jätkus. Täna öösel olin mina see, kes sonis. Nägin mingit jaburat und indiaani pühapaiga külastamisest, kus äkki muutus kottpimedaks ja hakkasid möllama deemonid ning minu abikaasa, kellega ma seal koos olin, pani plehku ja ma hüüdsin teda. Ärkasin enda suhteliselt haleda viiksatuse peale ja tükk aega kulus, enne kui aru sain, et abikaasa norskab minu kõrval nagu ikka ja pole kuhugi plehku pannud ning kollionud olid osa unenäost, mitte reaalsusest.
Eile tekitasin endale pisikese ateljee ülakorrusele, kus vahepeal oli piigade magamistuba ja nüüd on lihtsalt üks ruum, kus on suveriided ja mänguasjad ja minu lõngad ning nüüd siis ka kunstitarbed. Püüdsin end viia kunstilainele ja tegelesin natuke ühe varasema töö täiendamisega ning maalisin ka paar uut asja. Muidugi eelistaksin ma praeguste ilusate ilmadega üldse aias nokitseda, kulu ja lehti on veel riisumata, sest lumi on alles nüüd hakanud lõplikult ära sulama. Pidevalt ilmub peenardesse uusi taimehakatisi ning seemned, mille olen ette külvanud, hakkavad ka vaikselt tärkama. Väga põnev on igal hommikul uudistada, kas midagi on üles tulnud. Eriti põnev on muidugi seetõttu, et ma püüdsin meelde jätta, kus potis miski kasvab ja ei kirjutanud midagi üles, aga nagu näha, siis minu mälu on nagu haugil ja ega ma ikka ei tea küll, kus miski pesitseb. Rääkimata sellest, et sügisel asju kokku pakkides olen ma väga korralikut ära pannud piigade kevadmütsid. Nii hästi panin ära, et ühegi nipiga ei leia neid üles, kuigi olen terve maja läbi tuustinud. See-eest leidsin enda talvemütsi, millega paraku ei ole hetkel enam midagi pihta hakata.
Eile üritasime Setit piirdesse viia. Loom heitus sellest nii hullusti, et peitis end terrassi alla ja keeldus sealt mitu tundi väljumast. Algul mõtlesime, et ta on üldse plehku pannud ja sõitsime siin küla vahel ringi, et teda leida, aga ei - loom oli lihtsalt varjunud nagu üks eriti osav spioon ning sulandunud keskkonnaga üheks, kui nii võib öelda. Piirdesse me teda ei pannudki. Samas leida igast aianurgast koerakakat ning jälgida kõrvalt, kuidas hävinevad lillepeenrad, ka nagu ei tahaks ja ei tahaks teda ka varjupaigast ära toomas käia, kui tal jälle tekivad jooksutuurid ja ta end aia alt välja kaevab ning minema tormab, pea laiali otsas. Nüüd siis tuleb leida viis, kuidas loom saaks oma jooksmised joostud ja minu aed säiluks sellisena nagu ma teda kavandanud olen. Ma käiksin hea meelega temaga ise jooksmas, aga et minu kaal on kõvasti langenud ja isegi paksukesena oli oht, et suur tugev koer tõmbab mul jalad alt, siis ma hästi ei kujuta ette, kuidas seda korraldada. Noh, näis, näis.
Ega midagi - reha pihku ja aeda! Pärast lõunat tuleb hakata mingeid asju lugema, üldse ei tahaks! Ma olin täitsa unustanud järjekordse riigipüha ja oma ajagraafiku planeerimisel kenasti puusse pannud, reedese päeva võib koolitööde mõttes ju korstnasse kirjutada.
Kudzu
3 kommentaari:
Hoidku deemonite eest! Ma olen viimased korrad, kui enesetunne väga kehvaks on läinud, paar ööd enne just deemonite rünnakut unes näinud...
pime oli - ei saanudki täpselt aru, kes või mis seal möllas. Igal juhul vastik unenägu, aga ma ajan selle kehva kuuseisu kaela.
Ja mis vaimse tervise halvenemisse puutub - ega väga palju halvemaks minna enam ei saa. Seisund on juba selline, et miski ei huvita. Lükkan asju edasi, istun käed rüpes ja vahin seina - pesemine, riietumine, söömine jne on täiesti ükskõik.
Kõnekas unenägu ikkagi - kui võtta aluseks meie majapidamise seis ja kõik segadusekollid, mis kaela sajavad seetõttu, et mina pole kohal füüsiliselt sageli ja mu mees pole kohal vaimselt enamasti (st teda ei häiri riietehunnikud diivanitel, räpased põrandad, koerakaka lademed aias), siis ongi tunne, et mind on hüljatud. Jummel, kui poogen mul sellest kõigest on. Mis ma ikka üritan siin asju üksi püsti hoida, lihtsam on käega lüüa ja meenutada kaugeid aegu, kus ma koristasin ksvõi kord kuus. Või et mul käis koduabiline, kui lapsed olid tillukesed.
Postita kommentaar