eile sai käidud päälinnas. Mul oli plaanis ajada korda hulk asju, mis enamikus jäidki ajamata, aga seda minust mitteolenevatel põhjustel. Asjaajamiste käigus tuiskasin bussijaamast Narva mnt peamajja, seejärel Laiale tn, sealt edasi Süda tänavale, siis kesklinna Solarise juurde ja jälle tagasi bussijaama. Kaloreid tuleb kulutada ja raha peab kokku hoidma - niisiis kõmpisin enamiku distantsidest jalgsi. Eksami sain tehtud ja sellega on kõik OK, õppejõud oli meile isegi tordi ostnud ja saime maiustada ning muid asju ajada. Imelik on mõeldagi, et sama seltskonnaga enam ühises rühmas kohtuda ei saa, millest on väga kahju, kuna koos olid erakordselt kenad inimesed ja nendega oli põnev ning samas väga turvaline olla.
Kuulsin ka, et meie austet pr Ameerika Õppejõuga olevat vesteldud teemal: tudengid on tema ainetega hädas. Ehk siis pr võtab natuke õppust ja mõistab, et meie oleme siiski eestlased ning õppekava peab vastama meie võõrkeeletasemele B2.2, mis ei tähenda vaba keelekasutust. Üritan ise kevadesemestril kuidagi tema ainest ära nihverdada, kuna on selge, et bakatöö jaoks on aega napilt ja seetõttu ei saa ma kuidagi võtta ainet, millega ma nädalas 5 päeva tegelen. Lisaks ootab praktika (40h) - ma pole eelmistki veel arvestatud saanud, kuigi hr praktikajuhendaja kinnitas, et on minu aruande edasi andnud. Aga ma ei jaksa sel nädalal jampsida asjaajamistega, sest järgmisel nädalal ootab ees veel ühe töö kokkukirjutamine ehk siis teooriaosa esitamine uurimisseminari raames. Kuigi mitu alapeatükki on mul valmis, on siiski paar juppi veel teha jäänud ja ma pean natuke jõudu koguma, sest väsimus on kole suur. Oma osa on ilmelt ka ilmal: madalrõhkkonnad muudavad mind zombieks, kes igal võimalusel magab. Eile nt magasin hommikul bussis 2h, õhtul 2h ja paar tundi peale kojusaabumist kebisin uuesti magama. Täna hommikul äratas mind setterkoer, kes majas ringi tuustis, aga ega midagi, oligi vaja varem tõusta, et minna tutvuma - potentsiaalse töökohaga! Märtsist on mul võimalus luua midagi täiesti uut enda jaoks, samas ei taha veel väga hõisata, et mis ja kus. Kui ma olen inimesi usaldades haiget saanud, siis teist korda enam ei tahaks, piisab täiesti, et ühest variandist jäin oma naiivsuse tõttu juba ilma.
Ülikooli raamatukogus vaatasin maale, mis tegid meele mõruks. Mina tahan ka maalida! Aga ei, selle asemel kuhjasin endale hunniku teaduskirjandust ja tegelen asjadega, mis mind sugugi ei rõõmusta. Samas püüan end lohutada mõttega, et küllap kõik muutub ja tekib ka aeg asjade jaoks millega ma tegelikult tahaksin oma elu sisustada. Vähemalt nii palju on koolist küll kasu olnud, et oma kunstihuvis ja soodumuses olen kindlam kui kindel.
Nüüd peab vist jälle magama kebima, eks ole juba mitu tundi ülal oldud!
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar