Oh jah. Leidsin siitsamast esimeste soovituste hulgast nende loo "igavesti noor", mida mõni aasta tagasi ahnelt kuulasin. Praegugi... Rütmid, saundid, kurbus, valikud (või nende puudumine)... Film ise oli ka karm, just sellesama paratamatuse tunde tõttu.
Ometi on midagi muutunud. See lugu (ja ka sinu viidatud tiivad) köidab ikka, aga praegu, hetkel, ma saan aru, et mul on võimalus valida, mismoodi ennast maailmas tunnen. Et see kurbus ja valu ei ole mu elus ainsad asjad, et peale selle on muudki veel...
Maailm on nagu kaleidoskoop, annab killukestest pildi. Miski raputab seda ja pilt muutub! Praegu ma mäletan, et kaleidoskoopi saab keerata, kuni pilt on vastuvõetav.
On olnud aegu, ja mitte vähe, kus ma olen oma kurbuses ja enesehaletsuses püherdanud, hoidnud sellest kümne küünega kinni, seda isegi oma veidral moel nautinud - see oli tuttav, järelikult turvaline... Aga valu... on ikka valu, olgu kasvõi magus nostalgiline valu või mis iganes.
On olnud aegu, kui olen oma kurbust põletanud läbi sedasorti muusika. Nüüd ma tean, et kurbusest vabanemiseks on ka teisi võimalusi. Aitäh, et sa meelde tuletasid! Homseni!
See lugu jõudis minuni vene romansside õhtul, kuhu sattusin tänu õemehele (aitäh!). Harva, kui mõni lugu mind niimoodi raputab, sest see lugu räägib natuke ka minust ja võib-olla veel kellestki olulisest inimesest minu elus. Tiivad andsin ma oma lastele ja ma loodan, et nemad ei pea kunagi hiljem mõtlema oma valikutele ja kurvastama seepärast, et teatud asju ei saa iialgi muuta. Kui anti tiivad, siis oli patt need küljest rebida...
4 kommentaari:
Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas see lugu minust siiani mööda on läinud...
Oh jah. Leidsin siitsamast esimeste soovituste hulgast nende loo "igavesti noor", mida mõni aasta tagasi ahnelt kuulasin. Praegugi... Rütmid, saundid, kurbus, valikud (või nende puudumine)... Film ise oli ka karm, just sellesama paratamatuse tunde tõttu.
Ometi on midagi muutunud. See lugu (ja ka sinu viidatud tiivad) köidab ikka, aga praegu, hetkel, ma saan aru, et mul on võimalus valida, mismoodi ennast maailmas tunnen. Et see kurbus ja valu ei ole mu elus ainsad asjad, et peale selle on muudki veel...
Maailm on nagu kaleidoskoop, annab killukestest pildi. Miski raputab seda ja pilt muutub! Praegu ma mäletan, et kaleidoskoopi saab keerata, kuni pilt on vastuvõetav.
On olnud aegu, ja mitte vähe, kus ma olen oma kurbuses ja enesehaletsuses püherdanud, hoidnud sellest kümne küünega kinni, seda isegi oma veidral moel nautinud - see oli tuttav, järelikult turvaline... Aga valu... on ikka valu, olgu kasvõi magus nostalgiline valu või mis iganes.
On olnud aegu, kui olen oma kurbust põletanud läbi sedasorti muusika. Nüüd ma tean, et kurbusest vabanemiseks on ka teisi võimalusi.
Aitäh, et sa meelde tuletasid!
Homseni!
See lugu jõudis minuni vene romansside õhtul, kuhu sattusin tänu õemehele (aitäh!). Harva, kui mõni lugu mind niimoodi raputab, sest see lugu räägib natuke ka minust ja võib-olla veel kellestki olulisest inimesest minu elus.
Tiivad andsin ma oma lastele ja ma loodan, et nemad ei pea kunagi hiljem mõtlema oma valikutele ja kurvastama seepärast, et teatud asju ei saa iialgi muuta.
Kui anti tiivad, siis oli patt need küljest rebida...
Postita kommentaar