lund muudkui lisandub ja hanged hakkavad muutuma mägedeks - lastel saab olema peale tormi lõppemist lõbu laialt, kelgumäele pole tarvis minnagi. Meie linnas saab ka praegu kodust välja, nii hull asi pole õnneks. Loodan, et ei lähegi palju hullemaks, nt elekter võiks ikka majapidamises ringelda. Kui voolu pole, siis me peame hotelli elama kolima, sest meie keskküttepumbad töötavad elektri jõul ja generaatori ostmine ununes suvepalavuses sootuks.
Laste etendus oli tore, lapsed ise nunnud ja arvan, et neile jääb see eluks ajaks meelde - olla suurel laval ja esineda. Esimese osa vaatas Ingel meiega koos ja tuleb tunnistada, et ta tüdines väga kiiresti ära ning hakkas sekeldama. Sülle ja sülest maha, püsti ja uuesti istuma, eesistme seljatoe toksimine oli ka põnev, kuigi keelatud tegevus. Lõpuks ma suisa ootasin, millal vaatus lõpeb ja tuleb vaheaeg ning teine osa etendusest. Kui siis oma põnne laval nägin, tekkis harras meeleolu ja vanemlik uhkus lausa pungitas rinda pluss veel asjaolu, et iluvõimlemine oli lapsena minu lemmik ja ma oleksin vist kõik ära andnud, kui mul oleks olnud mingigi võimalus seda harrastada. Kui etendus läbi sai, leppisime mehega kokku, et tema võtab vanema tütre ja mina pisema. Läksin siis last otsima, pole - treener ütleb, et tema ei tea, aga ju isa võttis kaasa. Küll aga leidsin ma lavalt MM-i, kes tuttavat nägu nähes väga rõõmus oli ja mulle sülle hüppas. Vaatasime veel ringi, Inglit eikusagil. Lõpuks läksime üles garderoobi, kus kohtusime hr Abikaasaga, ja nagu selgus, Inglit temaga ei ole. Sel hetkel tabas mind kerge paanikahoog, tormasin uuesti alla, pisar silmas, et appi, nüüd on keegi minu imearmsa tütre ära varastanud. Aga enne, kui ma jõudsin korraldada etenduse "Andke kohe mu laps tagasi!!!!", nägin ma Inglikese peanuppu saali ukse juures ning keegi nende rühma lapsevanem oma võsukesega oli Ingli enda hoole alla võtnud. Laps käes, infarktioht möödas, tormasime garderoobi riietuma st ootama, millal vabaneb mõni pingike, kuhu oma asjad poetada. Lõpuks tulid MM ja abikaasa alla, saime mõlemad lapsed riidesse, jalutasime autoni ja kaevasime selle lume alt välja ning sõitsime koju. Kell oli peaaegu pool kümme, väljusime kodust kell neli. Tuba oli külm, söök tegemata ja abikaasa ei jõudnud eriti ka tööd teha, sestap valmistasime kiire õhtusöögi ja panime lapsed magama, abikaasa toksis oma arvutis, mina enda omas, pärast kudusin veel kinnast.
Öösel aga algas järgmine tramburai. Inglil valutas kõrv ja ta terve öö ei maganud. Valuvaigistajat me talle sisse ei suutnud sööta, alles vastu hommikut sai pulbriks tambitud ja veega segatud tabletijupp lapsele enam-vähem jõuga suhu valatud ning siis saabus hetkeks ka öörahu. Tableti andmise hetkel oli kell pool kuus hommikul. Praegu on abikaasa lapsega arstil ja mina püüan välja mõelda, kuidas ikkagi saaks oma kodutööga nii kaugele, et mul oleks võimalik kolmapäeval ettekanne esitada. Ju vist tuleb korraldada nii, et täna töötab abikaasa ja homme mina. Muud võimalust kahjuks ei ole.
Järgmisel nädalal on osakonna jõulupidu, kuhu ma tõenäoliselt ei saagi minna. Oleks hea, kui saaksin minna loengutesse, muidu mul tulevad lihtsalt mitteilmunud ja siis on täiesti kindel, et kooli lõpetamine lükkub kuhugi kaugesse tulevikku.
Saabus abikaasa koos Ingliga: keskkõrvapõletik. Täna enam kirjutada ei saa.
Tervitades
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar