ja praktika. Kangesti näeb välja, et minust ei ole lõpetajat sel kevadel.

Kataklüsmide perioodiks....

kuluvad ikka ära soojad kindad. Sedakorda siis kolmas paar Kihnu mustris kindaid selle talve jooksul (saigi õnneks läbi teine, koos kinnastega), kingitus kallile sõbrale P-le juubeliks. Loodan väga, et on parajad! Sedakorda kudusin kaks kinnast korraga, mis tegi töö ühest küljest ajamahukamaks, aga teisalt tagas, et kindad said ühesuurused ilusti.

Ma ise olen läbi omadega totaalselt. Pisike pidev palavik (iga kell, kui kraadin) kurnab jubedalt ära. Püüan kuidagi oma asju teha, mida on vaja teha, sest kõik tähtajad on kukil. Eks näis, kas pean vastu või ei. Selle taustal maailma lõpp ja muud jamad tunduvad ükstakama, on tunne, et ma ise lõpen enne otsa kui ülejäänud inimkond.

Kudzu

Suvi...

on saatnud esimesed tervitused ja näitab meile, mis oodata on. Ma ei tea, need ekstreemsused ilma valdkonnas hakkavad vaikselt ajudele, no ei ole normaalset aastaaega, kõik on kuidagi äärmuslik. Õnneks olen mina jätkuvalt palavikus, nii et mul pole vähemalt palav, palavik on kõrgem kui eile oli ja ei näita mingeid taandumise märke. Mingil hetkel olen ilmselt sunnitud perearsti külastama, kui see jama ei lõpe. Ma suudan päevas ainult paar tundi midagi teha, edasi juba on palavik, õudne väsimus ja jõuetus. Eks ma kebin nüüd ka kohe voodisse, täna sain natuke mingeid võlgu likvideeritud ja kunstiprojekti jaoks kanga koju ostetud, mis tuleb ära pesta, kuivatada, triikida ja kruntida. Ma pole veel püssi päris põõsasse visanud, et ehk ikka kuidagimoodi õnnestuvad viimased pingutused. Samas väsimuse tagajärjel tekkiv ükskõiksus on ka omamoodi hea, ei lase muretseda ega pabistada, sest vahet ju pole.

Nautigem siis suve kuniks teda veel on. Tuletan snnikohal meelde oma iga-aastast ilmaprognoosi: aprilli lõpus kuumalaine, seejärel jahe ja isegi külm periood julgelt mai lõpuni ja kauem ka, jaanipäevast läheb soojaks, juulis on tappev palavus, augusti keskelt saabub sügis ja jääbki külmaks ning vastikuks. Ennustus lähtub 41-aastasest kogemusest vabatahtliku ilmavaatlejana.

Kudzu-Ilmatark

Une nägu

on vahel nii ahvatlevalt ilus, et ei tahagi ärgata. Ainult vaataks ja vaataks. Tegelikult kipub nii olema, et kui hakkad nägema väga selgeid, erksaid ja mitmekihilisi lugusid, siis on oodata haigust. Nii ka minuga. Viimasel nädalal on mind kostitatud eriliselt hõrkude lugudega, mida ma sündsuse huvides ei hakka kirjeldamagi. Täna varahommikul ei näinud küll mingit und, see-eest ei kuulnud ka äratuskella ja oleksin peaaegu sisse maganud, et kooli sõita. Kasu ärkamisest siiski ei olnud, sest bussid olid tuubil täis, mida ma oleksin pidanud ette teadma, kuna hullunud rahvamassid sõitsid neljapäeval linnast maale pühi pidama ja täna siis tagasi (neljapäeval tegin oma kompsudega tiiru kesklinnast bussijaama ja siis bussijaamast rongijaama. Bussiga kojusõiduks oleksin pidanud mingi 3 tundi bussijaamas lihtsalt passima, kuna pileteid müüdi kella poole viie paiku alles kaheksastele bussidele). Aga kui tänasest edasi pajatada, siis bussi peale ma ei mahtunudki, sõitsime mehega koju, saatsin õppejõule vabanduskirja ja mõtlesin, et võtan päeva vabaks. Ärgata oli täiesti võimatu, no ei saa üles, ja unenäod ka nii huvitavad, et ainult vaataks. Kui lõpuks end voodist välja vinnasin, tundsin kerget peavalu ja väsimus oli ikka endiselt suur. Et sellele lisandusid ka külmavärinad, siis panin kraadiklaasi ja oh seda õnne - palavik 37,4. Tähendab - ma ei jäänud asjata bussi ukse taha konutama, oligi vaja koju jääda. Et kolmapäeval on tlnas üks püha üritus, kuhu on kindlasti vaja minna, siis on kaht päeva tarvis , et mingilgi määral terveneda. Ma ei tea, kas tegu on kevadise külmetusega või hakkab kusagilt keha sügavustest lõpuks endast märku andma see Keegi, kes minu pekke hävitab, ei oska öelda (muuseas, minu praegused mõõdud: puus 90, vöö 73, rind 86 ja kapp riietest jummala tühi, tulge palun kõik valima endale sobivaid asju, ma pean endale jälle kõik uued ostma). Kui haigus kestab pikemalt, eks ma siis lähen ka arsti manu. Hetkel ei näe veel mõtet sinna halama minna. See-eest külastan 05. mail psihhiaatrit, näis, kas saan endale ka mõne kepsaka diagnoosi.

Ja nii ma siis nüüd lähen ja laman voodis ning olen haige. Sest kui inimeseloom ise aru ei saa, et vahel on vaja ka lihtsalt niisama olla (minu jaoks tähendab niisama olemine tavaliselt koristamist, pesupesemist ja aiatöid, samas pole raske aru saada, et needki on tööd), siis keha hoolitseb ise selle eest, et mõistus pähe tuleks.

Hea uudis on ka see, et ma jätan pr USA aine tegemata ja mulle öeldi, et sellest ei juhtu mitte kui midagi. Jehhuuu!

Kudzu

PS Aed on korras. Pühade ajal roopisime nagu jaksasime, aga ära tegime. Nüüd on veel tänava äärest vaja hunnikud kotti ajada, siis on tõesti kõik. Aga umbrohi juba kasvab mühinal, ehk siis ootavad järgmised tööd.

Muna ja kana?

Kevad on kohale tormanud, maailma sooja päikesega üle valanud ja pannud inimesed tshillima ja grillima. Aga mida teen mina? Kolm korda võite arvata. Vahin paksu pakki kohustuslikku kirjandust, kuna järgmiseks nädalaks on lugeda tagasihoidlikud 228 lehekülge, millega ma pole veel alustanud sel väga lihtsal põhjusel, et ka mina vajan vahel und ja puhkust. Mul on neli nädalat järjest olnud kool, homme algab viies nädal. Ja kahjuks koolinädalatel mul õppimisvõimalused on suhteliselt viletsad, ma ei saa lugeda bussis ega rongis (silmade poolest võiks, aga kui ikka öösiti magada kolm-neli tundi pikema perioodi vältel, siis vajub silm bussis kinni ja aju keeldub töötamast). Mu sõber, kes saab aru, et minuga on asjalood kehvapoolsed, ajab mind psühhiaatri manu. Isegi aeg oli kinni pandud, kahjuks sel hetkel viibisin tlnas, ei saanud minna, nüüd tuleb leida uus aeg, kuigi ma ausalt öeldes ei tea, millal mul on vaba aega. Nii umbes juuni keskel, ma pakun. Kas ja kuidas nii kaua vastu pidada, ei tea. Ei suuda ühtki lahendust ka välja mõelda, olen siin istunud ja nutnud ja halanud, kaalunud koolist äratulekut, suitsiidi, põgenemist jne, ükski lahendus ei tundu väga rõõmustav. Lõpuks saatsin kirja meie osakonna sekretärile, kus ausalt teatasin, et pr Ameerika õppejõu ainet ei ole mina võimeline sooritama. Või õigemini olen, aga paraku jääb siis tegema kunstiprojekt, mis on teatavasti lõputöö osa. Ehk sel aastal jääb lõpetamata. Ja et kas oleks lahendus võtta akadeemiline (tervislikel põhjustel), kuigi kevad juba käes ja kooli lõpp käega katsuda.

Ma pigem sõidan veel ühe aasta Tlna vahet, kui et hakkan rinda pistma pr Ameerika Õppejõu ainega, kus õppetöö maht ei ole vastavuses ainepunktide mahuga. Ja mulle ei meeldi tema suhtumine tudengitesse ning jäikus ja võimetus korrigeerida oma ainekava vastavalt sihtrühmale. Kui magistriõppe tudengid tegid samas mahus lõputöö tema aines, kui on ette nähtud bak II aasta üliõpilastele, siis andke andeks, midagi on paigast ära. Samas ma olen aru saanud, et see provva on nõus pigem endal jala küljest ära närima, kui astuma sammukese tudengite suunas ja mõistma, et tema aine käib meile lihtsalt üle jõu. Selle asemel süüdistab ta meid ükskõiksuses. Mina lähtun aga sellest, et kui üliõpilased väljendavad iga keharakuga õppejõule vastupanu, siis tasuks äkki korraks peeglisse vaadata.

Kui ma mõtlen sellele, kui loll ma olen terve elu olnud, kui valesid valikuid teinud, kui mõttetu luuserina ma olen sündinud, siis läheb eluisu täiesti ära (jee mul seda muidu on!). Samas ei ole ju milleski süüdi minu lapsed, kelle pärast peaksin end kuidagi elus hoidma. Jah, kui inimesed kavõi aimaksid, mis minu peas toimub, istuksin ma ammu ühes kenas valges kambrikeses rahus ja vaikuses. Kahjuks on elu jooksul omandatud võimekus teha halva mängu juures head nägu nii suur, et aru ei saa keegi ja vat selle koha pealt olen ma tõesti Meister, kellelt võiksid kõik õppida - iseasi, kas niisuguseid oskusi üldse vaja on.
kudzu

Õuduste öö vol 2

jätkus. Täna öösel olin mina see, kes sonis. Nägin mingit jaburat und indiaani pühapaiga külastamisest, kus äkki muutus kottpimedaks ja hakkasid möllama deemonid ning minu abikaasa, kellega ma seal koos olin, pani plehku ja ma hüüdsin teda. Ärkasin enda suhteliselt haleda viiksatuse peale ja tükk aega kulus, enne kui aru sain, et abikaasa norskab minu kõrval nagu ikka ja pole kuhugi plehku pannud ning kollionud olid osa unenäost, mitte reaalsusest.

Eile tekitasin endale pisikese ateljee ülakorrusele, kus vahepeal oli piigade magamistuba ja nüüd on lihtsalt üks ruum, kus on suveriided ja mänguasjad ja minu lõngad ning nüüd siis ka kunstitarbed. Püüdsin end viia kunstilainele ja tegelesin natuke ühe varasema töö täiendamisega ning maalisin ka paar uut asja. Muidugi eelistaksin ma praeguste ilusate ilmadega üldse aias nokitseda, kulu ja lehti on veel riisumata, sest lumi on alles nüüd hakanud lõplikult ära sulama. Pidevalt ilmub peenardesse uusi taimehakatisi ning seemned, mille olen ette külvanud, hakkavad ka vaikselt tärkama. Väga põnev on igal hommikul uudistada, kas midagi on üles tulnud. Eriti põnev on muidugi seetõttu, et ma püüdsin meelde jätta, kus potis miski kasvab ja ei kirjutanud midagi üles, aga nagu näha, siis minu mälu on nagu haugil ja ega ma ikka ei tea küll, kus miski pesitseb. Rääkimata sellest, et sügisel asju kokku pakkides olen ma väga korralikut ära pannud piigade kevadmütsid. Nii hästi panin ära, et ühegi nipiga ei leia neid üles, kuigi olen terve maja läbi tuustinud. See-eest leidsin enda talvemütsi, millega paraku ei ole hetkel enam midagi pihta hakata.

