Hüva aastavahetust!

On aasta viimane päev. Eesti krooni viimane päev. Aasta ostuhulluse tipp. Bensiinihinna lagi. Aga sellegipoolest olgem rõõmsad, sest kohe saab aasta läbi ja tuleb uus.

Loodame, et uus aasta tuleb malbe, leebe ja armastav nagu maikuu päraslõuna, kus lilled õitsevad, linnud laulavad ja maa on jälle unest üles ärganud. Rajud, masud, Monikad ja Scarletid, Edgarid ja Andrused sulagu uuel aastal koos lumega!

Soovin kõigile tugevat tervist, palju häid sõpru, rohkesti raha ja reisimist ning kohtumiseni siinsamas juba uuel aastal!

Tervitades
Kudzu

Vabad hetked...

Kui ma tavaliselt kasutan võimalust ebameeldivaid ülesandeid edasi lükata oma mõttekesi siia puistates, siis seekord tegin vastupidi. Hoidsin end kõvasti tagasi ja kirjutasin hoopis valmis päevanormi esseed. 2/3 üllitisest on nüüdseks olemas, enam-vähem ka ingliskeelne ja ma ikka veel ei tea, kas see ka õppejõule sobib. Kuna on vaja kirjutada 10 lk kolmest tehnikast, siis ma olen usinalt kasutan erinevaid allikaid, sest mul, andke andeks, ei ole nii palju enda mõtteid, et iga tehnika kohta 3,3 lk kirjutada. Ma sain niimoodi aru, et kirjandust tohib kasutada, ja ausalt öeldes on essee Eestis ja essee Ameerikas ja veel eriti essee Inglismaal täiesti erinevad mõisted. Minu arust on meil siin essee midagi sellist, kus inimene avaldab oma isiklikke mõtteid misiganes teemal ja olgem ausad, 10 lk on üle mõistuse palju. Sellist kogust mõtteid saab endale lubada vast mõni filosoof, kellel nagunii midagi targemat teha ei ole. Igatahes sain ma omal ajal maksimumpunktid riigieksamil siukse asja eest, ei olnud seal viiteid ega midagi, puha ainult see pahn, mis minu peast sel hetkel välja voolas ja oli seda umbes 3 või äärmisel juhul 4 lk. Inglise esse on poolt ja vastuargumentidele üles ehitatud, seal on väga kindlad reeglid, kuidas kirjutada, mis peab olema sissejuhatuses ja mis lõppsõnas (sai sedagi päris hiljuti tehtud). Aga mis loom on essee USA-s? Mine võta kinni! Mina teen midagi referaadi ja Eesti essee vahepealset. No ja kui ei sobi, eks siis tuleb ümber teha. Ei saa ju oodata, et pr Ameerika Õppejõud tunneks meie kultuuriruumi, eks ta ikka eeldab, et meie tunneme tema oma paremini. Millest on kangesti kahju, sest meie oleme siin ka täitsa toredad ja täitsa tegijad ning ei peaks alati lähtuma sellest, et suurriikide maailm on ainus ja õige ning kõigile kodune.

Viimane jupp esseed nihkub juba uude aastasse, sest homme mul ei ole aega ja reedel, 31. detsembril on juba Püha Üritus ehk aastalõpp Kudzu juures. Inimesed, palun pange soojad sokid jalga, meie põrandad on vastikult külmad. Kes soovib öömajale jääda, võiks kaasa haarata ka mõne teki või madratsi, sest kui tuleb järgmine tuisk, siis on mul ülekorrusel ilmselt noorem poeg koos oma pruudiga ja seega tuleb külalised majutada alla (PS kõik võib muutuda, jälgige jooksvat infot). Aga olen kindel, et me saame hakkama, kuna häid Padjaklubilasi mahub palju ühte lauta (just see on õige sõna meie hõredate seintega osmiku kirjeldamiseks). Kes soovib joovastavaid jooke, varustagu end ise, sest kuigi tinapanemine kuulub aastavahetuse juurde, doseerib igaüks vajaliku koguse tina lähtuvalt enda vajadustest. Meie poolt on söögivärk, seda va toidukraami võib endaga ka ise kaasa võtta - äkki on erisoove või spetsiaaltoitu vaja, mida mul ei ole pakkuda. Ja kuna ei toimu retke Taevaskotta (vist on paremaid viise teise ilma minna kui vanade eestlaste pühapaigas lumme uppuda ja surnuks külmuda), siis meie oleme kodus ja ootame alates kellu viiest-kuuest-seitsmest-kaheksast või midagi sinnakanti. Kõik ennustusideed on teretulnud ja vajalik riistvara palun ka kaasa võtta, meie poolt on palju pakse raamatuid ja Taro-kaardid.

Nüüd ongi vist kõik ja nagu öeldud, jälgige jooksvat informatsiooni (ja ka seisvat, lamavat ning istuvat).

Kudzu

2010 valu ja võlu

oli see vast aasta! Annaks Jumal, et selliseid aastaid rohkem ei tuleks, kuigi traditsiooniliselt saan ainult lisada, et aastalõpu tõdemus - saab minna hullemaks, oi kui palju hullemaks, peab paika igal aastal, ja muidugi ka sel. Ebameeldivused kumuleeruvad hoogsalt, päädides millega? Hr Raukase sõnul on käes väike jääaeg, niisiis on oodata maailma muutumist ja pole üldse kindel, kas inimekond selle ka rõõmsasti üle elab. Nii et kui võrrelda oma elu globaalsete protsessidega, pole justkui häda midagi, samas tuleb enda jamadega siin ja praegu hakkama saada ning ei teiste inimeste ega maailma probleemidega võrdlemine ei anna üldse mingit tulemust. Sestap jäängi oma isikliku ajaloo piiridesse ning väidan, et 2010 oli enneolematult jäle aasta.

Minu jaoks oli tegu ellujäämiskursusega sõna otseses mõttes. Ma pole juba aastaid enam nii sageli mõelnud vabatahtlikule lõpetamisele, sest jaks on otsas, lootus on olematu ja koorem liiga raske kanda. Ellujäämisinstinkt hoiab hinge sees, aga mõistus ütleb, et aitab küll. Eks sa siis katsu nende kahe vahel kuidagi hakkama saada, kerge see igatahes polnud. Veendusin veelkord, et minu viis oma valuga toime tulla, on kapselduda iseendasse ja see tuleb üllatavalt hästi välja. Ja nii lihtne on visata nalja tõsiste asjade üle ning peita oma kurbus rõõmsa maski taha. Ja muudkui edasi võidelda, kuigi järjest sagedamini tekib küsimus: milleks? Milleks see kõik? Milleks sajad kilomeetrid bussis ja rongis? Milleks magamatus, ebaregulaarne toitumine, üksindus, eraldatus perekonnast? Milleks ingliskeelsed esseed? Milleks tegeleda teiste probleemidega, kui endal hing paelaga kaelas? Milleks pakkuda abi inimestele, kes ennast ise aidata ei taha? Milleks, küsin ma? Vastus: raha. Nii proosaline, eksole!

Ma sain sel aastal aru, et olen valede valikute maailmameister. Vahel tundub, et pole ainsatki asja, kus ma oleksin suutnud õige valiku teha, sest iga samm, mille astunud olen, toob kaasa järjekordse jama. Sageli olen mõelnud, et ma ei taha koduuksest üldse väljudagi, ma ei haaku inimestega (see on muuseas minu, mitte nende probleem), ma ei taha enam rohkem haiget saada (jällegi minu häda), ma ei taha mitte midagi kogeda, mul on selleks raamatud, et midagi tunda. Raamatu saab kinni panna, kui asjad ülejõu käivad.

Ma tunnen end kohutavalt süüdi. Süüdi selles, et minu õpingute pärast ei ole perel raha, et noorem poeg kukkus koolist välja, sest ma ei suutnud teda tagant utsitada piisavalt. Et ma ei panusta koju nii palju kui peaks, seda enam, et teised ei hakka rohkem tegema, isegi kui nad peaksid mustuse sisse ära uppuma. Ma tunnen end süüdi, sest elan kellegi teise arvelt ja see on üsna talumatu mõte. Ma olen kehv ema, vilets abikaasa, niru sõber.

Aga kas on olnud ka midagi head? Muidugi. Olen ju siiani elus. 15 kilo pekki jääb sellesse aastasse maha, kah hea saavutus. Suvel oli paar päeva, kus ma tundsin end täitsa õnnelikuna. Äi hoidis oma kümme tundi suve jooksul meie lapsi, nii et me saime natukene ka abikaasaga kahekesi olla. Mul on päris mitu inimest ümber, kes saavad asjadest aru ja keda ma võin sõpradeks nimetada. Sõpruse mõõdupuu on ju see, kas ollakse olemas, kui teisel on raske või võetakse vastu abi enda raskuste puhul ja haihtutakse õhku, kui andjal enam midagi anda pole. Huumorimeel pole ka lõplikult maha jätnud, eks seegi hoiab omamoodi elus. Väljas on ilus talveilm, juba teist aastat järjest. Sain sügise jooksul valmis kaks paari kindaid. Vanem poeg kolis mõned päevad tagasi eraldi elama, suur asi mu meelest. Ja kuidagimoodi olen ma oma asjadega hakkama saanud.

Niisiis, jääaeg las tulla, mammutid kõmbivad edasi! Ja tuleb aasta uus koos uute jäledustega, sest igav ei tohi sinul mitte olla!

Kudzu

Lumelabidas ja teised vajalikud riistad...

jaa, praegu tuleb kasuks omada kohe mitut lumelabidat, lisaks veel sooje käpikuid ja karvamütsi ning vateeritud pükse ja sulejopet. Eks ikka selleks, et ennast kuidagimoodi lumehangedest läbi närida, sest muidu jäädki lumevangi. Põnev aeg, ma ütleks! Lubatakse veel lumele lisagi, mistõttu on sattunud eriti suure küsimärgi alla meie iga-aastane 31. detsembri retk Taevaskotta. Olgem ausad, kahe väikelapsega rinnuni hangedes metsas kolistada on nii suur pongestus, et lihtsam on minemata jätta. Tõenäoliselt me parkimisplatsist kaugemale ei jõuagi. Kelgu tarimine pehmes paksus lumes ei ole tulemuslik nagu me juba eile veenduda saime, kui üritasime kohalikul kelgumäel väikest jõulusõitu korraldada. Praegusel ajajärgul on kodu parim koht, vähemalt oleme suutnud oma autod lumevabad hoida ja teerajad lahti, et üldse aiast välja pääseda.

Jõuluaeg möödus kiiresti ja tegusalt. Jõululaupäeval käisime korraks õe perel külas ning enne kohalejõudmist nägime pesuehtsat Jõuluvana. Tuli teine reipal sammul mööda kõnniteed, tühi kingikott näpus. Soovisime vastastikku häid jõule, lapsed muidugi olid vaimustuses, et ongi jõulutaadid liikvel. Järgmine taat ootas meid õe kodus, aga nagu lapsed tabavalt märkisid, ei olnud tegu päris jõuluvanaga, vaid see oli onu A, kes endale jõuluvana kostüümi selga oli ajanud. Mis muidugi ei muutnud laste rõõmu sugugi vähemaks. Aga vaat meil käis päris jõuluvana! Mina olin juhuslikult helistamas ülakorrusel, mistõttu taadiga ei kohtunud, noh, nii nagu igal aastal. Lapsed lustisid täiega ja esinesid küll tantsu, küll lauluga. Ingel siiski pidas vajalikuks märkida, et küllap see olin ikkagi mina, kes oli endale päkapikukostüümi selga ajanud. Väidetavalt olevat taat rääkinud kangesti minu moodi (uskuge, jõuluvana pingutas end peaaegu neljaks, et rääkida nagu jõuluvana!). MM jäi aga kindlaks, et tegu oli ehtsa vanaga. Oli, kuidas oli, igal juhul sai nalja ja kinke ning siinkohal muidugi suur tänu headele sõpradele, kes andsid oma panuse säästuaja kingikoti täitmiseks!

Ülejäänud jõuluaja päevad möödusid keetes ja küpsetades ning vahetpidamata nõusid masinasse toppides või neid pestes. Ma arvan, et pirukaisu on inimestel tükiks ajaks läinud! Sest kui on kitsas käes, siis tuleb nuputada ja kombineerida, et laual ikka midagi oleks ja et ikka oleks natuke teistmoodi kui tavaliselt, mistõttu poest ostmise asemel on vaja ise söök valmis teha ja kokku kombineerida. Kokkuvõttes aga väsisin mina nii ära, et üleeile õhtul jäin diivanil istudes tukkuma, eile magasin päeval kaks tundi ja ka täna hommikul lubasin endale pika une. Vaja ju jõudu koguda, sest selle nädala jooksul pean suutma valmis kirjutada essee, mille tähtaeg on juba 05. jaanuaril. Ma ei saa just öelda, et see mind eriti reipaks muudaks!

Nii on möödunud meie pere jõulud. Aastalõpp läheneb pikkade lohisevate sammudega ja küllap juba varsti on aeg teha kokkuvõtteid eelmisest aastast. Aga sellest juba mõnel järgmisel korral!

Kudzu

Blogida või mitte blogida, selles on küsimus...

üks meem käib maailmas ringi. Ja nüüd on ta minuni jõudnud, eks ma siis vastan küsimustele ja anna teatepulga edasi.

1. Külastan oma blogi sagedusega ....

vähemalt kord päevas. Tõsi ta on, et inimesi, kellega reaalselt suhelda, on minu ümber õige hõredalt. Ja et ma pole ka suurem asi helistaja (ma imestan alati, et inimesed lihtsalt niisama võtavad toru ja lobisevad telefonis!), siis minu viis maailmaga suhtlemiseks ongi blogimine. Tõde on, et see suhtlemine on natuke nagu ühepoolne. Aga ikkagi parem kui totaalne isolatsioon.

2. Poliitikute blogisid loen...

mitte kunagi ei loe. Mind ei huvita, mis neil öelda on, ma ei viitsi oma aega kulutada demagoogiale ja rumalusele.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...

on huvitav teada, mida maailmas inimesed mõtlevad ja ütlevad. Saan olla kursis sellega, kuidas mu sõpradel elu kulgeb ja kuidas kulgeb elu neil, keda võiks ehk isegi nagu vaenlasteks nimetada. Viimaste puhul on hea vältida igasuguseid otseseid kontakte, aga eks see ole ju vana tõde, et oma vaenlasi tuleb tunda ja virtuaalmaailm on selleks täitsa hea koht. Lisaks olen ma leidnud endale blogide kaudu sõpru ning isegi kui me kunagi päriselt ei kohtu, on mul hea meel, et nad olemas on.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele...

eelistan, sest nagu juba eelpool öeldud, helistamisega ma sageli toime ei tule ja msn-i ka mulle ei meeldi kasutada. Minu natuke erakliku loomusega sobib blogindus väga hästi. Vahel mõtlen päris tõsiselt, et kolimine kuhugi x-kontinendile võõrast keelt kõnelevate inimeste sekka ei muudaks minu elus midagi, suhtlusmaailm koliks minuga läbi neti kaasa ja see on ju täitsa piisav, või mis?

5. Kas sina kirjutad pigem päevikuvormis või teistele mõeldes?

Ma kirjutan teistele mõeldes iseendale. Päevikut hakkasin pidama 12-aastaselt, sellest ajast olen regulaarselt märkmeid teinud ja võin öelda, et blogimine mulle seetõttu sobib. Tean, et inimesed loevad minu üllitist, seega ei saa ma kirjutada väga paljudest asjadest, millest tahaksin , kuna ma ei usalda avalikku netiruumi ülearu palju. Aga õnneks on olemas mustandite kirjutamise võimalus, nii et enamik lugusid saab kirja pandud ja üles tähendatud ka ilma neid avaldamata.

Ja minu küsimus:

Millised teemad on Sinu jaoks blogimaailmas kõige huvitavamad?



Palun kribada kõigil, kellel on soov midagi antud teemasse lisada.

Jõulud jõudvad...

kus nad pääsevad! Jõulukaardidki said eile öösel viimaks valmis ja ootavad ärasaatmist. Hilinenud soovid on igal juhul paremad kui üldse mitte midagi soovida, eksju!

Soovin siis minagi kõigile rahulikke pühi ja rõõmsat aega - nii perega koos olemiseks kui iseendale!

Puhkus tarviline vara...

puhka hoolega! Ausalt, nüüd tahan mina ka natuke puhata ja mängida! Loomulikult algas minu puhkepäev sellega, et kass kraapis ennastunustavalt magamistoa ukse taga ning nõudis sisselaskmist. Olin sunnitud end voodist välja ajama ja ta tuppa lubama. Ega mul ei olnudki kahju ärgata, sest nägin unes mingit õudukat, justkui ma pidanuks uuesti tegema inglise keele eksamit ja sain seal ainult 20 punkti, kuigi üks tore õpetaja lubas organiseerida nii, et ma ikka kuidagi eksamist läbi saaksin. Uurisin unes, kus ta küll elab, et talle lilled viia, aga kahjuks lõppes uni enne ära, kui ma oma uurimistööga lõpule jõudsin. Inglise keel, jummel küll!

Eile käisin tegemas tööotsakest. Tegelikult polnud see miski otsake nagu kohapeal selgus. Algul oli jutt, et viin läbi pisikese kahetunnise workshopi, aga tegelikkus oli see, et vedasin 17 inimesega gruppi terve pika päeva! Õnneks oli mul olemas hunnik ideid ja hunnik materjali, viimane topitud minu legendaarsesse kohvrisse. Ja ma sain suurepäraselt hakkama. Õppejõud küll mainis paari asja, mida võiks silmas pidada (jah, ma olen nõus - samas, ma ju ei teadnud, et tuleb maratonpäev), kuid ega siis minagi pole täiuslik. Hirmu üldse ei olnud, teadsin, et õppejõud on kohe kõrval, kui miski peaks untsu minema või mul on abi vaja. Sain aru, et meie koostöö on väga hea, me tajume teineteise kohalolekut ja isegi ilma koostööd harjutamata see tekkis. Mul on uhke tunne, et õppejõud mind nii palju usaldas ja lasi mul vabalt luua ning lehvitada. Ja ma saan selle värgi eest raha ka, kui ma vähegi jaksan end kokku võtta ja arve esitada. Täna ma seda päris kindlasti ei tee.

Kui minu eneseusk oli vahepeal täiesti kadunud ja minema jalutanud, siis nüüdseks olen end natuke kogunud ja mõtlen, et ma saan oma asjadega hakkama, nii laias laastus. Vahel küll tekib mõte, et hakkamasaamine on üks asi, teine asi on, et tuleks ka rõõmustada tehtu üle, aga et väsimus on üle mõistuse suur, siis hetkel tahan ma lihtsalt niisama olla. Ajan ära kõik kooli- ja töömõtted, keskendun lihtsale heale, eksju. Täna püüangi teha meeldivaid asju nt valmistuda jõuludeks. Koristada eriti pole vaja, ainult kingikotid vahivad ammuli sui ja ootavad täitmist. Ja jõulukaardid maalimist. Ja sõpradele tahaks ka natuke jõuluimet tekitada. Pole toredamat asja kui kinkimisrõõm! Ning väljas aina langeb lund, no sel aastal ei saa küll keegi musta maa ja lödise ilma üle nuriseda.

Kudzu

Ja veelkord...

tuleb sel aastal sõita Tallinna. Homme on mul seal üks väike tööotsake, millest ma isegi täpselt ei tea, mis ja kus see on. Korraldab meie armastatud draamaõppejõud ja meil lihtsalt pole olnud mahti täpsemalt rääkida või siis olen mina tema jutu lihtsalt unustanud või kõrvust mööda lasknud, mis minu ülimat hajameelsust arvesse võttes on normaalne ja tavapärane, eriti viimasel ajal. Nii palju ma tean, et sihtgrupp on lastega töötavad inimesed ja nagu ma aru sain, tuleks neile pakkuda tehnikaid, mida nad ise saaksid lastega läbi viia. Seega saavad vahendid olema minimaalsed, et anda kogemus, kuidas on töötada mitte millegagi ja teha seda nii, et oleks fun. Mingit tõsist teemakäsitlust alateadvusest ja sügavatest tunnetest ei tule, kuna nii ehk naa ei ole selleks aega, vahendeid ja ressurse - ma pean ju asjad ise kaasa võtma siit, ei hakka küll värve ja pintsleid endaga kaasa pakkima.

Niisiis töötab osa minu ajust homse ürituse ettevalmistamisega, osa ajust koostab vahendite nimekirja ja osa ajust mõtleb, mida ma pean enne jõudma veel kodus ära teha. Siin on tõeline segadus hetkel, kuna eilne päev ei olnud just parimate hulgas. Jõulutaat käis kingikotti täitmas, see võttis hulga aega pluss muidugi see, et hommikul sai minu väsimus tervest mõistusest jagu ja ma korraldasin siin pisikese draama. Ma väga loodan, et sellest oli ka kasu, sest kui mu perekond ka ei hooma, et ma olen otsas omadega, siis nad ka ei toeta mind ja ootavad ikka kõik suu ammuli, et mina keelaks-käseks-pooks ja laseks. Ütleme siis nii, et minu toimetulekuvõime on saanud kõvasti kannatada pideva kohanemise tõttu ülikiiresti muutuvate asjaoluga seoses koolis ja ümbritsevas maailmas toimuvaga. Ellujäämiskursused on nö meile õppetöösse tasuta sisse programmeritud ja ma vist ei ole just parim ellujääja.

Ja kui ma tagasi tulen, siis saan lõpuks ometi hakata jõuluettevalmistustega tegelema. Et mida süüa ja mida kinkida ja mida iganes. Eriti just seda viimast!

Kudzu

Ehh, kes usuks?

Viimase nädala sündmused: kaotasin ära oma uhke tikitud mobiilikoti, seejärel väga ärritatuna läksin arvutiklassi, tahtsin meile vaadata, vajutasin klaviatuuril ühele klahvile ja hetkega olid kõik arvutiklassi arvutid kustunud. Õhtupoole keeldus kaardimasin minu kaarti vastu võtmast. Neljapäeva hommikul sattusin põleva mootoriga trammi. Seejärel kaotasin oma kindad. Need leidis keegi õnneks üles ja ma sain nad kätte. Reede õhtul jäin paar minutit bussijaama hiljaks ja veetsin seal kaks tundi kuni järgmise bussini. Bussis kubises Soomest tulnud ehitajatest. Roppuste valik minu sõnastikus täienes kiiresti, kuigi mitte väga uute ja huvitavate sõnadega. Täna läksime mehe suguvõsa metsast tooma jõulupuud ja selgus, et metsa netu. Oli tehtud lageraie, seal ei kasva enam praktiliselt midagi, ainult tuul ulub tühja välja peal. Sedakorda siis viimane retk sinna jõulupuud tooma. Pärast tegin neljatunnise lõunauinaku ja olen ikka veel nii väsinud, et tahaks jõuetusest nutta. Linnas on pr Ämm, aga kuna ta meid ka ise väga näha ei taha, siis sellest katsumusest olen ma prii. Elu on lill, elu on till, elu on t...a - parafraseerides meie ehitajaid, Eesti au ja uhkust välismaal.
Kuid pole halba ilma heata. Sain kinnitust, et mul on palju sõpru, kelle jaoks olen endale üllatuseks oluline inimene. Ja kes on muidugi ka minu jaoks olulised inimesed. Pr Maalikunstnik ütles, et peale kooli lõpetamist peaksin ma hakkama kunstnikuks ja surus mulle pihku paksu raamatu Van Goghi maalidega - eks ma siis muudan oma pseudonüümi Prof Kott ümber Prof Kogh´iks ning haaran pintsli pihku ja lõuendi põlvedele. Sakslastest õppejõud veensid mind, et jätku ma probleemsete inimestega tegelemine kus see ja teine. Et ma olen hoopis muuks võimeline, ja et tehku ma oma elus peale kooli lõppu ainult neid asju, mida ma armastan - sh ka tantsimine. Kuna meil oli jõulupidu, siis sain ma nende rõõmuks esineda ka laulmisega, nii et järgmised soovitused on ilmselgelt seotud lauljakarjääriga bändis "Elevant mulle kõrva peale astus, ja mitte ainult - lausa lamas ja istus" (miks mitte ka luuletajakarjäär - Pomekrantsi ja J.Mäggiga võrreldes olen ma ju täiesti arvestatav tegija luulemaastikul, kui tuisk ära ei puhu).
Küllap soovitab draamaõppejõud mulle ka midagi ilusat, armastavat ja kasulikku, mis kõik on ainult minu hüvanguks. Jah, kes on küll see Kudzu, kellest te kõik räägite ja kellele loodate? Mina tunnen ainult üht äravaevatud, väsinud hobusekronu, kes vaevu-vaevu veel suudab jalga jala ette tõsta. Võib-olla on neil kõigil midagi tõsiselt viga, näevad hallukaid vms. Ei tea, ei oska nende eest rääkida.
Ma tahaksin, jah. teha asju, mida armastan. See on minu jõulusoov - palun, Jumal, viska mulle miljon, ja siis ma pühendun loomingule. Inimestega töötamine ei ole tõesti minu jaoks.
Kudzu

Seiklused öös...

kuna koolitööd tuleb ära teha, siis seoses lapse haigusega pole selleks muud aega kui öösel. Ikka oma uneaja arvelt, millal siis. Kuidagi väga kergesti tuleb see, et mina pean oma kohustused kõrvale viskama, kui meie perekonda mõni ekstreemsus tabab. Saate isegi aru, et minu 90-tuhandene õppelaen on tühiasi võrreldes abikaasa palga potentsiaalse vähenemisega haiguselehe tõttu. On ju fakt, et tema peab meid kõiki üleval, ja õppelaenu ei tule ju kohe tagasi maksta, ning kui ma juhtumisi üldse sussid püsti viskan, siis minu arusaamist mööda ei pea ka käendajad seda tasuma. Ühesõnaga - see, millega ma tegelen, on minu hobi. Ja perekonna vaatepunktist väga kulukas hobi. Ja selle väärtus on nii madal, et ma võin küll jätta asjad tegemata, kooli pooleli ja üldse. Aga et ma olen jonnakas, siis annan aga öösel tuld ja kütsin kohe päris mitu lehekülge teadusteksti valmis.

Lõpuks saan ju isegi mina aru, et millalgi lihtsalt peab magama. Aga just vahetult enne voodisse kobimist avastasin alumise toa ukse tagant setterkoera, kes oli meie magamistoa ukse avanud ja nõudis õuelaskmist. Meil üleval nimelt pole ukselinki, noh, selline pisiasi, elame siin majas alles kuuendat aastat, ei saa ju iga tühja asja pärast ka lärmi tõsta (seepärast ma ei hakka siia kirja panema kõiki neid asju, mida meil kunagi pole olnud või mis on katki läinud ja jäänudki katki nt meie aiavärav). Nii et meil on magamistoa uksel seespool üks riiv, aga kui mina öösel all töötan, siis ei saa ust teadupärast riivi panna. Koer kasutas selle teadmise osavalt ära, lasin ta niisiis õue ja nüüd on ta kadunud. Mina ei tea, kas ta pääses aiast kuidagi välja või ajab mingeid omi asju, igatahes kutsumise peale ta ei tule. Ja ma ei saa nüüd siis ikkagi magama minna, sest kui ta järsku otsustab tuppa tagasi tulla, siis pean ma soojast voodist välja ronima ja ta tuppa laskma.

Täna õhtul lasin mina ka kodunt jalga. Panin riidesse ja jalutasin pool tundi ümbruskonnas. Esiteks olen ma tõesti kolm päeva toas istunud ja teiseks, ma lihtsalt ei suutnud seda lärmi, kaklemist ja pidevaid nõudmisi enda isikule (tee süüa, anna vett, too paberit, tule vaata, mis ma joonistasin, ma tahan seda-teist-kolmandat jne) enam välja. Mõistsin, et kui ma kohe jalga ei lase, siis juhtub midagi hirmsat. Karjun kellegi peale, lõhun midagi ära, ütlen asju, mida pärast kahetsen. Väljas oli hea ja jahutav, kiusatus poodi viina järele minna oli küll suur - teate ju seda nippi - pudel viina keresse ja siis hange magama, hommikuks on rebastel kõht täis ja ise ka murest lahti, kuid olgem ausad, miinus kümme ei ole õige temperatuur selle eksperimendi korraldamiseks, niisiis seekord loobusin. Ja rahakotti põld ka kaasas. Lonkisin niisama ringi, käisin mäletsusi heietamas nendest aegadest, kus mul oli usku asjadesse ja jaksu vastu pidada. No m mõtlesin, et kui ma meenutan häid asju, äkki siis muutun ka positiivsemaks või midagi. Ühel hetkel mees helistas ja ütels, et lapsed magavad, siis kõmpisin koju tagasi. Homme kaebab MM tädi Tiinale kõik ära ja minu olematu renomee muutub veel olematumaks. Seega pole põhjust ka selle pärast muretseda.

Noh, koer kaabib ukse taga. Lasen loomakese tuppa, mul endal ka juba silmade ees virvendab.

Head ööd siis!

Kudzu

Kaukaasia vang

istun alates reedest kodus, väljas pole kordagi käinud, kuna Ingel on haige ja see tähendab, et abikaasa peab poodi minema kas üksi või koos MM-iga. Minu osaks on lõbustada haiget ja see on kokkuvõttes nii väsitav, et ma ei jaksa mitte midagi. Kui mõlemad piigad on kodus, siis peab pidevalt keegi nendega tegelema, muidu nad kaklevad ja siis on kisa taevani. Oleme mehega nagu kaks klouni, kes püüavad meeleheitlikult publikumi lõbustada ja jätavad kõik oma vajadused kuhugi tahaplaanile. Migil hetkel tekitab oma vajaduste eiramine tohutut viha ja frustreerib väga tugevalt. No kui ei saa isegi nii palju omavahel rääkida, et välja mõelda, mida poest tuua, siis on asjad üsna kehvad. Ma olen märganud, et kui nendega üksi olla, siis konflikte nii palju pole, aga kui me mehega oleme mõlemad olemas, siis ilmselt on konkurents tähelepanu pärast veel suurem ja kaklused eriti kerged tulema.

Nagu ikka siis, kui on hädasti vaja teha koolitöid, ei ole selleks võimalust. Eile ei teinud, täna ei tee, homme on mul gruppamine, siis ei saa ka midagi teha. Kõik käriseb igast otsast ning selle taustal tõdemus, et minu juustesse on kõvasti halli siginenud, tundub täiesti OK. Kortsud, hallid juuksed - ma ei näe välja nagu 40-aastane, vaid nagu 60-le lähenev elust räsitud pensionieelik. Vaat mis juhtub, kui pidevalt ignoreerida oma olemust ja oma vajadusi. Muidugi saan end lohutada, et mõne aasta pärast läheb elu kergemaks, vähemalt mõneks ajaks, aga ega mulle ressurssi laste kasvatamise osas ju kuskilt juurde ei tule - abilisi ei tule, vanus tiksub juurde, mitte ei jää vähemaks. Oleme mehega oma lastekasvatusprobleemidega kahekesi, see on kurb tõde (noh, muidugi on veel hullemaid olukordi, see on selge, kui seebivesi). Ja nii vahva on kuulda, kuidas meie vanematel pole aega ninagi nokkida, sest neil lõpeb näidendiproov ja algab kooriproov ja nii palju on vaja teha ja jõuda. Elagu teine noorus, ja ma südamest loodan, et see kestab neil surmani. Hädised ja hooldust vajavad vanurid meil siit veel puuduvadki!

Õnneks on kõik pidevas liikumises. Kõik saab mööda, kõik saab läbi. Iga tee lõpeb kord, iga raskus saab kunagi ületatud, iga kurbus kurvastatud ja rõõm rõõmustatud. Advendiaeg on käes ning armastuse ja andestamise pühad on saabumas. Muidugi on enamik pühademeeleolust kirglik egotripp "Ahh, küll ma olen hea!", aga olgu kasvõi selline aeg korra aastas. Kurb ju, kui üldse poleks.

Kudzu

Lumetorm, kõrvavalu ja tegemata tööd

lund muudkui lisandub ja hanged hakkavad muutuma mägedeks - lastel saab olema peale tormi lõppemist lõbu laialt, kelgumäele pole tarvis minnagi. Meie linnas saab ka praegu kodust välja, nii hull asi pole õnneks. Loodan, et ei lähegi palju hullemaks, nt elekter võiks ikka majapidamises ringelda. Kui voolu pole, siis me peame hotelli elama kolima, sest meie keskküttepumbad töötavad elektri jõul ja generaatori ostmine ununes suvepalavuses sootuks.

Laste etendus oli tore, lapsed ise nunnud ja arvan, et neile jääb see eluks ajaks meelde - olla suurel laval ja esineda. Esimese osa vaatas Ingel meiega koos ja tuleb tunnistada, et ta tüdines väga kiiresti ära ning hakkas sekeldama. Sülle ja sülest maha, püsti ja uuesti istuma, eesistme seljatoe toksimine oli ka põnev, kuigi keelatud tegevus. Lõpuks ma suisa ootasin, millal vaatus lõpeb ja tuleb vaheaeg ning teine osa etendusest. Kui siis oma põnne laval nägin, tekkis harras meeleolu ja vanemlik uhkus lausa pungitas rinda pluss veel asjaolu, et iluvõimlemine oli lapsena minu lemmik ja ma oleksin vist kõik ära andnud, kui mul oleks olnud mingigi võimalus seda harrastada. Kui etendus läbi sai, leppisime mehega kokku, et tema võtab vanema tütre ja mina pisema. Läksin siis last otsima, pole - treener ütleb, et tema ei tea, aga ju isa võttis kaasa. Küll aga leidsin ma lavalt MM-i, kes tuttavat nägu nähes väga rõõmus oli ja mulle sülle hüppas. Vaatasime veel ringi, Inglit eikusagil. Lõpuks läksime üles garderoobi, kus kohtusime hr Abikaasaga, ja nagu selgus, Inglit temaga ei ole. Sel hetkel tabas mind kerge paanikahoog, tormasin uuesti alla, pisar silmas, et appi, nüüd on keegi minu imearmsa tütre ära varastanud. Aga enne, kui ma jõudsin korraldada etenduse "Andke kohe mu laps tagasi!!!!", nägin ma Inglikese peanuppu saali ukse juures ning keegi nende rühma lapsevanem oma võsukesega oli Ingli enda hoole alla võtnud. Laps käes, infarktioht möödas, tormasime garderoobi riietuma st ootama, millal vabaneb mõni pingike, kuhu oma asjad poetada. Lõpuks tulid MM ja abikaasa alla, saime mõlemad lapsed riidesse, jalutasime autoni ja kaevasime selle lume alt välja ning sõitsime koju. Kell oli peaaegu pool kümme, väljusime kodust kell neli. Tuba oli külm, söök tegemata ja abikaasa ei jõudnud eriti ka tööd teha, sestap valmistasime kiire õhtusöögi ja panime lapsed magama, abikaasa toksis oma arvutis, mina enda omas, pärast kudusin veel kinnast.

Öösel aga algas järgmine tramburai. Inglil valutas kõrv ja ta terve öö ei maganud. Valuvaigistajat me talle sisse ei suutnud sööta, alles vastu hommikut sai pulbriks tambitud ja veega segatud tabletijupp lapsele enam-vähem jõuga suhu valatud ning siis saabus hetkeks ka öörahu. Tableti andmise hetkel oli kell pool kuus hommikul. Praegu on abikaasa lapsega arstil ja mina püüan välja mõelda, kuidas ikkagi saaks oma kodutööga nii kaugele, et mul oleks võimalik kolmapäeval ettekanne esitada. Ju vist tuleb korraldada nii, et täna töötab abikaasa ja homme mina. Muud võimalust kahjuks ei ole.

Järgmisel nädalal on osakonna jõulupidu, kuhu ma tõenäoliselt ei saagi minna. Oleks hea, kui saaksin minna loengutesse, muidu mul tulevad lihtsalt mitteilmunud ja siis on täiesti kindel, et kooli lõpetamine lükkub kuhugi kaugesse tulevikku.

Saabus abikaasa koos Ingliga: keskkõrvapõletik. Täna enam kirjutada ei saa.

Tervitades

Kudzu

Lumi langeb...

suisa kosena, kattes maa ja taeva valge pehme tekiga. Minu roosikesed on ilusti talvekatete all ja saavad kevadet oodates mõnusasti tukkuda. Kahjuks lõhkus eelmise korra suur lumesadu iluõunapuu, mis on lihtsalt pooleks murdunud. Oli teine selline nooruke ja piitspeenike puuhakatis, aga ma loodan, et äkki ta kevadel ikkagi ajab mõne oksakese külge ja ei sure päriselt ära. Ma ei osanud kartagi, et lumi võib olla nii raske, et puu ei jaksa seda raskust kanda.

Täna on meie lastel tähtis päev. Toimub etendus päris teatri päris laval ning meie Inglikese astub üles esimest korda oma elus. Meil on piletid ostetud ja saame kõike oma silmaga näha. Pisikesed iluvõimlejad, eriti just need kõige nooremad, on nii armsad, et täitsa uskumatu kohe. Tavaliselt läheb neil ka natuke sassi esinemine, aga nad on sealjuures vastupandamatult tähtsad ja asjalikud, nii et naerurõkatused saalis on alati soojad ja toetavad. Terve eilse õhtu õmblesin kokku Inglikese kostüümi, MM kleit oli juba kellegi teise poolt valmis õmmeldud, seega vaeva vähem. Ja raha kulus ka muidugi rohkem.

Raha on üldse huvitav teema. Igapäevased poeskäigud on muutunud kurvaks sündmuseks, sest toidukorvi hind on lakke hüpanud ja isegi kui osta ainult soodushinnaga kraami, tuleb summa ikkagi suurem, kui kunagi varem. Ma olen täitsa mures järgmise semestri õpingute pärast. Kui ma stippi ei saa - ja olgem ausad, ingliskeelne protsessipäevik ja 10 lk ingliskeelset esseed pr Ameerika Õppejõu aines mulle kindlasti head hinnet ei anna, siis pole koolis justkui millegi eest käia (noh, õnneks saan ma igal kell tervislikel põhjustel akadeemilisele jääda). Eile pusisin oma protsessipäeviku kallal, vandudes tulist kurja ja võideldes sooviga seda jama üldse mitte esitada, noh, midagi siiski tehtud sain , kuid olgem ausad - niisuguse asja kasutegur on pea olematu. Lisaks kubiseb minu päeviku kirjavigadest, mida ma esmaspäeval lappima hakkan, hetkel on muid kiireid asjatoimetusi ja panen selle ilge üllitise mõneks ajaks kõrvale. Pr Ameerika Õppejõud vist ei ole aru saanud, et ta ei ela enam omal maal, vaid kusagil mujal ja aineprogrammid tuleks ka üle vaadata sellest lähtuvalt. Ei saa nõuda ju sama, mida Ameerikamaa tudengitelt, kas pole? 10 lk esseed eesti keeles - palun väga, aga inglise keeles? 6 EAP eest on minu arust vähe, tööd selles aines liiga palju ja nii ma kavatsen ka tagasisides kirjutada.

Tegelikult ongi lugu nii, et minu lõpetamine on praegu vääääga suure küsimärgi all. Võin öelda, et uurimisprojekt on sama hästi kui läbi kukkunud. Ma ei arvestanud teatud faktoreid oma uurimust kavandades ja need on siis sellise hooga sisse sõitnud, et vaata ja imesta. Aega uue teema jaoks kahjuks enam ei ole. Ja ütelus, et tulemuse puudumine on ka tulemus, mind siinkohal eriti ei aita. Mingit tahtmist ei ole kirjutada tööd, mis näitab mind negatiivses valguses - et lugege kõik, kui nõme võib üks inimeseloom olla. Isegi kui see on tõde ja fakt. Arvan, et meil kõigil on õigus oma minapilti säilitada, eriti kui tegu on väga hapra pildiga. Masohheerumine on iseenesest tore asi, aga ainult teatud koguses. Ja ma ei arva, et lõputöö peaks ainult masohheerumist sisaldama. Noh, samas tühja sellest kõigest! Lumi sajab, ilm on tore, tuleb etendus ja läheneb jõuluaeg ning mul ei ole vähimatki kavatsust lasta end heidutada asjadest, mis on hetkel minust kaugel.

Minu selle aasta üks õppetunde ongi, et tasuta töötamine tuleb ära lõpetada. Kui inimesed maksavad oma tundide eest, siis nad ka hoolivad neist rohkem. Olgu see raha kasvõi sümboolne, aga ta kuidagi kohustab ja sunnib panustama rohkem, kui asi, mis on tasuta käes. Hea uudis ongi, et uuel aastal on mul oodata natuke tööd, mille eest makstakse. Asi seegi!

Nautigem siis lumesadu, enne kui tormiks kätte ära läheb!

Kudzu

Tänamatusest...

Kuidagi on nii juhtunud, et see teema on väga aktiivselt minu ellu ennast sisse söönud ja nüüd ma lasen oma tunded siia blogisse valla.

Tänamatus minu jaoks tähendab seda, et inimene saab kelleltki midagi lihtsalt niisama ja heast südamest ning esimese asjana hakkab saaja selle üle nurisema. Et miks on selline, miks mitte teistsugune, miks on nii, mitte naa, see pole piisavalt hea ja too pole piisavalt hästi - ühesõnaga, läheb lahti kingitud hobuse hammaste loendamine ja kaariesekahjustuste kirjapanek. Minu arust eestlasele (aga võib-olla ka üldiselt inimkonnale) omane reageerimine. Milleks tunda rõõmu, kui saab vinguda ja õiendada? Ei saa siinkohal jätta mainimata, et eks ma ise vingun ka, vajadusel suisa nii palju, et võiksin saada Vingumise Maailmameistri tiitli. Samas üritan ma mitte olla tänamatu. Võib-olla on kodune kasvatus teistsugune, võib-olla on vaesus õpetanud mind hindama saadut, sest kui sul üldse midagi pole, siis oskad tänu tunda ka pisikeste asjade üle. Kui oled Nälga lähedalt näinud, siis rõõmustad, et toit on laual; kui oled kandnud terve elu teiste vanu riideid, siis oled õnnelik, kui saad vahel harva mõne asjakese päris poest osta; kui ei ole jaksanud endale raamatuid soetada, siis iga enda isiklik raamat tundub taeva kingitusena jne. Ja kingitusi on ju üldse imetore saada, rääkimata sellest, kui tore neid veel teha on. Kingitus võib olla ka hea sõna või toetav pilk, ei peagi olema auto, maja ja kristall-lühter.

Võib-olla on inimesed tänamatud seetõttu, et nii on lihtsam. Kui keegi midagi annab, siis peaks nagu ka vastu andma midagi, aga vaat seda ju ei tahaks teha. Tahaks saada kõike kohe ja tasuta! Tahaks olla Maailma Naba ja Kõrgeim Tipp, kelle jalge ees kummardatakse. Kas see on ehk mingi alaväärsustunde väljendus? Või on see lihtsalt üks negatiivse ellusuhtumise pale? Süüdlaste otsimise nõiajaht on minu arust ka tänamatusega seotud. Kui asjad pole sellised nagu meile meeldiks, siis tuleb leida see, kes on süüdi ja seejärel anda talle nii, et veri lendab. Küll siis teinekord teab, et tuleb teha teistmoodi. Ses mõttes on kool olnud mulle väga hea õpetaja, kuna enamik tagasisidet, mida olen sealt saanud, on keskendunud positiivse otsimisele ja ideedele, kuidas muuta asju paremaks, mitte negatiivsetele külgedele ja vigadele ning süüdlase ristilöömisele ja mädamunadega loopimisele. Samas kui süüdlane on leitud, siis on endal hea kerge tunne: mina ei ole vastutav, ei millegi eest - teised vastutavad, nad teevad selles ka vigu ja mina olen Jumal, sest mina vigu ei tee (kuna ei võta ka vastutust).

