Argipäev...

nagu ikka. Elu kulgeb oma tavapärast rada koos kõikvõimalike loogete, tõusude ja mõõnadega. Viimase puhul on abiks ravumid, mis hoiavad ära hullema. Lisaks muidugi kodused toimetused, mis võtavad uhkesti aega ja nagunii on pooled asjad tegemata. Pole suutnud siiani ühegi käsitööga pihta hakata, mille üle ma üldse ei imesta, sest loen agaralt ingliskeelset Troonide mängu osa, mida pole veel eesti keelde tõlgitud. Mäletan, et kirusin kord siinsamas blogis, kuidas ma ei saa mitte midagi aru ühest teisest fantaasiakirjanduse teosest, see oli vahetult enne viimast ülikooli astumist. Nüüd siis kolme aastaga olen jõudnud tasemele, et ilukirjanduse lugemine ei ole enam teps mitte võimatu. Muidugi on sõnu, mida ma ei tea ja kui need korduvad, siis vaatan järele. Ülejäänu on kas täiesti selge või kontekstis selge. Lugemine õnneks pole tõlkimine, mille puhul mul on kalduvus hulluda. No igatahes olen suutnud juba 400 lk läbi lugeda ja mõtlen murega, et kui üks ingliskeelne raamat on veel jäänud, mida ma siis pihta hakkan. Sõltlase mured, eksole!

Mõnikord, kui ma öösel unetuna voodis lesin, tulevad pähe muremõtted. Et kes ma üldse selline olen ja miks minuga kipuvad teatud asjad juhtuma. Ja et andekus ei ole karjääri mõttes üldsegi määrav, vaid on vaja muid omadusi, mida Jumal unustas mulle sündides kaasa anda. Esiteks muidugi välimus, siis veel igasugune ambitsioonide puudumine, siis veel võimetus enda eest seista (teiste eest, palun väga, aga enda eest - annan kohe esimesel võimalusel alla). Ja mis minust niimoodi saama? Kõrgelt haritud, väidetavalt väga andekas meeleheitel koduperenaine. Ehk nagu ma kevadel oma superviisorile ütlesin, võib-olla oleks olnud parem, kui kõik need anded jäänuksid peitu nagu nad aastakümneid olid. Ehk oleks mul siis kergem elada. Aga noh, vahet pole. Püüan end kuidagi vee peal hoida ja et mind õnneks ümbritsevad toredad inimesed, siis ma saan hakkama.

Natuke nalja ka. MM arutles endamisi peale sõbra Otiga kohtumist, et miks ikkagi Ott temast tugevam on. Mina ütlesin seepeale, et poiste värk, eksole. MM teatas vastuseks tähtsalt, et tema pole mingi tavaline tüdruk, sest temale meeldivad draakonid ja nukkude ning muude titekate asjadega ta ei mängi. Püüdsin öeldut leevendada, et tore ju, kui kellelegi meeldivad nukud ja kellelegi midagi muud. Jah, vastas MM, maailm oleks väga igav, kui inimesed oleksid kõik ühesugused. 7-aastane kodukootud filosoof, palun väga!

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Tüüpiline müürilõhkuja tunne. Jälle jõuan veendumusele, et minu vaimse tervise huvides on parem lõpetada välise maailmaga suhtlemine (maailm on OK, viga on puhtalt ainult minus). Elada siin vaikselt oma metsaonnis, teha vaikselt mingeid asju, mis mulle meeldivad ja lubada enda ellu ainult neid inimesi, kes ei tee haiget. Läbi oma laste olen nagunii sunnitud mingil määral ka muu maailmaga suhtlema, see on täiesti piisav.

Kudzu