Jõulumasendus....

jaa, nii ta läheb, ikka allamäge ja allamäge. Tänaseks on juba selge, et kingitusi ma valmis ei jõua ja ei ole mul ka võimalust kellelegi midagi osta, kuna mul pole isegi veel töölepingut, siis oma palga saan ma tõenäoliselt millalgi peale uut aastat. Seniks on minu sissetulekud 38 euri kuus, maksud kisuvad kuhugi saja euri kanti. Ühesõnaga - rahakotis ulub tuul. Aga samas tuleb kõvasti raha välja käia: laste esinemisriided 45 euri, kingitused kõigile õpetajatele, lasteaednikele ja treeneritele kisuvad paarikümne euri kanti ja kui lisame selle, et tuleb väga palju tavapärasest rohkem sõita ning bensiini hind sealjuures ainult tõuseb, saamegi korraliku pankroti. Muidugi saab siit ja sealt laenata, sest kui ma oma palga kätte saan, siis jääb küttepuude ostmisest ehk natuke raha üle, saab laenud ära maksta. Ja poegade isa käest pole minul enam õigust elatist nõuda, sest poisid on täisealised ja noorem, kes õpib, peaks sellega ise tegelema. Elu nagu lill!

Minu üleskutse inimestele jõulude puhul on alljärgnev: jõulud on perepüha, kus kogu fahmiil koguneb koju, süüakse pühadetoitu ja tehakse kõigile pisike kingitus. See ei ole aeg, kus üks pidu ajab teist taga, kus tuleb end kaameks maksta ja lõputuid kingikotte täita. Mis mõttega pidada pühi, kui jõuluõhtuks tahaks padi üle kõrvade teki all nutta, sest ülepingest on kõik traadid ja juhtmed koos. Palun saage aru, lapsevanemad, et õpetajatele pole vaja teha 40 euriseid kingitusi olukorras, kus oma lastele jäävad seetõttu kingid tegemata. Kas mõni pisike tagasihoidlik ja õpetajale ka vajalik asi või laste endi valmistatud meene poleks palju-palju parem?

Mina ei oota oma lastelt kinke, sest ma tean, et neil pole selleks vahendeid. Ja ma leian, et õpetajatel, treeneritel ja lasteaednikel võiks majanduskriisi tingimustes nii palju oidu peas olla, et nad ütlevad ise vanematele kingituste koha pealt ei. Mul on imelik ja piinlik kõigi nende suurejooneliste pakkide tegemise pärast, sest inimese väärtust ei saa rahas mõõta ja ükskõik kui kallis kingitus ei näita kuskilt otsast, et see inimene meile üldse korda läheb.

Mul on kahju, et jõuluaeg rikub ära minu suhted perega, sest ma olen väsinud ja tige ja pinges. Mul on kahju, et inimesed on oma tarbimishulluses unustanud jõulude tähenduse. Mul on kahju elada riigis, kus inimesed saavad aru ainult rahast. Ja kuna ma ühtegi neist asjadest ka muuta ei saa, siis mul on kahju, et ma pean seda elu siin ja praegu üldse elama.

Kudzu

PS Aga no muidu on tore, sest mu abikaasa ajas MM-i jõulupeo ajad sassi ja ma vihastasin nii hullusti, et keeldusin sinna üldse minemast, seega olen üksinda kodus ja saadan kõik mõneks ajaks kuradile! Ma ei hakka mainimagi, et abikaasa lõuna oli täna pooletunnine, sest vaja ju teha tööd. Milleks oma naisega läbi arutada transpordiasju ja muid peoga seonduvaid küsimusi. Ma saan üha selgemalt aru, et tegelikult olen ma abielus mehe töökohaga. Ausalt öeldes eelistaksin ma sellel üksikema auväärset staatust.