Ja õitseb rosmariin...

siinsamas, minu kirjutuslaual. Õied on ilusat sinised, taime nimi "Corsican blue". Mul on ka üks teine suur rosmariinipõõsas, mille ma suvel toidupoest ostsin ja aeda istutasin ning praeguseks hetkeks on seegi tuppa talvituma toodud. Olgem ausad, tali pole enam mägede taga, mistõttu sügistööd nagu muldamine, multshimine jne ootavad minu töökaid käsi. Loodetavasti soosib ka ilm aiatööde tegemist pluss tuleb ära korjata õunad ja talveks kuhugi pakkida, on see siis kelder või moosipurk. Mul on tekkinud hulk ideid, mida annaks veel kokku keeta nt kõrvitsa-porgandi-astelpajumoos jne. Seega tuleb sammud seada turu suunas, sest mul endal astelpajusid pole. St on, aga nad on ilmselgelt ühest soost ehk siis ei kanna vilja. Jaa, aedniku aasta, see ei lõpe iial nagu märkis juba Karel Chapek oma kuulsas raamatus.

Muidu elan vaikselt, kuid tormiliselt. Ingel on kodus ja sekeldab nagu jaksab. Homme saadame ta lasteaeda, sest energiat on tal ülearu ja nohu on ka natuke tagasi tõmmanud. Eile kerisin lõnga, piigade lahkel kaasabil. Vaikselt on hakanud tekkima mõtted kudumite osas, mida saaks ehk ka turustada st kasutades kõikvõimalikke raamatuid, on mul vaja välja mõelda unikaalseid mustreid ja kombinatsioone. Loomulikult loen ma edasi Troonide mängu ingliskeelset järge, üle 300 lk juba läbi, kuid minu rõõmuks on tegemist 1000 lk tellisega ja seega on, mida lugeda.

Töö osas on seis põnev, st pärast seda, kui ma pahaaimamatult lugesin läbi töökaaslase isiklikud kommentaarid minu tagasihoidliku isiku kohta, on pinge õhus. Me mõlemad teeme näo, et kõik on OK, kuid ütlemata sõnadest moodustatud müür tiheneb ja on muutunud suht raskesti talutavaks. Samas makstakse töö eest tõesti väärikat tasu ja mul on mõtet mõni asi alla neelata ning edaspidi pealegi töötan ma üksinda, asi seegi. Peaasi, et allaneelatud tükk mind päris põrgupõhja ei vea, teist ülidepressiivset talve ma ei tahaks üle elada.

Homme saabub ilmselt noorem poeg, tal on mingeid asju ajada ja koolist lubati osa sõidurahast kinni maksta. Kuna minu suureks rõõmuks oli pangaarvele tõesti ülikiiresti laekunud summa minu III sambast, siis suudame me poja ka ära sööta ja talle mingit nänni ning natuke taskuraha kaasa anda. Kusjuures alati, kui mul on raha, siis ma muutun jubedaks koiks, aga kui raha eriti pole, raiskan suurima rõõmuga. Nii et praegu on mul koi-periood, mistõttu kaalun hoolega, kuhu raha kulutada. Ja mis puutub pensionifondi, siis ma ilmselt ei ela niikaua, et seda kunagi vanaduses kasutada. Meie ebakindlas maailmas ju nagunii ei tea, kas see kõik üldse kuigi kaua veel kestab. Elagem siis siin ja praegu!

Kudzu

Lasteaias...

meie laps küll käidud ei saa. Praktiliselt üle nädala korjab meie Inglike endale mingi viiruse koos nohu ja köhaga, täna jälle istub kodus. Kui laps oli hoidja juures, ta praktiliselt haige polnudki. Ja isegi kui oli nohune, võisime teda hoidja juurde ikka viia, aga lasteaeda ei saa ju nohust last toppida, tal on endal paha suure massi sees, rääkimata sellest, et ta võib teisi nakatada. Selle taustal tundub kohaliku linnavalitsuse idee teha suuremad rühmad totaalse lollusena (noh, see poleks ka esimene lollus). Lapsi käivat ka praegu vähe kohal - jaa, käivadki, sest mida suurem on rühm, seda rohkem nakkusi levib, loogiline ju. Ei, ma olen lastehoiu osas seda meelt, et lapsehoidja on parim variant, eriti kui mõlemad vanemad käivad täiskohaga tööl. Haige lapsega kodusolemine maksab rahaliselt rohkem, kui maksta hoidjale. Hetkel tundub, et mul ei ole veel aastaid võimalik endale täistööajaga tööd lubada, sest keegi peab ju haige lapsega kodus olema.

Aga no mis üldiselt töösse puutub, siis pidin täna minema linna tööasju ajama. Inimene, kellega ma koostööd teed, on suhteliselt kaootiline tegelane ja ta ei suuda kunagi mulle piisavalt varakult teada anda, millal me kohtume. Hommikul ärkasin vara, sest minu lugupeetud abikaasa oli enda telefoni pannud helisema kell 7.40, MM peab kodust välja minema 7.50. Mistõttu ajas paanikas mees ka mind üles, et ma aitaksin MM-l riided selga ajada ja end kooliks valmis sättida. Et mind on tabanud unetus, siis olin ma selleks hetkeks maganud 3 tundi. Loomulikult kustusin päeval mingil hetkel ära ja just sel ajal oli töökaaslane helistanud, mina seda muidugi ei kuulnud. Ja jäigi minemata. Nii et lisaks sellele, et mu perekond võtab endale minu jõu, aja ja energia, ei lase nad mul ka töötada. Alleaa! Vahel ma mõtlen vihaga, et ma oleksin pidanud üleüldse üksi jääma, sest pereelu vähemalt meie peres seisab minu õlgadel. Ja selle koorma kaal on osutunud nii suureks, et minu enda kaalulangus jätkub mis mühin, kannan juba riideid nr 36.

Samas ma mõistan, et kuna minu haigus ei ole silmaga näha (va kaalulangus), siis meie peres ei kohtle mind keegi kuidagi teisiti. Huvitav, kas minu mees vahel mõlgutab mõtteid selle üle, mis siis saab, kui ma tõesti enam ei jaksa. Aga noh, vahet pole, kui minuga midagi juhtub, leidub hulk abivalmeid sugulasi, kes tulevad ja aitavad vaest üksikisa. Hetkel pole meil ju abi tarvis, sest minul on ju jõudu kümne mehe eest väljas olla. Rääkimata kümnest naisest.

Kudzu

Aasta tropp...

see olen mina! Kusjuures mitte lihtsalt tropp, vaid korralik pedantne tropp. Suures töötoa kujundamise tuhinas panin ma väga korralikult ära kõik oma heegelnõelad. Olen neid jupp aega otsinud, aga mida pole, seda pole. Õnneks leidus üks heegelnõel, mis oli mul kahe silma vahele jäänud ja ma saan lapsele homseks mihklilaadaks mõne lillekese heegeldada, kuid kus on ülejäänud 7 tk, seda teab vaid Jumal taevas. Nüüd ma mõtlen õudusega, kas ma olen veel mingeid asju kuhugi väga korralikult pannud ja kus see koht siis ikkagi on.

Sügis saabus vihmahoogudega, mina samal ajal lobisesin rõõmsalt sõbraga. Kuna meie lauatelefon ei jaksa rohkem elus püsida, kui kümme minutit, siis kasutasin moblat. Lauakale uue aku ostmine on pidevalt edasi lükkunud seoses vajadusega maksta lõputuid arveid ja osta vidinaid, mida on tarvis küll kooli, küll lasteaeda. MM käib trennis ja kunstiringis, nüüd siis on tal idee, et tahab minna ka näiteringi. Ma ise olin laps, kes eelistas kodus omaette nokitseda või sõpradega mängida, igasugu ringid ei pakkunud mulle huvi. MM on täiesti teistsugune (loogiline, eksole!) ja kui inimene tunneb huvi toredate asjade vastu, tuleb seda soodustada.

Inglikene läks lasteaias muusikaringi ja uhab lisaks käia iluvõimlemises. Kuna ta on meil natuke päntajalg nagu tema isa ja vanaisagi, siis igasugune jalalabade treening kulub marjaks ära. Ja kuniks trennid on kodu lähedal või koolis või lasteaias, siis logistiliselt on võimalik seda kõike ka korraldada. Ning kui ma kosun, siis alustan MM-i treenimist meie linnakese suurepärase bussiliiklusega toimetulekuks.

Täna öösel ei tulnud mul üldse und. Lamasin voodis ja mõtlesin, siis üritasin magada, mis ei õnnestunud. Lõppes minu unelemine kujutlusega Gandalfist filmis "Sõrmuste isand", kelle pikad juuksed ja habe lehvivad tuules, mis puhul alati talle näkku. Aga mis siis, kui tuul puhuks tagant? Ja keerutaks tal juuksed üle näo? Või rebiks tema hõlsti tagant üles, nii et Gandalfi uhutud aluspesu ja toekad matkasaapad oleksid kaadris? Just siis, kui mulle naer eriti peale tükkis, kalpsas kohale väikene Ingel ja ajas üles abikaasa, kellele ma sain oma ideed tutvustada. Talle meeldis! Ingel pistis samal ajal oma külmad varbad mulle kõhu vastu ja arvas, et tahaks minu kaissu jääda kohe pikemaks ajaks. Varbad saime soojaks ning siis saabus hetk kooli ja lasteaeda minna. Nagu hiljem selgus, unustas abikaasa äratuskella helisema panna ning tänu Inglikesele ja minu jaburatele naljadele saime kõik õigel ajal üles.

Nojah, ma nüüd siis hakkan oma viimse heegelnõelaga tööle ja püüan seda hoida nagu silmatera.

Kudzu

Energia jäävuse seadus...

kui me magasime koos lastega allkorrusel, siis ei tahtnud meie radikas alati soojaks minna. Kui üles kolisime, siis lastetoa radikas ei võtnud üldse sooja sisse, kütsime elektriga. Hetkel istun mina selles toas arvuti taga ja tunnen, et radikas huugab suisa liigselt. Ja uue lastetoa radikas ei võta vedu, tuleb vist jälle elektriga kütta. Paistab, et meie laste energiatase halvab keskkütte nagu naksti. Mingit muud varianti ma ei oska välja mõelda.

Infoks veel, et sain oma pisikese ingliskeelse tellisega (nibin-nabin 800 lk) ühele poole ja loen järgmist osa. Aga vat siis ma ei tea, mis edasi saab, sest uue raamatu kirjutamine võtab vast ikka aastat-paar. Eriti kui kirjutada nii pakse raamatuid. Minu kui maniakist lugeja jaoks muidugi alla 500 lk raamat polegi nagu muud kui mingi pisike broshüür, nii et hr Martini teosed on vähemalt ikka raamatu mõõtu. Kirjutage edasi, hr Martin, lugejad ootavad:=)

Kudzu

PS Kuna palavikku oli vähem, niitsin muru. Liikumine on teatavasti naise tervise ja ilu pant.

Defitsiit...

kuigi õnnis nõukaaeg on jäänud kaugele minevikku, ei ole defitsiit ka tänasel päeval tundmatu nähtus. Ma ei räägi siinkohal rahast, millest on alati puudus, vaid lihtsatest asjadest nagu plekist keeratavad purgikaaned. Purgikaasi pole. Ei ole üheski poes ning ma ei näe ka märke selle kohta, et neid tulemas oleks. Ja kuidas saan ma niimoodi keeta valmis õunamoosid, müdid ja siirupid, marineerida seeni ja hoidistada peete ning kõrvitsaid? Rääkimata uuest laarist adzhikast (sorry, mul on klaviatuuril üks katkine klahv ja seetõttu ei saa õigesti kirjutada), mis on osutunud niivõrd populaarseks, et järgi on vaid üks purgike.

