Isamaa ilu hoieldes...

arutasime eile mehega, miks on Eestis hea elada. Esteks, meil toimub aastaaegade vaheldumine, vähemalt viimastel aastatel; teiseks: Eesti loodus on väga ilus, jah, mitte nii lopsakas ja värvikirev või nii ekstreemne (mäed, vihmametsad, ookeanilained), kui kusagil soojal maal, kuid siiski imeline; Eesti inimesed ei topi oma nina teiste asjadesse, elavad oma pisikest elu (üldiselt, on ka muidugi erandeid). Miks kolida ära: neetud aastaajad, kellel on vaja neid lumerohkeid talvekuid ja lämmatavaid suvepäevi, pikka ja jahedat kevadet või pimedat ning masendavat sügist; loodus on suhteliselt üksluine, pole ei mägesid ega salapäraseid metsamassiive, palju on lagedat maad, kus tuul kurvalt puhub ja ei mingit vaheldust; inimesed on nii enesekesksed, kurjad ja hoolimatud! Ehk siis samad põhjused, aga oleneb, kust nurga alt vaadata.

Elu on ka samasugune: üks sündmus võib olla nii hea kui halb, inimene sinu kõrval võib olla ingel ja samas kurat, vahel on hea olla üksinda, mingitel hetkedel tekitab see kurvameelsust ja stressi jne jne jne. Samas on tore, et asjad ei ole üheülbalised, sest muutes oma vaatenurka, võime me muuta kogu pilti ja selle tähendust. Nüüd ma sõnastasin siin blogis ka oma idee kunstiprojektiks, mis on sügisest saadik meeles mõlkunud, kuigi - tegudeni pole astutud sammugi, kõik on jätkuvalt idee tasandil. Küllap seegi on millekski hea.

Olen viinud läbi peaaegu kõik intervjuud, mis on andnud mulle hoopis teise pildi toimunust, kui see oli kuu aega tagasi. Vahel on vaja distantsi ja vahel on vaja tagasisidet, et ka enda peas asjad kuidagi järjekorda seada ja paika loksutada. Mul on hea meel, et sain nende inimestega tööd teha, siiralt hea meel. Nad õpetasid mulle väga palju, andsid väga palju tagasi ja näitasid mulle mind ennast nii objektiivselt, et peegel kavatub selle kõrval. Millest siis veel õppida? Ühesõnaga - ükskõik, mis ka ei oleks toimunud, on inimesed, kellega olen elus töötanud, olnud toredad, mõistvad ja kenad, väga lahedad isiksused, põnevad ning mitmekihilised. Noh, võimalik, et ma pole ka väga otsene konfliktitseja, püüan ikka heaga, nii kaua kui annab. Võimalik, et ma sõltun üldse liigselt teiste arvamusest, ja kindlasti on veel sadu probleeme, kuid sellegipoolest on mul peaaegu kõigi inimeste üle hea meel, kellega elu on mind kokku viinud. Las jääda siia ka mõned erandid, aga need on tõesti ka üksikjuhtumid.

Nüüd ma olen nii krogi, et tahan lihtsalt puhata ja mängida. Täna ei hakka diktofoni seltsis vaevlema, teen muid asju. Homme ootab tihe tööpäev. Ja siis algab juba kool.

Kudzu