Ja see peab siis olema vaba rahvas ja vaba riik! Inimesed, kes armastavad peamiselt kritiseerida, süüdlastele nõiajahti korraldada, negatiivset ja ainult negatiivset igas asjas märgata ning ise hoiduda igasugusest vastutusest. Vaba inimene mõistab selgelt, et vabadus on seotud valikute tegemisega ja vastutusega. Mina arvan, et 700 aastat orjaaega on jätnud oma jälje -meie ei tahagi olla vabad, meile meeldib olla orja rollis, vinguda, kritiseerida ja õiendada ning veeretada vastutus kuhugi mujale ja kellegi teise kaela. Vähemalt on, kellele näpuga näidata.

Kudzu

Hinda seda, mis sul on...

mitte ära nuta taga, mida pole, see on iidne tarkus, mida on lihtne välja öelda, aga väga raske teostada. Inimene ikka ju igatseb millegi järele, ikka tahab lennata Päikese poole, ikka tahab merel kahekesi üksinda olla koos J.Tätte ja M.Matverega, eksole! Või siis ei taha seda viimast (mina nt ei taha), selle asemel tahab midagi muud - pisikest palmisaart, kus on tilluke onn, palju raamatuid, puuviljad kasvavad ukse all ja vahel käib ka mõni hea sõber naabersaarelt külas (progress, kas pole? ma olen juba nõus, et keegi minu saart külastab). Igatsus on hinges ka minul, samas olen hakanud tänu kahe linna vahel loksumisele hindama järjest enam seda, et mul on perekond ja kodu ning ma saan armsate inimeste keskel jõuluaajal olla, ja ka muul ajal. Kui mul pole parajasti koolinädal, siis on helge meeleolu ja tuju hea, asjad liiguvad, energiat on ning see kõik väljendub ka minu ümbruses: koristamine ei aja hulluks, viitsin küpsetada kooki, eksperimenteerida köögis, kaunistada kodu, mürada lastega ning nautida lumist vaadet oma töötoa aknast. Kui saabub koolinädal, tabab mind frustratsioon: ma olen tige ja närviline, kaotan oma asju, ei suuda otsustada, mida selga panna ja mida kooli kaasa võtta, kogu maailma ebaõiglus ja tigedus valdavad mind ja päälinnas olles võitlen pidevalt sooviga koju põrutada ja jätta kooliasjad kus seda ja teist. Ainus, mis mind takistab, on kohusetunne ja teadmine, et kui juba oled otsutanud lohega võidelda, siis ainult võiduka lõpuni.

Mulle meeldib gruppe juhtida. Ma tõesti naudin protsesse, mis grupis toimuvad, seda, kuidas inimesed avanevad, kuidas nad avastavad ammuunustatud oskusi ja uusi aspekte iseendas, kuidas luuakse ja lehvitatakse. Kui on toimiv grupp, siis saab sealt kaasa heaolutunde, mida ei ole lihtne millegagi võrrelda. Võib-olla ka hea paarisuhe annab niisuguse mõnusa hoolimise ja soojuse tunde, töö üksikkliendiga kindlasti ka, samas grupienergia on alati väga võimas. Vaat sellised head kogemused ongi siiani üks põhjus, miks ma ikka pusserdan oma õpingute kallal, miks ma ei ole siiani käega löönud ka siis, kui kaos koolis muutub talumatuks. Kui eriala sobib, kui töö tuleb hästi välja, siis on vaja pingutada, et paber kätte saada ja päriselt ka tööle hakata.

Järgmisel nädalal on selle aasta viimane koolinädal, oh seda õnne! Siis on jäänud veel 6 kuud vastu pidada. Ja siis on lootust, et tuleb soe suvi, saab ujuma, saab maale ja saab aias nokitseda. Usun, et talv möödub koolitööde keskel nii kiiresti, et ei märkagi. Lootma ikka ju peab?

Kudzu

Tuunin, tuunin, tuunin nagu jaksan...

ehk lugu sellest, kuidas viia oma ellu sisse midagi uut. Laupäeval tegelesin ma rõõmsalt koristamisega ja võtsin alustuseks ette kolakapi köögis. Meil on üks lastele ligipääsmatu kapp, kuhu ma panen asju, mida hetkel ei ole vaja või siis lihtsalt silma alt ära. Ja kuna täiesti ootamatult on saabunud advendiaeg, siis ei leidnud ma jälle üles advendikalendrit ega ühtki muud asja, millega tube kaunistada. Teadsin, et selle kolakapi sügavustes peab jõulustaff olema, aga kus? Esmasel vaatlusel ei suutnud ma peale hunniku kinkekottide ja muu sodi-podi mitte midagi leida. Niisiis tuli kapp korda teha ja selle töö käigus eemaldada ülearune sodi, mis oli kappi endale pesa teinud. Uskuge või mitte, aga ma sain sealt äraviskamiseks suure prügikotitäie nodi, mis leidiski tee prügikasti. Jõuluehted leidsin ka üles ja nüüd on siis meie maja kaunistatud ning valmis jõuludele vastu astuma. Korda sai ka ravimikarp, mis ajas üle igasugustest kõikvõimalikest aegunud tablettidest. Üldiselt selgus, et ma olen varustatud ainult elementaarsete ravimitega, sest õnneks (ptüi! ptüi! ptüi!) ei ole meil siin keegi haige ja pole põhjust medikamente koju tassida. Lisaks on uues kuues köögi seinakapid, sest neile sai pandud ilusad keraamilised uksenupud, mille tõi väga varajane Jõuluvana, ja ka köögikapis sisu sai üle vaadatud ning sealt ülearune eemaldatud.

Koristamise käigus tekkis mul veel igasuguseid mõtteid kodukaunistamise osas, mida asusingi suure hurraaga ellu viima. Esiteks tuunisin ma natuke meie tuba, riputades seinale tikitud saaniteki, mille kunagi Ostast hangitsesime. Tõstsin natuke pilte ka ümber ja tuba sai täiesti uue näo. Saanitekk oli siiani viibinud kokkurullitult kusagil kapi otsas, sest ma ei leidnud talle allkorrusel kohta. Nüüd siis naudime ainult meie abikaasaga vanaaegset käsitööd, aga vähemalt on vaip eksponeeritud. Koridori panin üles kaks suurt ja võimsat akrüülmaali tornide teemal, mis on just jõuluajale sobivalt rohelise, kuldse ja punasega maalitud. Koridor muutus kohe poole suuremaks ja mul on hea meel, et pildid ei pea kapi taga tolmu koguma, seda enam, et pr Maalikunstniku arvates on need pildid väärt ülesriputamist. Nii ongi minu elamine saanud hoopis uue näo, sest pisiasjade muutmisest piisab täiesti ruumile uue hingamise andmiseks.

Eile aga tuunisime piparkooke. Nimelt vorpisin ma laupäeva õhtul valmis korraliku portsu piparkoogitainast, millest eile lastega kooke tegime ja hiljem glasuuriga kaunistasime. Glasuuri tegin ka ise, paraku küll ainult ühte värvi (helerohelise), sest mina ei suutnud kusagil leida ei toiduvärve ega ka värvilist tuhksuhkrut peale helerohelise. Aga ilus glasuur tuli, hiljem püüan pilte ka üles panna.

Ühesõnaga - Jõul võib meile nüüd tulla küll!

Kudzu

Hommikune äratus...

oli täna selline, et lapsed ronisid kell veerand üheksa meie voodisse ja MM teatas meie ägisemise peale, et tädi Tiina ehk siis meie hoidja oli öelnud, et tema ei taha enam seda juttu kuulata, et meie midagi ei jaksa. Tema jaksab küll kõike! Eelmisel aastal tuli MM jutuga, et korralikud emad ei maga hommikuti, nüüd on jõutud uuele levelile ehk siis lapse üleskeeramisele oma vanemate vastu. Tädi Tiina ei tea seda, mis siin majas toimub ja mis meie peres toimub ja mis minuga toimub. Tädi Tiina ei sõida mitme linna vahet, ei ürita ühendada pereelu, tööd ja kooli. Ja ma arvan, et tema ei saa anda hinnanguid ei minule ega meie abikaasale niisugusel lahmival moel ja eriti veel läbi lastega manupuleerimise. Ma olen ausalt öeldes nii vihane, et tahaks temaga üht tõsist vestlust maha pidada. Samas ei ole mõtet piike murda traditsiooniliste pereväärtuste ülistajaga, kes loobus oma laste nimel arstikarjäärist ja on õnnelik ning rahul, et saab iga päev põrandaid pesta, tatiseid ninasid pühkida ja süüa keeta. Ning ei suuda mõista, et kõik naised ei ole nagu tema ega peagi olema. Mina arvan, et praeguse hullumeelse elukorralduse juures anname me mehega mõlemad endast parima.

Toon näite meie nädalaprogrammist: MM-il on eelkool esmaspäeviti ja kolmapäeviti, mis algab kell pool üheksa. Abikaasa viib lapse teise linnaotsa kooli, istub ise kella kümneni kohvikus ja teeb tööd. Esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ja pühapäeval on lastel trennid. MM-i trenn algab neist kolmel päeval kell 17.00 ehk siis abikaasa sõidab hoidja juurde, rabab lapsed ja viib trenni, pärast istudes spordisaali fuajees ja tehes tööd. Kahjuks ei lõpe abikaasa tööpäev kell viis, vaid kell kuus ja et minule ei ole juhilube, siis ei saa ma teda ka kuidagimoodi aidata. Mind ei ole üle nädala kodus, küll ainult paar päeva, aga see tähendab lisakoormust minu mehele. Maja tuleb kütta - seda tuleb teha mitu korda päevas, kuna meie maja ei ole väga soojapidav. See on talvine töö, mis nõuab palju aega ja energiat. Koristamine, söögikeetmine, pesupesemine, koristamine on minu ülesanne, mida ma teen õhtuti ja nädalavahetustel nagu vähegi jaksan. Tööga on õnneks ühel pool, muidu oli mul veel lisakohtustus kord nädalas kodust ära käia (ja me elame sisuliselt maal, ärgem unustagem). Vanemat poissi pole kunagi kodus või ta magab, temast meil abi pole; noorem poiss elab teises linnas - temaga on omad probleemid, mis kurnavad lisaks meie rahakotile ka närvisüsteemi. Meil ei ole teatavasti vanavanemaid, kes meid aitaksid, ei ole selliseid sõpru, kel endal poleks väikesi lapsi ja üleüldse elame me teatud mõttes isolatsioonis. Palun öelge, mida saaksin ma veel teha? Olen nagunii loobunud enamikest asjadest, mis mulle jõudu annavad nagu lugemine ja kunst. Elu on hetkel nagu halvemat sorti sunnitöö või burlakkide elu Volgal. Vead oma koormat, sellest vähimatki rõõmu tundmata, ja siis tuleb lisaks mõni lahke inimene, kes ütleb, et teed liiga vähe ning valab meid üle kena haisva sitase poriga.

Mina kauem ma elanud olen, seda enam saan ma aru, et inimesed on ühed koledad loomad, hulga koledamad, kui ükski kiskja või tige putukas olla saab.

Kudzu

Mängi õige ise!

Mina: Kuule, MM, mängime, et me räägime jaapani keeles!
MM (etteheitvalt): Ma ei oska jaapani keelt!
Mina: No aga mängime, et me mõlemad oskame!
MM: Mina ei oska ühtki keelt!
Mina: Mängult võib igat keelt osata. Mängime, et me oskame!
MM: Ma olen väsinud! Sa võid ise mängida, kui tahad!

Natuke aega hiljem on vaja ära koristada mänguasjad. MM keeldub, sest ta on väsinud ja teatab mulle, et sina ju ka ei tee midagi, kui sa väsinud oled!

Palun väga! Kumb meist 6 ja kumb 40?

Süda, sinu metsik elujanu...

ei pea teps mitte taltuma, sest minu süda on ilus, toimiv ja elujõudu on selles nagu muda. Vasaku vatsakese pisike hüpertroofia on, aga see jääb peaaegu normi piiridesse. Perearst on arvamusel, et kooliskäimine mõjub mulle halvasti ja et ma vajan puhkust koos mõõduka liikumisega. Ehk siis nüüd on mul alati võimalus kebida tervislikel põhjustel akadeemilisele, kui ma tunnen, et kooliasjad kasvavad üle pea. Selge see, et minu kiire kõhnumine ei ole leidnud adekvaatset selgitust, aga vähemalt on mul olemas tagala akadeemilise puhkuse näol. Poleks ma sundinud end perearstile minema, siis mul seda tagalat ei oleks. No ja sale on ju tore olla, kergem liikuda ja pidevalt saan oma garderoobi uuendada. Ostsin nt sügisel ühe kihvti ruudulise miniseeliku, tahtsin seda ükspäev selga panna ja uskuge või mitte, seelik kukkus mul seljast maha! Kui mõni armas inimene tahab lahedaid riideid ja on minust mõnevõrra lopsakam, siis ma annaksin hea meelega ära hulga kandmiskõlbulikke asju, muidugi kui minu stiil sobib üldse.

Mis puutub puhkusesse, siis ma küll ei näe, kuidas seda saaks korraldada. Mul on hunnik koolitöid, millel juba ülejärgmisel nädalal kukuvad tähtajad. Lisaks olen end lubanud paari kohta tööd tegema. Siis olen ma veel ema (üllatus! üllatus!) - lastega tuleb ka tegeleda ja elamist kasida ja pesu pesta. Esialgu mul ei ole raha, et endale abilisi palgata, aga vat vabatahtlike abilistega on niimoodi, et teoorias neid leidub, kuid praktikas on kõik inimesed oma asjadega hõivatud ja nende abile ei saa eriti lootma jääda. Ja ma ei pane seda üldse pahaks, sest ega´s minu elu ainsana kiire ole, teistel ju ka.

Ma olen terve elu elupõletamisega tegelenud. Mul jääb ainult üle imestada, et see mitte mingit mõju ei ole avaldanud minu lugupeetud tervisele. Tundub, et ma olen seesmiselt väga tugev ja pesuehtne ellujääja. Ma hakkan juba kahtlustama, et mul tuleb elada 100-aastaseks ja ka siis on küsimus, et kas äkki mitte Surm mind ära pole unustanud. Võimalik, et ma olen tulevikus dementne vanaproua, kes kõigi oma laste, lastelaste ja lastelaste rõõmuks segast paneb, aga muidu on nunnu ja armas. Ja kui peaks tulema mingi maailmalõpp, siis ellu jäävad kaks tarakani ning mina. Täitsa hea perspektiiv! Tarakanidega muidugi sugu jätkata ei saa, nii et kokkuvõttes sureb inimkond ikkagi välja, aga see agoonia kestab tõenäoliselt nii umbes 50 aastat või kauemgi veel.

Eile alustasin endale kinnaste kudumist. Randmeosa tuleb teistsugune kui mehe kinnastel, aga muster sama. Eile õppisin kuduma "vitsa" - jaa, see randmeosa tuleb tõeline kunstiteos. Kahjuks õnnestus mul kunstiteose loomise käigus lõngad niimoodi puntrasse keerutada, et olin sunnitud tekkinud Gordioni sõlme lihtsalt läbi lõikama. Aga no mis seal siis ikka, "vits" on äge ja kindad tulevad ka ägedad. Kui ma koolist puhkuse võtan, siis hakkan käsitööga elatist teenima. See on vähemalt stressivaba elukutse.

Tervitades

Kudzu

Imeilus talv...

meil siin lõunaosariikides. Kui päälinnas on tuul lume puuokstest minema kandnud ja maailm tundub talviselt kõle, siis meil siin on puud valgete mütside all, kõik on kargelt valge ja puhas nagu ühele detsembrikuule kohane. Kui nüüd veel kaminasse tule ka saaks, siis oleks täitsa kena siin arvuti taga istuda, ilusat vaadet nautida ja üritada end motiveerida teadustööd tegema või siis mõnda järjekordset tegemata tööd tegema sundida. Varsti on aasta viimane õppenädal ja on vaja esitada hunnik asju, mida mul hetkel veel pole. Samas on positiivne, et tööst olen vaba ja ei pea iga jumala päev kuhugi saba seljas kappama, et ajada teiste inimeste asju, enda asjad kõrbehaisuse pilvena järel hõljumas.

Koju oli hea tulla. Ma tunnen end päälinnas nagu kodutu majavaim, kes kogu elamist kohvriga kaasa lohistab ja et minu sisemine kaos vajab korrastatud ümbrust, siis on kohvrite otsas elamine päris suur väljakutse. Kuidas tulla toime, kui asjad kasvavad üle pea? Eks ikka pisikesed meeldivad asjad aitavad. Päälinnas olles nt külaskäik Morgie manu, kus ma tundsin end koduselt ja hubaselt, mängides Otikesega, vaadates, kuidas Blondie oma saba mulle põlvedele asetab, nautides telekast X-faile ja vestlust pr Morgiega. Ei saa jätta märkimata, et külast ära minnes õnnestus mul käia käpuli, röögatades sealjuures nii, et terve linnaosa aknaklaasid klirisesid. Õnneks ei juhtunud midagi halba ja noorhärra, kelle silmitsemine mind kukkuma pani (ei ole vaja võõraid mehi vahtida, tuleb vahtida oma jalge ette!), jäi minu püstiaitamisega hiljaks, sest ma kargasin kohemaid üles nagu jonnipunn, teate küll, see ümmargune asjandus, mis ei taha pikali püsida.

Aga nüüd, prof Kott - on aeg asuda tegudele. Täna on gruppamise päev ja pean alustama ettevalmistusi selleks pühaks ürituseks.

Prof Kott alias Kudzu

Kui mul oleks miljon krooni...

siis ma laseksin selle maja uuesti ehitada. Soojapidavus kahaneb iga talvega, praegu on jälle nii külm, et ei saa normaalselt käsi liigutada. Muidugi on oma osa ka selles, et meie majas see kütmise asi nagu eriti hästi ei toimi. Minul on külm, mehel pole ja lapsed on ka nagu jääkarud. Seega on ainult minul probleem, ja niisiis köetakse vastavalt kõigi teiste vajadustele -mina olen ebaoluline - see pole võõras tunne, kaugel sellest! Ainult et iga kord on natuke valus ja natuke kurb, kui ma jälle seda tunnet tundma pean.

Muidugi saaks miljoni krooni eest endale isiklikuks tarbeks osta keskküttega korteri. Seal oleks soe, mugav ja mis peaasi - puhas. Kõik asjad seisaksid omal kohal, ma saaksin seal rahus töötada ja oma hobidega tegeleda. Võti oleks ainult minul, isegi aadressi ei annaks kellelegi. Unistada ju võib!

Tänane hullumeelne päev on poole peal. Olen valmis saanud oma viimase tugiisiku aruande - ei iial enam, ma luban! Olen valmis vorpinud ingliskeelse analüüsi kodutöö kohta. Nüüd kappan dushi alla ja seejärel ootab mind ees ultraheli uuring. Õhtul sõidan päälinna, kuna on koolinädal. Eelmisel nädalal oli muuseas selle aasta viimane koolipäev vahenädalal, hurraa! Ei iial enam, ma ütlen ka selle kohta!

Aga nüüd ma lõpetan - käed ei kuula sõna. Äkki kuuma vee all seismine muudab mind jälle elusaks?

Kudzu

Sõida, saanike!

Täna sai alguse kelguhooaeg - nüüd on mõlemal põnnil oma kelk ja et mina saaksin natukene koolitöödele pühenduda, siis saatsin mehe ja meie tütretirtsud kelgumäele. Nad veetsid seal üsna pika aja, naastes lumiselt ja väsinult, põsed rõõmsalt õhetamas ning asusid kohe kuuma hakklihasupi kallale. Supi populaarsus põhineb tegelikult tähemakaronidel, sest lapsed millegipärast jumaldavad makarone, spagette ja muid pastatooteid üle kõige. Kui supp sai söödud, suunasin abikaasa II korrusele lõunauinakule, piigad toimetavad omakeskis ja mina vaatan arvutimaailmas natuke ringi. Selline sulnis rahumeelne meeleolu, just jõuluaja algusele kohane. Elamine küll kahjuks näeb välja nagu oleks äsja olnud üks keskmist sorti maavärin, aga ei saa ju oodata, et kõik asjad oleksid täiuslikud. Ja ilmselt muutus täiuslik maailm üsna pea väga igavaks ka.

Näiteks on terve minu töötoa sohva täis madratseid, diivanipatju ja muud padjakraami, sest lapsed nuiasid juba mitu päeva tagasi, et nemad tahavad magada põrandal. Minu arust suurepärane idee, see on nagu talvine telkimine, eriti muidugi meie majas, aga nädala sees pole ikka õige hetk seda harrastada - on ju vaja jõuda hommikul eelkooli ja hoidja juurde jne, siis on ikka kasulik oma voodis magada. Eile lõpuks saabus õnnis hetk ja põrandale tehti muhedad asemed, kus meie tirtsud end toredasti magama sättisid. Julgestuse mõttes magas abikaasa ka nendega samas toas, mahutades end sohvale, kus olevat olnud üpriski ebamugav. Eks siis sellest ka minu idee meie papale lõunauinakuks võimalus anda. Kogu üritus oli laste jaoks nii tore , et täna tahavad nad seda korrata. Olgu siis pealegi, ainult et seekord magan sohval mina. Mulle meeldibki keras magada, ma olen sohvadel magamise maailmameister, kui nii võib öelda.

Homme on siis Padjaklubi ja sellega seoses teavitan sõpru, seltsimehi ja kõiki oma lugejaid, et minu tavapärane üritus "Aastavahetus Kudzu juures" toimub ka sel aastal. Palun planeerige oma kalendritesse juba varakult vaba ööpäev 31. detsembril! Programm on mitmekesine nagu alati - süüa end kandiliseks, naerda kringliks, ennustada tarokaardiks ja keskööl saab kogu vana aasta soga ilustulestikuna õhku lasta. Mitte keegi ei tunne end üksildasena, kurvana ja melanhoolsena - selle eest hoolitseb allakirjutanu ja kogu Padjaklubi töökas kollektiiv. Võtame vastu ka uusi liikmeid!

Tervitades

Kudzu

Kirju koer...

eile õhtul tuli kohutav koogiisu, selline isu, et kas võtab silmanägemise ära. Saatsin mehe poodi vajalikke aineid ostma ja segasin kokku ühe Kirju koera. Öösel olid päkapikud seda juba maitsmas käinud ja ilmselgelt söödavaks tunnistanud. Maitsesin nüüd ise ka ja on ikka hea küll. Rämedalt magus st eriti üle ühe tüki ei taha seda korraga süüa, aga samas polegi ju vaja endale hommikusöögiks tervet kooki kurku toppida.

Tuba on jahe (minu mees nimelt ei pea vajalikuks varahommikul kütma hakata, sest tema arvates on väljas ainult paar kraadi külma, olgem ausad, milleks termomeetrit vaadata, kui tunned end maailma parima ilmatargana) ja mulle see ei meeldi. Olen oma isikliku raha eest ostnud suure hunniku puid ja soovin, et ma saaksin olla soojas toas. Käed ja jalad külmetavad, sõrmed ei suuda õiget klahvi tabada ja mõte sellest, et peaksin minema jäisesse vannituppa duši alla, ajab külmavärinad peale. Ma saan aru küll, et kõik inimesed ei ole head kohanejad st ei suuda kiiresti ümber orienteeruda, aga no ilmateade üle vaadata või netist temperatuuri kontrollida võiks olla ju loomulik tegevus, eriti kui ise ei saa aru, kas külma on kaks või ligi üheksa kraadi.

Täna on loodetavasti minu viimane tööpäev tugiisikuna. Edaspidi püüan vältida igasuguseid kodanikke, kes mind ärgitavad uuesti samale tööpõllule astuma. Minu suund on ikka kunstiteraapiatele, just hetk tagasi saatsin oma CV ühe projekti tarvis, mis küll saab toimuma Põhja-Eestis, aga kuna mul siin ei ole terendamas mingit kindlat tööotsa, siis andsin oma jah-sõna. Mõte sellest, et peaksin uuesti minema sotsiaaltöötajaks, tekitab külmavärinaid ja kuna mul on niigi juba külm, siis parem mitte mõelda. Mis puutub tugiisikutöösse, siis olen mina otsustanud lõpetada, aga kas see niimoodi ka välja kukub, kahtlen sügavalt. Mul peab olema meelekindlust ära öelda, et mulle ei tohi alates tänasest enam helistada, ma lihtsalt ei vasta kõnedele ja sõnumitele. Samas kui inimene on hädas, kuhu ta siis saab pöörduda? Aga no küll ma siis mõtlen välja, kuhu ta saab pöörduda. Minalihtsalt ei jaksa enam rohkemate asjade eest vastutada, kui praegu ja kuna eksamid lähenevad ülehelikiirusel, siis tuleb keskenduda ainult koolitöödele ja punkt.

Nonii, sukeldun külma vannituppa - brrrr... miks küll inimesed peavad vahetpidamata end pesema? Kas ei võiks meiegi end natuke käpaga siluda?

Kudzu

Noor poeet

http://www.youtube.com/watch?v=mYYKQlaMI5w ja suisa minu oma perekonnas. Olen sõnatu!

Lumelemb...

inimesed on viimased paarkümmend aastat pidevalt vigisenud selle üle, et pole õiget talve, ei saa suuski alla ega uisurauda teravaks, kelgu jaoks pole lund ja üldse on vastik ning tüütu rohelise muru ja õitsvate lilledega talvel oodata Jõuluvana ja päkapikke. Aga nüüd on meil lund küllaga ja talverõõmu jagus eelmisel talvel kõigile soovijatele, kui välja arvata minusugused külmavaresed, kellele ei paku üldse rõõmu 24/ iga pooleteist tunni tagant katlasse puid loopida. Keskküttega majas elades ilmselt hõiskaksin ka mina, et küll on ilus talv ja tore jää. Praegugi olen natuke kõhevil, et kas tuleb jälle ülikülm talv j kas ikka puid jätkub ja et tegelikult mulle meeldisid rohelised jõulud, see oli armas ja omapärane.

No ei meeldi mulle esktreemsused, ei liigne külm ega liigne palavus, kuigi olgem ausad, loodusjõudude vastu nagunii ei saa. Seetõttu otsin kasuka kapist välja ja vaatan talvesaapad kriitilise pilguga üle, sest on viimane aeg - lubatakse juba järgmiseks nädalaks korralikku külma (külmas rongis istuda ... oo jaa, see aeg võiks ikkagi millalgi otsa saada).

Pealinnas oli vinge tuul ja tuisk, siin, meie osariigis on selles osas natuke parem elu. Eile õhtul hilja läbi tuisu trolli peale rühkides päästis mind külmumisest emme peenvillane rätt, mille endale mütsi peale tõmbasin ja vaikselt omaette irvitades vapralt edasi trampisin, sest ma nägin ilmselt välja nagu prantsuse sõdur Venemaal 1812. a talvel. Ma olin umbes sama kohatult riides (poolsaapakesed, lühike villane mantel ja puuvillane kootud nokats), aga minu eelis oli muidugi see, et sain sooja trolli peale ja sealt kohe edasi sooja tuppa.

Ja kui nüüd päris külmaks läheb, siis tuleb veel üks kelk osta ning saame jälle õhtuti pisikesel mäekesel kelgutamas käia. See on päris lähedal, just paras lastele kelgutamiseks ning kuna õhtul üheksa paiku ei ole seal ka ühtki inimest, välja arvatud suusatajad (need on seal ilmselt ööpäevaringselt, võib-olla nad polegi päris inimesed, vaid on elektri jõul liikuvad robotid, kelle ülesandeks on propageerida tervislikke eluviise), siis on meil oma perega seal väga lustakas liugu lasta. Kellel tuleb pikem liug, see saab pikema maa mäkke ronida. Ja sport teatavasti on ju ainult kasuks.

Nüüd ma hakkan tegema seenekotlette ja kartuliputru ning kui laua taha istun, siis soovin ka teile kõigile mõttes kena talve ja head isu! Mida iganes te siis parasjagu sööte!

Kudzu

PS Hilisõhtused söömaajad on Saatanast! Nagu ka kõik ülejäänud, aga eks tuleb ka Saatanaga hästi läbi saada, kuidas temagi muidu elatud saab.

Kaks rada, mis kunagi ei kohtu...

mina ja minu ema elame täiesti eraldi maailmades, millel pole omavahel mingitki kokkupuudet. Mul on väga kahju ja kurb, kui ma mõtlen selle peale, et peaksin kogema ainult vihkamist, purunenud illusioone, kadedust, kibestumist - seda kõike 365 päeva aastas. Kui minu maailm ei mahutaks minu perekonda, sõpru, loomi, aeda ja kauneid kunste, siis olekski ju elu kõle ja kurb. Samas ei saa mina võtta vastutust selle eest, et minu ema elu pole olnud väga kerge ja et tema oskab igas asjas ainult negatiivset poolt näha. Ma siiski eeldan, et inimesed on võimelised arenema ja õppima, et täiskasvanud lapsed ja nende vanemad võivad ning peavadki omavahel täiskasvanute kombel suhtlema, et inimesed suudavad end teiste olukorda panna ja et manipuleerimine võiks jääda kuhugi teismeikka, kus ei olda võimelised oma vajaduste eest adekvaatselt seisma.

