Muna ja kana?

Kevad on kohale tormanud, maailma sooja päikesega üle valanud ja pannud inimesed tshillima ja grillima. Aga mida teen mina? Kolm korda võite arvata. Vahin paksu pakki kohustuslikku kirjandust, kuna järgmiseks nädalaks on lugeda tagasihoidlikud 228 lehekülge, millega ma pole veel alustanud sel väga lihtsal põhjusel, et ka mina vajan vahel und ja puhkust. Mul on neli nädalat järjest olnud kool, homme algab viies nädal. Ja kahjuks koolinädalatel mul õppimisvõimalused on suhteliselt viletsad, ma ei saa lugeda bussis ega rongis (silmade poolest võiks, aga kui ikka öösiti magada kolm-neli tundi pikema perioodi vältel, siis vajub silm bussis kinni ja aju keeldub töötamast). Mu sõber, kes saab aru, et minuga on asjalood kehvapoolsed, ajab mind psühhiaatri manu. Isegi aeg oli kinni pandud, kahjuks sel hetkel viibisin tlnas, ei saanud minna, nüüd tuleb leida uus aeg, kuigi ma ausalt öeldes ei tea, millal mul on vaba aega. Nii umbes juuni keskel, ma pakun. Kas ja kuidas nii kaua vastu pidada, ei tea. Ei suuda ühtki lahendust ka välja mõelda, olen siin istunud ja nutnud ja halanud, kaalunud koolist äratulekut, suitsiidi, põgenemist jne, ükski lahendus ei tundu väga rõõmustav. Lõpuks saatsin kirja meie osakonna sekretärile, kus ausalt teatasin, et pr Ameerika õppejõu ainet ei ole mina võimeline sooritama. Või õigemini olen, aga paraku jääb siis tegema kunstiprojekt, mis on teatavasti lõputöö osa. Ehk sel aastal jääb lõpetamata. Ja et kas oleks lahendus võtta akadeemiline (tervislikel põhjustel), kuigi kevad juba käes ja kooli lõpp käega katsuda.

Ma pigem sõidan veel ühe aasta Tlna vahet, kui et hakkan rinda pistma pr Ameerika Õppejõu ainega, kus õppetöö maht ei ole vastavuses ainepunktide mahuga. Ja mulle ei meeldi tema suhtumine tudengitesse ning jäikus ja võimetus korrigeerida oma ainekava vastavalt sihtrühmale. Kui magistriõppe tudengid tegid samas mahus lõputöö tema aines, kui on ette nähtud bak II aasta üliõpilastele, siis andke andeks, midagi on paigast ära. Samas ma olen aru saanud, et see provva on nõus pigem endal jala küljest ära närima, kui astuma sammukese tudengite suunas ja mõistma, et tema aine käib meile lihtsalt üle jõu. Selle asemel süüdistab ta meid ükskõiksuses. Mina lähtun aga sellest, et kui üliõpilased väljendavad iga keharakuga õppejõule vastupanu, siis tasuks äkki korraks peeglisse vaadata.

Kui ma mõtlen sellele, kui loll ma olen terve elu olnud, kui valesid valikuid teinud, kui mõttetu luuserina ma olen sündinud, siis läheb eluisu täiesti ära (jee mul seda muidu on!). Samas ei ole ju milleski süüdi minu lapsed, kelle pärast peaksin end kuidagi elus hoidma. Jah, kui inimesed kavõi aimaksid, mis minu peas toimub, istuksin ma ammu ühes kenas valges kambrikeses rahus ja vaikuses. Kahjuks on elu jooksul omandatud võimekus teha halva mängu juures head nägu nii suur, et aru ei saa keegi ja vat selle koha pealt olen ma tõesti Meister, kellelt võiksid kõik õppida - iseasi, kas niisuguseid oskusi üldse vaja on.
kudzu