Ostsime mingeid plastmasskaasi, aga need rambad ei jää pidama. Niisiis olin sunnitud vanemaid hoidiseid ää viskama, et saada purgikaasi. Mäletan, et emme omal ajal pani hoidistele peale piimakottidest välja lõigatud kiled, aga no tänapäeval? Aru ma ei saa!

Seega - kui kellelgi on üle purgikaasi, annetage mulle. Vastu saab hoidiseid.

Kudzu

Tahtsite puhata...sm väsinud?

Ja saingi. Teist päeva on palavik, 37,8 kanti, mis tähendab, et täna ma kodust väljas ei käinud. Põhiliselt lesisin voodis ja lugesin ning tarvitses mul ainult arvata, et juba tundub parem ja vaja on hakata süüa keetma, kui palavik jälle tõusis. Taaskord tõestus sellele, et kui inimene on piisavalt loll ja ignoreerib järjekindlalt oma vajadusi, korraldab organism ise asjad nii, et tuleb puhkus. Nojah, tegelikult ma ikkagi plaanin täna natuke vekkida ja valmis keeta ühe müdi, mille osised on juba tükk aega ootel, mingu tervis või hullemaks.

Eilse päeva aga kustutaksin oma mälust ja keskenduksin headele asjadele. Oma perele ja kodule ja aiale. Emale sai soodusmüügist ostetud metasekvoia ja istutasin selle praegu oma aeda. Kusjuures puu on imeilus ja istub täpselt õige koha peal. Tean küll, et tegu on külmaõrna tegelasega, aga juba olen temasse nii kiindunud, et kaalun emale järgmise ostmist. Mõne taime puhul tajud sidet ja näed ära, et ta oleks nõus ka vales kliimas kasvama nagu hulk teisigi, kes siin kodu leidnud nt hõlmikpuu jne. Lihtsalt armastusest aedniku vastu (või siis on meie aed siin puude vahel meeldivalt tuuletu ja seega külmaõrnade taimede jaoks parem pelgupaik, kui kusagil lagedal). Saarel kasvavad tegelikult kõik Eesti kliimasse sobimatud taimed, alates sirmokkast kuni jaapani krüptomeeriani välja (olen neid aastaid ühe ema sõbranna aias imetlemas käinud). Aga no näis.
Igatahes puhkan täiega, ausalt. Järgmisel nädalal ootavad tööasjad.
Kudzu

Argipäev...

nagu ikka. Elu kulgeb oma tavapärast rada koos kõikvõimalike loogete, tõusude ja mõõnadega. Viimase puhul on abiks ravumid, mis hoiavad ära hullema. Lisaks muidugi kodused toimetused, mis võtavad uhkesti aega ja nagunii on pooled asjad tegemata. Pole suutnud siiani ühegi käsitööga pihta hakata, mille üle ma üldse ei imesta, sest loen agaralt ingliskeelset Troonide mängu osa, mida pole veel eesti keelde tõlgitud. Mäletan, et kirusin kord siinsamas blogis, kuidas ma ei saa mitte midagi aru ühest teisest fantaasiakirjanduse teosest, see oli vahetult enne viimast ülikooli astumist. Nüüd siis kolme aastaga olen jõudnud tasemele, et ilukirjanduse lugemine ei ole enam teps mitte võimatu. Muidugi on sõnu, mida ma ei tea ja kui need korduvad, siis vaatan järele. Ülejäänu on kas täiesti selge või kontekstis selge. Lugemine õnneks pole tõlkimine, mille puhul mul on kalduvus hulluda. No igatahes olen suutnud juba 400 lk läbi lugeda ja mõtlen murega, et kui üks ingliskeelne raamat on veel jäänud, mida ma siis pihta hakkan. Sõltlase mured, eksole!

