Tung ja torm...

või ma ei teagi, mis seal väljas valitseb. Igal juhul pakub ilm kõikvõimalikke ekstreemseid kogemusi, iseasi, kas ka nauditavaid, aga see-eest on kõike rohkelt. Esiteks muidugi lund. Viimast on abikaasa katuselt alla ajamas käinud juba mitmeid kordi, nii et meie maja ümber on suured kuhjad vaba käega kujundatud lumelinna. Osa lumest oli sulanud jääks ja hakkas vaikselt meile tuppa nirisema, ikka piiskhaaval, nii et alguses ei saanud kohe arugi. Kuna minu erk kõrvas tabas potsatustes mingi ebakõla tavapärase helikeskkonna suhtes, siis hakkasin imelike häälte asupaika tuvastama ja leidsin lekke. Abikaasa ronis uuesti katusele ja selgus, et seal on lisaks lumele tekkinud ka tonn jääd. See tuli tükkideks taguda ja alla saada enne, kui jääkamakad lendamise ära õpivad ja ise kellelegi kaela sadada otsustavad. Eile oli meil seega maja ees ka suures koguses jääpangakesi, millel Ingel ja MM mõnuga ronisid. Täna kaevas abikaasa jäätükkidest läbi rajakese koduukseni, muidu läheb uuesti külmaks ja siis on jama majas.

Reede õhtul kadus elekter. Kadus kohe mitmeks tunniks, kuna tegu oli mingi suurema rikkega. Istusime küünlavalgel, tegime puupliidil süüa ja panime lapsed allkorrusele magama, kuna meil on õnneks olemas kamin ja pliit, mida saab puudega kütta. Loomulikult oli ülejäänud maja külm, sest keskküttepumbad vajavad siiski elektrit. Just hetk enne voolu kadumist oli abikaasa käinud poes ja hankinud mulle raamatu, mida ma ei saanudki kohe lugema hakata, sest oli pime ja küünlavalgel lugemine on minu silmade jaoks natuke liiga ekstreemne. Lapsed muideks oli väga suures elevuses, mõelda vaid, milline seiklus Inglikese sünnipäeva õhtuks - küünlavalgus, vuhisev pliit ja ebatavalisse kohta ehitatud magamispesa! Uni ei tahtnud kuidagi tulla ja nägime kurja vaeva, et nad lõpuks unne saada. Siis tuli ka elekter ning saime oma tavapärast elukorraldust jätkata. Samas tekitas see õhtu vähemalt minus kenakesti kõhedust, eriti veel Läti uudste taustal - mis siis saab, kui elekter kaob pikemaks perioodiks? Mis siis, kui ekstreemsused ilmarindel jätkuvad kuni kevadeni või suveni? Tahan tagasi rohelist talve, kehva suusailma ja ei mingit jääpankasid katustel, palun!

Eile tekkis mul idee, et kui õige viiks laste voodid teise tuppa, kus on suurem radikas ja rohkelt ruumi pluss kirjutuslaud, et MM saaks oma kooliasju seal taga teha. Mõeldud-tehtud! Peale paari tundi rügamist, mööblivedu ja muid rõõme, õnnestus meil tuba korda saada. Lastele paistis uus ruum meeldivat, ja kui nüüd poisid koju tagasi ei koli, siis ei muuda see meie pere elus muud, kui et ei pea enam talvel elektriga kütma. Telekas on ka uues kohas (toas enne värsket lastetuba), täitsa töötas eile, nii et me saame filmi vaadata ja samas ajal ka lastel silma peal hoida. Muidu oli ikka nii, et kes vaatas lapsi, see telkut ei näinud. Mitte et me oleksime mingid pühendunud telekavaatajad, aga esmaspäeval, kolmapäeval ja pühapäeval ma paari asja vaatan. Midagi meeldivat võib ju ka minu elus olla, kas pole?

Oma hirmsa essee kirjutasin valmis ja saatsin sekretärile väljatrükkimiseks ning õppejõule edastamiseks. Kas kujutate ette, et selle 10-leheküljelise üllitise osakaal hindes on 30%!? 35% annab visuaalpäevik, mille osas ma pean tunnistama, et see ei kõlvanud kuhugi. Oi, ma olen tige, et sinna ainesse ronisin, rikun ära oma hinded ja vähimagi võimaluse stippi saada (kolme kursuse peale on meil muuseas 3 stippi ainult). Kuid mis siin ikka muretseda. Kui see essee ei sobi, eks ma siis teen ta ümber. Ja kui ei saa head hinnet, siis ega ma ei õpi hinnete pärast. Kahjuks ei oska ma hetkel ka seda öelda, mille pärast ma üldse õpin, aga olgu - ei hakka rohkem halama, vaja natuke lugeda ja tõlkida. Homme on eksam.

Kudzu