Ega tali taevasse jää...

ütleb vanarahvas, ja seda minagi. Koon tasapisi abikaasa kirikindaid ja mõtlen, et praegu oleks neid kindaid juba tarvis. Eilne soe kevadilm on kuhugi minema jalutanud, on jäänud vihmasadu ja külm tuul. Samas hea, et eilegi ilma anti, sest me saime oma aia korda st lehed riisutud ja okkad kokku kraabitud ning ära põletatud. Korda on tegemata veel tänavaäärne mururiba, aga ju jõuab. Ning lõppude lõpuks vastavalt EV seadustele meil puudub igasugune kohustus tänavaäärset ala koristada, seda peab tegema omanik ehk kohalik omavalitsus. Mida ta muidugi ei tee, kuid samas ei saa nad ka õiendama ega trahvima tulla. Seega jääb tänavaäärne ala esialgu paremaid aegu ootama. 

Kohtusin ühe väga toreda inimesega, kes täiesti üllataval kombel sai aru, miks ma olen nii väsinud. Ja mina omakorda sain aru, kuidas mind koguaeg väsitab vastutus - oma pere on juba nii suur, et sellest jätkub terveks eluks pluss kõik muu maailm. Lihtsalt see tunne, et kogu koorem, kogu maailm isegi on minu õlgadel - see juba ise väsitab. Ja teadmine, et pole kuhugi ka midagi ära anda, sellised perekonnatud nagu me abikaasaga oleme. Kellele me ikka kurdame, kui asjad hakkavad üle jõu käima? Iseendile, jah, seda küll, ning eks tuleb tunnistada, et kõigil pole isegi mitte inimest kõrval murede jagamiseks, ses mõttes on ju isegi hästi. Kuid et oleks loota veel kellelegi peale meie kahe, seda teadmist minus ei ole. 

Ma olen aru saanud, et minu rasked aastaajad on sügis ja kevad. Sügisel on alati tulemas suuri muutusi, kasvõi laste kooli või lasteaia-aasta algus ja trennide ja huviringide algused, igasugused logistikaküsimused, pluss minu väsimus suvisest aktiivsest "puhkusest" kahe energilise väikese piigaga. ja kevadel on raske, sest talv on ära kasutanud kogu energia ja uut pole veel kuskilt juurde tulemas, samas kohustusi sajab mürinal kaelan igasuguste kevadpidude, talgute ja aiatööde näol. Ja siinkohal ma pean vabandama ka kõigi oma sõprade ees, et sel aastal jääb minu sünnipäev pidamata, sest ma lihtsalt ei jaksa midagi korraldada. Loodan mõistvale suhtumisele:)

Täna olen ma üritanud abikaasale puust ette ja punaseks teha, et ma puhtfüüsiliselt ei jaksa minna maale lehti riisuma ja aeda koristama, kuna olen väsinud, väga hullusti väsinud. Ja et ma ei jaksa mitte ühtki asja rohkem teha, kui praegu teha on, niigi on järg ees, ma pole siin kodus vist juba kaks kuud põrandid pesnud, muust rääkimata - hea, et aia korda sai, kuid see on ju ainult üks osake kõigist kohustustest, mis on eramaja omavatel inimestel. Ma pean juba juunist hakkama tagasi maksma õppelaenu, auto tõenäoliselt meil ka ülevaatust ei läbi, talveks on vaja kütet varuda, maksud tuleb maksta ja vajalikud sõidud sõita, kuigi bensiin läheb üha kallimaks. Huvitav, mis raha eest me kihutame 110 kilomeetrit Luhamaale muru niitma? See majake seal tuleb maha müüa ja punkt! Kuidas äi ometi ükskord aru ei saa, et meil pole lihtsalt jaksu maal mütata, me ei saa siingi oma asjadega toime! Ja vot see ongi see koht, et tegelikult ei huvita meie pisikene elu ei minu ema, ei abikaasa vanemaid. Neil on hea kerge elada nagu jaanalinnud, et mida me ei näe, seda pole olemas. Kas tõesti pole kellelgi tekkinud kordagi küsimust, miks ma haigestusin depressiooni? Ja et kas depressioonis inimene ei peaks vajama mõnevõrra rohkem puhkust, abi ja ka mõistmist, kui terve ja elujõust pakatav isend? Oi, ma ei tea...

Vahel mulle tundub, et ma olen klaasist...mille sisse tekib järjest rohkem mõrasid, kuna ühel hetkel puruneb kõik kildudeks. Kildudest kokku ei saa enam kunagi päris seda, mis alguses oli.

Kudzu 

Ei plaanimajandusele...

ehk kuidas leppida kaosega oma elus? Otse loomulikult minu kauaoodatud Puhkus ei saabunud. Öösel kolis meie voodisse meie pesamuna, kellel valutas kurk ja oli ilmselgelt ka palavik. Muidugi ei läinud ta lasteaeda ja muidugi tuleb nüüd tegeleda kahe kodusoleva põnniga, kes vahepeal küll mängivad omavahel, aga siis jällegi otsustavad kakelda. Õhtul saabub noorem poeg koos prutaga ja on siin ilmselt nädala lõpuni. Järgmisel nädalal laekub pr Ema, kellega me läheme 07. aprillil ooperisse (kinno tegelikult) ja seega järgnevad kolm nädalat saan rõemsalt keeta, küpsetada ja suhelda. Ühest küljest on muidugi tore, et mind ümbritseb armastav perekond ja toredad inimesed, aga teisalt - ma vajan üksiolekut nagu õhku, nagu vett, see on olemise alus, mis annab jõudu edasi pusida. Kui ma aastaid kannatan seetõttu, et minu vajadused kuuluvad täitmisele viimases järjekorras, siis on ju täitsa loogiline, et ma lõpetasin AD-dega. Ravimite võtmine ja diagnoos ei ole muutnud mitte kellegi suhtumist minusse - kodus on samad kohustused ja mujal ma eriti ei reklaami oma haigust. Tulemuseks saab olla ainult läbipõlemine, kahjuks:(

Tegelikult ei saa ma muuta antud olukorda. Seega on minu jaoks küsimus pigem selles, kuidas leppida asjaoludega. Kuidas leppida sellega, et mina ei saa olla piisavalt omaette ja kahekesi koos abikaasaga? Kuidas leppida sellega, et tööd on rohkem kui aega puhkamiseks ja jõu kogumiseks? Kuidas saada hakkama olukorraga, et see, mis mind rõõmustab, ootab kuskil mägede taga ja ma muudkui luban endale, et natuke veel ja siis ma hakkan jälle maalima ja siis ma hakkan jälle käsitööd tegema ja siis ja siis ja siis... ainult et see aeg ei taha saabuda. Kuidas saada hakkama sellega, et ma teen oma tööasju öösiti, sest see on ainuke vaba aeg? Leppida magamatuse ja väsimusega ja oodata ning loota, et kahekümne aasta pärast olen vaba inimene ja küll ma siis magan ja küll ma siis joonistan ja maalin? Kakskümmend aastat on kohutavalt pikk aeg, kas ma jaksan selle ära oodata?

Ma pidin täna kirjutama inimesele, kellest saab minu superviisor, eks ma siis ootan ööd - ma ei saa kirju saata olukorras, kus keegi kakleb kusagil või pidevalt sekkub. Mul on vaja saata mõned töömeilid - jäävad ööd ootama. Ja kui ma lõpuks öösel kell kaksteist  oma tööasjad lõpetan, siis andke andeks, käsitöö, maalimine ja muud hobid enam ei tule kõne alla. Siis ma jaksan ainult lugeda paar lehekülge ning aidaa!

Andku Jumal mulle kannatlikku meelt ja võimet olukorraga leppida. Paistab, et kui kõvasti ma ka ei kisendaks ja jalgu ei trambiks, oma vajadused jäävad praegu ootele. Aga see ei ole ju aus....

Kudzu

Tee tööd...

siis tuleb ka ... Mina ei tea, mis tuleb teistel, minul tuleb ühest küljest rõõm, et teen toredaid asju ja teisest küljest üüratu väsimus. Väljaspool kodu töötan ma justkui vähe st töötunde ei tule kokku 40, kuid see-eest töötan ma väga palju kodus, siinsamas arvuti taga ja neid tunde ei ole mõtet hakata kokku lugema. Võtame näiteks tänase päeva. Tõusin hommikul üles, istusin arvuti taha ja kirjutasin valmis kaks aruannet, tegin lõpuni ja korrigeerisin näidisCV ning saatsin selle laiali, vestlesin telefoniga ühe tuttavaga, kes täna tuleb mulle siia venekeelset teksti tõlkima. Saatsin veel ühe kirja laiali. Siis meenus, et esmaspäevaks tuleb ära saata materjalid, mis on vaja välja printida. Selleks, et materjale saata, tuli üks neist uuesti vormistada, kuna lapsed olid kuidagi selle dokumendi kallale pääsenud ja sinna kirjutanud AAaaaaabbbbbbCCCC jne. Koostasin uue materjali, saatsin kirja ära. Homseks tuleb üle vaadata, mida tööl teen ja mis materjale selleks vaja on. Ja pühapäevaks tuleb saata kirjalik tagasiside 10-le CV-le. Kodus on korralagedus, elamine koristamata, aga kuna tuleb külaline ja lisaks laekub ka noorem poeg, siis peaks natuke koristama. Siis tuleb teha sooja toitu, panna pesu masinasse, puhas pesu laiali jagada ja ausalt öeldes tahaks oma lastega ka vahepeal natuke rääkida.

Mind haarab õudus, kui mõtlen oma laste peale. Kas tõesti olen ma samasugune ema nagu minu ema, kellel oli kõigi teiste jaoks alati aega, ainult oma lapsed ei saanud temaga koos olla? Kuidas on nii juhtunud? Kuna ma olen krooniliselt haige, siis olen ma sageli väga väsinud. Iga pingutus sh ka suhtlemine, võtab tohutult energiat, mistõttu ma lihtsalt pean päeval magama. Kui ma ei maga, siis mõne päeva pärast magan topelt nt eile magasin neli tundi jutti. Mis siis imestada, kui mu lapsed näevad mind õhtusöögilauas ja see on praktiliselt kõik. Ma ei mainigi siin, et ei jää aega enda hobidega tegelemiseks, sest ma kas magan, olen tööl või teen tööd. Ma saan praegu väga selgelt aru, et samamoodi jätkates mind kauaks pole, sest süütunne juba õgib mind - ma ei taha olla selline ema nagu minu ema. Ma tahan olla Ema, kes näitab oma armastust laste suhtes välja tegudega, kes loeb ja joonistab ja mängib oma lastega. Ma ei taha olla ema, kes on igal pool mujal nii tore, aga kodus on väsinud ja võimetu suhtlema.

Ma tean, et kohe läheb kergemaks. Praegu oli ekstreemne nädal, tavaliselt olen tööl esmaspäeval, teisipäeval, laupäeval ja neljap või reede. Seekord oli esmaspäevan töö tõugatud kolmapäeva peale, mis tähendab, et mul jääb väga vähe aega ettevalmistuseks. 

Andke mulle kindel rutiin ja ma olen õnnelik. Ma nii tahaksin olla õnnelik, nautida oma perega koos olemist, omaenese pisikesi käsitöö ja kunstiprojekte, lugeda raamatuid, olla lihtsalt abikaasa kaisus. Ma ju ei taha miljoneid, maju ja jahte, briljante, kulda ning kalliskive. Vahel on tunne et need viimased oleksid kergemini kättesaadavad, kui elu pisikesed rõõmud.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Pean ikka lisama ka: mitte see ei aja mind hulluks, et mul on palju tööd. Selle üle on mul tegelikult väga hea meel. Mind ajab hulluks, et ma midagi muud teha ei jaksa. Seega pean vastu võtma mingid otsused nt väljaspool peret suhtlemise osas. Kui nüüd tuleb järjest neljas nädalavahetus, kus meil on lisaks enda perele veel keegi majas, siis on ilmselt arusaadav, et ma tahaksin jälle mingiks ajaks põgeneda Sajusaartele.

Kudzu

Friikshow...

esinumber olen mina, vähemalt meie perekonnas. Mina olen Must Lammas, PatuOinas, Narride Narr, ja olen mingis mõttes kõigega juba ammu leppinud. Ma ei tee ju probleeme sellest, et olen inetu, loll ja rõve, vaid võtan vastu, mis antakse, kuigi teise põse ettekeeramise asemel on mul kombeks hoopistükkis jalga lasta. Tuleb välja, et ma olen lisaks veel ka ArgPüks! 

Toon väga lihtsa näite. Meil oli neljapäevast alates äi külas. Kõik kulges toredasti, mul oli hea meel, et ta meie pere jaoks aega leidis, et ta viitsis lastega jännata, kala soolata ja leiba küpsetada. Ühesõnaga - sattusin liigsesse vaimustusse ning unustasin, et äi tahab asju ajada keerulisemaks kui nad on. Ma mõtlen just neid asju, mis puudutavad suhteid minu mehe perekonna sees. Pärast seda, kui ämm kuulutus mind kõlbmatuks ja kui meheõde minust tänaval teretamata mööda marssis, olen ma nende inimestega suhtlemist vältinud. Ma ju saan isegi aru, et olen tõesti kõlbmatu, amoraalne ja poolsegane isend, kelle varigi ei kõlba väärika suguvõsa perepilte reostama. Olen olnud nõus sellise imagoga, pole püüdnud midagi parandada ega seletada, vaid peitnud pea sügavale liiva alla ja nautinud pepu peale paistvat sooja päikest:) Mida aasta edasi, seda lihtsam on olnud kurbus enese kõlbmatuse pärast kuhugi ajusoppidesse ära peita ja püüda elada enamvähem normaalne inimese moodi. Aga vot tänaseks otsustas äi täiesti oma initsiatiivil kutsuda meile oma tütre ja tütretütre appi puid saagima. Vara hommikul oli kogu mansa kohal ja mida tegin mina? Lihtsalt ignoreerisin kõiki ja kõike ehk siis lamasin kütmata majas paksu teki all, puhur vastu varbaid ning tekk üle pea ja püüdsin meeleheitlikult endale segleks teha, et tegelikult on kõik hästi, tegelikult ma ju suudan siit voodist end välja vinnata ja viisaka inimesena talgulistele kohvi pakkuda. Et ma pole ju ometigi niiiiiiiiiiii vilets! Kahjuks see üritus siiski luhtus, ma ei olnud suuteline nende inimestega suhtlema, isegi äiale head aega ja aitäh ei ölenud. Peitsin end ära, peitsin nii ära, kui ma sain, lasin kurbusel ja valul oma urgudest välja ronida ning leppisin sellega, et ma olen friik, kes ei oska inimese moodi suhelda ja kes ei suuda oma valust välja tulla. Ehk küsimus ei ole mitte andestamises (ma ei saa ju inimestele pahaks panna, kui nad tõtt räägivad), vaid selles, et minu õhuloss enda kohta (ilus, tubli, vapper ja tark) kukkus järjekordselt kolinal kokku ja ma pole võimaline seda üles ehitama niipeagi veel. Ja ma ei suuda olla nagu teised. Ma olen tõesti kõlbmatu inimene, isegi nii kõlbmatu, et ei suuda viisakat kohvilauajuttu ajada ja naeratust kõrvade taha venitada.

Mul on äia üle hea meel, ta on tore ja tubli inimene. Austan teda ja imetlen. Kuid meil kõigil on õigus oma valikutele ja minule suisa pealsunnitud valik on olnud juba aastaid mitte suhelda ämma ja meheõega ning ma ei ole võimeline seda muutma. Siiani on mul vähemasti olnud õigus oma majja ise inimesi kutsuda ja ütlen ausalt, ma hea meelega jätkaksin seda. Ma hea meelega näen, et mu lapsed oma sugulastega suhtlevad, mitte selles pole asi, aga minu sugulased nad ju pole ja paluks ikka endiselt vabadust enda suhtlusringkonna osas ise valikuid teha. Või on see liiga palju tahetud?

Kudzu

Kõige raskem töö, mis toidab...

on söömine! Iga kord, kui kõhu täis söön, tabab mind selline ränkraske väsimus, mis lausa niidab jalust. Seega on mul kaks varianti: ma ei söö üldse või siis lähen peale sööki magama. Lõunane hernesupp igatahes mõjub laastavalt ja kohe, kui ma selle suurepärase üllitise siin kirja panen, viskun voodisse ja magan. Väsinud olen ma veel seetõttu, et ei suutnud öösel kuidagi lõpetada ühe skandinaavia naiskirjaniku krimka lugemist. Ikka oli tunne, et loen ühe peatüki veel ja siis kohe lähen magama, kuni lõpuks hakkas kell neli saama ja ma lihtsalt olin sunnitud lõpetama. Raamatusõltuvus on tõsine probleem, sest kui elu on nagu on ja raamat on nagu elu pole, siis eelistan mina iga kell raamatuid. Krimkade lugemine on muidugi veel eraldi sõltuvuse liik, mille all mina väga tõsiselt kannatan. Kohe nii tõsiselt, et unes üritasin peita üht lapia, mille ma olin täiesti ise tekitanud. Ja veel mõtlesin unenäos, et huvitav, miks mul pole süümepiinu, vaid hoopiski vahelejäämise hirm? Nii palju siis krimkadest.

Homme saabub külla lp Äi, kes viibib meie külalislahkes majakeses päris mitu päeva. Mõtlesin, kas hakkan tema auks koristama, kuid otsustasin siiski kasutada oma selle nädala ainsat vaba (sh lastevaba ) päeva siiski molutamiseks, lugemiseks ja muudeks toredateks asjadeks.Koristada võin homme ka, kuigi mul on väikestviisi tööpäev. Olen oma elu jällegi niimoodi korraldanud, et lõbutsemiseks (loe: joonistamine, käsitöö jne) pole üldse aega, sest võtsin vastu ühe tööotsa, mis erinevalt ülejäänutest ei pane minu südant rõõmust hüppama, kuid raha on ju vaja:(. Ma ei jaksa koguseg olla sotsiaalne või siis jällegi kodus ringi unnata, tolmulapp peos ja põrandahari näpus. Nojah, samas meie elu on meie enda valikute summa, seega tuleb kaaluda, keda, millal ja kuidas valida. Mis on raske ja keeruline ülesanne, sest ma tahan rohkem, kui võimalik. Maksimalist, idealist ja intorvert, kes näeb välja ja käitub nagu ekstravert - selline on minu diagnoos. Teistel inimestel tekib deprekas, sest nad on liiga palju omapead, aga minul jällegi siis, kui üldse omapead ei saa olla.

Kuid ma pean vastu! Kui pinsile jään, siis kolin Kapa.-Kohilasse või Alutagusele ja siis palun tehke mulle märkus, kui juhtun soiguma üksinduse üle:)

Terv

Kudzu

PS Bonsai kasvab mis kole, olen teda juba mitu korda kärpinud, järgmisel kuul panen talle uue mulla ja vähendan juuri. Ütleme siis nii, et bonsai vajab sama palju hoolt, kui suvaline koduloom, nii et kellele loomad ei istu, siis sellel soovitan lemmikuks valida ühe pisikese sõbraliku bonsai.

Ei või olla!

Täna on mul täiesti lastevaba päev! Eile saatsime MM-i küll kooli, kuid ta laekus sealt tunni pärast, sest oli kütteavarii. Olin muidugi plaaninud puhata ja mängida, aga nagu elu näitab, ei maksa siin midagi planeerida. Tuleb vaikselt kaasa liuelda, mis iganes ka ette ei tuleks. Seda viimast on vaja alles õppida, sest kipun alati liigselt reageerima, kui asjad ei lähe minu tahtmist mööda. Eks siin ole igasugu põhjuseid, miks ma olen selline tegelane, et vajan väga palju stabiilsust ja rutiini, kontrolli oma keskkonna üle ning neid põhjuseid reeglina muuta ei saa, küll aga saab endale teadvustada, kuidas asjad on ja üritada ümber õppida. Hea üritus on väärt ka siis, kui tulemus on nigelavõitu, eksju!

Eile nokitsesin vöökotti tikkida, tikand on lõpusirgel. Siis veel väikene õmblustöö ja paelapunumine ning loodetavasti hiljemalt märtsis saan oma jõuluvõlgadega ühele poole. Noh, ütleme siis nii, et ma olen kalendrist lihtsalt mõned kuud maas ja mul on väga piinlik selle pärast. Samas tuleb väga mahlane kott, ägedam kui eelmine, sest leidsin seekord paremad lõngad värvi mõttes. Eriti meeldib mulle madarapunane, mis annab kogu kotile särtsu kõvasti juurde. Aga eks siis näete, kui valmis saab. Järgmiseks tahan ühed kirikindad valmis nikerdada, kasutades vöökirja. Sellest tuleb põnev väljakutse, mustri võttis pr Lendav küll maha, kuid see tuleb nüüd niimoodi paigutada, et kindad ilusad jääksid. Teine põnev väljakutse saab olema, kui ema annetus vanade kasukate näol minuni jõuab. Kandmiseks nad enam ei kõlba, aga neist saab teha asju. Ühesõnaga, kui olme mind vahepeal ää ei tapa, siis on ees igasuguseid huvitavaid nikerdamisi.

Ilm on väljas nii ilus! Päike särab, külm on küll, kuid keda see enam huvitab? Nüüd oleme harjunud juba tunduvalt krõbedamate külmakraadidega, ja see on hea. Ilmaennustajad lubavad külma veebruari. No see pole küll mingi uudis, sest meie esivanemad teadsid juba tuhat aastat tagasi, et veebruar on kõige külmem talvekuu. Õnneks ka kõige lühem. Ja tihased vidistavad väljas juba väga kevadiselt, nii et varsti, juba päris varsti on loota ilma paranemist. Mis see kuukene siis oodata pole!

Kudzu

Mööduvad aastad...

pea on juba hakanud vaikselt halliks minema ja kortsud on näkku roninud, rääkimata lõualotist ja vuntsidest. Kuid ega see kõik mind ei kurvasta, sest elu on õnneks üürike ja lõppeb ükskord sama kindlalt kui praegune aasta. Ja siis pole nagunii vahet, mitu halli karva või kortsu mul täpselt on.

Aasta lõpus on kombeks teha kokkuvõtteid, mis ja kuidas oli. Eks teen siis minagi:

• Oli taaskord õudne aasta. Kindlustunnet annab muidugi teadmine, et järgmine aasta on veelgi hullem, seda kinnitab senine elukogemus. Vähemalt midagigi turvalist siin koduvanavallatus maailmas!
• Kaotasin viimase aastaga julgelt 20 kilo, kannan nii pisikesi riideid, et ise ka ei usu, kui neid enne selgaproovimist vaatan. Olen laiali jaganud hunniku rõivaid, mis mulle suureks jäid ja saanud oma sõpradelt vastu asju, mis neile väikesed või muidu kasutamata jäänud. Elagu taaskasutus!
• Esimest korda elus võtan antidepressante. Terveks pole saanud, ja nüüd aastalõpu eel sammub deprekas pikkade sammudega tagasi, kuid ega siis peale pooleaastast topeltannuses ravimite manustamist ei saagi oodata, et kõik kaob jälgi jätmata. Ja nendesamuste jälgedega pole ma üldse tegelenud, kuigi peaksin.
• Lõpetasin esimest korda elus ülikooli cum laude , kuigi ma ei tea, kas see nüüd on üldse asi, mille üle rõõmustada. Hind oli nimelt väga-väga kõrge!
• Esmakordselt elus ei ole mul ravikindlustust. Ei põe kah selle pärast, nagunii pole ma eriline arstilkäija. Kaalusin igasugu variante nt fiendust ja erakindlustust, kuid summad on natuke liiga suured, et seda endale lubada. Ja oma psihhiaatrivisiite saan ma kolme kuu fie raha eest 10 korda ehk läbi terve aasta, nii et ses mõttes on kõik OK.
• Esimest korda elus ei kuulu ma ühtegi kollektiivi. Ainus grupp minu elus on minu perekond, kuid olgem ausad, sellest jätkub ja jääb ülegi veel. Kuna olen sotsiaalfoobik, siis mulle inimestga suhtlemine on nagunii hirmus katsumus, seega ongi mõnus mitte kuhugi kuuluda. Turvalisem igal juhul!
• Käisin esimest korda elus Itaalias. Imeline maa, kuhu tahaks tagasi minna. Puhkus Roomas oleks minu unistus.
• Esimest korda elus haigestus lähedane sõber vähki, kuid õnneks sekkuti vähi vohamisse kiirelt ja kõik sai täielikult korda.
• Käisin esimest korda Kumus, st ma olen seal käinud varem ka, aga ainult all saalis, nüüd siis kondasin terve maja läbi.
• Kuna mul on ajataju täiesti pees, siis on positiivne, et kõik sündmused kaovad väga kiiresti kuhugi minevikku ja mul on pidevalt tunne, et juhtunu ei toimunud mitte kaks kuud, vaid kakssada aastat tagasi. Üldiselt on see väga meeldiv, sest mida ei mäleta, seda pole olnud, ja mis on ammu juhtunud, ei saa enam haiget teha.
• Esimest korda elus tegelesin krokiiga. Täitsa tore on see, ja nüüd tänu pr Lendavale sain eilegi mõned visandikesed paberile. Kasvuruumi muidugi on, aga kui arvestada, et ma pole joonistamist õppinud, siis võib endaga rahule jääda.
• Esimest korda elus lugesin läbi paksu ingliskeelse raamatu ja seda täiesti vabatahtlikult. Olen üle läinudki ingliskeelsele kirjandusele ning tänu Jõuluvanale, kes tõi mulle e-lugeri, naudin piirideta kirjandust ja ei pea enam ootama, millal üks või teine raamat eesti keelde tõlgitakse.
• Minu nälg isikliku aja ja ruumi järele on võtnud sellised mõõtmed, et ma ei mahu enam oma pisikesse kehasse ära. Ja vat see on küll kurb.

Ja kui ma lõpuks olen poputanud ja sopsutanud kõiki, kes seda vajavad, siis ehk järgmisel aastal saan rahus lugeda, joonistada ja teha käsitööd. Õnneks pole tegelikult üldse palju vaja.

Head uut siis kõigile ja ootan nagu ikka 31. detsembril kõiki meie majakesse, et uut aastat tervitada. Seekord on ootamas lisaks pidulauale loterii-allegrii, ennustamine, tinapanemine - oi, vabandust, valamine ikka, ja muidugi meeldiv seltskond.

Ikka Teie

Kudzu

Jõulumasendus....

jaa, nii ta läheb, ikka allamäge ja allamäge. Tänaseks on juba selge, et kingitusi ma valmis ei jõua ja ei ole mul ka võimalust kellelegi midagi osta, kuna mul pole isegi veel töölepingut, siis oma palga saan ma tõenäoliselt millalgi peale uut aastat. Seniks on minu sissetulekud 38 euri kuus, maksud kisuvad kuhugi saja euri kanti. Ühesõnaga - rahakotis ulub tuul. Aga samas tuleb kõvasti raha välja käia: laste esinemisriided 45 euri, kingitused kõigile õpetajatele, lasteaednikele ja treeneritele kisuvad paarikümne euri kanti ja kui lisame selle, et tuleb väga palju tavapärasest rohkem sõita ning bensiini hind sealjuures ainult tõuseb, saamegi korraliku pankroti. Muidugi saab siit ja sealt laenata, sest kui ma oma palga kätte saan, siis jääb küttepuude ostmisest ehk natuke raha üle, saab laenud ära maksta. Ja poegade isa käest pole minul enam õigust elatist nõuda, sest poisid on täisealised ja noorem, kes õpib, peaks sellega ise tegelema. Elu nagu lill!

Minu üleskutse inimestele jõulude puhul on alljärgnev: jõulud on perepüha, kus kogu fahmiil koguneb koju, süüakse pühadetoitu ja tehakse kõigile pisike kingitus. See ei ole aeg, kus üks pidu ajab teist taga, kus tuleb end kaameks maksta ja lõputuid kingikotte täita. Mis mõttega pidada pühi, kui jõuluõhtuks tahaks padi üle kõrvade teki all nutta, sest ülepingest on kõik traadid ja juhtmed koos. Palun saage aru, lapsevanemad, et õpetajatele pole vaja teha 40 euriseid kingitusi olukorras, kus oma lastele jäävad seetõttu kingid tegemata. Kas mõni pisike tagasihoidlik ja õpetajale ka vajalik asi või laste endi valmistatud meene poleks palju-palju parem?

Mina ei oota oma lastelt kinke, sest ma tean, et neil pole selleks vahendeid. Ja ma leian, et õpetajatel, treeneritel ja lasteaednikel võiks majanduskriisi tingimustes nii palju oidu peas olla, et nad ütlevad ise vanematele kingituste koha pealt ei. Mul on imelik ja piinlik kõigi nende suurejooneliste pakkide tegemise pärast, sest inimese väärtust ei saa rahas mõõta ja ükskõik kui kallis kingitus ei näita kuskilt otsast, et see inimene meile üldse korda läheb.

Mul on kahju, et jõuluaeg rikub ära minu suhted perega, sest ma olen väsinud ja tige ja pinges. Mul on kahju, et inimesed on oma tarbimishulluses unustanud jõulude tähenduse. Mul on kahju elada riigis, kus inimesed saavad aru ainult rahast. Ja kuna ma ühtegi neist asjadest ka muuta ei saa, siis mul on kahju, et ma pean seda elu siin ja praegu üldse elama.

Kudzu

PS Aga no muidu on tore, sest mu abikaasa ajas MM-i jõulupeo ajad sassi ja ma vihastasin nii hullusti, et keeldusin sinna üldse minemast, seega olen üksinda kodus ja saadan kõik mõneks ajaks kuradile! Ma ei hakka mainimagi, et abikaasa lõuna oli täna pooletunnine, sest vaja ju teha tööd. Milleks oma naisega läbi arutada transpordiasju ja muid peoga seonduvaid küsimusi. Ma saan üha selgemalt aru, et tegelikult olen ma abielus mehe töökohaga. Ausalt öeldes eelistaksin ma sellel üksikema auväärset staatust.

100 asja

kui on valida, kas asjad või inimesed, siis enda häbiks tunnistan, et valiksin asjad. Ja et üksiolemise friiklus on minus ikka väga tugev ning kuna asjad ei taha minult midagi ega mõjuta mind kuidagi, siis ongi nendega koosolemine üks kena asi. Mitte et ma ei saaks hakkama inimestega töötamisega, kuid samas on igasugused inimkontaktid natuke nagu hirmutavad ja natuke nagu õudsed ka. Ja ma ei taha rohkem õudust oma ellu, ausalt!

Olen nüüd reipalt juba pool aastat AD-sid näksinud. Enamasti tunnen end päris hästi, ebatavaliselt hästi muuseas, sest üldiselt on suurem osa minu täiskasvanuelust möödunud depreka tähe all. Et aga inimene kohaneb kõigega, siis muidugi kohanesin ka mina sellega, et õudus ongi elu normaalne osa, et pidevad enesesüüdistused ja teadmine, et ma pole piisavalt hea ei emana, ei spetsialistina, ei kellegina, et see kõik on minu normaalne igapäevaelu. Nüüd ma olen enda üllatuseks avastanud, et saab ka teisiti. Samas mõistan, et rahulolutunne on tegelikult petlik. Piisab vähesest, et jälle kukkuda ja ära vajuda ning mõelda, kui tore oleks surnud olla. Ütleme siis nii, et stabiilse elukorralduse ja minimaalsete inimkontaktide juures saan ma suurepäraselt hakkama. Muutused, probleemid ja suurtes kogustes inimesi murravad mind kenasti katki ja ma ei saa oma asjadega jälle hakkama. Õnneks ma tean, et õudus läheb varsti üle, ma suudan kõik peast visata, olles enne tablaka põske pistnud.

Mul on vahel tunne, et kuulun nende õnnetute inimeste hulka, kes elu lõpuni peavad rohtu võtma, sest minu sõber deprekas ei sõltu otseselt ka välistest asjaoludest. Tegelikult on mul ju kõik kena: väga hea abikaasa, toredad lapsed, head sõbrad, aga ega deprekas sellest küsi. Ta lihtsalt ongi osa minust.

Kuid mis seal siis ikka, lähen parem ära magama. Mida rohkem hetki oma elust ma maha magan, seda kenam elu näib!

Talveunine Kudzu

Lootusetu friik...

jah, see ma olen. Eile veendusin, et rahvamassid pole ikka minu jaoks. Muidugi ma teadsin seda ka varem, aga alati on ju lootust, et äkki mõjuvad rohud minu tavapärasele üksindusvajadusele nii, et minagi muutun natuke sotsiaalsemaks loomakeseks. Aga vat ei ole sellist võimalust. Ma võin süüa rohtu ja minugipoolest kasvõi heina, kuid muutusi selles osas pole. Tunglev rahvamass, kus tuleb endale küünarnukkidega teed rajada, on nagu õudusunenägu ainult selle erinevusega, et unenäost saab ärgata ja leida end turvaliselt omast voodist, samas kui üritustel tulebki endale jõuga teed rajada ning põgeneda.

Ühesõnaga - eile oli kõigepealt jõululaat. Muidu tore üritus, aga kohutavalt palju rahvast ja kitsas ja jube sekeldamine, äri ka ei läinud, kuigi ma joonistasin ilusad kaardid ja heegeldasin kuuseehteid. Lõpuks oli mul selline siiber kõigest, et esitasin abikaasale ultimaatumi - kui ta ei taha, et ma nutma puhken ja märatsema hakkan, siis parem lubatagu mul minema jalutada. Abikaasa oli õnneks nõus ja nii ma veetsingi õndsa pooltunni lähedalolevates kaltsukates. Õhtul oli Inglil esinemine Lõunakas ja me siis mõtlesime, et läheme ka vaatama. Esinemist me ei näinud. Me nägime 100 000 tartlast, kes ühtse massina kogu keskuse täitsid ning usinalt mööda poode rutjasid, koos imikute ja vaarvanematega muuseas. Kuna koeri ei tohi poodi tuua, siis neid kaasas polnud. Õnneks! Mina ei suutnud ühtki poodi peale loomapoodide külastada, viimastes käisin ka seetõttu, et seal saab elusloodust uudistada. Ja ei ostnud me midagi, sest olgem ausad, 10 prossa hinnaalandust mind küll ostma ei meelita. Aga noh, eks ma olen ju teada-tuntud kaltsukafriik ja nagu eile mõistsin, ka osta.ee meeldib mulle väga, sest sealt ostmiseks ei pea ma üldse kellegagi suhtlema (äriasju ajab mul teatavasti abikaasa). Lapsed leidsid ka, et mingisugustele ostuöödele me enam kunagi oma jalga ei tõsta. Ma võin vabalt maksta 10 prossa rohkem rahu, vaikuse ja privaatsuse eest!

Täna sai natuke koristatud ja homme algab jälle töönädal. Kiire on, väga kiire! Aga küll läheb paremaks, ja varsti tulevad jõulud ning pidustused. Püüan sel aastal teha kõigile tillukesed kingid ja nautida niisama perega koosolemist, sest külla tuleb minu ema ja tädi H otse Peterburist, saab olema huvitav ja väljakutseid pakkuv aastalõpp!

Kudzu

Tempo tõuseb...

ja asjad muudkui kuhjuvad. Reis Itaaliasse on jõudnud juba ohtlikult lähedale ja ma pean välja nuputama, kuidas nii sättida, et saaksin ühendada meeldiva kasulikuga ehk kas sõita öösel päälinna ning istuda kohe reisibussi või minna päev varem, et kohtuda toredate inimestega. Ja mida üldse kaasa võtta. Vähemalt paar päeva tagasi oli Roomas 25 kraadi sooja, samas täna käisin väljas villase mantliga ja polnud üldse palav, mis tähendab, et tulebki minna paksude riietega ja siis lõuna poole jõudes järjest vähemaks koorida. Tegelikult on nii, et paljas mõte kohvri vedamisest mööda Tallinna tänavaid täidab mind kerge õudusega. Või koguni raskega. Ehk siis vist oleks lihtsam sõita öise bussiga, kui see muidugi lauba öösiti üldse sõidab.

Juhendaja oli saatnud mulle kirja, et kandideeriksin oma lõputööga üliõpilastööde konkursil, mis eeldab, et ma peaksin kohale minema mingil päeval enne järgmist esmaspäeva, kusjuures mul on sel nädalal kaks päeva, mil ma ei tööta. Aga kuna ma siis kodus toimetan - koristan, pesu pesen, aias nokitsen? Rääkimata sellest, et ma tahan teha käsitööd ja lugeda lõpuni oma raamatut. Lapsed näevad mind ka üsna minimaalselt, mis pole nende suhtes aus. Ühesõnaga - tegin otsuse, et ma ei hakka oma tööd esitama, sest see pole minu jaoks oluline ja üleüldse - milleks elustada negatiivseid kogemusi praegu, kus ma justkui olen hakanud kooli lõpetamise stressist tasakesi väljuma. Ja ma ei taha üldse pealinna külastada, kui põhjuseks pole kohtumine sõbraga või kultuuritripp.

Tegin endale eile veel mõned testid, osalt kutsesobivuse ja osalt isiksuse kohta. Saan igalt poole ühe tulemuse - kunst on minu valdkond. Kuna olen juhtumisi introvert (ma juba kujutan ette, kuidas see väljast tundub, sest mind peetakse millegipärast heaks suhtlejaks, kuigi tegelikult olen ma lihtsalt osav näitleja) ja armastan endas surfata ning üksiolek ei ole mulle probleemiks, siis loovad erialad on täpselt see, mida vajan. Aga mis ma tegelikult teen? Toimetan agaralt oma kahe ülejäänud eelistuse peal (intellektuaalne ja sotsiaalne), milles ma sain tunduvalt nigelamad skoorid ehk siis see pole üldse see, mis ma peaksin tegema. Kuid et luua ja lehvitada, tuleb siiski ka raha teenida. Ja teenida saan ma paraku suhtlemise kaudu.

Tahaksin armsatele sõpradele meenutada, et meie Padjaklubi on vajunud varjusurma ning tuleks uuesti üles turgutada. Näputööd ootavad, pluss muidugi ennustused ja muud toredused. Kas oleks kuidagi võimalik, et saaksime jälle kord kokku nagu üks suur sõbralik pere, ja teeksime seda meie pisikeses räämas onnis? Pakkuge ideid, millal sobiks, mul on nüüdsest ainult nädalavahetused OK ja 22-30 okt olen reisil.

Tervitades

Kudzu

PS Palun ärge unustage broneerimast vana-aastaõhtut, mil toimub tavapärane pr Kudzu pitsball.

Argipäev...

nagu ikka. Elu kulgeb oma tavapärast rada koos kõikvõimalike loogete, tõusude ja mõõnadega. Viimase puhul on abiks ravumid, mis hoiavad ära hullema. Lisaks muidugi kodused toimetused, mis võtavad uhkesti aega ja nagunii on pooled asjad tegemata. Pole suutnud siiani ühegi käsitööga pihta hakata, mille üle ma üldse ei imesta, sest loen agaralt ingliskeelset Troonide mängu osa, mida pole veel eesti keelde tõlgitud. Mäletan, et kirusin kord siinsamas blogis, kuidas ma ei saa mitte midagi aru ühest teisest fantaasiakirjanduse teosest, see oli vahetult enne viimast ülikooli astumist. Nüüd siis kolme aastaga olen jõudnud tasemele, et ilukirjanduse lugemine ei ole enam teps mitte võimatu. Muidugi on sõnu, mida ma ei tea ja kui need korduvad, siis vaatan järele. Ülejäänu on kas täiesti selge või kontekstis selge. Lugemine õnneks pole tõlkimine, mille puhul mul on kalduvus hulluda. No igatahes olen suutnud juba 400 lk läbi lugeda ja mõtlen murega, et kui üks ingliskeelne raamat on veel jäänud, mida ma siis pihta hakkan. Sõltlase mured, eksole!

Mõnikord, kui ma öösel unetuna voodis lesin, tulevad pähe muremõtted. Et kes ma üldse selline olen ja miks minuga kipuvad teatud asjad juhtuma. Ja et andekus ei ole karjääri mõttes üldsegi määrav, vaid on vaja muid omadusi, mida Jumal unustas mulle sündides kaasa anda. Esiteks muidugi välimus, siis veel igasugune ambitsioonide puudumine, siis veel võimetus enda eest seista (teiste eest, palun väga, aga enda eest - annan kohe esimesel võimalusel alla). Ja mis minust niimoodi saama? Kõrgelt haritud, väidetavalt väga andekas meeleheitel koduperenaine. Ehk nagu ma kevadel oma superviisorile ütlesin, võib-olla oleks olnud parem, kui kõik need anded jäänuksid peitu nagu nad aastakümneid olid. Ehk oleks mul siis kergem elada. Aga noh, vahet pole. Püüan end kuidagi vee peal hoida ja et mind õnneks ümbritsevad toredad inimesed, siis ma saan hakkama.

Natuke nalja ka. MM arutles endamisi peale sõbra Otiga kohtumist, et miks ikkagi Ott temast tugevam on. Mina ütlesin seepeale, et poiste värk, eksole. MM teatas vastuseks tähtsalt, et tema pole mingi tavaline tüdruk, sest temale meeldivad draakonid ja nukkude ning muude titekate asjadega ta ei mängi. Püüdsin öeldut leevendada, et tore ju, kui kellelegi meeldivad nukud ja kellelegi midagi muud. Jah, vastas MM, maailm oleks väga igav, kui inimesed oleksid kõik ühesugused. 7-aastane kodukootud filosoof, palun väga!

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Tüüpiline müürilõhkuja tunne. Jälle jõuan veendumusele, et minu vaimse tervise huvides on parem lõpetada välise maailmaga suhtlemine (maailm on OK, viga on puhtalt ainult minus). Elada siin vaikselt oma metsaonnis, teha vaikselt mingeid asju, mis mulle meeldivad ja lubada enda ellu ainult neid inimesi, kes ei tee haiget. Läbi oma laste olen nagunii sunnitud mingil määral ka muu maailmaga suhtlema, see on täiesti piisav.

Kudzu

Minu sõber depressioon...

ei ole ta kuhugi kadunud. Istub teine minu pisikeses peakolus ja ajab vaikselt kombitsaid laiali. Arst leidis, et ma peaksin vähemalt kaks kuud veel võtma topeltannuse rohtu ja siis vaatame oktoobris, kuidas edasi. Et kas saab ühe tablaka peale minna või jätkame kahega. Nojah, muidu tore küll, kuid õige pea lõpeb minu ravikindlustus ja kui lapsed on kodus, siis minust ei ole asjaajajat. Ma ei kuule oma mõtteidki, rääkimata millegi tegemisest. Varsti olen töötu ja ravikindlustamata ja depressioonis ka veel takkapihta. Eriti lõbus!

Loobusime raske südamega vanema tütre iluvõimlemisest. Selgus,et nende trennid kolitakse siit meie lähedalt ära teise linnaosasse. Et kui meie elame äärelinnas ja meie laps hakkab käima koolis teises linnaotsas, siis peaksime veel viima kolm korda nädalas teda trenni veel ühte linnaosasse. MM-i trenn algab kolmveerand viis, mil minu abikaasal on tööaeg. Ja kui mina hakkaksin teda bussidega tooma ja viima, siis peaksin kodust umbes pool neli lahkuma, sest ühtki bussi sinnakanti meie juurest ei lähe, tuleks vahepeal ümber istuda. Ausalt öeldes on mul ka muid asju teha ja ühistranspordis istunud olen ma enda arvates viimase kolme aasta jooksul piisavalt, nii et tänan, aga me ei hakka isegi üritama.

Ma olen väsinud. Olen väsinud sellest, et koguaeg käib mingi tramburai. Olen väsinud kolm korda päevas sööki vaaritamast. Olen väsinud sellest, et pean oma elu elama öötundidel, mis keerab tuksi järgmise päeva, sest ma ei jaksa hommikul tõusta. Olen väsinud olemast meie kõigi ema.

Ma ei taha uuesti kukkuda auku, kust ma olen kuidagi end välja vinnanud. Samas ei ole pääsu, see on nagu aamen kirikus. Ilmselt on minu aju harjunud sügisel depresseeruma ja ma ei saa selle vastu, isegi tabletid ei aita. Aga noh, alati on võimalik passiivselt suitsiidne olla. Mis siin muud, kui kohv kurku ja sigaret hambu. Ükskord see lõppeb niikuinii!

Kudzu

Sm kunstiteadlast oleme valmis kuulama tundide kaupa....

käisin laupäeval Tallinnas eesmärgiga nautida kunsti ja suurepärast seltskonda. Ja see õnnestus! Kellel vähegi võimalik on, soovitan Kumus näitust ise külastada, see on väärt asi, mida Eestis igal ajal näha ei saagi.

Üksiti teatan,et olen elus ja valmis tööks ning kaitseks ehk siis teisisõnu koolialguse meluks. Sügis saabub sel aastal teisiti, sest mina ei lähe kooli, kooli läheb hoopiski meie MM. Mina tahaksin jõuda seenele ja keeta moosi, nokitseda aias, teha natuke käsitööd ja viia end uuesti kunstilainele. Suvi on olnud väga kiire,väga intensiivne ja samas mõnus, nii et olen mälupagasisse poetanud hulga hetki,mida külmal talvel meenutada.

Tervitades

Kudzu

Ajaaugus....

mingil hetkel olid meie majas kõik kellad seisma jäänud, mis tundus väga kõnekas, sest ajaga on miskit lahti. Ühest küljest lendab aeg kohutava kiirusega, ärkamisest magamaminekuni ei jõua eriti midagi teha, ainult süüa keeta ja pesu pesta, kui aus olla. Teisalt venib august nagu üks eriti äranaätsutatud närikas ning ei taha kohe kuidagi otsa saada. Peale augustit tuleb september teatavasti, algab MM-i koolitee ja Inglike läheb lasteaeda ning pr Kudzu kavatseb logeleda, kuniks võhma jätkub (loe: üks päev näiteks, siis tahaks juba sekeldama hakata).

Olen vahepeal tuuninud oma elamist ja pesnud vaipu, üles riputanud kardinaid ja teinud korda töökabineti. Siis olen ma natuke ka tuuninud iseennast või õigemini enda garderoobi, lisades sinna heegeldatud pika valge kampsuni ja rohelise jaki (leiud kaltsukast). No ma ei tea küll, kuhu nende ilusate riietega küll minna, kodukana nagu ma olen, aga küll ikka mingeid kohti leidub, kus enda garderoobiga laineid lüüa (nt kodus abikaasa silma rõõmustada või Selveri kassapidajate ees kekutada).

Samas pean ma siiski mainima, et olen ikka veel väga-väga väsinud. Magasin täna jälle kolm tundi ja oleksin vist edasigi maganud, aga õnneks oli abikaasal nii palju oidu peas, et ta mu poole kaheksa paiku üles ajas. Eks need õhurõhud siin käivad üles-alla, kord palavus ja päikesepaiste, siis jahe ja pilvine, mis ilmselt loksutavad ka minu vererõhku ja sellest ka üüratu väsimus. Või siis on asi lihtsalt selles, et majapidamine ja lapsed võtavad mult tublisti energiat, nii et see suvepuhkus võiks tõesti ära lõppeda, enne kui mina ära lõppen. Positiivne asja juures muidugi on sale figuur ja võimalus S suuruses riideid kanda. Iga asja juures ka midagi head, aga seda head ka nagu lõpmatuseni ei taha, sest kaugel see XS enam on. No ei taha ju välja näha nagu oleksin eile kuskilt sunnitöölt lahti lastud!

Kudzu