nüüd lõpuks olen ma oma pisikese Inglikese terveks ravutsenud ja saatnud hoidja juurde. Igatahes juba eile pakatas ta energiast ja pahandustehunnik aina kasvas ning kasvas, kuna pahandustelimiiti jäi haigusega seoses kõvasti üle. Mina seevastu muutusin üha vaguramaks ja jõuetumaks, kuna esmaspäeva öösel magasin halvasti ja eilsed katsed laps lõunauinakule meelitada osutusid täisti tulutuks. Ingel sekeldas ringi nagu elektrijänes, voodisse ja voodist välja ning suu aina jahvatas ja jahvatas. Tegelikult oli see nii armas ja muhe, et sain ka oma väsimusest jagu ja loobusin uinakust.
Nüüd tuleb tasapisi end kokku võtta ja asuda tegudele seoses kooliga. Neljapäev ja reede on mul planeeritud esse lõpetamiseks ja tõlketööks, pluss tuleks üle lugeda veel paar artiklit. Järgmisel esmaspäeval tuleb kirjatükk esitada osakonna sekretäri kätte, kes loodetavasti on nii lahke ja prindib selle ise välja, kuna esmaspäeval veeta tühi ja mõttetu päev pealinnas ei kuulu nende ideede hulka, mis minus kasvõi natukenegi vaimustust ärataksid. Seega oleks kena saata oma töö meiliga.
Imelik on elada suures tühjas majas. Poisid on nüüd mõlemad oma elu peal, noorem poeg olevat käinud ka õhtukoolis asju ajamas ning kavatseb lõpuks siiski õpingutega jätkata. Kui ta koju saarele sõitis, siis valasin mina liitri pisaraid, sest suurte laste kodust saatmine on üks lõpmata kurb tegevus. Tahaks hoida last ju enda tiiva all, kaitsta maailma kurjuse eest, aga ei saa, meil kõigil tuleb oma elu ise elada ja oma vigu ise teha ja neid ka ise parandada. Aga eks ma püüan emana olla olemas ja anda märku sellest, et mu lapsed on armastatud ka siis, kui neil parasjagu hästi ei lähe.
Eurode tulek on minust kuidagi eriti vaguralt möödunud. Ausalt öeldes sattusin eile esimest korda poodi, kus nagunii maksin kaardiga, nii et eurot pole mina veel käes hoidnud. Eks edaspidi näha ole, kuidas ma uue rahaga kohanen. Alati on ju lootust, et kusagil ootab mind mõni töö, mida ma tahaksin teha ja mille eest minu arvele kukub natuke kõlisevat. Samas hetkel tuleb pühenduda õppetööle, see on punkt 1, ja teine punkt on see, et mida ma ikkagi tahan. Et sel aastal õnnestus mul esimest korda elus maha müüa natuke käsitööd (kaks tikitud lõhnakotti kuuest, Hansalaadal nimelt, ja see on hea tulemus, sest laadal oli kaupa lademetes ja inimestel raha seevastu väga vähe), siis tekkis tunne, et vat midagi selles suunas tahaks tehagi. Jõulukaarte ma pole müünud, samas on needki tekitanud inimestes elevust, niisiis tuleks kunstiga uuel aastal rohkem tegeleda ning uusi asju katsetada. Uuel aastal ju uued mõtted, onju. Ja siis vanaviisi edasi:)
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar