mitte ära nuta taga, mida pole, see on iidne tarkus, mida on lihtne välja öelda, aga väga raske teostada. Inimene ikka ju igatseb millegi järele, ikka tahab lennata Päikese poole, ikka tahab merel kahekesi üksinda olla koos J.Tätte ja M.Matverega, eksole! Või siis ei taha seda viimast (mina nt ei taha), selle asemel tahab midagi muud - pisikest palmisaart, kus on tilluke onn, palju raamatuid, puuviljad kasvavad ukse all ja vahel käib ka mõni hea sõber naabersaarelt külas (progress, kas pole? ma olen juba nõus, et keegi minu saart külastab). Igatsus on hinges ka minul, samas olen hakanud tänu kahe linna vahel loksumisele hindama järjest enam seda, et mul on perekond ja kodu ning ma saan armsate inimeste keskel jõuluaajal olla, ja ka muul ajal. Kui mul pole parajasti koolinädal, siis on helge meeleolu ja tuju hea, asjad liiguvad, energiat on ning see kõik väljendub ka minu ümbruses: koristamine ei aja hulluks, viitsin küpsetada kooki, eksperimenteerida köögis, kaunistada kodu, mürada lastega ning nautida lumist vaadet oma töötoa aknast. Kui saabub koolinädal, tabab mind frustratsioon: ma olen tige ja närviline, kaotan oma asju, ei suuda otsustada, mida selga panna ja mida kooli kaasa võtta, kogu maailma ebaõiglus ja tigedus valdavad mind ja päälinnas olles võitlen pidevalt sooviga koju põrutada ja jätta kooliasjad kus seda ja teist. Ainus, mis mind takistab, on kohusetunne ja teadmine, et kui juba oled otsutanud lohega võidelda, siis ainult võiduka lõpuni.
Mulle meeldib gruppe juhtida. Ma tõesti naudin protsesse, mis grupis toimuvad, seda, kuidas inimesed avanevad, kuidas nad avastavad ammuunustatud oskusi ja uusi aspekte iseendas, kuidas luuakse ja lehvitatakse. Kui on toimiv grupp, siis saab sealt kaasa heaolutunde, mida ei ole lihtne millegagi võrrelda. Võib-olla ka hea paarisuhe annab niisuguse mõnusa hoolimise ja soojuse tunde, töö üksikkliendiga kindlasti ka, samas grupienergia on alati väga võimas. Vaat sellised head kogemused ongi siiani üks põhjus, miks ma ikka pusserdan oma õpingute kallal, miks ma ei ole siiani käega löönud ka siis, kui kaos koolis muutub talumatuks. Kui eriala sobib, kui töö tuleb hästi välja, siis on vaja pingutada, et paber kätte saada ja päriselt ka tööle hakata.
Järgmisel nädalal on selle aasta viimane koolinädal, oh seda õnne! Siis on jäänud veel 6 kuud vastu pidada. Ja siis on lootust, et tuleb soe suvi, saab ujuma, saab maale ja saab aias nokitseda. Usun, et talv möödub koolitööde keskel nii kiiresti, et ei märkagi. Lootma ikka ju peab?
Kudzu
1 kommentaar:
Mnjaa, tarvitses mul ainult grupitööd kiita, kui sain kohe juhtida vastupanufaasis olevat gruppi ja mul tekkis automaatselt mõte, et võiks asja sinnapaika jätta. Lisaks positiivsele energiale sisaldavad grupid ka palju negatiivset ning seegi on võimendatud.
Postita kommentaar