Mida ma oma elus ka ei teeks, ei ole ma ema jaoks iialgi küllalt hea. Ikka leidub keegi, kellel on rikkam mees või kes elab välismaal, kellel on 7 maja ja kümme autot ning tonne kaaluv pangaarve jne. See, mida mina teen, ei ole minu ema silmis kunagi olnud väärtuslik - ei ole ta toetanud minu kunstitegemist, muusikahuvi (ma sain pähe, kui raadiot kuulasin ja ema ei lubanud mul minna muusikakooli, saate aru!), ta ei tea siiamaani, mida ma õieti õpin ja kelleks ma saada tahan. Vahet ju pole, kuna rikast meest ei ole mul ette näidata, selle asemel on tuul taskus ja 4 last, kes ka ei ole suutnud veel ühtegi miljonit kusagilt hankida. Need väärtused, mida mina hindan: ausus ja armastus suhetes abikaasaga, lastele pühendatud aeg, kunst, väärtkirjandus, filmid ja luule - see kõik on ema jaoks ebaoluline. Ja olgem ausad, väärtuste konfliktil ei ole head lahendust, mina ei taha muutuda kibestunud negativistiks ja minu ema ei taha muutuda pilvedel hõljuvaks kunstnikuhingeks ning meil mõlemal on väga raske teise väärtusi aktsepteerida. Seega tiirleme me eraldi planeetide maailmaruumis ja meil ei teki kunagi mingit kokkupuutepuntki.

Jah, ma püüan mõista, lõpmatuseni mõista ja aru saada. Lohutada end mõttega, et ema lapsepõlv oli nii kole ja tal on olnud üldse suhete mõttes ebaõnnestunud elu, ma otsin talle vabandusi ja ei kaota lootust, et äkki ta ühel päeval saab ka minust aru. Teisest küljest suhelda inimesega, kelle eesmärk on haiget teha, kes valetab 24/7 ööpäevas, kes susib ja sukerdab, keerab mu last minu vastu üles - kas ma pean sellist suhet üldse toitma? Kas mina jaksan lõpmatuseni olla täiskasvanu, kellel tegelikult ei ole seljatagust oma vanemate näol? Iga hetkega kahtlen üha rohkem ja rohkem.
Paitab, et meie suhe emaga liigub vaikselt, kuid järjekindlalt selles suunas, et on aeg teha pikk-pikk paus.

Kudzu

Fahmiil...

telefonikõne pr Emalt:"Mul on mure. Poiss tahab sõita koju autoga ja las sinu mees sõidab laupäeval siia ja koos tulevad autoga tagasi. Muidu võetakse poisil tee peal äkki auto käest ära (sõidu pealt, eksole, kistakse autost sõidu pealt välja, sest 90-ndate Audi nimel ollakse valmis ju ka hullemateks asjadeks - Kudzu) ". Ei ühtki küsimust, kas abikaasal on võimalik sõita, kas raha on selleks olemas jne. Kui ma püüdsin selgeks teha, et keegi ei võta autot ära, siis teatas minu ema süüdistava häälega, et sinu laps, ise tead! Ja pani toru ära.

Jõudsin koju ja helistasin poisile. Et mis toimub, mis te seal korraldate. See laps tuleb muuseas koju juba mitu kuud, ainult et kunagi ei saa tuldud. Istub seal, tööd ei otsi, poleerib ja parandab oma autot ning tal pole piinlik meie käest elamiseks raha küsida. Poiss räägib sellist juttu, mille talle minu ema on suhu pannud, uskuge mind, ma oma ema jutu tunnen saja kilomeetri kauguselt ära. Minu ema ei aja poissi tööle, ei selgita, et tuleb ise raha teenida. Ei, minu ema minu keelust hoolimata viskab poisile tuhandeid kroone autoparanduseks ja mõtleb välja uusi viise, kuidas mulle vastu töötada.

Lõpuks mõnitas poiss mind veel toru otsas selle eest, et me talle liiga vähe raha saadame. Teatasin talle, et uuest kuust me saadame veelgi vähem, sest kui tema ei suvatse kolme kuu jooksul tuua koolist ära dokumente, minna töötukassasse ja hakata aktiivselt tööd otsima, siis meie ei ole kohustatud sellist mugavust omalt poolt rahaliselt toetama. Süda, jah, tilgub verd, aga kui inimene on otsustanud teiste kulul elamise kasuks, siis kahjuks ei ole mina see, kelle kulul ta võib oma tükka harrastada.

Kudzu

PS Loomulikult ei uuri minu ema kunagi, kuidas meie siin hakkama saame. Sest see, et mul on väikesed tütred, on ju minu SÜÜ, see, et ma õpin, on ju minu SÜÜ, see, et mu laps koolist välja kukkus, on ka minu SÜÜ - küll on ikka minu emal hea elu, tal on ometigi keegi, kes on kõiges SÜÜDI. Kahjuks ei aita süüdlaste piinamine leida adekvaatset lahendust, aga sellist intelligentset juttu minu ema sopakate lugemisest auklikule ajule ei ole mõtet rääkima hakata.

Valge lumi ...

sajab mustale maale ja kokku moodustub pori. Pori on märk sellest, et talv läheneb tavapärasel moel ja et on pime aeg, mil tuleb põletada rohkelt küünlaid ja panna toas tuled põlema juba kesk päeva, ehk siis kardinaid polegi erilist mõtet avada. Teisalt on hämarus ja pimedus turvaline, kerid end kuhugi kerra ja magad, magad, magad. Unevõlg on nii suur, et selle likvideerimiseks kulub aastaid, aga võib-olla ka aastakümneid. Seepärast ongi praegu hea end ümbritseda ilusate värviliste asjadega, mis annavad oma soojusest osa ära ja porine maailm muutub natukene rõõmsamaks ja mõnusamaks.

Kiire on, kuid hea uudisena on lootust oma koormat natukene kergendada ja lõpetada vabatahtlik töö, mille tegemiseks mul ausalt öeldes ei ole mingit ressurssi. Siis jääb mul aega kirjutada valmis lõputöö teoreetiline osa ja viia läbi uurimus nii, et ma iga jumala kord ei peaks mõtlema, et näed, selle või tolle asja ma jälle olen unustanud. Inimese aju ei suuda korraga tegeleda miljoni probleemiga, kuigi kusagil aju sügavikes on vastused ja lahendused olemas. Samas on aegade jooksul pähe ladestunud märkimisväärne kogus informatsiooni ning selle kultuurikihi alt vajalik teave üles leida on kohati päris keeruline. Praegusel perioodil ei tahakski mõelda - tahaks pigem midagi teha, midagi, mis oleks ilus ja turvaline ühtaegu. Nt kududa. Jätkan kinnastega, plaanis on piigadele ka käpikud nikerdada, lõngki vastavalt MM-i soovile ostetud ja nüüd polegi muud kui tööle pihta anda. Kui vähegi jaksu on ja unepoisid lubavad.

Ülehomme saab kaks ainet jälle kaelast ära. Siis lõpeb ka iganädalane pealinnasõitude maraton ning edaspidi keeldun ma viisakalt igasugustest loengutest, mida peetakse vahenädalatel. Bussis ja rongis magada on jah tõesti tore, aga mul kuluks see aeg ka kusagil mujal ära. Rahast ärgem siinkohal mitte rääkigemgi - neli korda kuus sõita 300.- kord, siis saame summa, mis on samas suurusjärgus minu stipiga. Aga kui mõelda, et süüa oleks ka vahel natuke vaja ja linnatransport samuti maksab, siis minu sissetulekud kuluvadki kõik kooliskäimisele. Üsna huvitav on mõelda, et uuest aastast on minu sissetulekud veelgi väiksemad ja kuidas ma siis jätkan? Aga noh, mis siin ikka ette muretseda. Andis Jumal kooli, annab ka raha kooliskäimiseks. Kui ei anna, siis tuleb pea tööle panna ja üritada endale lisaraha teenida. Esimene võimalus selleks avaneb detsembris - kahjuks küll jällegi pealinnas, aga olgem ausad - võrgustiku laiendamise huvides tuleb igast asjast kinni haarata.

Kudzu

Milline raamat!

Vaata ja imesta! Panime mehega oma rahanatukese kokku ja ostsime mulle jõulukingi ära. Ma pole küll muhulane, mul on Saaremaa ja Läänemaa juured teadaolevalt (isapoolsest suguvõsast kahjuks ei tea midagi), aga vat see raamat on ikka nii väärtuslik, et ma pidin endale ta hangitsema. Imeilus, väga praktiline ka sealjuures, sest mustrid on lisatud ja neid saab ju kasutada pluss inspiratsiooni nii mis mühiseb. Ilukirjandust võib ka raamatukogust endale koju tassida, samas kui käsitööraamatud võiksid kodus riiulis käepärast olla.

Ühinen nende inimestega, kes väidavad, et Jumal lõi inimese oma näo järgi ehk Loojaks. Inimene on seetõttu jumalik olend, et lisaks sünd-seks-söömine-suremine tsüklile suudab inimene genereerida ilu, mis ei sünni patta panna, aga milleta elu oleks palju kurvem ja mõttetum. Inimene suudab ilu ka nautida, märgata loodusvaateid, imetleda kunstiteoseid, raamatuid lugeda ja filme vaadata. Muide, mis puutub filmidesse, siis "Harry Potteri" uus osa pakkus tõelise kinoelamuse, mulle väga meeldis ja julgen seda soovitada küll. 30.- eeguse kinopileti juures näeb filmi veel ka praktiliselt tasuta.

Nautisime abikaasaga meie ühist vaba päeva täiel rinnal. Käisime kohvikus ja raamatupoes, kiiret ei olnud kuskile. Lapsed nautisid ilmselt ka vanematevaba päeva ning tüütasid poja sõbrannasid nagu oskasid. Meie naastes muututi muidugi eriti ülemeelikuks, Ingel oleks toreda tädi kasvõi ära söönud. Seepärast ma ei imesta, et peale meie kojujõudmist põgenesid noored kuhugi, kus pole energilisi väikelapsi. Muuseas on sõprade pisikeste õdede kantseldamine ka kindel antipropaganda lastesaamisele varajases nooruses. Muidu arvatakse, et beebid on väga nunnud ja vanemaroll kukub kaela enne kui ollakse küps täiskasvanu (mis kahetsusväärsel kombel juhtus kunagi ka minuga, aga see selleks).

Niisiis - nautigem olemasolevate ilmastiku- ja muude tingimuste juures kauneid kunste. Hakkab parem küll!

Kudzu

Keskaja inimene...

mulle meeldib keskaeg. Mulle meeldib eriti keskaja kunst ja arhitektuur, selle jõulisus, värvilisus, elusus. Keskaja elu oli väga karm, pidev maailmalõpp koos haiguste, surma ja vägivallaga, kuid ometigi suutsid just selle perioodi inimesed luua imelisi asju, mille võlust ma ei väsi ega väsi. Sel ajal ei olnud vaja otsida elu mõtet, kuna elu võis iga kell kustuda. Selle asemel elati, vähemalt nii tundub mulle, elati nii nagu olekski iga hetk viimane. Keskaegsel kunstnikul polnud vahet, kas tema tööle sai allkiri alla, eksole, tähtis oli hoopis millegi loomine, mitte enda isiku eksponeerimine (eks kindlasti oli ka erandeid). Ja minu arvates antakse sel moel asjadele palju sügavam sisu ja hing, puhutakse asjadesse elu nagu oleks tegu Maailma loomisega. Muidugi tuleb tunnistada, et ise ma sel ajal poleks tahtnud elada, mugav ja laisk nagu ma olen. Aga ka mina väärtustan loomist enam kui midagi muud - pole vahet, kas keegi loeb minu kirjutisi või näeb minu töid, ma ei tee neid selleks. Ma teen neid, sest ei saa teisiti, kuna loomine on minu jaoks väga tähtis. Palju tähtsam kui oma nime nägemine kusagil näitusekataloogis või ajalehe kultuurilisas. Rääkimata sellest, et kui anonüümselt midagi teha, siis pole vaja kanda avalikult tööde esitamisega kaasnevat vastutusekoormat. See, mida ma teen ainult endale, see ei saa mulle ka haiget teha, eksole. Pealegi pole ma kindel, kas nende asjade väärtus üldse on nii suur, et neid peaks kellelegi näitama või laiema üldsusega jagama.

Vastutuse teema on praegu väga asjakohane, eriti kui avada PM ja leida sealt pr Pikk-Kõrva vastused lugejatele, kuidas minister ei vastuta millegi eest, kuidas minister ei peagi allaasutuste juhtidega suhtlema, kuidas minister on lepingu sõlmimisel maailmakuulsa dirigendiga lihtsalt kõrvaltvaataja jne jne jne. Mina tahaksin küsida, et mis siis on pr Ministri ülesanded? Transparentse kommunikatsiooni initsiatiiv? Mulle tundub, et Riigimeeste seriaal on mõjunud poliitikutele nagu sõõm värsket õhku, sest iga jumala päev kallatakse meedia üle mõne poliitiku "värske" ideega, mille on ilmselt ette söötnud mõni särasilmne "juhe" või siis aitab keegi salapärane kantsler vastata küsimustele nii, et vastutus on alati kõikjal mujal, ainult mitte ministri käes. Ses mõttes tuleb pr Kivile anda au, et tema astus tagasi, kui natuke viiolit tehti, aga pr Kikk-Kõrv särab ja õilmitseb avalikkuse tähelepanu käes, sest tähelepanu on ju nii hea! Isegi negatiivne tähelepanu - kõik puha tasuta valmiseelne reklaam. Öäkk, ma ütlen, sel aastal mina valima ei lähe. Pole kedagi valida ja pole vahet, keda valitakse. Kui üldse, siis ainult Sotsiaalse Sidususe ministrit!

Eile õhtul tuli mul idee, et kindamustrist saab luua trummiloo. Kindamustrites on nimelt olemas samamoodi rütm ja kui see kuidagi trummile kohandada, saaks arhailise shamaanimuusika, ma arvan. Rütm on hea, see hoiab inimest koos. Ma eile olin jälle nii läbi peale gruppi (ei olnud midagi hullu, vaid füüsiliselt kurnab ära), siis ma võtsin vardad ja hakkasin kuduma, lõpuks suutsin isegi nalja visata.

