meil siin lõunaosariikides. Kui päälinnas on tuul lume puuokstest minema kandnud ja maailm tundub talviselt kõle, siis meil siin on puud valgete mütside all, kõik on kargelt valge ja puhas nagu ühele detsembrikuule kohane. Kui nüüd veel kaminasse tule ka saaks, siis oleks täitsa kena siin arvuti taga istuda, ilusat vaadet nautida ja üritada end motiveerida teadustööd tegema või siis mõnda järjekordset tegemata tööd tegema sundida. Varsti on aasta viimane õppenädal ja on vaja esitada hunnik asju, mida mul hetkel veel pole. Samas on positiivne, et tööst olen vaba ja ei pea iga jumala päev kuhugi saba seljas kappama, et ajada teiste inimeste asju, enda asjad kõrbehaisuse pilvena järel hõljumas.
Koju oli hea tulla. Ma tunnen end päälinnas nagu kodutu majavaim, kes kogu elamist kohvriga kaasa lohistab ja et minu sisemine kaos vajab korrastatud ümbrust, siis on kohvrite otsas elamine päris suur väljakutse. Kuidas tulla toime, kui asjad kasvavad üle pea? Eks ikka pisikesed meeldivad asjad aitavad. Päälinnas olles nt külaskäik Morgie manu, kus ma tundsin end koduselt ja hubaselt, mängides Otikesega, vaadates, kuidas Blondie oma saba mulle põlvedele asetab, nautides telekast X-faile ja vestlust pr Morgiega. Ei saa jätta märkimata, et külast ära minnes õnnestus mul käia käpuli, röögatades sealjuures nii, et terve linnaosa aknaklaasid klirisesid. Õnneks ei juhtunud midagi halba ja noorhärra, kelle silmitsemine mind kukkuma pani (ei ole vaja võõraid mehi vahtida, tuleb vahtida oma jalge ette!), jäi minu püstiaitamisega hiljaks, sest ma kargasin kohemaid üles nagu jonnipunn, teate küll, see ümmargune asjandus, mis ei taha pikali püsida.
Aga nüüd, prof Kott - on aeg asuda tegudele. Täna on gruppamise päev ja pean alustama ettevalmistusi selleks pühaks ürituseks.
Prof Kott alias Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar