talv otsa on meie koer jooksnud õues ja sinna puistanud väetist, mille kogused paraku on meie aia pindala arvestades natuke liiga suured. Et mätas hakkab juba kuivaks tõmbuma, siis on viimane aeg minna ja likvideerida suuremad hunnikud, et lapsed ei peaks oma õuetoimetusi tegema koerakaka vahel laveerides. Siin-seal on veel siiski ka lund, mis pole jõudnud ära sulada, seega suuremat koristust ei ole mõtet ette võtta ja üldse - ma ei tahaks seda üksinda tehagi, vaid ikka kaasata ka teisi pereliikmeid, et inimestel kas tekiks või säiliks tööharjumus ja vajadus oma elukeskkonda puhtana hoida.
Mingid katsumused on nüüdseks selja taga, samas ei tunne ma midagi muud, kui et teha on palju-palju ja jaksu ei ole üldse. Olen jõudnud tõdemusele, et ma olen perfektsionist ja ega see elu lihtsamaks ei tee. Nõuan endalt võimatuid asju, keskendun ainult vigadele ja möödalaskmistele, enesehinnang on muutunud nii madalaks nagu ei kunagi varem. Sellega seoses kasvab muidugi neurootilisus ning arendan hoolega välja erinevaid turvalisuskäitumisi, varsti ilmselt üldse enam kodu piiridest kaugemale ei saa.
Eile mängisin klienti ühele kooliõele. Jõudsin tõdemuseni, et mul oleks vaja oma tuba, kus on minu asjad ja töökeskkond. Ja oma aega niisama olemiseks. Ja et minu südames on õnneks üks pisike kambrike, kuhu parasjagu mahub kujutlus äia suvekodust ning kõigest sellest ilusast ja väärtuslikust, mida ma seal kogenud olen. Järjest enam saan ma aru, kuidas mul on perekonnaga vedanud - et leidub inimesi, kes ei esita mulle tingimusi. Et kui ma peaksin täna kohe surema, siis mul poleks kahju oma elamata elupäevadest, vaid sellest, et ma ei saaks siis enam koos perega olla. Et kogu õuduse juures, mida ma üsna sageli kogen (ülereageerides enamasti), on palju asju, mis toetavad ja annavad jõudu ning hoiavad püsti.
Nüüd aga ootab mind kaka koos kevadega! Juba on mitmeid plaane aiakujunduse osas, tahaksime teha peenrad ümber ja ilmselt on ka osa puukesi ja põõsaid lumekoorma all katki murdunud ning vajavad seetõttu tupsutamist ja nunnutamist. Taimede maailm on mulle jätkuvalt armas, eriti vist seetõttu, et neil puudub kõnevõime ja samas suudavad nad palju anda ilma kõnelematagi!
Kudzu
5 kommentaari:
taimed, ooo, mmm... om!
Om tõesti! Kevadel on hea iga päev aias käia ja uudistada, mis jäle nina on välja pistnud. Eile tuvastasin kaks kopsakat lumeroosi õienuppu! Pluss kirjud krookused.
Kui reaalne maailm pole päris selline, kus ennast mugavalt tunda, siis alati saab luua endale oma maailma. Väga haavatavate inimeste aju tekitab sõna tõsises mõttes teise reaalsuse, natuke tervemate puhul piisab muu maailma väljalülitamisest, oma perekonnast, aiast ja sõpradest. Ja raamatutest. Ja nii edasi.
ja mitte jäle, vaid jälle! Ma ei oska enam kirjutada ka:(
Ma olen enda juures ka täheldanud aegajalt tekkivat stressidüsgraafiat. tehniliselt ei ole ju mõeldav d ja t tähe segiajamine lihtsalt tüpoveana, need tähed ei asu üksteisele nii lähedal. Mul ikka juhtub.
Taimed, hm. Minu meelest on nad kiuslikud elukad, kellele meeldib kasvada minust kaugemal.
Ma kahtlustan, et selle valguse juures, mis sinu koju paistab, ei kasvaks ka minul ükski taim. Ja eks ma oma lillekeste pealt nägin, et kui aega pole, siis nad kipuvad välja surema, ellu jäävad vaid tugevamad.
Mis puutub aias nokitsemisse, siis ma rehitsesin täna päris kena jupi puhtaks ning tegin trepiesise korda. Väga mõnus tunne on siiani! Ja samas ka naljakas - maja taga on muru, maja ees lumehanged.
Postita kommentaar