Eile üritasime Setit piirdesse viia. Loom heitus sellest nii hullusti, et peitis end terrassi alla ja keeldus sealt mitu tundi väljumast. Algul mõtlesime, et ta on üldse plehku pannud ja sõitsime siin küla vahel ringi, et teda leida, aga ei - loom oli lihtsalt varjunud nagu üks eriti osav spioon ning sulandunud keskkonnaga üheks, kui nii võib öelda. Piirdesse me teda ei pannudki. Samas leida igast aianurgast koerakakat ning jälgida kõrvalt, kuidas hävinevad lillepeenrad, ka nagu ei tahaks ja ei tahaks teda ka varjupaigast ära toomas käia, kui tal jälle tekivad jooksutuurid ja ta end aia alt välja kaevab ning minema tormab, pea laiali otsas. Nüüd siis tuleb leida viis, kuidas loom saaks oma jooksmised joostud ja minu aed säiluks sellisena nagu ma teda kavandanud olen. Ma käiksin hea meelega temaga ise jooksmas, aga et minu kaal on kõvasti langenud ja isegi paksukesena oli oht, et suur tugev koer tõmbab mul jalad alt, siis ma hästi ei kujuta ette, kuidas seda korraldada. Noh, näis, näis.

Ega midagi - reha pihku ja aeda! Pärast lõunat tuleb hakata mingeid asju lugema, üldse ei tahaks! Ma olin täitsa unustanud järjekordse riigipüha ja oma ajagraafiku planeerimisel kenasti puusse pannud, reedese päeva võib koolitööde mõttes ju korstnasse kirjutada.

Kudzu

Juba linnukesed...

väljas laulavad. Ja mitte ainult ei laula, vaid ka lendavad suurte parvedena ja pistavad möödaminnes nahka talumeeste viljaseemne nagu me eile nägime. Tundub, et tegu oli suur-laukhane parvedega, sellised ilusad paksud ja punaste jalgadega linnud, kes Eestis peaksid olema läbirändajad. Kahju, mida nad tekitavad, on ilmselt päris suur, sest neid oli tõesti väga palju, samas on nad silmale ilusad vaadata ja eks ilu ole ka oluline. Lisaks sõitsime mööda sookurgede paarist, keda ma pole kunagi nii lähedalt silmitseda saanud. Justnimelt sõitsime, sest me käisime eile maal kevadtöödel nagu sai lubatud.

Maal olid majad isegi püsti, suur lumi ei olnud mingit olulist kahju tekitanud, sest eks see lagunemine toimu seal ka ilma lumeta. Kaasas oli vanem poeg, kes pisikestega ringi matkas, samas ajal kui meie mehega kuivanud lehti ja kulu kokku roobitsesime ning lõket tegime. Ausalt öeldes ei õnnestunud tervet platsi puhtaks saada, aga kuna osa hoovi oli veel lume all, siis leidsime, et küll jõuab. Naabripapa, keda MM hoolitsevalt taadiks kutsub, käis meile külauudiseid pajatamas ja oli just nii armas, kui üks taat olla saab. Muidugi oli kohal ka Muki, kes vorstide grillimise ajal iga keharakuga näitas, kui haige on tema käpp - enne vorstide küpsetamist polnud käpavalust haisugi. Muidugi läks meil meel kurvaks ja me andsime talle mõned vorstikesed, mille tulemusena toimus imeline tervenemine! Mnjaa, meil on maal isegi oma koer olemas, mida ta tõestas sportliku naabrinaise peale haukudes ja lõrisedes, tegemata väljagi asjaolust, et naabrinaine on tema vana hea tuttav, kes oskas Mukit isegi nimepidi kutsuda. Aga ju siis Muki arvas, et meie pere vajab eriti kõva kaitset, poolsegased nagu me oleme (ja mis siis sellest, et poolsegased, see-eest on meil alati süüa kaasas, nämm!).

Vapipuu oli samas paigas, talv ei olnud teda kahjustanud. Kallistasime piigadega oma puud kõvasti, et energiat ja jõudu ammutada. Kevadtööde tegemine lausa neelab energiat, kas pole? Eriti kui lükata kõrvale kõik muud tööd, mis toodavad vaikselt, kuid järjekindlalt süümepiinu ja sundmõtteid. Samas aiatööd nuiavad tegemist ja et kevad on peale lennanud eriti suure hooga, siis ei saa neid töid ka edasi lükata. Erinevalt muudest töödest. Ma olen asjade edasilükkamise maailmameister, täiesti vaieldamatult. Jääb üle ainult imestada, et ma üldse midagi valmis saan.

Kevadine Kudzu

Õuduste öö...

eile õhtul oli meil mehega mõlemal kange väsimus kallal. Ei olnud isu teha mitte kui miskit, kebisime varakult voodisse ja mõnulesime raamatuid lugedes, kuniks uni pidi tulema. Aga vat ei tulnud seda und! Esteks ajas õhtul joodud tee vetsu vahet jooksma, teiseks ei tahtnud mõtted peast minema jalutada ja kolmandaks, kui mulle tundus, et nüüd lõpuks magama jääda, soigus armas abikaasa läbi une:"Appi!". Ehmatasin, et mis nüüd siis lahti on, aga ei olnudki midagi muud kui lihtsalt kole unenägu. Tuleb tunnistada, et varem on abikaasa oma öid sisutanud vägeva norskamisega, aga soninud - see oli esimene kord, nii et täitsa uus elamus. Uni olevat olnud kriminaalse sisuga, mis kindlasti seotud õhtul loetud Mankelli kriminulliga, mida ma tal ise soovitasin lugeda! Kusjuures "Troonide mäng" ei edenenud mehel üldse, ja vist ongi hea, muidu ärkaksin lisaks sonimisele ka rapsimise peale, mis ilmselt võiks kujutada mõõgavõitlust või rüütlite turniiri. Siit moraal - soovita oma voodikaaslasele ainult neid raamatuid, mis tagavad hea rahuliku une, või sa ei saa ise magada.

Magamatusest hoolimata tegin täna, mis oli vaja teha ja rõõmustasin toredate inimeste üle minu ümber. Nüüd kavatsen jällegi aeda kõmpida ja natuke lehti riisuda ning käbisid kokku korjata, sest kui edasi veel soojemaks läheb, siis on varsti muru kulust läbi kasvanud ja jääbki talvine sodi kokku kühveldamata, mida ei saa teps mitte lubada. Oma korralike naabrite kõrval tunnen ma end nagu viimane asotsiaal, kuigi olgem ausad - nende äranühitud aed on ka ikka natuke liiast. Ma ei saagi aru, mis nad nende rehadega ükspäev nikerdasid, seal pole mitte midagi sellist, mis vajaks riisumist, kuna sügisel praktiliselt lihviti ja poleeriti terve aed läikima. Mina ei viitsi sügisel üldse lehti riisuda, nagunii kõike ei saa kätte ja mis mõttega kaks korda aastas end aias hulluks ajada, kui saab täiesti edukalt hakkama ka ühe korraga. Ja kord ning puhtus ei ole väikeste laste ja lemmikloomadega majapidamises nagunii prioriteet nr 1.

Aga pühapäeval on meil kuri plaan minna hoopistükkis maale. Kuigi MM-il on trenn, leian, et hea asja nimel võib vahel natuke trennist puududa. Ja maal jooksmine ning naabrilastega mängimine on hea asi.

Kudzu

Seemnete maailm...

loomulikult pidin ma täna külastama seemnepoodi ja endale sealt hunniku värvilisi pakendeid koju tarima sh füüsalit, üht laugulist, erinevaid basiilikuid, tilli, salateid, sidrunheina, lavendlit, peterselli, saialille, tüümiani ning kaks segupakki: soolamiseks mõeldud maitsetaimedega ja mägiaiakese maitsetaimedega. Pluss naljakas punane kõrvits. Ma tahaksin veel pudelkõrvitsat, lehtpeeti, herneid, ube ja kõikvõimalikke maitsetaimi ning värvilisi porgandeid. Kavatsen rajada alumise korruse valgesse tuppa seemnekasvatusala ja natuke ühtteist ette istutada. Mingeid taimi saab muidugi osta ka turult, kui nad on juba ette kasvatatud nt suvikõrvitsat ja osasid maitsetaimi. Tegelikult mul juba ongi aknalaual pisike kasvandus, aga noh, kui juba asi ette võtta, siis suurejooneliselt (järsku mul tekib muidu liiga palju vaba aega).

Avastasin enda rõõmuks, et karulauk pole välja läinud, vaid täiesti eksisteerib aias, erinevalt longus laugust, mis igal aastal kaduma kipub. Eks ma katsetan uuesti. Sel kevadel nuian oma mehelt, et ta teeks mulle kastipeenrad (eile ma joonistasin talle, kuidas need välja näevad, lisades sinna ka paar inimest, abikaasa ainult naeris seda pilti vaadates, no ma ei tea, see polnud ju üldse nii naljakas!), kuhu ei tiku umbrohi elutsema ja kus saab aretada erinevaid värvikooslusi. Umbrohuvabad peenrad on iga aiandushuvilise unistus, ja igal juhul tasuvad kastid katsetamist, sest nad näevad ka tunduvalt ilusamad välja, kui meie tavalised peenrad, mis kipuvad umbrohustuma ning madalaks vajuma. Kapsast, peeti ja kaalikat ma kasvatada ei oska ja seepärast enam ei üritagi. Samas maitsetaimed ja ravimtaimed peaksid ka minusugusele hobiaednikule olema jõukohased.

Kolmandik aeda on mul nüüd puhtaks roogitud. Eile päeval toimetasin ka usinalt aias, selleks hetkeks, kui lapsed koju jõudsid, olin just tuppa roomanud. MM puhkes seepeale nutma, et tema tahab koos minuga rehitseda, ja ei jäänudki muud üle, kui endale jope selga ajada ning natuke veel toimetada. Hiljem vedas Inglike liivakastist liiva välja ja MM ehitas telliskividest endale majakest, niie et me saime mehega rehad enda kätte ja natuke tööd teha veel vahelduseks. Pärast olin nii krogi, et tukkusin diivaninurgas ja lasin mehel süüa vaaritada, sest endal kadus jaks täiesti ära. Magama kebisin juba üsna varakult, kuigi mis seal salata, tunnikese siiski lugesin.

Aianduspoes müüdi magnooliat, mille õied lõhnasid väga hurmavalt. Kahjuks meie kliimas ei taha magnoolia eriti kasvada, kuigi - katsetamist vääriks ta igal juhul. Iseasi, kas ma leiaksin kusagilt veel mingi jupi vaba pinda tema jaoks. Kindlasti ostan ma juurde rodosid mändide alla, sest nad õitsevad kaunilt ja neile paistab ka meie aias meeldivat. Külm pole neid ära võtnud ei sel ega eelmisel talvel, seega võib julgelt nende kogumisega jätkata.

Kudzu otse aiandusrindelt.

Kevadine kaka...

talv otsa on meie koer jooksnud õues ja sinna puistanud väetist, mille kogused paraku on meie aia pindala arvestades natuke liiga suured. Et mätas hakkab juba kuivaks tõmbuma, siis on viimane aeg minna ja likvideerida suuremad hunnikud, et lapsed ei peaks oma õuetoimetusi tegema koerakaka vahel laveerides. Siin-seal on veel siiski ka lund, mis pole jõudnud ära sulada, seega suuremat koristust ei ole mõtet ette võtta ja üldse - ma ei tahaks seda üksinda tehagi, vaid ikka kaasata ka teisi pereliikmeid, et inimestel kas tekiks või säiliks tööharjumus ja vajadus oma elukeskkonda puhtana hoida.

Mingid katsumused on nüüdseks selja taga, samas ei tunne ma midagi muud, kui et teha on palju-palju ja jaksu ei ole üldse. Olen jõudnud tõdemusele, et ma olen perfektsionist ja ega see elu lihtsamaks ei tee. Nõuan endalt võimatuid asju, keskendun ainult vigadele ja möödalaskmistele, enesehinnang on muutunud nii madalaks nagu ei kunagi varem. Sellega seoses kasvab muidugi neurootilisus ning arendan hoolega välja erinevaid turvalisuskäitumisi, varsti ilmselt üldse enam kodu piiridest kaugemale ei saa.

Eile mängisin klienti ühele kooliõele. Jõudsin tõdemuseni, et mul oleks vaja oma tuba, kus on minu asjad ja töökeskkond. Ja oma aega niisama olemiseks. Ja et minu südames on õnneks üks pisike kambrike, kuhu parasjagu mahub kujutlus äia suvekodust ning kõigest sellest ilusast ja väärtuslikust, mida ma seal kogenud olen. Järjest enam saan ma aru, kuidas mul on perekonnaga vedanud - et leidub inimesi, kes ei esita mulle tingimusi. Et kui ma peaksin täna kohe surema, siis mul poleks kahju oma elamata elupäevadest, vaid sellest, et ma ei saaks siis enam koos perega olla. Et kogu õuduse juures, mida ma üsna sageli kogen (ülereageerides enamasti), on palju asju, mis toetavad ja annavad jõudu ning hoiavad püsti.

Nüüd aga ootab mind kaka koos kevadega! Juba on mitmeid plaane aiakujunduse osas, tahaksime teha peenrad ümber ja ilmselt on ka osa puukesi ja põõsaid lumekoorma all katki murdunud ning vajavad seetõttu tupsutamist ja nunnutamist. Taimede maailm on mulle jätkuvalt armas, eriti vist seetõttu, et neil puudub kõnevõime ja samas suudavad nad palju anda ilma kõnelematagi!

Kudzu

Kevadet kohtamas

nägin täna üht murulappi, kus polnud kübetki lund! Ja luhal laiutas suur kogus vett, nii et on oodata üleujutusi. Linnukesed laulavad ennastunustavalt, isegi pakettaknad ei pea nende rõõmsat sidistamist kinni. Ühesõnaga - pilt, lõhn ja helid, mis mu ümber on, viitavad kõik kevade saabumisele.

Esimene soe päev, kus enam muru varvaste all ei lirtsu, pole enam kaugel ja see annab jõudu.Tahaks juba aeda kaevuda, rookida, rehitseda, istutada, mullata ja lõket teha. Tahaks istuda terassil ja kohvi juua. Tahaks käia iga hommik uudistamas, mis lill või taim on nina mullast pistnud. Ja üle kõige tahaks ma magada, magada, magada - kuni eelnimetet hetkeni, kus saab päevaks õue kolida.

Ja nüüd ma lähengi ja magangi ja jätan kõik asjad tegema, mida peaks tegema. Laiskus pidi loovusele soodsalt mõjuma.

Kudzu

PS Tegelikult pole ma sugugi väga laisk. Tegelikult olen ma hoopis väga väsinud. Ja need on kaks iseasja.

Las lainel möllab torm...

tormiline nädalavahetus sai mööda. On olnud väga lõbus ja väga tegus ning uus eluaasta kukkus turjale suisa elegantse lohakusega rohke laulu ja lustimise saatel. Tundub, et Padjaklubi uus potentsiaalirohke perpektiiv on segakoor, kelle jaoks repertuaari osas pole mingeid piiranguid, seda enam, et peakirjas viidatud salmike sobib absoluutselt iga laulu juurde, kui sõnad peaksid ära ununema. Samas on selgunud, et meie majapidamine vajaks kooriproovideks oluliselt suuremat ruumi nt korraliku akustikaga saali. Ja ka talveaeda. Rohkem külalistetube. Kunstiga tgelemiseks ateljeed. Ja nii edasi. Õnneks mahub häid inimesi ka pisikesse ruumi rohkesti, mis hoiab kokku küttekulusid ja annab toataimedele sooja toitu, nii et saame kitsastes tingimustes hakkama. Samas tuleb mõelda suurelt ja oma unistused alles hoida, sest kes teab - kui meie segakoor hakkab labidaga raha kokku kühveldama, siis jätkub nii talveaiale kui ateljeele. Igatahes!

Lapsed olid õnnelikud, sest neil oli palju sõpru külas, kellega sai mängida. Ja muidugi tülitseda noorhärra Oti pärast, et kes siis ikkagi saab ja kes ei saa temaga mängida. Suurim õnn oli sukelduda ühiselt sügavasse kevadisse lompi ja kasta end korralikult märjaks, jajah, lapsepõlve süütud muretud mängud. Ma ise armastasin või mis armastasin, lausa jumaldasin sopalompe, kuhu võis sügavale sisse astuda ja tshekata, kas vesi tuleb kummikus olevast august ikka sisse ja millal voolab vesi kummikusse üle ääre. Ka poris sõtkumine oli üks kena meditatiivne tegevus, eriti kui teha seda naabritädi aias, kus oli keelatud mängimas käia.

Ja kõige parem on ikkagi kevade saabumine. Lõpuks ometi!

Kudzu

PS Ma ei väsi imestamast, kuidas on meie majapidamises ometigi nii palju nõusid?