Loomaaia teenindav personal...

vaat kes me siin oleme. Tarvitseb ainult kuhugi maha istuda, kui kohal on mõni meie loomakestest, kes tahab: a) süüa; b) sügamist; c) õue; d) mängida; e) no ei saa aru, mida - see puudutab meie psüühikahäirega N.Össut (ehk Nikolai Össut). Kui ma tahan voodis lugeda ja sinna kõrvale õuna näksida, ilmub välja Seti, kes üritab ka õunast ampsu saada. Peale väsitavat keskustelu mõistmatu loomaga annan tavaliselt järgi ning ta saab oma õunajupi kätte. Igasugune muu näks voodis ei tule kõne allagi, kuna Seti on suur ja jõuline, ei mina jaksa temaga maid jagada. Õunast saan ikka paar ampsu ise ka.

Kui istun arvuti taha, et tööd teha, on kohe N.Össu platsis, istub mulle ekraani ette ja teeb koledat häält. Kingo seevastu arvab, et kudumise töö on just tema lõbustamiseks välja mõeldud, saab lõngakera püüda ja täiel rinnal lõbutseda. Hea ajaviide on ka tekiservade alt varvaste püüdmine ja neil küünte sisselöömine, parem kui hiiri püüda, sest varvaste omanikel on kombeks valjusti röögatada, mida hiired kunagi ei tee (vähemalt ei kõla nende röögatus nii ägedalt). Tullulullu lõbustab end sellega, et käib mul mööda maja järgi. Lähen WC-sse, trügib loomake ka koridori, lähen üles, koer kaasas, tulen tagasi, ikka koos koerakesega. Daam koerakesega, mõistate! Vahel jääb koer kogemata kuhugi ukse taha, siis ta nügib ise ukse lahti, näiteks nii, et jäine õhk koridorist värskendab ka tube. Või siis kaabib kusagil meeleheitlikult ja a olen sunnitud oma tegevused kõrvale panema ning teda päästma minema. Ainus soliidne loom siin majas on Simbo, kes lihtsalt on. Mõtleb, ma arvan, mõtleb suuri ja tähtsaid mõtteid. Ja kui ei ole midagi mõelda hetkel, universumi saladused on avastatud, siis ajab N.Össut taga ja näitab, kes siin majas ikkagi Peremees on. Simbo maailmas oleme meie siin lihtsalt seetõttu, et ta seda lubab. Ja et keegi peab ka söögi ette ulatama ning selga sügama. Kui leiduks mingi muu võimalus mugavalt ära elada, viskaks ta meid silmagi pilgutamata välja.

Tsirkus alati jääb!

Kudzu

PS Pr Lendav näitas mulle eile vöökudumist. Jummel, on see vast imeline asi. Kui ma õpiksin vööd kuduma, oleksin hulka targem, osavam ja ilusam. Ma ei suuda ikka veel ära imestada, kuidas need meie esiemad niisuguseid asju lõid - peeruvalgel, oma pimedates süngetes onnides.

Isamaa ilu hoieldes...

arutasime eile mehega, miks on Eestis hea elada. Esteks, meil toimub aastaaegade vaheldumine, vähemalt viimastel aastatel; teiseks: Eesti loodus on väga ilus, jah, mitte nii lopsakas ja värvikirev või nii ekstreemne (mäed, vihmametsad, ookeanilained), kui kusagil soojal maal, kuid siiski imeline; Eesti inimesed ei topi oma nina teiste asjadesse, elavad oma pisikest elu (üldiselt, on ka muidugi erandeid). Miks kolida ära: neetud aastaajad, kellel on vaja neid lumerohkeid talvekuid ja lämmatavaid suvepäevi, pikka ja jahedat kevadet või pimedat ning masendavat sügist; loodus on suhteliselt üksluine, pole ei mägesid ega salapäraseid metsamassiive, palju on lagedat maad, kus tuul kurvalt puhub ja ei mingit vaheldust; inimesed on nii enesekesksed, kurjad ja hoolimatud! Ehk siis samad põhjused, aga oleneb, kust nurga alt vaadata.

Elu on ka samasugune: üks sündmus võib olla nii hea kui halb, inimene sinu kõrval võib olla ingel ja samas kurat, vahel on hea olla üksinda, mingitel hetkedel tekitab see kurvameelsust ja stressi jne jne jne. Samas on tore, et asjad ei ole üheülbalised, sest muutes oma vaatenurka, võime me muuta kogu pilti ja selle tähendust. Nüüd ma sõnastasin siin blogis ka oma idee kunstiprojektiks, mis on sügisest saadik meeles mõlkunud, kuigi - tegudeni pole astutud sammugi, kõik on jätkuvalt idee tasandil. Küllap seegi on millekski hea.

Olen viinud läbi peaaegu kõik intervjuud, mis on andnud mulle hoopis teise pildi toimunust, kui see oli kuu aega tagasi. Vahel on vaja distantsi ja vahel on vaja tagasisidet, et ka enda peas asjad kuidagi järjekorda seada ja paika loksutada. Mul on hea meel, et sain nende inimestega tööd teha, siiralt hea meel. Nad õpetasid mulle väga palju, andsid väga palju tagasi ja näitasid mulle mind ennast nii objektiivselt, et peegel kavatub selle kõrval. Millest siis veel õppida? Ühesõnaga - ükskõik, mis ka ei oleks toimunud, on inimesed, kellega olen elus töötanud, olnud toredad, mõistvad ja kenad, väga lahedad isiksused, põnevad ning mitmekihilised. Noh, võimalik, et ma pole ka väga otsene konfliktitseja, püüan ikka heaga, nii kaua kui annab. Võimalik, et ma sõltun üldse liigselt teiste arvamusest, ja kindlasti on veel sadu probleeme, kuid sellegipoolest on mul peaaegu kõigi inimeste üle hea meel, kellega elu on mind kokku viinud. Las jääda siia ka mõned erandid, aga need on tõesti ka üksikjuhtumid.

Nüüd ma olen nii krogi, et tahan lihtsalt puhata ja mängida. Täna ei hakka diktofoni seltsis vaevlema, teen muid asju. Homme ootab tihe tööpäev. Ja siis algab juba kool.

Kudzu

Küsija suu pihta ei lööda...

talle virutatakse kuhugi mujale. Kuid olenemata sellest tasub ikkagi küsida, vist. Ma just saatsin kirja, et uurida, mis on saanud minu hinnetest. ÕIS näitab ainult eelmise aasta sooritusi, samas on tulemusi võimalik sisse kanda ainult reedeni ja kui mingil müstilisel põhjusel neid seal üldse ei olegi, siis jäävad mulle võlgnevused. Mis oleks ka väga ebameeldiv - ma olen ju ometigi tööd esitanud. Nagu ma eelpool mainisin, valiti uuele süsteemile üleminekuks sessiaeg, et õliõpilased saaksid pidada õppejõudude ja teiste asjapulkadega tihedat kirjavahetust, mis tagab isiklikumad ja inimlikumad suhted, kui lihtsalt arvutist hinnete kontrollimine.

Novot! Sain oma vastuse kätte. Uskuge või mitte, aga ma sain pr Ameerika Õppejõu aines A! Ei ole võimalik! Siin saab olla ainus põhjus selles, et teised ei viitsinud üldse vaeva näha või ei esitanudki oma töid. Ma ei suuda seda uskuda lihtsalt! Nüüd oleks ju imelik öelda, et vabandage, ma II osa sellest ainest ei võta, järelikult peaksin esmaspäeva öösel st 31.01. jääma Tlna. Nii et kui on keegi, kes on nõus majutama pisikest sessist äravaevatud Kudzut, siis andke teada.

Täna hakkan tegelema intervjuu transkribeerimisega. See on alles tüütu tegevus, muudkui kerid edasi ja tagasi, siis jällegi kaob õige koht käest ning tuleb seda otsida. Samas on intervjuude analüüs väga muhe, see on loominguline tegevus erinevalt testitulemuste skoorimisest. Aga et analüüsini jõuda, kulub kümneid tunde tuima tööd. Noh, vahelduseks on tuim töö ka hea, egas koguaeg saa luua ja lehvitada.

Jerueekim, ma sain ülemõistuse raskes aines A, ikka õilmitsen selle uudise taustal. Ütle veel, et raskused pole võitmiseks!

Kudzu

Aasta masendavaim päev?

Huvitav, miks nii arvatakse. Ma võin nimetada aastas mitmeid väga masendavaid päevi, nt jaanipäev, mil on kohustus olla sigaõnnelik, või suvaline päev kusagil märtsis, kus tilkuvad räästad ja kevadine õhk toovad endaga kaasa viirushaiguste laine, aga tegemist on sel perioodil tavaliselt rohkem kui rubla eest. Või siis mingi hetk oktoobris, kus on selge, et päikest näeb järgmine kord enamvähem maikuus, ilmad kipuvad pimedaks ja masendavaks ning üleüldised muutused elukorraldused, mis alati tekivad septembris, on sikutanud meeleheite lati jälle kuhugi taeva alla. Ei, täna on tore päev, sest pool talve on läbi, pool kütteperioodi on läbi, sess on läbi (st täna saatsin viimase kirjaliku töö, millega veel eile pool päevakest ära sisustasin) ja kui ma aknast välja vaatan, siis on tunne, et kusagil pilvede kohal eksisteerib suur täht nimega Päike.

Lauba käis meil äi külas. Tore oli, sõime torti ja ajasime naljajuttu. Äi oli töökohta vahetanud ja arvas, et ta võib-olla saab minulegi orgunnida mingeid otsakesi, et mis ma ikka suvel saare peal laisklen (juhul, kui mul on pappi, et sinna üldse minna)l, parem tehku tööd. Pr Ämm oli mulle saatnud peene teekomplekti: kann, teepusad (no teate neid küll, paned kannu ja siis muutub ebamäärast värvi tomp imeilusaks lõhnavaks lilleks) ja laualinake. Ma ei tea, millega ma sellise au olin ära teeninud, aga võtsin kõik tänuga vastu. Ma ei viitsi väga tige enam olla mehevanemate peale, on muudki, millega rinda pista, nt noorema poja laiskus. Detailidesse laskumata võin öelda, et talle on esitatud nüüd ultimaatum ka minu ema poolt, kes on lõpuks adunud, et ema rahasaadetised ei pruugi üldse sihtkohta jõuda, vaid realiseeritakse millekski muuks, kui tema ette nägi ja milleks poiss raha küsis. Noh, mind ju ei usu keegi, igaüks tahab ise oma kogemust saada, ja mul pole kahju kah, las kogevad!

Täna on veel hea päev seetõttu, et mul on huvitav raamat käsil ja et ma täna võtan koolitöödest time-out, siis ma saan oma raamatut lugeda keset päeva, mitte uneaja arvelt. Ja õhtul on paar seriaali, mida ma vaatan. Ja et lapsed said eile vannitatud ning täna õhtul võib nendega midagi toredat ette võtta.

Ja ei mingit viginat teemal, et päev on alles noor! Lülitan telefonid välja, arvutisse ei vaata ning kui just maailma lõppu ei tule (sellest saab ilmselt ka muul moel kui infotehnoloogiliste vidinate abil teadlikuks), siis elan omas mullis nagu lill.

Kudzu

Libe tee...

või no mis tee - abikaasa pidi täna katuselt alla kukkuma. Õnneks oli tal ümber köis, ja õnneks ma kuulsin, kui ta mind hüüdis, ja õnneks suutsin ma kiiresti reageerida. Nii et mu mees on täiesti ühes tükis, kui muljutud roie välja arvata. Issand kui tüdinenud ma olen sellest lõputust jääast ja lumest katusel!

Suutsin kokku krousida oma teooria. Järgmiseks pean selle suutma lühemaks ja kompaktsemaks muuta. Siis on vaja natuke kõbida uurimuse osa vajalikke juppe ja lisada vahendatud viidete loetelu ning vormistada kogu üllitis korrektselt. Meilt nõutakse arvestuse saamiseks ikka megatööd, rääkimata sellest, et üheaegselt tuli kirjutada teooriat, organiseerida grupitööks vajalikud ruumid ja vahendid, leida inimesed, kes oleksid nõus osalema, otsida materjale teooriaks, viia läbi sekkumised ning tekitada protokollid seansside kohta, kirjutada valmis teooriaosa pluss osa uurimuse peatükist, samal ajal käia koolis, tööl, teha eksameid ja kasvatada lapsi. Kas seda ikka natuke palju pole?

