liikumise võlu on see, et märkad, millal ühe sammu lõpetad ja uut alustad. Kui perspektiivid on üliavarad ja tempo valguse kiirusega mõõdetav, moodustub elust pilt, mis vilksatab värvilise mosaiigina mööda, kuid mille detailidesse süvenemiseks aega ei jätku. Selle taustal on hea mõtiskleda omaenese pisikeste tähtsusetute sammude üle, aga vähemasti on aega neid tähele panna ja lähemalt uurida.
Sammukene jälle edasi - täna sai lõpuakordi uurimuse eksperimentaalne osa. Oli see vast tegemine, ma ütlen. Õppisin rohkem kui senised kogemused mulle võimaldanud on, sh asju, mis toetavad minu edasisi valikuid ja tegevusi. Aga nagu öeldakse, lõpp hea, kõik hea. Või tehtud-tehtud! Sellega seoses meenutan detsembris koos õppejõuga läbiviidud grupitööd, mille jooksul sain positiivse kogemuse partnerluse valdkonnas. Et kui hea on töötada kellegagi, kellega sul on üks mõtlemine, ühine arusaamine maailma asjadest ja kes haarab su ideid lennult, ilma et peaks suudki lahti tegema. Kui turvaline on ikka töötada koos paarilisega - nii hea koguni, et tema osalemist pole vajagi. Piisab, et ta on samas ruumis olemas. Ja et üksi pusserdada on üks igavene nuhtlus, ei saa kellegagi oma ideid läbi arutada, ei ole kellegi õlale toetuda, ei ole kedagi, kes eneseusu tagasi annaks, kui tulevad tagasilöögid. Samas annan endale selgelt aru, et praeguses olukorras olen mina Üksik Hunt, kelle ainus tugi on abikaasa, ja andku Jumal talle jõudu, et ta ikka jaksaks (mis on tõesti imetlusväärne).
Väljas sajab vaikselt lund. Eks neid sademeid olegi napilt olnud, hanged polnud enne sula räästanigi veel ja nüüdseks on nad veelgi madalamask vajunud, kössitades poriste tompudena teeservadel ja majade ääres. Kõmpisin õhtul kesklinnas mäest üles ja pidasin hinge kinni, et ei libiseks, sest pole hullemat karistust kui mõni luumurd. Viimati sai konte murtud küll lapseeas, esimene kord jäätunud sopalombil liulaskmist õppides, teine kord kätelseisu harjutamise käigus. Sportimine minu kogemuste põhjal tundub üks ohtlik tegevus. Samas tunnen puudust liikumisest, sest istun päevad läbi arvuti taga või koon või loen. Tuleb endale vist järjekordne trenn organiseerida! Kevadel oli väga tõhus end liigutada ja üksiti ka teisi inimesi rõõmustada. Idee kahjuks räägib eelpool nimetatud partneri puudumine, kuna organiseerimisest on mul mõneks ajaks kõ-ri-ni. Ju siis tuleb ikkagi otsustada individuaalala kasuks nagu nt lumehangedes ukerdamine (meie linnaosas pole teatavasti kõnniteid), ilulibisemine sõiduteel ja trepist üles-alla saalimine, mida tuleb päeva jooksul ette ikka rohkem kui kümme korda.
Huvitav on, et juhtub asju. Asju, millest ma aru ei saa. Kuskil mürtsatab kinni mõni uks, mille avamiseks pole võtit, noorem poeg hakkab minu ema abiga autot müüma, keegi tuttav sunniti lahkuma töökohalt ja see toimus inetult ning pahatahtlikult, ja et mingid inimesed ja organisatsioonid ei muutu ka kunagi.
Ei väsi maailma üle imestamast!
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar