"Jookske, lapsed...

ärge jookske!" ütles pr Kohviveski legendaarses naljafilmis. Mul on ka vahel selline tunne olnud, mistõttu olin suhteliselt kindel, et lastega mina töötama ei hakka. Tegelikkus on see, et mulle väga meeldib lastega töötada, selle arusaamiseni on kulunud mitu head aastat ja kuhjaga kogemusi, igasuguseid sealjuures. Aga tore ju, et lõpuks aru sain. Muidugi on mul oma vanema tütrega raskusi, sest ta ei pea mind üheski valdkonnas kuigi autoriteetseks, aga no see selleks. Ega siis kõike head ka ei saa, eksju!

Eile olin totaalses augus. Mitte midagi ei tahtnud teha, miski ei huvitanud, mured matsid enda alla. Täna kaevusid siit ja sealt välja mõned lahendused, isegi nagu päris head lahendused. Tulevad küttepuud - me ei peagi külmas toas istuma ja minu raamatukogu korstnasse kütma. Mnjaa, kui mõelda, et lugeri põletamisest üldse sooja ei saa, siis muidugi kaldub kaalukauss paberraamatute poole, aga see-eest mahub lugerisse 3000 köidet ja ta ise ei võta rohkem ruumi, kui pisike tahvelarvuti, on kerge ja mugav ning lugemine ei tee silmi haigeks. Ma olen kahjuks selline profaan, et ise ma sinna raamtuid laadida ei oska ja üleüldse, mind ei huvita tehnikavidinad, ma olen rohkem vanaaja inimene. Telefoniga helistan, arvutiga teen tööd, lugeriga loen - igav ühesõnaga. Ja muidugi on siin oma osa ka laiskusel, sest kui on võtta abikaasa, kes jagab matsu, miks ma siin peaksin vaeva nägema? Tema jällegi ei oska maalida, ksäitööd teha ja inimestega töötada (kuigi vildib päris hästi, tuleb tunnistada).

Veenuskinga õid muutub iga päevaga suuremaks. Ootan huviga, milline õis sealt välja koorub lõpuks, sest ta õitseb esimest korda ja ma sain ta kunagi allahinnatult Jardini aiandusärist, kui ta oli juba ära õitsenud. Ülejäänud lilled kasvavad ja samas ka kiduvad, sest villtäid ründavad. Ma pritsin neid desinfektandiga, saan täidest nagu enamvähem lahti ja varsti on järgmised platsis. Kuid ma ei jäta jonni, sest saama veenusking omal ajal oli ka villtäid aiandist kaasa toonud ja ma suutsin tookord igatahes need vastikud elukad likvideerida. Üldiselt on vist parim neid viinaga surmata, aga ei ole mul seda õilsat jooki kodus. Ja Vana Tallinn arvatavasti ei sobi, ma parem ei proovigi.

Niisiis, sm! Olen nüüd puhanud, mänginud ja vahepeal ka norutanud. Asun vahelduseks mingitele tegudele!

Kudzu

Kulgen...

nagu öeldakse. Või tiksun. Raha põle, aga aega on see-eest lahedalt käes. Varsti enam ei tea, kust ja kelle käest laenata, sest ei oska ju öelda, millal palk laekub. Vastust pole siiani saanud, küll aga infot uu tööotsa kohta. Aga no kulgejad on ju kannatlikud!

Alustasin uue vöökoti tikkimist, mis läheb jõulukingiks:) Tagantjärele, sest parem hilja kui mitte kunagi. Valisin mustriks Kihnu pulmapõlle, kui ma nüüd õigesti mäletan. Loomulikult ei kopeeri ma mustrit, vaid lasen fantaasial vabalt voolata ja kasutan erinevaid motiive neid enda maitse järgi kokku miksides. Järge ootab e-lugeri kott, mille tahaksin ka tikkida ja voodriks kasutada eriti ägedat neerumustrilist sitsrätikut, sain neid tükki kolm kaltsukast, väga hea leid, ma ütlen! Tellisin raamatukogust ühe Kihnu käsitöö raamatu, tahaks teha mõned vardakotid ka, materjale olen selleks hoolega kogunud. Paljundasin lisaks ühe 60-ndate mulgi kirikinnast ja kirisukkade raamatu, kel on huvi, saab seda mult laenutada. Seal on tõeliselt vingeid kindaid, lausa suu jääb lahti, kui vaatad. Kindaid tahaks ka kududa - talv saab muidugi enne otsa, samas kinnast saab ju järgmisel talvel ka kasutada. Oi, mul on nii palju ideid, jõuaks ainult kõiki realiseerida!

Olen oma Kindlest suures vaimustuses, kuigi raamatud on kõik ingliskeelsed. Pärast seda, kui tabasin ära, et ma olen täiesti võimeline inglise keeles lugema lausa ahmin raamatuid. Praegu on mul käsil Jo Nesbo krimkad, neli juba loetud, eile alustasin uut. Mulle üldse meeldib põhjamaade krimikirjandus ja eriti just see autor, kes oskab väga põnevalt kirjutada, nii et peaaegu lõpuni ei saa aru, kes on kurjam ja miks ta seda kõike teeb. Ma mõistan, et kusagil oma sisimas olen ma ilmselt sarikurjam, kes oma mustad kired realiseerib siiski vaid raamatuid lugedes (olgu saladuskatte all öeldud, et ma olen nõrganärviline isend, kes ei kannata verd ega valu, eriti just teiste puhul, nii et asja minust nagunii poleks).

Selline see vaikne kulgemine siin on. Hea on!

Kudzu

Sügisene sigri-migri...

haigused, öökülmad, õitsev forsüütia, perekond, pidev kokkamine, loomad ja raamatud. Selle kõigega ma pistan siin kas rinda või siis üritan leida võimalusi, et kasvõi mõni minut päevas teha ka midagi iseenda heaks. Ütleme ausalt, see viimane ei taha väga õnnestuda, sest Ingel oli pikalt kodus haige ja praegu on mul ema külas ja noorem poeg kodus käimas, nii et üldiselt ma suhtlen, keedan süüa, suhtlen ja siis keedan uuesti süüa. Ja kui söögid on vaaritatud ja kõigil kõhud täis, kõigiga on suheldud ja kõiki lõbustatud, ning inimestel meel hea, siis ma olen nii väsinud, et eriti peale magamise muud ei jaksa.

Täna oli mul tööpäev ja nagu varemgi mainitud, esimest korda elus ma naudin töötegemist. Mis ei tähenda, et öösel poleks ma unetuna voodis vähernud ja kell kolm lõpuks leppinud asjaoluga, et und ei ole ega tule ja võib siiski natuke raamatut lugeda. Igal teisel ööl ma magan nagu kott, muuseas, aga vat just siis, kui on vaja ärgata varakult ja olla valmis tööks ja kaitseks, und lihtsalt netu. Ju see on siis see positiivne stress, tore viimaks niisugune kogemus saada.

Loodan uue gupiga jätkata veebruaris, või nii mulle vähemalt lubati, pluss pakuti veel üht otsakest, mille kohta saan täpsema info reedel. Kahjatsusega tuleb mainida, et uus eriala ja kogu kunstitegamine on ajutiselt sahtlisse peidetud, kuid ma väga loodan, et saan aega ja võimalusi ka kunstiga tegeleda. Ja liikumisega.

Raamatutest: olen eestikeelsete raamatute ostmisest praktiliselt loobunud. Käsitööraamatuid muidugi hangin, kuid ilukirjandse osas olen üle läinud inglise keelele. Loetud on paksud köited Martinit, kaks ingliskeelset Robert Jordani raamatut ja käsil on üks Mankell, millest ka pool on läbi. Lisaks naudin seriaale ingliskeelsete subtiitritega ja ka ilma nendeta, nii et hetkel arendan ma põhiliselt keeleoskust. Otseselt mul seda vaja ju pole, kuid samas ei või iial teada, eksju. Ja kui ingliskeelne raamat maksab 10 euri ja sama raamat eesti keeles 22 euri, siis mul pole lihtsalt huvi tõlketöö eest maksta, parem pusin ise.

Jah, niimoodi tempokalt ja suures osas teistele pühendudes see elu mul siin kulgeb. Tuletan meelde, et ootan Padjaklubi rahvast 26. nov ja eks ma katsun vahepeal kirjutada ka.

Kudzu

Energia jäävuse seadus...

kui me magasime koos lastega allkorrusel, siis ei tahtnud meie radikas alati soojaks minna. Kui üles kolisime, siis lastetoa radikas ei võtnud üldse sooja sisse, kütsime elektriga. Hetkel istun mina selles toas arvuti taga ja tunnen, et radikas huugab suisa liigselt. Ja uue lastetoa radikas ei võta vedu, tuleb vist jälle elektriga kütta. Paistab, et meie laste energiatase halvab keskkütte nagu naksti. Mingit muud varianti ma ei oska välja mõelda.

Infoks veel, et sain oma pisikese ingliskeelse tellisega (nibin-nabin 800 lk) ühele poole ja loen järgmist osa. Aga vat siis ma ei tea, mis edasi saab, sest uue raamatu kirjutamine võtab vast ikka aastat-paar. Eriti kui kirjutada nii pakse raamatuid. Minu kui maniakist lugeja jaoks muidugi alla 500 lk raamat polegi nagu muud kui mingi pisike broshüür, nii et hr Martini teosed on vähemalt ikka raamatu mõõtu. Kirjutage edasi, hr Martin, lugejad ootavad:=)

Kudzu

PS Kuna palavikku oli vähem, niitsin muru. Liikumine on teatavasti naise tervise ja ilu pant.