Aeg on meie sõber...

mõnikord. Enamasti siiski mitte. Minul on ajaga üldse huvitavad suhted - on hetki, kus aja möödumist ei märkagi, ja on hetki, kus iga minut tundub sajanditepikkune. Lisaks kuulun ma nende õnnetute hulka, kes on produktiivsemad siis, kui tähtaeg on kukil. Kui tundub, et aega on, siis ma ei suuda ennast tööle sundida. Näiteks praegu - ma peaksin toksima valmis puuduolevad alapeatükid bakatöö teooriaosale, sest mul on kindlasti tarvis saada kätte arvestus. Töö esitamise tähtaeg on esmaspäeval, seega tundub mulle, et aega on maa ja ilm, mul on väga palju juba tehtud ja üleüldse. Pool päeva on kulunud igasugustele asjaajamistele, mis on seotud samuti uurimusega ja mida ei saa teps mitte tegemata jätta. Ja uskumatul kombel võtavad pisiasjad palju aega, energiat ja kulutavad närve, mida justkui ei oskaks prognoosidagi. See kõik on väga tüütu, ütlen ma!

Eile õhtul sain valmis oma uute kinnaste labaosa, on jäänud veel pöial kududa, lõngaotsad peita ja kindad ära pressida. Enne külmade tulekut on hea käevarjud valmis saada, kuna on alles jaanuar ja ega tali taevasse jää. Täna hommikul kukkus meie katuselt alla korraliku jääpanga jagu ollust, mis oli lumesaju, vihma ja külma toimel tekkinud, kusjuures pealtnäha ei paistnud katusel eriti midagi olevat. Ja õnneks kukkus see lasu kohta, kus keegi ei käi - nii palju on isegi meil oidu peas, et jalgtee kohal oleva katuse oleme suutnud puhta hoida. Või vähemalt nii enam-vähem. Igatahes ei tee kahju, kui hr Abikaasa kindluse mõttes käib tiiru katusel ja tsekkab, ega kuskil mõni salakaval jääpank ennast ei peida.

Aga nüüd ma küll pean sundima end töötama. Ei ole siin midagi asendustegevusi otsida ja ilmajuttu puhuda. Tegudele, sm! Viisaastakuplaanid ootavad täitmist.

Kudzu