Homme aga tuleb kinopäev. Nimelt on vanema poja sõbrannal teha üks koolitöö, milleks tuleb jälgida lapsi. Ja meie lapsed saavad siis olla katsejänesed, samal ajal kui meil on palutud kodust minema minna, eksole. Noh, ma ei lase endale seda kaht korda öelda ja otse loomulikult on meil piletid juba ostetud. Ma saan aru, et kinsokäik koos abikaasaga vääriks midagi muud kui "Harry Potteri" järjekordset osa, aga pole hullu, lõppude lõpuks on see kõik tühiasi selle kõrval, et meil on 5 tundi vaba aega ainult üksteise jaoks. Jooksku siis ekraanil kasvõi viis filmi üheaegselt.

Kuna on pime, niiske ja lögane ilm, siis on õige aeg ronida magama...

Kudzu

PS Huvitav, selmet täiskasvanuna välja kolida, kolib meie majja inimesi vaikselt üha juurde...roosad botased on üsna konstantselt meie kingariiulis.

Tagasi tulevikku...

esimest korda sel õppeaastal saabusin koolist ilma et oleksin end tundnud katkise ja räsituna. Esimest korda mõtlesin, et tegelikult on ju kahju, et kool hakkab lõppema, sest seal toimetab suur hulk väga lahedaid inimesi, kes on minu jaoks väga olulised ja kellega ma kohtungi peamiselt ainult koolis ja kooliga seoses. Kuidagi imelik on mõelda, et aasta pärast pole mul vaja enam päälinna sõita (jaa, kõik need mahlased bussi- ja rongilood jäävad kogemata!), mul pole vaja kohvriga ringi kolistada, pole vaja suuri paberirulle endaga kaasa vedada, pole vaja hullunult arvutis istuda ning mõelda, et täna tuleb teha seda, homme toda ja ülehomme veel midagi. Ühesõnaga - olen astunud sammu selles suunas, et tulevik on jälle olemas. Vahepeal ei suutnud ma tulevikust mitte midagi mõelda. Seda lihtsalt ei eksisteerinud.

Kindlasti oli oma osa asjade meeldival kulgemisel ka minu esimesel omateraapia seansil, mis oli väga südamlik, väga toetav ja hästi vaba ning mõnus. Üldse on väga hea olla, kui keegi minuga midagi teeb, muidu tavaliselt olen ma ise nö terapeudi rollis ja kuulan või annan ülesandeid. Üldiselt peakski teraapiaõpingutega kaasnema omateraapia, et tegeleda enda varjupoolega ja tunda ära nö enda päästikteemad, aga ka selleks, et saada kogemus, kuidas on teraapias olla, kuidas klient võiks end tunda, mida kogeda.

Ma saan järjest rohkem kinnitust sellele, et olen õigel teel vähemalt kunstitegemise mõttes. Et minu tööd kõnelevad vaatajatega. Et pr Maalikunstnik on suutnud minus äratada võime anda pildile elu ja tähendus ka abstraktsete maalide puhul. Ja et nälg kunsti järele on nii suur, et A4 formaadis paberiga pole enam midagi peale hakata. Kui parafraseerida Pipit, siis sinna mahub ära ainult hobuse silm, ülejäänu tuleb joonistada seinale või põrandale.

Nüüd muidugi tuleb taguda rauda kuniks on, mida taguda. Alustan ettevalmistusi tänaõhtuseks gruppamiseks ja siis ongi varsti vaja sinna kohale minna.

Tervitades

Kudzu

Tempo maha...

on hea soovitus, eksole. Aga kuidas ma saaksin seda korraldada, ei tea. Ilmselt on ainuke võimalus sattuda HaigeMajja või SurnuKuuri. Siis kindlasti saab tempo maha ja paremal juhul suisa alatiseks.

Näiteks täna hommikul väljusin majast kell 9.00, et jõuda kella 10.00-ks linna, bussiga - mees oli MM-iga juba poole üheksaks kimanud eelkooli. Tööst ei tulnud välja midagi, minust sõltumatutel põhjustel muidugi. Aga ma siis ajasin natuke omi asju, sh ostsin grupi jaoks veel kunstitarbeid ja vedasin end raske kotiga bussi ootama, sest abikaasa pidi istuma kodus ja olema valvel, et ülemus helistab. Mida ei juhtunudki. Aga noh, selleks ajaks olin mina juba kodinatega kodus. Siis oli mul aega natuke süüa ja asusin aga kohe arvuti taha, et teha kasvõi natukene ära oma kodutööst, mis tuleb täna kellu kuueks esitada. Aga et mina istun sel ajal juba bussis ja sõidan loodetavasti pealinna suunas, siis pidin natuke kiiremini oma asjadega mäele saama. Nüüd siis pakin kohvrit ja olen jälle teel! MM-i trenn algab kell viis, seega pean kodust lahkuma 4.40. siis jõuan veel kiirelt poodi ja niimoodi siis minu elu välja näebki.

Tore, et arst soovitas elu rahulikult võtta. Ma võiksin ka inimestele ühtekomateist soovitada. Aga kuidas neid soovitusi ellu viia, vaat seda ma küll ei tea.
Kudzu

Ma loobuda võin paljustki...

aga vat selle raamatu mina pean saama! Väheamalt kaanepilt on küll paljutõotav ja kootud elukad etnomustrites on midagi sellist, mida võib vabalt kingitusteks jagada. Kindlasti on tegu inspireeriva raamatuga!
Kui on pankrot, siis pole nagunii mõtet muretseda selle pärast, et raha ei ole....niisiis, ostkem parem raamatuid!
Kudzu

Kui asi on nagu on...

siis ongi nii. Kutsusin inimesi üles osalema kontrollgrupis, vastas 4. Seega ei saa ma kontrollgrupi ja uurimisgrupi vahelist võrdlemist ette võtta, sest pole võimalik võrrelda. Aga no siis tuleb keskenduda intervjuudele, eksole. Elagu kvalitatiivsed meetodid! Teatud suhtlemisoskuse ja empaatiavõime juures on võimalik saada sisukat materjali, mida on võimalik edasi analüüsida. Ning töö tuleb ka põnevam. Ütlen ausalt, igavat numbritest kubisevat tööd nagunii keegi ei viitsi lugeda ja nagunii keegi ei saa enam neist taevasse pürgivatest kontseptsioonidest aru peale tibatillukese pühendunute seltskonna, kes võib-olla ka teevad näo, et standardhälve ja hii-ruut test on neile selge kui seebivesi.

Ma muudkui magan ja magan ja magan. Magan välja segadust, muret, surmahirmu, üksindust, lootusetust, kurbust. Kui ma selle kõik välja olen maganud, siis ma ei maga enam sisse, vaid saan asuda tegudele. Aga praegu peavad teod ootama paremaid aegu, kui keegi neid enne ära ei marineeri ja nahka ei pista.

Kudzu

PS Tänu heale sõbrale olen ma paberitega mõneks ajaks varustatud. Nüüd võiks keegi mind ka ajaga varustada, et neid pabereid ometigi kasutama hakata.

Perekondlik vinjett vol2

Ma loomulikult olen sinu pärast mures.
Mis saab küll siis, kui äkki ära sured?
Kes teeb siis süüa, koristab ja kepib -
ei, sellega ma kindlasti ei lepi.
Sa ela veel ja ela hästi kaua,
mis kasu sest, kui lamad kuskil hauas?
Ma tahan, et sa ikka toime tuleks
ja palun - peida ära oma mured.
Vii minema kõik kurbus ja kõik viha.
Kui vaja, sööme selleks hulga vähem liha.
Üks tubli naine on ju nagu mees,
ta suudab seista terve pere eest.
Ta suudab olla kokk ja lits ja pühak,
ta korraldab me perele kõik pühad,
ta parandab ka autot, kui on vaja,
ta suudab püsti panna terve uue maja
teeb seda kõike rõõmsal meelel ja -
ei ole vaja nõnda palju halada!!!!!!!

NB! Tegemist on fiktsiooniga. Kõik kokkulangevused reaalsete isikutega on lugeja väljamõeldis!

Väike perekondlik vinjett

Mul pole aega sulle öelda,
et ma hoolin.
Sest hommik möödus hambaarstitoolil
ja tegemata jäi mul hunnik tööd,
mistõttu istun arvutis ja isegi ei söö.
Mul pole aega kuulda sinu hala,
see haiseb nagu mädanenud kala.
Sa võid ju vahelduseks omaette nutta,
sel ajal, kui ma lukustan end tuppa,
kus on mu arvuti ja kus on minu töö,
kus veedaksin ma päevad ja ka ööd,
kui ainult sina jällegi ei tuleks,
et minu kaela oma järjekordsed mured
suure võimsa solgihoona valada -
oh jumal, kuis sa jaksad nõnda halada!

NB! Tegemist on fiktsiooniga. Kõik kokkulangevused reaalsete isikutega on lugeja väljamõeldis!

Südameasjad...

käisin arsti juures. Ei osanud kohe nagu midagi erilist peale ülisuure väsimuse välja tuua (nt teisipäeval peale grupitöö tegemist olin nii läbi, et saabudes jalad värisesid all ja silmad kippusid kinni vajuma, kukkusin voodisse kell 11, kuigi olin ärganud hommikul kell 10.00). Arst ka ei osanud midagi arvata, kuni selle hetkeni, kui ta mõõtis ära vererõhu. 84/60 - ja jäi mind väga tõsiselt vaatama! Ma es osand midagi arvata, teadagi on mul vererõhk madal. Küsis siis, kas ma olen täna kohvi joonud, vastasin jah, muidugi. Ja jäin teda imestusega vaatama, et mis siin siis nii erilist on! Seepeale kamandati mind südamepilti tegema pluss kuulati südant. Pulss oli suht kiire, 80, ja nagu pärast selgus, on ka südamepildis võrreldes kevadega mingeid muutusi. Siis jäi arst väga tõsiseks ja nüüd ma lähen edasi ultrahelisse, ta ei julgevat mind kohe saata ka koormustesti tegema, enne ikka välja selgitada, kuidas olukord on. Lisaks tuvastati lihastepõletik vasakus õlavöötmes, mis on õnneks ka silmaga näha ning käega katsudes tunda. Üheõnaga - kui selgub, et süda on OK, siis on mul "kunstnike haigus", aga kui südames on jama, siis mingi asja tüsistusena võib olla tekkinud südamelihase põletik. Praegu on küll lootust, et ma ei kannata hüpohondria all, vaid asi on natuke nagu tõsisem. Ja kokkuvõttes on mul hea meel, et ma otsustasin tänaval suremise asemel ikka edasi pongestada selle nimel, et saaksin oma laste üleskasvamist jälgida siinsamas, mitte Taevast või pigemini isegi Põrgust. Neist kohtadest on ju raske mingit nõu ja abi perele anda. Isegi, kui mul tuvastatakse depressioon, siis saan ka selle vastu ravimeid. Midagi peab aitama, ei saa enam edasi niimoodi jätkata!

Aga meeldiv on muidugi see, et mulle on keelatud füüsilised pingutused. Ei hakka ma enam kodus koristama nagu hull või puid vedama, eksole. Saan lamada malbel pilgul diivanil ja väriseva häälega tellida teed ning maiustusi. Midagi ilusat peab siin elus inimesel ju ka olema.

Aga koolitööde pärast ma enam ei muretse. Mul on nüüd ometigi adekvaatne põhjus õppejõududele vabandusi esitada!

Kudzu

Näed siis mis tähendab, kui on liiga suur süda või kui võetakse asju liialt südamesse! Nad võivad sinna jäädagi!

Seal, kus algab raudtee...

ehk minu seiklused rongis. On maamunal selline huvitav koht nagu Kill! (see on nüüd siis ingliskeelne tõlge) ja selles huvitavas kohas elab kamp kahtlaste elukommetega meesisendeid, kellele meeldib rongiga sõita. Ühte neist olen ma varemgi näinud ning tema spetsiifika on jänest sõita. Selleks ajaks, kui kontrolör tuleb pileteid müüma, põgeneb seltsimees Poolnina (tal on osa ninast kuhugi jeekima pannud) WC-sse ja kui veab, saabki piletita sõita. Ükskord see kahjuks tal ei õnnestunud tänu tähelepanelikule piletimüüjale, kuid eile, näed, läks õnneks. Sedakorda oli temaga ühinenud ka teine Poolnina (vol2 ja ma ei saa aru, kuhu need ninad neil niimoodi kaovad), kellega nad siis valjuhäälselt rongis maid jagasid. Poolnina2 ostis pileti! Kahjuks sattusid nad istuma minu suhtes täpselt üle vahekäigu, nii et ma olin sunnitud kuulama vestlusi põnevatel teemadel, kes mida varastas ja kes kellelt varastas. Kurb lugu iseenesest, sest Poolnina2 oli jäänud ilma oma rahast, väidetavalt koguni 9000, ning Poolnina1 oli nõus kahe tuhhi eest teda valgustama. Lisaks häälele oli mul au näha ka kogu pilti reaalis, sest rongi akendelt peegeldus nende tegevus kogu hiilguses. Kui Poolnina1 oli varjunud WC-sse, siis tegi Poolnina2 magusa uinaku, millest teda äratas telefonikõne. Ja et seltsis oleks segasem, küsis ta minu käest, mis kell rong päälinnast väljus, et siis see teave telefoni teel kellegi edastada. Tegin rumala näo pähe ja mökitasin midagi, hoolega silmas pidades, et ma ei vaataks talle silma ja ei naerataks. Teate ju küll seda minu fenomeni, et inimesed kohe nagu klammerduvad minu pilgu külge. Novot, aga igal juhul sai Poolnina teadlikuks, et rongis istub naisterahvas, mis pani temas testosterooni möllama! Tema suhtlus naasnud Poolnina1-ga võttis tuure üles, sm seisis valdavalt püsti, keksis ringi, otsis oma tulemasinat, milleks tuli võtta seljast osa riideid, et näidata oma muskleid (mida kahjuks olnud), ta purssis teise Poolina üllatuseks eesti keelt ja oli ka muidu nagu uhke kukeke. Mingil hetkel asuti sööma ja siis lähenes Poolina2 mulle kotikese viinamarjadega ning küsis, kas ta tohib mind kostitada. Keeldusin viisakalt, jäädes väga reserveerituks. Eks siis tuli Poolina2-l oma viinamarju ise süüa. Õnneks saabus Killi peatus ja Poolninad väljusid sõbralikus üksmeeles "Ära siin maha tule, sind tapetakse kohe ära!".

Sain lõpuks ometi vabamalt hingata ja ka ennast tukkuma asutada, sest Poolninade juuresolekul ma küll magada ei julgenud. Ärgates oleks tõenäoliselt olnud puudu minu käekott, mis sisaldas igasuguseid väärtuslikke asju sh õppejõu raamatut, nii et ma parem säilitasin valvsuse. Aga jah, vaevalt sain sõba silmale, kui vagunisse sisenes kamp ülemeelikuid hilisteismelisi, kes karjusid, et viimane vagun jääb järgmisesse peatusse koos pensionäridega ja nii oligi minu magamine selleks korraks magatud!

Kui tahad teada, kuidas Eestis elatakse, sõida rongiga!

Kudzu

Igasugust

mõnikord juhtub asju, mis ei tundu olevat võimalikud. Asjad, mis kuuluvad rubriiki "naistekad" ja "moodne muinasjutt". Elu ju tavaliselt meile mingeid positiivseid üllatusi tooma ei tõtta, aga ju siis vahelduse mõttes võivad asjaolud ka muutuda. See teeb ainult rõõmu, sest igasugust jama on niigi kõik kohad täis ja et eluisu ikka säiluks, on vaja saada kuskilt mõni pisikene pai.

Ma sain eile tegelikult täitsa suure pai. Üks armas sõnumitooja andis mulle tagasisidet, millest ma ei osanud und ka näha. Et minu töö on kellelgi jaoks osutunud oluliseks, ja see on suur kompliment ning kinnitus, et ma olen ikka õigel teel. Kui lisada teine, täiesti ulmeline teade, siis saan kokku viimaste kuude parima päeva, mis siis, et selles päevas oli ka omajagu stressamist ja murelikke noote. Ega´s asjad polegi täiuslikud, mis muudab elu omamoodi võluvaks ja seiklusrikkaks. Ei saa muidugi mainimata jätta, et vahel oleks kena kogeda ka seiklustevaba elu. Sest täna olen ma oma päeva alustanud mitte nii heade uudistega, asjad peavad olema tasakaalus, kas pole?

Valminud on üks kinnas.

Kui elu kasvab üle pea, siis ilus mustriline kinnas, mille oled oma pisikeste käpakestega siia maailma loonud, teeb tuju heaks ja mis peaasi, sellest on kohe kindlasti ka kellegi kasu. Küllap meie esiemad juba teadsid, mis neid elus hoiab ja pimedatesse talvepäevadesse värve ja mustreid loob. Ju nad seepärast ellu jäidki, et oli käsitöö, millest sõna otseses mõttes kinni hoida. Kinnas on pressimata ja lõngaotsad peitmata, aga mingi mulje ikka saab.

Nüüd alustan ettevalmistusi tänaseks tööõhtuks!

Kudzu

Meeletu möll!

Terve päev olen mässanud kooliasjadega. Suutsin lõpuks ära vormistada praktikapäeviku (tiitelleht ja veel paar pisividinat ootasid ligi 3 kuud, saate aru, jube mahukas töö ju!), sest varsti saab uus semester läbi, aga esitada oleks tulnud päevik juba augustis. Siis tegelesin veel ühe ja teise asjaga sh käisin mööda linna kunstitarbeid hankimas. Ausalt öeldes on siin linnas olukord ikka täitsa nutune. Skisofreenilise nimega kunstitarvete poest tulin lihtsalt tulema, sest kesk päeva (pool kolm) oli pood paksult rahvast täis (meie inimesed, jumal tänatud, ei pea tööl käima, vähemalt selline mulje jääb, kui vaadata shoppajate hulka tööpäeval) ja mul ei olnud aega oodata, millal flegmaatikust müüja flegmaatilise arvutiprogrammi abil minu ees järjekorras seisvaid inimesed jõuab ära teenindada. Ma ei räägigi sellest, et seal poes midagi ei müüda ja eelnevast kogemustest teadaolevalt kestab kauba toomine kah nii umbes kaks nädalat. Ilmselt kasutavad nad kaubaveoks jalgrattaid või suisa hääletavad! Päälinnas on rohkem valikut ja väga häid ladusid, aga kuidas sealt oma paberihunnikud siia transportida, on iseküsimus. Mul on selgroog teatavasti deformeerunud, mistõttu ei saa ma raskeid kotte ja pampe vedada, iga reis tlna koormab mu õlgu nii, et pean õhtuti end haisvate salvidega kokku mätsima ja lõhnan nagu reumahaige vanainimene, mitte nagu kepsakas keskealine tudeng! Eks ma siis valasin autos paar pisarat, sest raske on, kuradi raske on olla ise nii projektijuht, materjalide hankija kui grupitöö läbiviija, aga mis sa hädaga teed ära, olen ju naine nagu orkester. Sümfooniaorkester muidugi!

Homme tegelen grupitöö ettevalmistamisega. Püüan aru saada, mis ma õieti tegema hakkan, siis muidugi panen kõik kenasti kirja ja pärast unustan paberid koju. Ja lõuna ajal kimame jälle linna, et asjad varakult kohale viia, sest õhtul bussidega seiklemine on tore küll, aga ainult siis, kui ei pea endaga kümmet kilo kunstitarbeid kaasa vedama. Aga no ma olen positiivne! Muidu läheksin kohe hulluks, sest nagu ma olen märganud, kurbade mõtete mõtlemine tekitab uusi kurbi mõtteid ja mitte ainult - ka vigu kudumistöösse (no ei saa seda viimast ju lubada, olgu ikka käistöö perfektne või ärgu olgu seda üldse)! Seega keskendun ainult järjekordsele ülesandele ja selle sooritamisele, iseasi muidugi, mis siis tuleb, kui tekib pingelangus. Aga noh, see aeg on veel kaugel.

Mõnikord mulle tundub, et ma teen häid asju. Aga siis jälle kukub kõik kokku ja ma ei saa üldse enam aru, miks ma midagi teen. Või kellele seda vaja on. Imetlen nimesi, kes nagu nuga läbi või siuglevad, kes suudavad endasse uskuda ka siis, kui minule kõrvaltvaatajana tundub, et killuke enesekriitikat oleks täiesti tervitatav ja suisa vältimatult vajalik. Samas on nii, et ühele antakse seda va kriitilist meelt enda suhtes ülearu palju ja teisele ei anta üldse ning otse loomulikult on edukamad need viimased. Siinkohal võib muidugi jäädagi diskuteerima, mis on edukus ja mis on adekvaatne eneskriitika, aga ma täna enam tarka juttu ajada ei jaksa. Pea kumiseb otsas ning nüüd ei aita muu, kui aeg maha!

Kudzu

Läheb rahulolevalt nurru lüües (mitte haukudes!) ETV arhiivilehele riigimehi vaatama!

Pähh!

Magasin maha Sotsiaalse Sidususe Ministeeriumi saate, ma vana tolvan! Teadsin, et see on täna õhtul, kontrollisin kümme korda telekava ja lõpuks ikka ajasin kellaajad sassi. Nüüd ma pean ootama vähemalt homseni, siis näeb kordust või ilmub vajalik osa ETV arhiivi. Arhiivis on ka muud põnevad, nt täna näitasin oma lastele kultussaadet "Kuidas kuningas kuu peale kippus". Ütleme siis nii, et nemad on selle saate jaoks veel liiga noored, aga mina lustisin küll täiega. Meenusid vanad head ajad lapsepõlvest, kui sai ise igasuguste lastesaadete järgi mänge mängitud alates Väikesest Nõiast kuni kolme musketärini välja. Igal juhul vastab tõele, et mida kaugemale jääb lapsepõlv, seda ilusamaks see muutub, vanad asjad ei tee enam nii palju haiget ja meenuvad ikkagi parimad hetked. Loodetavasti on 90-aastaselt sama tore vaadata ka keskea keerukujudele ja pensioniea algusele - kui mitte mingil muul põhjusel, siis dementsuse tõttu on ju meeles nagunii ainult varajane lapsepõlv kogu oma värvikirevuses ja ilus.

Eile ja täna olen olnud väga produktiivne. Lugesin läbi ingliskeelse teadusraamatu - meeldis ja oli väga huvitav. Siis muidugi kokkasin, pesin pesu, mängisin lastega, tegin süüa ja kudusin kinnast. Viimasega oli niukene lugu, et seal oli üks Viga ja siis ma avastasin veel, et olen kasutanud vale värvi, mistõttu harutasin osa kinnast üles ja kudusin uuesti. Nüüd enam Viga ei ole ja need kindad tulevad tõesti ilusad.

Aga nüüd ma lähen vaatan vana head mrs Marple´it. Klassika on in!

Kudzu

PS Küll seal inglise külakestes ikka toimub kuritöid. Nende rahvaarv peaks katastroofilise kiirusega vähenema, sest iga jumala nädal on mingis kolkakülas uus laip. Hea, et meil siin selline igav elu on!

Dalai-laama

elab tegelikult meie juures. Ausalt! Usun, et taaskehastuse otsimisega pandi omal ajal puusse, kuna keegi ei tulnud selle peale, et järgmine kord sünnib austet pühak hoopis ... kassina. Meie Simba on täpselt idamaadelt pärit inimese nägu, väga rahulik, majesteetlik ja pidevalt nirvaanas viibiv. Me oleme kindlad, et ta rohkem enam uuesti ei sünni, kuna ta on valgustatuse juba saavutanud ja kolib edasi järgmisesse dimensiooni.

Aga eks neid pühasid isikuid ole meie hulgas ju veelgi. Mina olen ka sammu oma tavapärasest emarollist astunud edasi pühakute ridadesse. Ühes harjutuses valiti mind nimelt pühaku arhetüüpi esindama. On tekkinud küsimus, kas minu vaikne sulandumine igavikku hakkab juba silmnähtavaid mõõtmeid võtma või mis toimub. Vanasti sain ma alati emarolli.

Eile õhtul suvalises poes tuli minu juurde üks vene proua ning küsis nõu, kas osta suletekk või lambavillast tekk, mis on nende vahe ja kuidas nad inimesele mõjuvad. Natuke rääkisime siis (ma pole neid küsimustes mingi asjatundja, et te teaksite) ja kui ma hakkasin juba ära minema, tuli ta mulle järgi ja rääkis, kuidas lambatekk lõhnab maaelu järgi ja küsis, kas see lõhn ka säilib peale kasutamist? Tema Pühadus prof Kudzu kinnitas, et küllap ta säilib ning lahkus malbelt naeratades poest, enne kui tullakse ka õnnistust paluma. Ma olen nimelt see inimene, kellelt küsitakse tänaval kellaaega, teed, tullakse bussipeatuses juurde ja hakatakse oma muresid kurtma ja kes naaseb turult koos tasuta või poole hinnaga müüdud kraamiga. Eino põnev ju, ma ütlen! Viimasle ajal püüan inimestega silmkontakte vältida, aga nagu eilsest juhtumist näha, see ei aita.

Minu abikaasa on küll üks õnnelik inimene. Kaks püha tegelast perekonnas, seda ei juhtu just iga päev!

Kudzu

Roosa...

jaa, meie vanemal pojal on ka nüüd sõbranna! Juba tükk aega on ta suhelnud kahe tütarlapsega, kellest üks õpib minu ema ametiti ja teine minu oma st seda, mille kohta mul kaks diplomit on. Ma muidugi pidin pikali kukkuma, kui ta sellest kunagi rääkis ... nojah, ühesõnaga, käbid ja kännud, käbid ja kännud, ja kuidas see ikka siis niimoodi läinud on! Eile õhtul oli mul au ühega neist neiudest tutvuda. Olin saabunud koolist ja lamasin telekatoas teki all, mängukaru Albert kaisus, kui tütarlaps tuli mind teretama. Ma kujutan ette, kui kena vaatepilt avanes potsentsiaalsest "ämmast", kes nagu lastud vares kusagil teki all konutab ja karukest al la mr Beani mõmmik kaisus hoiab! Muidu see neiu on väga armas, kohe erakordselt armas ja mul on oma poja pärast väga hea meel. Sest minu armas poig on üks ütlemata kena inimene ja ma südamest loodan, et tal läheb elus hästi ja et ta leiab oma koha siin koduvanavallatus maailmas ning kaaslase, kes on samasugune kena inimene. Mulle tundub, et vanem poiss on pärinud kõik minu ja oma isa head omadused, samas kui noorem poeg vaevleb minult päritud halbade omaduste tõttu nagu koleeriline temperament ja mõningane depressiivsus. Ja et noorema poja tütarlaps on ka selline tõsine, isegi morn ja ei suhtle minuga üldse, kui vähegi võimalik (ega ma ise ka pole ema, kes tormaks kohe kallistama, lobisema ja oma nina laste asjadesse toppima).

Koolis läksid sedakorda asjad suhteliselt rahulikult. Sain kõik kodutööd tehtud, millega oldi ka rahul, lisaks pakuti mulle kahte tööd - üks on kindel otsake juba detsembris ja teine oleks potsentsiaalne töökoht alates sügisest. Osaajaga töö ja loomulikult pealinnas, kus siis veel. Mis eeldaks, et ma iga nädal kaks päeva veedaksin kodust eemal! Lubasin selle pakkumise üle järele mõelda ja perega arutada, kuna see puudutab meid kõiki. Ja päälinna kolida - noh, hetkel tekitab igasugune mõte kolimisest minus õudust ja vappekülma, sest see nõuaks niisugust energiat, mida mul pole küll kusagilt võtta. Õnneks on mul paar nädalat aega otsustamiseks. Ja kui mõelda, et siin minu teeneid ei vaja keegi (noh, ega ma pole tegelikult ennast eriti ka pakkumas käinud, pole aega selleks), siis muidugi tuleks öelda jah-sõna.

Olen rahul sellega, et grupp on koos, nüüd siis tuleb veel kontrollgrupp moodustada ja loota, et nad on nõus testi täitma. Täna ma sellega ei tegele, täna on mul kirjanduse lugemise päev. Naasesin päälinnast kohvritäie materjalidega, mis kõik peaksid aitama uurimust kirjutada ja läbi viia. Kohtumine juhendajaga oli väga produktiivne, ta andis mulle palju ideid ja häid nõuandeid ja on üldse üks väga kena ja väga tubli inimene. Lisaks on ta nõus mind jooksvalt superviseerima, mille üle on mul ka hea meel, sest päris üksi jääda grupijuhina on üsna karm. Ikka on ju vaja, et keegi vahel natuke õlale patsutaks ja üksiti ka neutraalse pilguga vaadates aitaks rasketest kohtadest edasi.

Nii et nüüd pole muud kui tööle asuda!

Kudzu

PS Pärastlõunal saan analüüside vastused teada. Ma vist lasen abikaasal helistada, sest kui mulle jälle öeldakse, et ma olen täiesti terve mees, siis andke andeks, seda on rohkem, kui ma jaksan välja kannatada. Selle kuuga on kukkunud jälle kaks kilo, vean vaevu jalgu järel ja lihtsalt kohusetundest püüan elus püsida. Võimalik küll, et terve mina ongi selline hunnik õnnetust, aga et ma mäletan end ka natuke teistsugusena, siis justkui võiks oletada, et midagi on mäda.