Mõnikord, kui ma öösel unetuna voodis lesin, tulevad pähe muremõtted. Et kes ma üldse selline olen ja miks minuga kipuvad teatud asjad juhtuma. Ja et andekus ei ole karjääri mõttes üldsegi määrav, vaid on vaja muid omadusi, mida Jumal unustas mulle sündides kaasa anda. Esiteks muidugi välimus, siis veel igasugune ambitsioonide puudumine, siis veel võimetus enda eest seista (teiste eest, palun väga, aga enda eest - annan kohe esimesel võimalusel alla). Ja mis minust niimoodi saama? Kõrgelt haritud, väidetavalt väga andekas meeleheitel koduperenaine. Ehk nagu ma kevadel oma superviisorile ütlesin, võib-olla oleks olnud parem, kui kõik need anded jäänuksid peitu nagu nad aastakümneid olid. Ehk oleks mul siis kergem elada. Aga noh, vahet pole. Püüan end kuidagi vee peal hoida ja et mind õnneks ümbritsevad toredad inimesed, siis ma saan hakkama.

Natuke nalja ka. MM arutles endamisi peale sõbra Otiga kohtumist, et miks ikkagi Ott temast tugevam on. Mina ütlesin seepeale, et poiste värk, eksole. MM teatas vastuseks tähtsalt, et tema pole mingi tavaline tüdruk, sest temale meeldivad draakonid ja nukkude ning muude titekate asjadega ta ei mängi. Püüdsin öeldut leevendada, et tore ju, kui kellelegi meeldivad nukud ja kellelegi midagi muud. Jah, vastas MM, maailm oleks väga igav, kui inimesed oleksid kõik ühesugused. 7-aastane kodukootud filosoof, palun väga!

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Tüüpiline müürilõhkuja tunne. Jälle jõuan veendumusele, et minu vaimse tervise huvides on parem lõpetada välise maailmaga suhtlemine (maailm on OK, viga on puhtalt ainult minus). Elada siin vaikselt oma metsaonnis, teha vaikselt mingeid asju, mis mulle meeldivad ja lubada enda ellu ainult neid inimesi, kes ei tee haiget. Läbi oma laste olen nagunii sunnitud mingil määral ka muu maailmaga suhtlema, see on täiesti piisav.

Kudzu

Käsitööteraapia...

ehk siis kohtume huvilistega sel reedel, mis iganes kuupäev see ka poleks. Kellaaeg: nagu teile sobib, kuid mitte enne kellu kuute. Riietus: mugav. Kaasa võtta: ideid, vahendeid ja hää tuju!

Soovitavalt ka lapsi, siis on meie lastele õnn õuele saabunud.

Tervitades

Kudzu

Teistmoodi maailm...

kuigi aeg-ajalt tabab mind vastik masendus, on midagi kõvasti muutunud. Sain aru, et mu aju ei tooda enam sundmõtteid kõigi tuhandete valede asjade kohta, mida elus teinud olen. Sügava depreka ajal käis peas katkine grammofoniplaat tekstiga:"Süüdi! Süüdi! Süüdi!" ja sellest oli peaaegu võimatu vabaneda. Sain vaevu ühe mõtte ära ajada, kui lupsti! hüppas välja järgmine ja nii 24/7. Siinkohal tuleb imestada, et ma olen siiani elus, ja et ma siiski suutsin mingil määral oma kohustusi täita, kuigi see oli kohati väga-väga vaevarikas. Ja et depressioon on haigus, mis erinevalt paljudest teistest ei paista välja, polnud loota ka erilist toetust või arusaamist, kui hull asi on.

Vat sellest kõigest olen tänu ravimitele vabanenud. Seega, kes vähegi tunneb, et enam oma süükoormaga ise hakkama ei saa ja must masendus on ülejõukäiv, siis soovitan võtta ravumeid. Vähemalt saad teada, mis tunne on teistmoodi olla.

Alustasin ühe grupiga (kaasliidrina esialgu), täitsa mõnus oli töötada, kui ei ole muremõtteid ja enda vigades urgitsemist. Ootan huviga, kuidas see töö edasi kulgeb. Ja siis ma ootan veel Itaalia-reisi. Ja jõule! Ja uut aastat, kuhu loodetavasti koguneb rahvas lähedalt ja kaugelt. Kui on olemas tulevikuvisioon, siis on elu kohati isegi elamist väärt.

Kudzu

Väsimus...

selline, et võtab eluisu ära. Mitte et mul seda üldse niiväga oleks, aga praegu on kuidagi eriti räme olukord. Ausalt öeldes pole ma siiani saanud ühtki päeva puhata, on vaja olnud igasuguseid kooliasju ja tööasju ajada, lastele poest mingeid vidinaid ja riideid kokku osta, pluss igapäevane kokkamine, pesupesemine ja loomadega jauramine. Aed seisab jumala rahus ning kasvatab umbrohtu, õunad mädanevad maas ja muru on varsti põlvini. Ükski vägi ei aja mind täiskohaga tööle. Ma ausalt öeldes ei suuda aru saada, kuidas töötav ema peaks tulema toime lisaks veel laste ja majapidamisega. Millal siis inimene endaga tegeleb või oma hobidega? Öösiti tuleb ikka kasvõi paar tundi ka magada, näed, mina olen aastaid unenäljas olnud ja nüüd hakkan vaikselt otsa saama.

Ja mis ma ütlesin, kui mäletate? Peale laste kooli- ja lasteaeda minekut võtan aja maha ning puhkan end ometi ükskord välja. Mul hakkab tekkima tunne, et tegelikult ma söön oma sõnu ja mingit puhkeaega mul ei tule. Hea uudis on see, et meie endine lapsehoidja on nõus aeg-ajalt tüdrukuid vaatama, asi seegi. Ehk siis mõnikord õnnestub ka abikaasal puhata. Me mõlemad kaotame kaalu ja muutume järjest väsinumaks ja väsinumaks. Ainsad, kes ei väsi, on meie lapsed. Nad ärkavad ka nädalavahetusel varakult, Ingel tormab kindlasti kohe meie tuppa ja hakkab mul jõuga silmi lahti katkuma, et ma ometi ükskord üles tõuseks. Samas ei saa ma oodata, et 4-ne ja 7-ne saaksid aru, et nende ema lõpetas nominaalajaga ülikooli (tegelikult suisa cum laude), tehes seda pere ja töö kõrvalt teises linnas, ise samal ajal deprekat põdedes, ja tema tass on tilgatumaks tühi. See oli ju minu valik õppima minna, nemad ei vastuta minu jamade eest.

Nojah, ma rooman nüüd magama. Vaja hommikul vara tõusta ja lapsed kooli saata, siis hakata tööd vihtuma, siis käia linnas ühe teise töö pärast, siis tagasi tööd vihtuma, siis söögivalmistamine, lapsed ja kõik muu. Nii et ärge imestage, kui ma siia jälle mõned päevad ei kirjuta, pole lihtsalt energiat ja lõppude lõpuks, ega oma väsimusest raporteerimine kedagi ju õnnelikumaks ei tee.

Kudzu

Täielik error...

maailm vangub õige tugevalt. Alustades sellest, et noorem poeg teeb trikke, et Ingel jäi lasteaias kohe haigeks, et abikaasa saadab kõik laste trenne ja kooli puudutavad kirjad mulle edasi, neile isegi pilku peale viskamata, et ma ei saa teha tööd ega käsitööd ega lugeda, sest lapsed kaklevad vahetpidamata ja mina mina pean nende konflikte lõpmatuseni lahendama, kuna abikaasa ju töötab. Ja kui täna läksime poodi, helistas meie ehitaja ja jahvatas pikalt-laialt saunapõranda ehitamisest ning abikaasa ei olnud võimeline talle ütlema, et praegu pole sobiv hetk rääkimiseks. Ja mina jällegi ei suuda oma mehele teha selgeks, et meil pole mõtet pidada maakodu, kus me käime nii umbes neli korda aastas, seega tuleb kõik lihtsalt maja müüa ja lõpetada minu närvide saagimine ehitusjuttudega. Kodus on värav on katki üle aasta, aga korda seda ei saa teha, sest pole raha - abikaasa lisatöö eest pidi laekuma tasu juulis, seejärel oli jutt augustist, nüüd on september ja kogu raha pole ikka veel käes. Mis saunaehitusest me siin räägime? Öelge, kas maailmal on plaan mind auku ajada ja muld ka peale kühveldada?

Ja mida siis mina ootasin? See ongi mu elu - närvitsemine, konfliktide lahendamine, utsitamine ja korraldamine. Mina olen ju meie kõigi ema, võimas ja tugev saare naine. Huvitav ikka küll, miks see depressioon mul üle ei taha minna?

Kudzu

Enjoy the silence...

maja on vaikne-vaikne. Abikaasa teeb ülakorrusel tööd, MM on koolis ja Ingel lasteaias. Varsti tulevad nad kõik rõõmsalt koju ja siis läheb siin sebimiseks ning askeldamiseks, aga praegu lihtsalt rõõmustan selle üle, et seltskonda pakun ma endale ise. Juba teisipäevast peaks Inglike pikaks päevaks lasteaeda jääma ja siis saan ma hakata asju ajama ning tööotsakestega tegelema. Mulle tehti üks pakkumine, mida oleks patt jätta kasutamata, kuigi raha saab alles siis, kui töö on tehtud. Pluss üks teine pakkumine, mis annaks tööd minu tukkuvale ajule. Väljakutsed - jah, need on lausa toredad, eriti kui ei pea õppima ja päälinna vahet sõitma pidevalt.

Väljas on nii jahe, et pean kaktused tuppa kolima. Kavatsen veel natuke mööblit ümber tõsta ja neile siia mõnusa olemise tekitada. Kuigi vahepeal olin juba meelt heitmas vastikute villtäide pärast, kes tahtsid minu kaktustekollektsioonile üks-null teha. Ma hävitan neid elukaid jalaseene desinfektandiga, töötab täitsa hästi. Teine põnev teadmine tuli netist. Nimelt olen ma olnud hädas äädikakärbestega, kuna õunu on kõik kohad täis ja kärbsed muudkui sigisid. Netis tuhnides leidsin soovituse äädikakärbestele lõks seada - valada purki natuke õunaäädikat (või veiniäädikat) ja törts nõudepesuvahendit. Kärblased ronivad sinna maiustama ja upuvad oma ahnuse tõttu, sest nõudekas ei lase neil enam lendu tõusta. Olen sel moel lahti saanud peaaegu kõigist äädiklastest, seega julgen lõksu või õigemini nõksu ka teistele soovitada.

Sain endale hiljuti imelise raamatu, see on paar aastat tagasi välja antud ja tänaseks päevaks ka kenasti alla hinnatud. Soovitan soojalt, seal leidub hulgaliselt toredaid kinda- ja sukamustreid ja raamat on muidu ka väga ilus. Samuti ootan huviga Haapsalu räti raamatut, mis peaks ilmuma oktoobris. Loodetavasti tekib elu jooksul piisavalt aega, et kõiksugu imeasju kududa ja nikerdada, sest suvi ei ole lõputu ja pimedatel talveõhtutel on äärmiselt mõnus näputööd teha. Ja kuna me emaga sõidame oktoobris Itaaliasse, kust on pärit enamus lõngapoodides leiduvatest lõngadest, siis loodan neid endale sealt odavama hinnaga tuua. Seda muidugi juhul, kui muuseumide kõrvalt jääb üldse aega shoppamiseks.

Kena sügist kõigile!

Kudzu