Mul on pidevalt selline tunne, et muutun aina väiksemaks ja väiksemaks, järjest puisemaks ja kivisemaks, selliseks tihedaks tombuks, millel pole enam tundeid ja mõtteid, mis lihtsalt vedeleb kusagil jalust ja silma alt ära. Järjest raskem on end sundida pesema, riideid vahetama, inimestega suhtlema, suur väsinud ükskõiksus ja natuke hirmu ei lase end normaalselt tunda. Negatiivsete elamuste tulv kerkib nagu jõgi, mis tahab üle kallaste tulla, ja varsti ei julge ma enam oma nina uksest välja pista, sest ei tea, millised õudused väljas ootamas on. Ma tahaksin muutuda läbipaistvaks, hajuda õhku, kaduda lihtsalt ära. Ainus, mis hoiab, on pere, ja käsitöö. Kui ma jaksan seda viimast teha. Katsun ka raamatuid lugeda, see on järjest raskem, sest ma ei suuda keskenduda. Püüan siis mitte liiga kaugele ette mõelda ja elada hetke kaupa ideega, et kui üks asi on tehtud, siis vaatan edasi. Isegi mitte ei vaata, vaid piilun ettevaatlikult, kunagi ju ei tea, millega homme jälle jalust rabatakse.

Ja talv muudkui kestab...

Soojad käed...

sest on uued kindad.

Süsteemiarendus...

ma ei suuda mõista, miks lõhutakse toimivaid ja lihtsaid ja loogilisi süsteeme ning ehitatakse nende asemel pisasjadele keskenduvaid monstrumeid. Varem oli meie ülikoolis selline süsteem, et ühe lingi alt regasid ainesse ja teise lingi alt said oma tulemusi vaadata. Kõik ained olid ühes jorus ja viimased sooritused kõige lõpus. Nüüd on meil miskine ÕIS, kus on nii palju segadust, ülearust rämpsu, ma ei tea mis lollakaid lisalinke, et ajab suisa vihale. Lisaks pidurdab uuele süsteemile üleminek oma hinnete jälgmist, sest viimased kanded on pärit veel eelmisest aastast, selle aasta kohta nagu polekski eksameid teinud või arvestusi saanud. Huvitav, kas see hoiab kuidagi üliõpilase ja õppejõu aega kokku, kui kõik tudengid hakkavad ükshaaval meeleheitlikke meile saatma, et vabandage, kas ma sain läbi? Kas hinne/arvestus on olemas? Või mis veel hullem, postitavad oma küsimusi listi, kust need potsatavad kõige listiliikmete postkastidesse. No ma tõesti ei taha teada, kas esimeselt kursuselt Lonni (nimi muudetud) on teinud ära oma eksami või mitte.

Või võtame uue Offici. Milleks oli vaja visuaalselt ümber kujundada kogu senine hästitoimiv süsteem. Miks peavad miljonid inimesed ümber õppima ainuüksi seetõttu, et mingi tropp ei suutnud oma tööajal midagi sisukamat teha, kui kosmeetilisi operatsioone olemasolevale programmile? Neid näiteid võib tuua igast valdkonnast, sest kõik, mis puutub IT-d sisuliselt, on juba ammuilma leiutatud, ja nüüd siis tegeletakse mingite lollakate vidinate lisamise või ikoonide ümberpaigutamisega.

No ja siis on Google mulle pannud mingi tõlkevidina arvutisse, mida ma ka peale korduvaid katseid pole suutnud eemaldada. Kui hiir satub mingile sõnale, siis tõlgib Google selle usinalt inglise keelde. Hallo - ma ei taha ajalehte lugedes teada, et kuidas on sõna "iva" inglise keeles. Ma tahan ise valida, mis minu masinas on ja palun - mitte mingeid uuendusi. Üks noor mees ütles minu nurina peale, et vaim tuleb värske hoida st uued IT-vidinad seda justkui hoiaksid. No andke andeks, ma loen raamatuid. Minu vaimu ei värskenda uue ikooni leidmine telefonist või arvutiekraanilt. Ma tahaksin siiski ise valida, kuidas oma vaimu värskendada.

Kudzu

Vali-mind-mees...

hiljaaegu sattusin enam-vähem juhuslikult poliitüritusele ehk siis Ministrihärra kohtumisele ühe seltskonnaga. Polegi nii oluline, miks ma seal figureerisin, oluline oli, et nalja sai. Kuna ma pidin varakult lahkuma, siis täiesti ootamatult anti mulle sõna ja paluti esitada minsitrihärrale küsimus. No ma siis kiirelt küsisin, sain põhjaliku vastuse selle kohta, kuidas elu muutub ilusaks, elu muutub paremaks! Ja kuidas minister isiklikult on püüdnud hea seista, et kriisiaja negatiivsed otsused ei oleks nii valusad olnud, aga no näed, kuri R-erakond on ikkagi oma tahte läbi surunud (milles ma ei kahtle üldse). Lahkumisel sain kingituseks raamatukese programmiliste punktidega ja jätsin ülejäänud seltskonna lugupeetud poliitikule uusi küsimusi esitama. Tulin ära väga heatujulisena ning sain aru, et poliitmängud on etem kui teater, seda kõigi osalejate jaoks. Näitlejatele ei maksta üldse nii palju palka, seda esiteks, ja teiseks, näitlejad peavad ju nii paljudes rollides olema, samas kui poliitikutele piisab täiesti ühest ning publiku huvi on igal juhul tagatud. Menu muidugi ei taga keegi, aga ilmselt polegi oluline menu saavutada, vaid pigem on tegu enese lavaloleku nautimisega. Rääkimata sellest, et kohaletulnud saavad etendust vaadata täiesti tasuta. Olen paaril korral jälginud telepurgist ka RK ülekandeid, mis on olnud samuti päris lõbusad. Iseasi muidugi, kas maksudest peaks riigiisade hobiteatrile nii palju raha viskama. Ma pigem toetaks professionaalseid näitlejaid ja meie päris teatreid.

Olen pärast kõikvõimalikke pongestusi suutnud kätte saada testid kontrollgrupilt. Siis olen organiseerinud veel üht-teist. Aga mida ma ei suuda, on kirjutada oma tööd. Mul pole mingit motivatsiooni, kuna terve kursuse jooksul olen mina praktiliselt ainukesena ülesanded tähtajaks täitnud, aga tundub, et arvestuse saavad ka need, kes nt ettekannet ei teinud. Mis on ebaõiglane minu arust. Ja et mis vahet seal on, kui põhjaliku ja korrektse tekstiga ma maha saan, arvestus pole hindeline, seega võin lihtsamalt läbi ajada ja teha midagi. Kuna kõik teised ei tee ilmselt sedagi.

Eile helistas üks kooliõde, kelle lõputööle juhendaja vee peale tõmbas, see juhtus eelmisel nädalal, aga töö peab olema täiesti valmis 15. märtsiks. Kaastudeng oli üsna endast väljas, tal tuleb kiiresti ümber orienteeruda ja võib juhtuda, et töö siiski kevadel kaitsmisele ei tule. No ma ei ole kindel, kes üldse nii tublid on, et oma töö esitatud saavad. Minu andmetel on kõigil probleeme (jah, kui tore - ma pole ainuke) ja kui meid on palju, siis on lootust, et äkki organiseeritakse ka üks talvine kaitsmine. Huvitav on ka see, et ma ei tea siiani, kas ma sain pr Ameerika Õppejõu aine sooritatud. Mitte mingit kõssugi ei ole, ei ole ÕIS-is midagi, ei ole meilil midagi. Ma olen justkui aru saanud, et kümne päeva jooksul peaks teada andma tulemustest. Seega vahin kümme korda päevas ÕIS-i, et veenduda - viimased hinded pärinevad detsembrist. Muidugi olen ma mures, sest kolmest hindelisest ainest olen kaks saanud A-d, ja sellest paganama hindest sõltub, kas mul on lootust stipile või pean ma võtma hoopis akadeemilise puhkuse ja otsima tööotsakesi.

Hea uudis on, et MM sai oma rühmas spagaadivõistlusel auväärse neljanda koha koos diplomi ja shokolaadimedaliga (rühmas on paarkümmend last, mitte neli:) . Kui ma paar aastat tagasi olin tema võimlemisoskuste suhtes veidi skeptiline ja trennis käis meie piiga pigem selleks, et rüht oleks korras (ta on pärinud minu kehva skeleti nagu ka vanem poeg) ja et laps saaks kusagil natuke oma energiat maha panna, siis nüüd ma näen, et temast võib täitsa asjagi saada. MM-ile endale meeldib trenn väga, aga balletitund üldse mitte. Et raske on ja vist ei ole treener talle meelepärane, kuigi seal on võimalik saada printsessikroon, kui ollakse viks ja viisakas. Igal juhul on trennist olnud kasu ja mulle tundub, et siis pole ka ohtu, et ta ei oskagi suuremana oma vaba ajaga midagi pihta hakata. Inglikene oma trennis käib suure hurraaga, näitab koduski, mida tunnis tehti ja erinevalt MM-ist, kes kuni selle aastani keeldus üldse rääkimast, mis trennis toimub, tahab Inglikene kõike jagada. Lapsed on ikka nii erinevad, eksju.

Nüüd siis lõunale ja seejärel pean hakkama kirjutama. Vist.

Kudzu

Aeg on meie sõber...

mõnikord. Enamasti siiski mitte. Minul on ajaga üldse huvitavad suhted - on hetki, kus aja möödumist ei märkagi, ja on hetki, kus iga minut tundub sajanditepikkune. Lisaks kuulun ma nende õnnetute hulka, kes on produktiivsemad siis, kui tähtaeg on kukil. Kui tundub, et aega on, siis ma ei suuda ennast tööle sundida. Näiteks praegu - ma peaksin toksima valmis puuduolevad alapeatükid bakatöö teooriaosale, sest mul on kindlasti tarvis saada kätte arvestus. Töö esitamise tähtaeg on esmaspäeval, seega tundub mulle, et aega on maa ja ilm, mul on väga palju juba tehtud ja üleüldse. Pool päeva on kulunud igasugustele asjaajamistele, mis on seotud samuti uurimusega ja mida ei saa teps mitte tegemata jätta. Ja uskumatul kombel võtavad pisiasjad palju aega, energiat ja kulutavad närve, mida justkui ei oskaks prognoosidagi. See kõik on väga tüütu, ütlen ma!

Eile õhtul sain valmis oma uute kinnaste labaosa, on jäänud veel pöial kududa, lõngaotsad peita ja kindad ära pressida. Enne külmade tulekut on hea käevarjud valmis saada, kuna on alles jaanuar ja ega tali taevasse jää. Täna hommikul kukkus meie katuselt alla korraliku jääpanga jagu ollust, mis oli lumesaju, vihma ja külma toimel tekkinud, kusjuures pealtnäha ei paistnud katusel eriti midagi olevat. Ja õnneks kukkus see lasu kohta, kus keegi ei käi - nii palju on isegi meil oidu peas, et jalgtee kohal oleva katuse oleme suutnud puhta hoida. Või vähemalt nii enam-vähem. Igatahes ei tee kahju, kui hr Abikaasa kindluse mõttes käib tiiru katusel ja tsekkab, ega kuskil mõni salakaval jääpank ennast ei peida.

Aga nüüd ma küll pean sundima end töötama. Ei ole siin midagi asendustegevusi otsida ja ilmajuttu puhuda. Tegudele, sm! Viisaastakuplaanid ootavad täitmist.

Kudzu

Sammhaaval...

liikumise võlu on see, et märkad, millal ühe sammu lõpetad ja uut alustad. Kui perspektiivid on üliavarad ja tempo valguse kiirusega mõõdetav, moodustub elust pilt, mis vilksatab värvilise mosaiigina mööda, kuid mille detailidesse süvenemiseks aega ei jätku. Selle taustal on hea mõtiskleda omaenese pisikeste tähtsusetute sammude üle, aga vähemasti on aega neid tähele panna ja lähemalt uurida.

Sammukene jälle edasi - täna sai lõpuakordi uurimuse eksperimentaalne osa. Oli see vast tegemine, ma ütlen. Õppisin rohkem kui senised kogemused mulle võimaldanud on, sh asju, mis toetavad minu edasisi valikuid ja tegevusi. Aga nagu öeldakse, lõpp hea, kõik hea. Või tehtud-tehtud! Sellega seoses meenutan detsembris koos õppejõuga läbiviidud grupitööd, mille jooksul sain positiivse kogemuse partnerluse valdkonnas. Et kui hea on töötada kellegagi, kellega sul on üks mõtlemine, ühine arusaamine maailma asjadest ja kes haarab su ideid lennult, ilma et peaks suudki lahti tegema. Kui turvaline on ikka töötada koos paarilisega - nii hea koguni, et tema osalemist pole vajagi. Piisab, et ta on samas ruumis olemas. Ja et üksi pusserdada on üks igavene nuhtlus, ei saa kellegagi oma ideid läbi arutada, ei ole kellegi õlale toetuda, ei ole kedagi, kes eneseusu tagasi annaks, kui tulevad tagasilöögid. Samas annan endale selgelt aru, et praeguses olukorras olen mina Üksik Hunt, kelle ainus tugi on abikaasa, ja andku Jumal talle jõudu, et ta ikka jaksaks (mis on tõesti imetlusväärne).

Väljas sajab vaikselt lund. Eks neid sademeid olegi napilt olnud, hanged polnud enne sula räästanigi veel ja nüüdseks on nad veelgi madalamask vajunud, kössitades poriste tompudena teeservadel ja majade ääres. Kõmpisin õhtul kesklinnas mäest üles ja pidasin hinge kinni, et ei libiseks, sest pole hullemat karistust kui mõni luumurd. Viimati sai konte murtud küll lapseeas, esimene kord jäätunud sopalombil liulaskmist õppides, teine kord kätelseisu harjutamise käigus. Sportimine minu kogemuste põhjal tundub üks ohtlik tegevus. Samas tunnen puudust liikumisest, sest istun päevad läbi arvuti taga või koon või loen. Tuleb endale vist järjekordne trenn organiseerida! Kevadel oli väga tõhus end liigutada ja üksiti ka teisi inimesi rõõmustada. Idee kahjuks räägib eelpool nimetatud partneri puudumine, kuna organiseerimisest on mul mõneks ajaks kõ-ri-ni. Ju siis tuleb ikkagi otsustada individuaalala kasuks nagu nt lumehangedes ukerdamine (meie linnaosas pole teatavasti kõnniteid), ilulibisemine sõiduteel ja trepist üles-alla saalimine, mida tuleb päeva jooksul ette ikka rohkem kui kümme korda.

Huvitav on, et juhtub asju. Asju, millest ma aru ei saa. Kuskil mürtsatab kinni mõni uks, mille avamiseks pole võtit, noorem poeg hakkab minu ema abiga autot müüma, keegi tuttav sunniti lahkuma töökohalt ja see toimus inetult ning pahatahtlikult, ja et mingid inimesed ja organisatsioonid ei muutu ka kunagi.

Ei väsi maailma üle imestamast!

Kudzu

Hinga sügavalt sisse...

ja ole maru rahulik. Mis sest, et tööd kasvavad üle pea, aga kodus on haige laps. MM on juba kolmandat nädalat köhas ja nohus, nädalavahetusel lisandus palavik ja kõrvavalu, mis õnneks on ise üle läinud. Vaene laps, meil mõlemal mehega on tuli takus, tema peab oma aega ise sisustama. Laste haigused on see faktor, mis kooliplaanid sassi lööb, sest meie tempo on seal niisugune, et kõik peavad püsima terved ja mingeid ootamatusi ei tohi ette tulla, sest muidu 01. märtsiks ma tööd valmis ei saa. Lisaks on tekkinud veel muid jamasid, mis ka ei toeta töö valmimist. Ühesõnaga - asjaajamine kiirkorras pole iialgi tulemuslik olnud, ei hakka ka kunagi olema ja kui kaitmisele ei tule meie kursuselt ühtki tööd, siis saavad ka lugupeetavad õppejõud aru, et niimoodi asju ajada ei saa.

See-eest veetsime sulni nädalavahetuse pere rüpes. Eile ei käinud isegi poes, mis mõjus ka väga tervendavalt. Lapsed olid suhteliselt reipad ja rahulikud, mängisid koos väga sõbralikult, ja eriti meeldis neile mängida meiega mängu, mida olime ammu lubanud. Nimelt pidid nemad olema vanemad ja meie mehega lapsed. Ja me siis olimegi lapsed kogu raha eest - jonnisime, jaurasime ja trampisime jalgu. Vaesed "vanemad" olid päris hädas. Ingel mängis pisikest tigedat vanaema, kes tegi kurja häält ja ajas selja küüru, kui "lapselaps" iga asja peale kisama pistis. Loodetavasti said piigad nüüd ka ise aru, et vanemaks olemine on üks suur kunst ja oskus, eriti kui lapsed on parajad väänikud. Peale lõunat vaatasime koos filmi madudest, mina õmblesin samal ajal nukuriideid. Muidu on nukud purupaljad ja eks meie jäises elamises hakka neilgi lõpuks külm. Tundub, et vihmasadu, tuul ja kõrge õhuniiskus soodustavad soojalekkeid rohkem, kui eelnevad külmad. Aga samas on lohutav mõelda, et tavaline talv on jälle kohal: koos plusskraadide, vihmasaju ja muude tavapäraste lõbustustega. Nii ongi hea, sest minu kindad pole ikka veel valmis st üks on olemas, teine on pöidlani kootud. Kuna kinnaste järjekorras on ka noorem poiss, siis tuleb aga valu anda ja vabad hetked kudumisele pühendada. Kahju on ainult sellest, et lõngapoes ei müüda enam tokkidesse keritud maavillast lõnga, mistõttu võib ka minu kinnas jääda lõpetamata. Ja et ma ei mäleta, mis tootja nimi oli, siis ei oska seda konkreetset sorti ka kusagilt mujalt otsida. Õnneks on turul olemas kena lõngapood, seal müüakse maavillast hoopis odavamalt kui teistes poodides - ehk saan midagi sealt, mis sobib kinda lõpetamiseks.

Eile küpsetasin leiba valmissegust ja tuli täitsa välja. Mul on nüüd ka sheff leivaküpsetusvorm, keraamiline ja puha. Selle sees on suisa lust leiba küpsetada. Kahjuks sai otsa või, mida me peame nüüd poest ostma minema. Nii et praegu ma siinkohal lõpetan ja asutan end toiduretkele.

Tervitades

Kudzu

PS Ei saa jätta ütlemata, et pr Lendava käest sain endale imepeenikesed sukavardad. Vat kui ma ükskord aega saan, siis hakkan eriti kepsakaid kindaid tootma. Erit kui õnnestub kusagilt ka vastav lõng leiutada.

Gripihooaeg...

on alanud. Äsja see oli kui, kui Inglike oli tõbine, MM köhib ka juba teist nädalat ja nüüd siis jäi ka abikaasa haigeks. Palavik, nohu ja köha. Haiguslehte muidugi võtma ei hakka, sest rahaliselt on tegu katastroofiga, ja lõppude lõpuks töötab meie papa ju kodus, ta ei käi mööda linna inimesi nakatamas.

Mulle väga meeldis eilsest PM-ist loetud perearsti nurisemine, et inimesed ei hooli oma tervisest. Minule jällegi tundub, et meie haigustoetuste süsteemi tagajärjel ei saagi keegi oma tervisest hoolida, sest haigusleht toob kaasa rahalise kahju (inimest "trahvitakse" selle eest, et talle haigus kallale tuleb, eksju), ja teiseks - tööandjal ei ole vaja haiget töötajat pidada, kuna leidub sada viisi, kuidas puudujast lahti saada. Seega on ainus võimalus surra tööpostil. Ega ülikooliski teisiti pole - vähemalt seal, kus mina käin, loetakse haigus võrdeks tavalise puudumisega, ja kui on ette nähtud, et seminaridest võib puududa ühe korra, siis nii ka on. Ole sa kasvõi haiglas, asjad jäävad tegemata ja tekib "mitteilmunud". Vahel tundub, et süüdlaste ristilöömine on võtnud ühiskonnas laiaulatuslikud mõõtmed ehk siis haige, kes justkui oleks endale ise haiguse kaela tõmmanud, tuleb selle eest korralikult maa sisse taguda. Ära ole haige, ära mitte mõtlegi! Imelik on ikka maailm, kus me elame.

Kudzu

Tunnen end...

vana pärgamendina,
Aja varejalgadega kirjatud,
läbipaistev, õhuke, kulunud.
Kasutada võileibade pakkimiseks
või tulehakatisena.
Ettevaatust! Allaneelamisel võib põhjustada lämbumist!
Enne lugemist kasutage juhendit!

Sigri-migri...

eile sai käidud päälinnas. Mul oli plaanis ajada korda hulk asju, mis enamikus jäidki ajamata, aga seda minust mitteolenevatel põhjustel. Asjaajamiste käigus tuiskasin bussijaamast Narva mnt peamajja, seejärel Laiale tn, sealt edasi Süda tänavale, siis kesklinna Solarise juurde ja jälle tagasi bussijaama. Kaloreid tuleb kulutada ja raha peab kokku hoidma - niisiis kõmpisin enamiku distantsidest jalgsi. Eksami sain tehtud ja sellega on kõik OK, õppejõud oli meile isegi tordi ostnud ja saime maiustada ning muid asju ajada. Imelik on mõeldagi, et sama seltskonnaga enam ühises rühmas kohtuda ei saa, millest on väga kahju, kuna koos olid erakordselt kenad inimesed ja nendega oli põnev ning samas väga turvaline olla.

Kuulsin ka, et meie austet pr Ameerika Õppejõuga olevat vesteldud teemal: tudengid on tema ainetega hädas. Ehk siis pr võtab natuke õppust ja mõistab, et meie oleme siiski eestlased ning õppekava peab vastama meie võõrkeeletasemele B2.2, mis ei tähenda vaba keelekasutust. Üritan ise kevadesemestril kuidagi tema ainest ära nihverdada, kuna on selge, et bakatöö jaoks on aega napilt ja seetõttu ei saa ma kuidagi võtta ainet, millega ma nädalas 5 päeva tegelen. Lisaks ootab praktika (40h) - ma pole eelmistki veel arvestatud saanud, kuigi hr praktikajuhendaja kinnitas, et on minu aruande edasi andnud. Aga ma ei jaksa sel nädalal jampsida asjaajamistega, sest järgmisel nädalal ootab ees veel ühe töö kokkukirjutamine ehk siis teooriaosa esitamine uurimisseminari raames. Kuigi mitu alapeatükki on mul valmis, on siiski paar juppi veel teha jäänud ja ma pean natuke jõudu koguma, sest väsimus on kole suur. Oma osa on ilmelt ka ilmal: madalrõhkkonnad muudavad mind zombieks, kes igal võimalusel magab. Eile nt magasin hommikul bussis 2h, õhtul 2h ja paar tundi peale kojusaabumist kebisin uuesti magama. Täna hommikul äratas mind setterkoer, kes majas ringi tuustis, aga ega midagi, oligi vaja varem tõusta, et minna tutvuma - potentsiaalse töökohaga! Märtsist on mul võimalus luua midagi täiesti uut enda jaoks, samas ei taha veel väga hõisata, et mis ja kus. Kui ma olen inimesi usaldades haiget saanud, siis teist korda enam ei tahaks, piisab täiesti, et ühest variandist jäin oma naiivsuse tõttu juba ilma.

Ülikooli raamatukogus vaatasin maale, mis tegid meele mõruks. Mina tahan ka maalida! Aga ei, selle asemel kuhjasin endale hunniku teaduskirjandust ja tegelen asjadega, mis mind sugugi ei rõõmusta. Samas püüan end lohutada mõttega, et küllap kõik muutub ja tekib ka aeg asjade jaoks millega ma tegelikult tahaksin oma elu sisustada. Vähemalt nii palju on koolist küll kasu olnud, et oma kunstihuvis ja soodumuses olen kindlam kui kindel.

Nüüd peab vist jälle magama kebima, eks ole juba mitu tundi ülal oldud!

Kudzu

Tung ja torm...

või ma ei teagi, mis seal väljas valitseb. Igal juhul pakub ilm kõikvõimalikke ekstreemseid kogemusi, iseasi, kas ka nauditavaid, aga see-eest on kõike rohkelt. Esiteks muidugi lund. Viimast on abikaasa katuselt alla ajamas käinud juba mitmeid kordi, nii et meie maja ümber on suured kuhjad vaba käega kujundatud lumelinna. Osa lumest oli sulanud jääks ja hakkas vaikselt meile tuppa nirisema, ikka piiskhaaval, nii et alguses ei saanud kohe arugi. Kuna minu erk kõrvas tabas potsatustes mingi ebakõla tavapärase helikeskkonna suhtes, siis hakkasin imelike häälte asupaika tuvastama ja leidsin lekke. Abikaasa ronis uuesti katusele ja selgus, et seal on lisaks lumele tekkinud ka tonn jääd. See tuli tükkideks taguda ja alla saada enne, kui jääkamakad lendamise ära õpivad ja ise kellelegi kaela sadada otsustavad. Eile oli meil seega maja ees ka suures koguses jääpangakesi, millel Ingel ja MM mõnuga ronisid. Täna kaevas abikaasa jäätükkidest läbi rajakese koduukseni, muidu läheb uuesti külmaks ja siis on jama majas.

Reede õhtul kadus elekter. Kadus kohe mitmeks tunniks, kuna tegu oli mingi suurema rikkega. Istusime küünlavalgel, tegime puupliidil süüa ja panime lapsed allkorrusele magama, kuna meil on õnneks olemas kamin ja pliit, mida saab puudega kütta. Loomulikult oli ülejäänud maja külm, sest keskküttepumbad vajavad siiski elektrit. Just hetk enne voolu kadumist oli abikaasa käinud poes ja hankinud mulle raamatu, mida ma ei saanudki kohe lugema hakata, sest oli pime ja küünlavalgel lugemine on minu silmade jaoks natuke liiga ekstreemne. Lapsed muideks oli väga suures elevuses, mõelda vaid, milline seiklus Inglikese sünnipäeva õhtuks - küünlavalgus, vuhisev pliit ja ebatavalisse kohta ehitatud magamispesa! Uni ei tahtnud kuidagi tulla ja nägime kurja vaeva, et nad lõpuks unne saada. Siis tuli ka elekter ning saime oma tavapärast elukorraldust jätkata. Samas tekitas see õhtu vähemalt minus kenakesti kõhedust, eriti veel Läti uudste taustal - mis siis saab, kui elekter kaob pikemaks perioodiks? Mis siis, kui ekstreemsused ilmarindel jätkuvad kuni kevadeni või suveni? Tahan tagasi rohelist talve, kehva suusailma ja ei mingit jääpankasid katustel, palun!

Eile tekkis mul idee, et kui õige viiks laste voodid teise tuppa, kus on suurem radikas ja rohkelt ruumi pluss kirjutuslaud, et MM saaks oma kooliasju seal taga teha. Mõeldud-tehtud! Peale paari tundi rügamist, mööblivedu ja muid rõõme, õnnestus meil tuba korda saada. Lastele paistis uus ruum meeldivat, ja kui nüüd poisid koju tagasi ei koli, siis ei muuda see meie pere elus muud, kui et ei pea enam talvel elektriga kütma. Telekas on ka uues kohas (toas enne värsket lastetuba), täitsa töötas eile, nii et me saame filmi vaadata ja samas ajal ka lastel silma peal hoida. Muidu oli ikka nii, et kes vaatas lapsi, see telkut ei näinud. Mitte et me oleksime mingid pühendunud telekavaatajad, aga esmaspäeval, kolmapäeval ja pühapäeval ma paari asja vaatan. Midagi meeldivat võib ju ka minu elus olla, kas pole?

Oma hirmsa essee kirjutasin valmis ja saatsin sekretärile väljatrükkimiseks ning õppejõule edastamiseks. Kas kujutate ette, et selle 10-leheküljelise üllitise osakaal hindes on 30%!? 35% annab visuaalpäevik, mille osas ma pean tunnistama, et see ei kõlvanud kuhugi. Oi, ma olen tige, et sinna ainesse ronisin, rikun ära oma hinded ja vähimagi võimaluse stippi saada (kolme kursuse peale on meil muuseas 3 stippi ainult). Kuid mis siin ikka muretseda. Kui see essee ei sobi, eks ma siis teen ta ümber. Ja kui ei saa head hinnet, siis ega ma ei õpi hinnete pärast. Kahjuks ei oska ma hetkel ka seda öelda, mille pärast ma üldse õpin, aga olgu - ei hakka rohkem halama, vaja natuke lugeda ja tõlkida. Homme on eksam.

Kudzu

Tähtis päev

täna öösel kell 00.49 sai pisike Ingel 4-aastaseks. Meie armas pesamuna on kasvanud ootamatult kiiresti ja koguni nii ruttu, et kannab praegu riideid, mis olid MM-ile parajad eelmisel aastal ehk siis 5-aastaste omi. Et aga pesamuna on meil selline pontsakas, siis oleme sunnitud talle pidevalt riideid juurde ostma, kuna MM-i saledale taljele sobivad püksid ei lähe Inglile lihtsalt jalga. Ja olgu Jumal tänatud, et on olemas kaltsukaid, kust saab parimatel päevadel 15 eeguga üht-teist ilusat osta.

Oma iseloomult on Ingel rõõmsameelne, energiline ja taibukas. Ja hirmus pahandusekott! Tuleb tunnistada, et meie pere poisid olid omal ajal tunduvalt solidaarsemad, tüdrukud aga konkureerivad iga asja pärast ja leiavad ikka põhjuse pisikeseks kakelungiks. Inglist on kasvanud pisike sügelevate sõrmedega tirtsuke, kes möödaminnes suudab tapeeti rebida, sinna joonistada, mahlaklaasi põrandale tühjaks valada, lillepotist lille välja kukutada, teritajaga vildikat teritada jne. Mis veel on Inglile iseloomulik, on ülihea isu. Kui ta ei söö, tähendab, haigus on kallal. Tervena sobib igasugune toit ja see mahub sisse igasugusel kellaajal. Tänu hoidjatädile on meie lapsed teadlikud tervislikust toitumisest, kuulen seda iga päev, et mida võib süüa ja mida mitte (friikartulite kohta arvas MM, et tema keeldub rämpstoitu söömast!). Ingel ütles just eile, et piim on väga tervislik, kuna selle sees on "laud" ehk siis raud. Vaat seda "R"-tähte ei taha meile mitte tulla, ilmselt on aeg pöörduda logopeedile.

Paar päeva tagasi külastas meid postimees, kes tõi paki MM-i nimele. Olime mehega väga imestunud, et huvitav, mis värk on. Pakki avades leidsime sealt kunstitarbeid ja kauni kaardi, kus ämm ja äi soovivad südamest õnne meie MM-ile 7-ndaks sünnipäevaks! Tore on, MM-i sünnipäev on nimelt mai lõpus. Et aga ämm ja äi oma kiire elukorralduse juures ei suuda meeles pidada, milline nende paljudest lapselastest millal täpselt sündinud on, pole ju imekspandav. Kui ikka on 3 lapselast, siis läheb sassi küll, eksole. Ja üles kirjutada? Noh, see pole nii oluline info ilmselt, et kalendrisse vastav märge teha. Nüüd me siis ei teagi, kas anda pakk Inglile või jätta kapi otsa MM-i sünnipäeva ootama.

Ma ise võitlen üüratu väsimusega. Magan öösel 8 tundi ja päeval 3 tundi, aga ikka und täis ei saa. Perearstile pole rohkem mõtet minna, katsun kuidagi püsti püsida, sest elu tahab elamist ja asjad ajamist. Ema saatis mulle jõuluks pudelitäie imerohtu, mis aitavat väsimuse vastu. Eks ma siis lonksan päeva alustuseks sealt ühe mehise suutäie ja loodan, et aitab. Usk pidavat ju kõige paremini ravima.

Kudzu

Varbad seinale ja vardad kätte...

nüüd lõpuks olen ma oma pisikese Inglikese terveks ravutsenud ja saatnud hoidja juurde. Igatahes juba eile pakatas ta energiast ja pahandustehunnik aina kasvas ning kasvas, kuna pahandustelimiiti jäi haigusega seoses kõvasti üle. Mina seevastu muutusin üha vaguramaks ja jõuetumaks, kuna esmaspäeva öösel magasin halvasti ja eilsed katsed laps lõunauinakule meelitada osutusid täisti tulutuks. Ingel sekeldas ringi nagu elektrijänes, voodisse ja voodist välja ning suu aina jahvatas ja jahvatas. Tegelikult oli see nii armas ja muhe, et sain ka oma väsimusest jagu ja loobusin uinakust.

Nüüd tuleb tasapisi end kokku võtta ja asuda tegudele seoses kooliga. Neljapäev ja reede on mul planeeritud esse lõpetamiseks ja tõlketööks, pluss tuleks üle lugeda veel paar artiklit. Järgmisel esmaspäeval tuleb kirjatükk esitada osakonna sekretäri kätte, kes loodetavasti on nii lahke ja prindib selle ise välja, kuna esmaspäeval veeta tühi ja mõttetu päev pealinnas ei kuulu nende ideede hulka, mis minus kasvõi natukenegi vaimustust ärataksid. Seega oleks kena saata oma töö meiliga.

Imelik on elada suures tühjas majas. Poisid on nüüd mõlemad oma elu peal, noorem poeg olevat käinud ka õhtukoolis asju ajamas ning kavatseb lõpuks siiski õpingutega jätkata. Kui ta koju saarele sõitis, siis valasin mina liitri pisaraid, sest suurte laste kodust saatmine on üks lõpmata kurb tegevus. Tahaks hoida last ju enda tiiva all, kaitsta maailma kurjuse eest, aga ei saa, meil kõigil tuleb oma elu ise elada ja oma vigu ise teha ja neid ka ise parandada. Aga eks ma püüan emana olla olemas ja anda märku sellest, et mu lapsed on armastatud ka siis, kui neil parasjagu hästi ei lähe.

Eurode tulek on minust kuidagi eriti vaguralt möödunud. Ausalt öeldes sattusin eile esimest korda poodi, kus nagunii maksin kaardiga, nii et eurot pole mina veel käes hoidnud. Eks edaspidi näha ole, kuidas ma uue rahaga kohanen. Alati on ju lootust, et kusagil ootab mind mõni töö, mida ma tahaksin teha ja mille eest minu arvele kukub natuke kõlisevat. Samas hetkel tuleb pühenduda õppetööle, see on punkt 1, ja teine punkt on see, et mida ma ikkagi tahan. Et sel aastal õnnestus mul esimest korda elus maha müüa natuke käsitööd (kaks tikitud lõhnakotti kuuest, Hansalaadal nimelt, ja see on hea tulemus, sest laadal oli kaupa lademetes ja inimestel raha seevastu väga vähe), siis tekkis tunne, et vat midagi selles suunas tahaks tehagi. Jõulukaarte ma pole müünud, samas on needki tekitanud inimestes elevust, niisiis tuleks kunstiga uuel aastal rohkem tegeleda ning uusi asju katsetada. Uuel aastal ju uued mõtted, onju. Ja siis vanaviisi edasi:)

Kudzu

Uus aasta...

head uut kõigile! Tõotab tulla põnev aasta nagu lubasid kaardid (ebameeldivat põnevust otse loomulikult) ja aasta algus seda ka kinnitab, sest Ingel on alates o1. jaanuari hommikust palavikus. Täna olen lubanud minna tööd tegema, homme on grupp, ja ma ei saa neist kumbagi ka ära jätta. Niisiis tuleb abikaasal ise lapse järele vaadata, sel ajal kui mina seiklen läbi lumise linna, nautides ühistranspordi võlusid ja lootes, et hoolimata põrgulikust väsimusest ning kehvast ettevalmistusest, õnnestub mul oma tööasjad jonksu ajada. Hea uudis aga on, et essee tähtaeg lükati edasi 10. jaanuarile ning loodetavasti saab Inglike siiski varsti terveks ja ma ei pea hakkama öösel oma üllitist kirjutama.

Kuna minu uue aasta kaardid olid nii viletsad, siis ma võtsin 01. jaanuaril enda käega veel ühe kaardi, millega mulle lubati puhkust peale kõikvõimalikke kataklüsme. Tahan seda kaarti uskuda, sest arengust, väljakutsetest ja kaotustest ning hävingust piisab juba niigi, ei seda pole küll rohkem vaja.

Nüüd siis asun jälle last lõbustama.

Kudzu