Seiklused öös...

kuna koolitööd tuleb ära teha, siis seoses lapse haigusega pole selleks muud aega kui öösel. Ikka oma uneaja arvelt, millal siis. Kuidagi väga kergesti tuleb see, et mina pean oma kohustused kõrvale viskama, kui meie perekonda mõni ekstreemsus tabab. Saate isegi aru, et minu 90-tuhandene õppelaen on tühiasi võrreldes abikaasa palga potentsiaalse vähenemisega haiguselehe tõttu. On ju fakt, et tema peab meid kõiki üleval, ja õppelaenu ei tule ju kohe tagasi maksta, ning kui ma juhtumisi üldse sussid püsti viskan, siis minu arusaamist mööda ei pea ka käendajad seda tasuma. Ühesõnaga - see, millega ma tegelen, on minu hobi. Ja perekonna vaatepunktist väga kulukas hobi. Ja selle väärtus on nii madal, et ma võin küll jätta asjad tegemata, kooli pooleli ja üldse. Aga et ma olen jonnakas, siis annan aga öösel tuld ja kütsin kohe päris mitu lehekülge teadusteksti valmis.

Lõpuks saan ju isegi mina aru, et millalgi lihtsalt peab magama. Aga just vahetult enne voodisse kobimist avastasin alumise toa ukse tagant setterkoera, kes oli meie magamistoa ukse avanud ja nõudis õuelaskmist. Meil üleval nimelt pole ukselinki, noh, selline pisiasi, elame siin majas alles kuuendat aastat, ei saa ju iga tühja asja pärast ka lärmi tõsta (seepärast ma ei hakka siia kirja panema kõiki neid asju, mida meil kunagi pole olnud või mis on katki läinud ja jäänudki katki nt meie aiavärav). Nii et meil on magamistoa uksel seespool üks riiv, aga kui mina öösel all töötan, siis ei saa ust teadupärast riivi panna. Koer kasutas selle teadmise osavalt ära, lasin ta niisiis õue ja nüüd on ta kadunud. Mina ei tea, kas ta pääses aiast kuidagi välja või ajab mingeid omi asju, igatahes kutsumise peale ta ei tule. Ja ma ei saa nüüd siis ikkagi magama minna, sest kui ta järsku otsustab tuppa tagasi tulla, siis pean ma soojast voodist välja ronima ja ta tuppa laskma.

Täna õhtul lasin mina ka kodunt jalga. Panin riidesse ja jalutasin pool tundi ümbruskonnas. Esiteks olen ma tõesti kolm päeva toas istunud ja teiseks, ma lihtsalt ei suutnud seda lärmi, kaklemist ja pidevaid nõudmisi enda isikule (tee süüa, anna vett, too paberit, tule vaata, mis ma joonistasin, ma tahan seda-teist-kolmandat jne) enam välja. Mõistsin, et kui ma kohe jalga ei lase, siis juhtub midagi hirmsat. Karjun kellegi peale, lõhun midagi ära, ütlen asju, mida pärast kahetsen. Väljas oli hea ja jahutav, kiusatus poodi viina järele minna oli küll suur - teate ju seda nippi - pudel viina keresse ja siis hange magama, hommikuks on rebastel kõht täis ja ise ka murest lahti, kuid olgem ausad, miinus kümme ei ole õige temperatuur selle eksperimendi korraldamiseks, niisiis seekord loobusin. Ja rahakotti põld ka kaasas. Lonkisin niisama ringi, käisin mäletsusi heietamas nendest aegadest, kus mul oli usku asjadesse ja jaksu vastu pidada. No m mõtlesin, et kui ma meenutan häid asju, äkki siis muutun ka positiivsemaks või midagi. Ühel hetkel mees helistas ja ütels, et lapsed magavad, siis kõmpisin koju tagasi. Homme kaebab MM tädi Tiinale kõik ära ja minu olematu renomee muutub veel olematumaks. Seega pole põhjust ka selle pärast muretseda.

Noh, koer kaabib ukse taga. Lasen loomakese tuppa, mul endal ka juba silmade ees virvendab.

Head ööd siis!

Kudzu